2-25-9400/19 - Tööõigus - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Hageja palus jätta kostja hagi rahuldamata, rahuldada hageja hagi ja mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu 939 eurot 20 senti (bruto), puhkusehüvitise 106 eurot 89 senti (bruto) ja nendelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 367 jj). Hageja loobus 25. novembri 2025. a istungil nõudest töötasu 185 euro 7 sendi ulatuses (dtl 904). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29. jaanuaril 2020 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle raamatupidaja-assistendina. Alates 15. märtsist 2021 asus hageja täitma büroojuht-raamatupidaja tööülesandeid. 22. aprill – 9. august 2022 oli hageja emapuhkusel. 6. veebruaril 2025 esitas kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Pooled ei vaidle töölepingu lõppemise üle. Emapuhkusel olles tegi hageja lapse kõrvalt osalise koormusega tööd ning fikseeritud töölõigu tegemise tasuks leppisid pooled kokku 250 eurot (bruto) kuus. Hageja töötasu nõue on 2024. aasta oktoobri eest 250 eurot, novembri eest 250 eurot ja detsembri eest 255 eurot 64 senti. 2023. aasta kevadel pakkus kostja töökoormuse kasvu tõttu ajapõhist tööd tunnitasuga 10 eurot 73 senti (bruto). Lisatöö mahtu ei olnud võimalik määrata, selle kohta peeti ajaarvestust. Fikseeritud töölõigu kokkulepped ei muutunud. Töölepingu kohaselt kontrollisid hageja tööülesannete täitmist kostja juhatuse liikmed. Kostja arvestas Uku kustutamisega tekitatud kahju 150 eurot lõpparvest maha. Hageja taastas raamatupidamisprogrammis tunnid mälu järgi. Töövaidluskomisjoni arvutuste kohaselt jäi hagejal kasutamata põhipuhkus väärtuses 1237 eurot 96 senti (bruto). Kostja arvutas puhkusehüvitist 1088 eurot 79 senti (bruto) ehk 149 eurot 17 senti (bruto) ettenähtust vähem. Kostja maksis hagejale puhkusetasu 42 eurot 28 senti (bruto) ettenähtust rohkem. Hageja oli nõus selle summa tasaarvestama enda puhkusehüvitise nõudega, seega jääb hageja puhkusetasu hüvitise nõudeks 106 eurot 89 senti (bruto) (dtl 369 jj, p-d 23–24, 29).

kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 726 eurot. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et pooled sõlmisid 29. jaanuaril 2020 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle täistööajaga raamatupidajaassistendina (dtl 273–279); 15. märtsil 2021 asus hageja täitma büroojuht-raamatupidaja tööülesandeid töötasuga 1300 eurot kuus (dtl 286–289); 22. aprill – 9. august 2022 oli hageja emapuhkusel; 6. veebruaril 2025 esitas hageja kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 6. veebruarist 2025 (dtl 406–407). Pooled ei vaidle töölepingu lõppemise üle, vaid selle üle, kas hageja sai töötasu ja puhkusehüvitist õiges suuruses. Hageja esitas nõude töötasu 754 euro 13 sendi (bruto) väljamõistmiseks – 2024. a oktoobri eest 250 eurot, novembri eest 250 eurot ja detsembri eest 255 eurot 64 senti. Poolte selgitustest nähtuvalt leppisid nad 2022. a-l suuliselt kokku, et emapuhkusel olles teeb hageja osalise koormusega tööd ning saab selle eest 250 eurot (bruto) kuus. Töö sisuks oli viie äriühingu raamatupidamisega tegelemine. Kostja väitel oli tegemist ajutise lahendusega ning kui hageja emapuhkuselt tagasi tuli, siis tegeles ta nende viie