Määruse tegemise aeg ja koht 27.04.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-1799
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus K.A paigutamiseks tema tahtest olenemata psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.01.2026 määrus esialgse õiguskaitse rakendamise kohta (4 päeva) Harju Maakohtu 29.01.2026 määrus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta (kuni 40 päeva)
Kaebuse esitaja ja liik
K.A määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik K.A (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 27.01.2026 ja 29.01.2026 määrused muutmata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib siinse määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib
2-26-1799 menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 27.01.2026 Harju Maakohtule taotluse K.A (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning selle pikendamiseks 40 päevani.
1.1.Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik alates 03.12.2025 avaldaja psühhiaatriakliinikus ning tema suhtes rakendati 26.01.2026 kell 10.45 tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi.
1.2.Taotlusele lisatud psühhiaatrite AP ja KK 27.01.2026 arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik avaldaja psühhiaatriakliinikus haiglaravil 15. korda. Esmakordselt hospitaliseeriti puudutatud isik 2020. aastal, mil tema käitumine muutus luulumõtetest (tagakiusamis-, jälitus- ja suurusluul) tingituna agressiivseks (ähvardamine, füüsiline ründamine). Puudutatud isik oli viimased 3–4 aastat enne esmast hospitaliseerimist luululistel ajenditel pidevalt põgenenud ja elukohti vahetanud ning tal puudus sissetulek. Puudutatud isikul diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.1). Haiguskriitikat ega ravisoostumust puudutatud isikul ei kujunenud. 2021. aastal diagnoositi puudutatud isikul paranoidne skisofreenia (F20.0). Edaspidi on puudutatud isik korduvalt toetusravi katkestanud ning haiguse ägenedes vahetanud luululistel ajenditel elukohti, sh põgenenud Ukrainasse. Puudutatud isik on olnud korduvalt ravil ägedalt psühhootilisena ka teiste riikide psühhiaatriahaiglates (nt Saksamaal, Prantsusmaal, Dubais). Isik on viibinud lühiajaliselt haiglaravil ka enda nõusolekul, kuid on ravikuurid korduvalt katkestanud vaatamata raviarsti soovitustele ravi jätkata. Püsiva toetusravi puudumise tõttu on haigus süvenenud ning alates 2022. aastast on isikul esinevat paranoidset skisofreeniat hinnatud püsikululiseks (F20.00). Kaasuva probleemina esineb isikul psühhoaktiivsete ainete tarvitamine. Viimati hospitaliseeriti puudutatud isik nõusoleku alusel 24.09.2025–03.10.2025, kui ta tuli ise valvetuppa, kartes enda turvalisuse pärast ning väites, et teda pidevalt ähvardatakse, jälitatakse ja kiusatakse. Uriinianalüüsis osutus positiivseks amfetamiin. Haiglas avaldas isik vihjamisi kuulmismeelepetteid („ahistatakse lärmiga, pannakse autosignaalid tööle, lastakse akna all rakette ja tehakse plahvatusi“) ning paranoilise sisuga jälgimis-, jälitus-, kahjustus- ja tähendusluulumõtteid. Üheksandal ravipäeval nõudis isik väljakirjutamist. Isikule planeeriti 22.10.2025 depoosüsti tegemine, kuid puudutatud isik kohale ei ilmunud. Käesolevalt tuli puudutatud isik ise valvetuppa, soovides tulla haiglaravile „puhkama“, kuna tema sõnul „jälitatakse teda igal pool massiliselt“, käiakse järel ning naabrid koputavad. Puudutatud isik hospitaliseeriti nõusoleku alusel. Uriini kiirtest osutus amfetamiini suhtes positiivseks. Osakonda saabumisel oli isik selgel teadvusel ning isikus, ajas ja kohas orienteeritud, kuid situatsiooni adekvaatselt ei hinnanud ning paranoilisi luulumõtteid ega nendest tulenevat hirmutunnet haigusseisundiga ei seostanud. Puudutatud isik leidis, et teda aitab vaid amfetamiini tarvitamine või ATH-ravimite võtmine, mida ta hangib mustalt turult. 2