ettevõttega edasi. Poolte ütlustest ei nähtu, et nad oleksid vormistanud fikseeritud tasuga töö kohta kirjaliku kokkuleppe, nad said ühiselt aru, et hageja teeb viie äriühingu raamatupidamist ja saab selle eest kindla tasu. Seega ei olnud poolte jaoks oluline, kui kaua äriühingute raamatupidamine aega võtab – tasu oli ajakulust hoolimata 250 eurot. Tasu maksmist tõendavad palgateatised alates 2023. a veebruarist kuni 2024. a septembrini (dtl 573, 420–443). Poolte ütlustest ei nähtu, et nad oleksid soovinud muuta 29. jaanuaril 2020 sõlmitud lepingus toodud summat või tööaja mahtu. Maakohus luges 250 euro tasumise viie äriühingu eest eraldi kokkuleppeks, mis ei olnud hõlmatud 29. jaanuari 2020. a töölepingujärgsete ülesannetega. Suuliselt sõlmitud kokkulepe sai muutuda töölepingu lisaks. TLS § 12 sätestab, et töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Hagejal oli õigus saada 250 eurot kuus, kuni poolte kokkuleppel ülesannete täitmine lõpetati. Kostja ei ole tõendanud, et poolte kokkuleppel lõpetati äriühingute raamatupidamise kohta sõlmitud tasu maksmine. Järelikult oli kostja kohustatud tasuma hagejale 250 eurot ka oktoobri, novembri ja detsembri eest. Palgateatistelt selle summa tasumist ei nähtu (dtl 439–443). Vaidlusalune summa on olemas oktoobri ja novembri esialgsetes palgateatistes, aga seda on korrigeeritud. Kuna hageja oli alates 24. detsembrist puhkusel, nõuab ta detsembri eest 220 euro 59 sendi väljamõistmist. Maakohus rahuldas hageja nõude 720 euro 59 sendi ulatuses (250+250+220,59). Lisaks fikseeritud tasuga tööle tegi hageja ka ajapõhist tööd. Esitatud palgateatiste kohaselt on hageja töötasuks märgitud 10 eurot 73 senti. Kostja kohtuistungil antud selgituste kohaselt tegi hageja tööd 0,6 koormusega ja sai kuupalka. Kostja ei teadnud, kust on võetud 10 eurot 73 senti. Samas väitis kostja kohtuistungil, et hageja sai palka vastavalt tundidele ja koormusele ning iga kuu on normtunnid erinevad. Maakohus leidis tõendeid kogumis hinnates, et kostja ei ole siiani aru saanud, kas hagejale maksti kindlat kuutasu või tunnitasu. Kostja selgituste kohaselt pidi hageja märkima tööajaarvestuse programmi Uku. Kostja väited ja palgateatised viitavad sellele, et hagejale maksti vastavalt tehtud tundidele, st ajapõhiselt. Ajapõhise tasu maksmiseks peab olema kokkulepe tasu suuruses ning palgateatiste kohaselt oli töötasuks 10 eurot 73 senti. Detsembri töötasuks on palgateatisel märgitud 10 eurot 30 senti tund (dtl 439). Kostja on tööajaks märkinud 81,50 tundi ning hagejal oli õigus saada selle eest 872 eurot 99 senti. Kostja tasus 839 eurot 45 senti. Seega on hagejal õigus nõuda 33 euro 54 sendi väljamõistmist.

Kokku mõistis maakohus TLS § 28 lg 2 p 2 alusel välja saamata töötasu 754 eurot 13 senti. Tööaja ning töötasude arvestuse kontrollimine on TLS § 28 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi tööandja kohustus. Tööandja võib selle kohustuse täitmise delegeerida kolmandale isikule (näiteks raamatupidajale), aga tööandja vastutab arvestuste õigsuse eest. See tähendab, et kohus eeldab palgalehtede tõepärasust. Kostja palus arvestada, et töötasu alandamine oktoobrist detsembrini 2024 oli õiguspärane TLS § 73 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib töötasu alandada viivitamatult pärast mittenõuetekohase töö vastuvõtmist. Töötasu alandamiseks tuleb teha avaldus teisele poolele ehk tööandja peab töötasu alandamisest töötajat teavitama (VÕS § 112 lg 2). Vastavasisuline avaldus peab olema selge ja töötajale arusaadav. Kohtule jäi selgusetuks, millist töötasu ja kui palju kostja alandas. Kostja esitas väite töötasu alandamise kohta alles 19. novembril 2025 kohtumenetluses. Kostja ei ole selgitanud, kas ja kui palju ta alandas fikseeritud tasu või tunnitasu. Kostja ei ole välja toonud, et ta oleks töötasu alandamisest hagejale teada andnud. Kostja väitis kohtuistungil, et töötasu väiksemaks muutumist ei ole olnud (dtl 903). Seega ei saa kohus võtta aluseks muud suurust töötasu kohta kui see, mis on välja toodud palgalehtedel. Kostja esitas enammakstud töötasu tagastamise nõude 2024. aasta eest 3361 eurot 60 senti. Kostja võttis arvestuse aluseks töötasu 1600 eurot kuus ning normtundide arvu. Kostja on Uku ajaarvestuse andmete alusel arvutanud välja igakuise koormuse ja selle kaudu keskmise päevatasu suuruse. Kostja ei tõendanud, et pooled leppisid kokku sellises töötasu arvutamise viisis. Kohus on leidnud, et töötajale maksti vastavalt tehtud tundidele, st ajapõhiselt ning ajapõhise tasu suuruseks oli palgateatiste kohaselt 10 eurot 73 senti. Uku andmete kohaselt tegi hageja 2024. aastal tööd kokku 920 tundi 9 minutit. Tunnitasuga 10 eurot 73 senti pidi hageja saama kokku 9872 eurot. Sellele lisandus fikseeritud töötasu 12 x 250 = 3000 eurot, kokku 12 872 eurot. Hageja esitatud palgaarvestuse kohaselt sai hageja koos preemiatega kokku 12 626 eurot 89 senti (13 698,40 – põhipuhkuse tasud). Seejuures on preemiad lisaks kokku lepitud töötasudele, st neid ei saaks palgana arvestada. Järelikult maksis kostja hagejale vähem, kui hagejal oli õigus töötasu saada ja kostja nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja palus kostjalt välja mõista lõpparvega vähem makstud puhkusetasu hüvitise 106 eurot 89 senti. Hagejal on nõue 149 eurot 17 senti, aga kostja maksis hagejale puhkusetasu 42 eurot 28 senti rohkem. Hageja oli nõus selle summa tasaarvestama enda puhkusehüvitise nõudega. Kostja nõuab hagejalt enammakstud puhkusetasu 360 eurot 84 senti ja põhipuhkuse kompensatsiooni 389 eurot 3 senti. Kostja esitas tabeli hagejale 2024. aastal tasutud põhipuhkuse tasude kohta. TLS § 70 lg 1 ja Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord § 2 lg 2 järgi tuleb puhkusetasu arvestada järgnevalt: 20. mai – 2. juuni 2024 eest 428 eurot 82 senti [(469,32 + 875,50 + 1009,04 + 918,05 + 773,73 + 977,71) ÷ 164 = 30,63; 30,63×14=428,82]. Tabelist nähtuvalt maksis kostja hagejale puhkusetasu 448 eurot 98 senti ehk 20 eurot 16 senti ettenähtust enam. 23. september – 30. september 2024 eest 286 eurot 88 senti [(773,73 + 977,71 + 1085,33 + 1048,96 + 998,31 + 961,18) ÷ 163 = 35,86; 35,86×8=286,88]. Tabelist nähtuvalt maksis kostja hagejale välja puhkusetasu 318 eurot 80 senti ehk 31 eurot 92 senti ettenähtust enam. 22. detsember – 31. detsember 2024 eest 287 eurot 63 senti [(1048,96 + 998,31 + 961,18 + 959,04 + 1270,32 + 1157,97) ÷ 170 = 37,62; 37,62×7=263,34]. Tabelist nähtuvalt maksis kostja hagejale välja puhkusetasu 273 eurot 14 senti ehk 9 eurot 8 senti ettenähtust vähem.