2-26-1799 Vaatamata osutatud ravile puudutatud isiku psüühiline seisund ei paranenud. Raviskeemi muutmise foonil rikkus isik korduvalt osakonna reegleid, millega seoses viidi puudutatud isik edasiseks raviks üle 3. osakonda. Osakonda saabumisel oli isik sõnarohke, rääkis monoloogina ning avaldas tagakiusamis- ja jälitusluulumõtteid Kaitsepolitsei, riigiasutuste ning psühhiaatriakliiniku arstide suhtes, väites, et tema elu talumatuks muutmiseks on sepitsetud vandenõu. Isik väitis, et on varem saanud „õppust“ Kaitsepolitseis ja tunneb selle asutuse meetodeid ning et tema väljaütlemised massimeedias vallandaksid rahvarahutused ja mässud. Puudutatud isik peab end „ülema tasandi“ riigisaladuste hoidjaks ning nimetab arste „süsteemi osadeks“, väljendades veendumust, et ta viidi 3. osakonda eesmärgiga tema elu veelgi koormata. Puudutatud isik oli osakonnas nõudlik ja otsis pidevalt tähelepanu. Ta juhendas teisi patsiente, milliseid ravimeid nad peaksid võtma ja milliseid mitte, ning teda tuli korduvalt korrale kutsuda. 26.01.2026 nõudis puudutatud isik taas stimulandi annuse suurendamist ning keeldus raviarsti poolt määratud ravimitest. Arsti selgitusi ta ei kuulanud, muutus vestluse käigus erutunuks, süüdistas arsti koostöös Kaitsepolitseiga, nimetas psühhiaatriakliiniku arste „vabamüürlasteks“, hakkas raviarsti oma nutitelefoniga filmima ning ähvardas salvestise Facebooki postitada. Märkustele, et filmimine haiglas ei ole lubatud, isik ei reageerinud. Lõpuks muutus puudutatud isik agressiivseks ning tõukas täie jõuga kaaspatsienti, kes püüdis teda rahustada. Arvestades puudutatud isiku impulsiivsust, psühhootilistest elamustest tingitud käitumist ning ilmutatud agressiooni kaaspatsiendi suhtes, alustati 26.01.2026 kell 10.45 tahtest olenematut ravi.
1.3.Avalduse esitamise ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. 27.01.2026 korduval läbivaatusel oli isiku psüühiline seisund muutumatu: arstiga vesteldes muutus ta tigedaks ja hakkas karjuma, nõudis stimulante, keeldus määratud ravist, sõimas arsti ning ähvardas vahetult pärast väljakirjutamist enesetapu sooritamisega. Arsti argumente puudutatud isik ei kuulanud.
1.4.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00), mille tõttu ei ole ta võimeline oma tegudest aru saama ega neid juhtima. Haiglaravita jätmisel on puudutatud isik ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele psühhoosist ja sellest tulenevast käitumisest tingituna (impulsiivsus, agressiivsus, enesetapuga ähvardamine). Muu psühhiaatriline ravi peale statsionaarse ei ole piisav ega võimalik, kuna ambulatoorselt puudutatud isik ravimeid korrektselt ei võta ning tal puudub haiguskriitika ja ravisoostumus.
1.5.Puudutatud isiku seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul ei olnud alust prognoosida. Seetõttu taotles avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamist neljaks päevaks ning selle pikendamist 40 päevani, sealhulgas luba puudutatud isikule psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava toimega ravimite manustamiseks ja vajadusel elekterkrampravi teostamiseks. Menetluse edasine käik
2.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 28.01.2026. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et talle on ka enne põhjendamatult tahtest olenematut ravi määratud. Puudutatud isik tuli ise haiglasse, sest tal oli vaja Concerta ravimit, see on ATH ravim. Puudutatud isik ei ole nõus talle määratud raviga ning soovib koju minna. Puudutatud isikul ei ole psühhoosi. Puudutatud isikut ahistavad vabamüürlased ja tema arst teeb vabamüürlastega koostööd.