Palgateatistest nähtub, et väljamaksed on tehtud kõige rohkem 0,6 koormuse eest. Seega on ebaloogiline, et kostja tegi hagejaga osalise koormusega töötamise ajaks kokkuleppe, mille kohaselt hagejal on osalise koormusega töötades kõrgem töötasu, kui kokkulepitud täiskoormusega töötasu vähendamine vastavalt tegelikult töötatud ajale. Maakohus jättis arvestamata, et vähemalt alates 2023. a märtsist tegi palgateatiseid hageja, hageja ülesandeks oli ametijuhendi p-i 6.2.4 järgi ka töötasude arvestus kostja juures. Maakohtu otsuse tegemisel aluseks võetud palgateatised on hageja enda koostatud. Maakohus tuvastas otsuses, et pooled olid kokku leppinud hageja töötasus 1300 eurot kuus täiskoormuse korral, mida pooled ei muutnud. Palgateatised ei tõenda, et tegelikult olid pooled muutnud 2020. ja 2021. a-l sõlmitud kokkuleppeid, täiskoormuse korral töötasu 1300 eurot kuus, mida seega vähendatakse vastavalt tegelikult töötatud tööajale. Hageja ütles maakohtu istungil, et „kui alustasin lisaklientide tegemist, pakkus tööandja esialgu 9,09 eurot ja hiljem oli ta pannud töötasuks alates veebruarist 10,73 eurot. Küsisin, kumma ma jätan ja ta ütles, et jäta 10,73 eurot.“ Eeltoodu kinnitab, et pooled ei lähtunud palgateatiseid täites kokkulepetest, vaid täitsid neid nii, et hagejal ei jääks riigi poolt saadavad hüvitised saamata. Hageja on nõude esitamisel kokkulepitud tasu 250 eurot kuus (bruto) vähendanud puhkusel viibitud aja võrra. Ka eeltoodu tõendab, et pooled ei olnud 250 eurose tasu maksmises kokku leppinud. Maakohtu järeldus lisaks ajapõhisele tööle eraldi kokkuleppe alusel fikseeritud tasuga töö tegemise kohta on meelevaldne ja arusaamatu. Maakohus ei ole tuvastanud, millist tööd tehti 2020. ja 2021. a kokkulepete alusel ajapõhiselt ja mille poolest erines viiele ettevõttele tehtav töö, mida maakohtu seisukoha järgi tehti lisatööna 250 euro eest, kokkulepitud tööst. Palgateatised näitavad, et nendes esitatust ei saa teha järeldusi kokkulepete osas. Kui fikseeritud tasuga kokkulepe oli hageja emapuhkuse ajaks, siis see kokkulepe lõppes hageja emapuhkuse lõppedes. Ei ole arusaadav, kuidas sai maakohus asuda seisukohale, et emapuhkusel viibimise ajaks sõlmitud kokkulepe sai pärast emapuhkust eraldi kokkuleppeks. Maakohus jättis kohaldamata TLS §-i 39. TLS §-ga 39 on kooskõlas see, et kostja avastas alles 2024. a sügisel valearvestused. Kostjale ei ole etteheidetav see, kui kostja ei kontrollinud töötasude maksmist varem. Ebaõige on järeldus, et eeldada tuleb palgalehtede tõepärasust. Hageja on saanud kostjalt suuremat töötasu, kui oli kokku lepitud. Hagejal puudub õigus kostjalt töötasu juurde saada. Maakohus märkis otsuse p-s 7.4, et kohtule jääb selgusetuks, millist töötasu ja kui palju tööandja alandas. Kui kohtule jäi seoses töötasu alandamisega midagi arusaamatuks, siis tulnuks maakohtul asjaolud välja selgitada (TsMS § 392 p 2, § 437). Kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7, TsMS § 652 lg 8) ja kohaldab õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise. Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata TLS § 39, kostja esitatud asjaolude puhul tuleb rakendada TLS §-i 39, mitte kostja esitatud TLS §-i 73. Vaatamata sellele, et kostja nõustub maakohtuga selles, et pooled olid kokku leppinud töötasus 1300 eurot kuus, siis jääb kostja maakohtus esitatud nõude arvestuse juurde ja loeb hageja töötasuks 1600 eurot kuus. Kostja palub ringkonnakohtul lähtuda enammakstud töötasu, puhkusetasu ja puhkusehüvitise ning viivise arvestamisel kostja hagiavalduse lisas 16 olevast arvestusest (dtl 354 jj).

emapuhkuselt naasmist ning sellele lisandus muu töö eest makstav tunnitasu 10 eurot 73 senti tunnis. Maakohus on õigesti tuvastanud, et seda töötasu kokkulepet ei ole hiljem muudetud. Kuigi oktoobris 2024 soovis kostja palgakokkulepet muuta, siis ei oma see õiguslikku tähendust, TLS § 12 kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Kostja viited perehüvitiste seadusele ei ole asjakohased. Maakohus ei ole seadust ebaõigesti kohaldanud. See, kuidas vormistati töötamine hageja emapuhkuse ajal 2022. aastal, ei mõjuta 2024. aasta töötasu üle peetavat vaidlust. Kostja oli hageja palgaarvestuse ja palgamaksetega kursis, kuna 2023. aasta esimestel kuudel koostas hageja palgalehed ja tegi ülekanded kostja. Samuti oli kostjal ligipääs nii raamatupidamisprogrammile, tööaja arvestuse programmile Uku kui ka pangakontodele. Palgalehtedel kuutasu 250 euro juures on tundide arvu märgitud üksnes raamatupidamisprogrammi eripära tõttu, mis nõuab kindla koormuse märkimist. Vaidlust ei ole selles, et hageja naasis tööle paindliku tööajaga ilma kindla koormuse kokkuleppeta. Kuna programmi tuli mingi koormus märkida, siis pandi selleks 1/8 täistööajast ja vastavalt sellele tekkis palgalehtedel fikseeritud kuutasu juurde tundide arv. Palgalehtedelt on näha, et 250 euro suurust tasu maksti palgalehel märgitud tundide arvust sõltumata. Maakohus on tuvastanud, et 250 euro maksmine lepiti kokku konkreetse viie ettevõtte raamatupidamisega tegelemise eest. Kostja ei ole väitnud, et hageja jäigi pärast tööle naasmist tegelema ainult nende viie ettevõtte raamatupidamisega. Pooltel ei ole olnud vaidlust, et hageja tegi ka muid tööülesandeid. Kuna aegumise küsimust ei tekkinud, ei olnud maakohtul põhjust kohaldada TLS §-i 39. Maakohus on õigesti leidnud, et tööaja ja töötasude arvestuse kontrollimine on tööandja kohustus ning tööandja vastutab arvestuste õigsuse eest ka juhul, kui ta on arvestuste tegemise delegeerinud. Kostja väide, mille kohaselt maakohus oleks pidanud kohaldama omal algatusel TLS §-i 39, mitte TLS §-i 73, on õiguslikult arusaamatu. TLS § 39 reguleerib töötasu tagastamise nõude aegumistähtaega. Tööandja tugines maakohtu menetluses töötasu alandamisele TLS § 73 alusel.

14.jaanuari 2025. a e-kiri, milles kostja leidis: „Sa ütlesid, et antud summa on miinimum mille eest sa oled nõus tegema ja ma olin nõus maksma seda summat, kuid ei kinnitanud tundide mahtu.“(dtl 92). Tööandja selgitusest nähtub, et fikseeritud töölõigus kokku leppides ei omanud töötaja poolt sellele kulunud aeg tähtsust, kuna töötaja sooviks oli saada vastava töö eest tasuks kokkulepitud summa (ehk 250 eurot bruto) ning seda olenemata sellele tööle kulunud ajast. Kostja kiri toetab ka hageja selgitust, et fikseeritud töölõigule mingit tööaja mahtu ei kehtestatud. Kostja viited perehüvitiste seadusele ei ole asjakohased. See, kas hagejal jäi õigus lisaks töötasule ka perehüvitisele, ei mõjuta poolte eraldiseisva kokkuleppe kehtivust perehüvitise saamise õiguse lõppedes. Vastuseks kostja väitele, et töötaja sisestas tööandja palgaarvestusse töötunde ka hoolduslehe ajal, mille tulemusel suurenes kunstlikult tema keskmine töötasu ja puhkusetasu (dtl 269), leiab ringkonnakohus, et kostja on teinud hagejale ettepaneku võtta haigusleht ja teha tööd, siis saaks hageja mõlema eest raha. Kostja lubas maksta preemiat lisaks (dtl 211). Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väide, et kuna kuupalga 250 euro juures oli tundide arv igakuiselt erinev, ei saa ka väita nagu ei oleks olnud poolte jaoks oluline, kui kaua äriühingute raamatupidamine aega võtab. Vastupidi, on loogiline, et kui sõltumata ajakulule kindla arvu ettevõtete raamatupidamise eest makstakse igakuiselt sama tasu, ei sõltu tasu tundide arvust, vaid kokku on lepitud ühikutes (nn tükitöös). Kostja ei ole ka selgitanud, miks vaatamata igakuisele erinevale töötundide arvule maksti töötajale siiski samasugust tasu. Kui sama töö jätkus ka siis, kui töötaja emapuhkus lõppes ning töötaja asus täitma lisaks teisi töökohustusi, kehtib lisakokkulepe eelduslikult edasi. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hageja selgitusele, et hageja täitis emapuhkuse lõppedes lisaks teisi tööülesandeid tunnitasu alusel.