3.Maakohus kuulas 28.01.2026 ära ka puudutatud isiku raviarsti, kes avaldas, et puudutatud isik on veendunud, et ta ei ole haige ja vajab ainult stimulante. Puudutatud isik on nõus raviga, kui arst määrab talle stimulante. Varasemast on aga näha, et stimulantide võtmine on 3
2-26-1799 olukorda halvendanud. Puudutatud isik on psühhootiline. Ta arvab, et teda jälitatakse, et Kaitsepolitsei jälitab ja kiusab teda ning et tema vastu on vandenõu, kuhu on segatud ka arstid. Seekord saabus puudutatud isik nõusoleku alusel. Paar päeva tagasi muutus puudutatud isik kaaspatsiendi suhtes agressiivseks.
4.Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.
5.Puudutatud isiku raviarsti 29.01.20206 esitatud täiendava arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu 27.01.2026 ja 29.01.2026 määrused
6.Harju Maakohtu 27.01.2026 määrusega rakendati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning anti luba kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 26.01.2026 kell 10.45 kuni 30.01.2026 kell 10.45. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt rahustava ja psühhoosivastase ravi manustamiseks, ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
6.1.27.01.2026 määruse põhjenduste kohaselt esinevad praegusel juhul asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
6.2.Puudutatud isiku käitumine on raskest psüühikahäirest (püsikululine paranoidne skisofreenia, F20.00) tingituna impulsiivne, ebaadekvaatne ja agressiivne. Puudutatud isik on haiglas olles väljendanud agressiivsust arstide suhtes ning ka füüsiliselt tõuganud kaaspatsienti. Tal esinevad erinevad luulumõtted, sh tagakiusamis- ja jälitusluulumõtted ning kuulmismeelepetted. Puudutatud isik on ähvardanud enesetapuga ning tema psüühikahäire on püsiva ravi puudumisel süvenenud püsikululiseks. Puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele isikutele. Puudutatud isiku iseseisev toimetulek ravi jätkamisel kodustes tingimustes on praegusel ajahetkel võimatu, kuna tal puudub haiguskriitika ning ta ei tunnista oma tervisliku seisundi tõsidust (on keeldunud ravist ja koostööst).
7.Harju Maakohtu 29.01.2026 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 26.01.2026 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 07.03.2026 kell 10.45 (või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega). Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt rahustava ja psühhoosivastase ravi manustamiseks ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
7.1.29.01.2026 määruse põhjenduste kohaselt tuleb esialgset õiguskaitset pikendada TsMS § 534 lg 5 alusel. Maakohus kordas 27.01.2026 määruse põhjendusi ning märkis lisaks, et tahtest olenematut ravi alustati puudutatud isiku suhtes seoses tema agressiivse käitumisega 4
2-26-1799 (ägestus, kui ei saanud oma tahtmist, ning tõukas täie jõuga kaaspatsienti, kes teda rahustada üritas). Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ärakuulamisel veendus kohus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Puudutatud isiku hinnangul on tema mureks vaid ATH ning seetõttu vajab ta stimulante (Concertat). Haiglas olles soovib ta olla kindlas osakonnas ja võtta konkreetseid ravimeid. Arsti määratud ravi ta ei usalda ega soovi järgida. Puudutatud isiku avaldas ka ärakuulamisel tagakiusamis- ja jälitusluulumõtted – ta arvas, et teda jälitavad vabamüürlased. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Ise isik end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu. Isik soovib tarvitada stimulante, mh on tema uriinist leitud amfetamiini, mis tema seisundi puhul on vastunäidustatud. Seega ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ära langenud. Määruskaebus
8.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu 27.01.2026 ja 29.01.2026 määrused tühistada.
8.1.Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isiku puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 toodud tingimused. Puudutatud isik ei ole endale ega teistele ohtlik. Puudutatud isikule jääb selgusetuks, millega on põhjendatud tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine ja ravi täielik muutmine. Puudutatud isik vajab psühhiaatrilist ravi, kuid ta soovib ja on nõus seda saama omal soovil, õige diagnoosiga haiguse suhtes vastavale ravile. Menetlusosaliste seisukohad
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.
9.1.Puudutatud isiku puhul on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00). Isikul puudub kriitika oma seisundi raskuse osas ja ta ei ole võimeline psühhoosist lähtuvalt mõistma püsiva pikaajalise antipsühhootilise ravi vajadust ega kontrollima oma käitumist, tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks, tema käitumine on püsivalt psühhoosielamustest (jälitus-, kahjustus-, suhtumisluul) juhitud, olles ohtlik nii enesele kui ümbritsevatele. Psühhoosist paranemine on pikaajaline ja vajab püsivat ravi antipsühhootikumidega. Menetluse edasine käik
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
11.26.02.2026 teatas avaldaja, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 23.02.2026.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 1 alusel koosmõjus §ga 659 jätta rahuldamata ning maakohtu määrused muutmata.
5
2-26-1799
13.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
14.Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetatud (23.02.2026), annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuse lahendamist.
15.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani.
16.Asja materjalidest nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00), mis avaldub temal suhtumis-, tagakiusamis-, jälitus- ja kahjustusluulumõtetes ning luulust lähtuvas impulsiivses ja agressiivses käitumises. Raske psüühikahäire tõttu on puudutatud isiku käitumine püsivalt psühhoosielamustest (luulumõtted) juhitud. Arvestades eeltoodut, on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt täidetud PsAS § 11 lg 1 p-st 1 tulenev tingimus, s.o puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
17.Teise eeldusena tuleb tuvastada, kas haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standartide kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Isiku ohtlikkus peab olema lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline (RKTKm 20.03.2019, 2-1610435, p 18; 14.02.2018, 2-15-3662, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14). Kohtul tuleb oma seisukohti põhjendada, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldada, milles isiku ohtlikkus väljendub, s.t tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.3).
6
2-26-1799
18.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalidest nähtuvalt võib isik olla ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Ringkonnakohtu hinnangul väljendub isiku ohtlikkus iseendale praegusel juhul selles, et puudutatud isik on avaldanud 27.01.2026 haiglas viibides suitsiidimõtteid (puudutatud isik ähvardas enesetapu sooritamisega vahetult pärast haiglast väljakirjutamist). Puudutatud isiku ohtlikkus teiste inimeste elule ja tervisele väljendub selles, et puudutatud isik võib luulumõtete ajel käituda impulsiivselt ja agressiivselt, pannes selliselt ohtu teiste inimeste elu ja tervise. Nimelt alustati siinsel juhul puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi seoses tema agressiivse käitumisega, kui puudutatud isik lükkas 26.01.2026 haiglas viibides täie jõuga kaaspatsienti, kes teda rahustada üritas. Eelnevatel asjaoludel on ringkonnakohtu hinnangul isiku ohtlikkus endale ning teiste inimeste elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ning täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud kriteerium.
19.Asja materjalidest nähtuvalt puudub puudutatud isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Puudutatud isik ei tunnista haiglaravivajadust ning on varasemalt koduse toetusravi katkestanud, mistõttu ei ole ambulatoorne psühhiaatriline ravi rakendatav. Püsiva toetusravi puudumise tõttu on puudutatud isikul esinev psüühikahäire aastatega süvenenud. Seega ei ole muu psühhiaatriline abi ringkonnakohtu hinnangul küllaldane ega võimalik ning täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud kolmas eeldus.
20.Maakohus on puudutatud isiku ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1) ning põhjendanud, miks ta teiste isikute ärakuulamist vajalikuks ei pea (TsMS § 536 lg 2 1 p 3). Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja on avaldanud, et ta toetab esitatud taotlust (TsMS § 535). Seega ei saa menetlusnormide rikkumist maakohtule ette heita.
21.Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada esmalt kuni neljaks päevaks ja seejärel maksimaalselt kokku kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata.
22.Määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.