30. aprill 2015. a, Tallinn, kohtu kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-14-61670
Tsiviilasi
XXXhagi XXXOÜ vastu töövaidluses (töövaidlusasi nr 4-1/1511)
Tsiviilasja hind
3 309,01 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXX(isikukood XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja: XXXOÜ (registrikood XXX), (ühised) seaduslikud esindajad XXX ja XXX
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Hagi rahuldada osaliselt. Tuvastada, et hageja XXX(isikukood XXX) ja kostja XXXOÜ (registrikood XX) vahel 18. aprillil 2013 sõlmitud töölepingu kostjapoolne 8. augusti 2014 erakorraline ülesütlemine on tühine. Jätta rahuldamata hageja nõuded töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise ja kasutamata põhipuhkuse hüvitise saamiseks. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Määrata kindlaks, et pooltel tuleb vastastikku maakohtu menetluskuludest teineteisele hüvitada null eurot. Lahendada hageja riigi õigusabi korras esindaja taotlus riigi õigusabi tasu määramiseks eraldi määrusega, milles otsustada ka küsimus, kelle kanda jääb riigi õigusabi tasu.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
25.augustil 2014 Tööinspektsiooni juures tegutsevale töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse XXXOÜ (kostja) vastu töövaidluses. TVK lahendas avalduse 28. oktoobri 2014. aasta otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1511 ja jättis selle aegumise tõttu rahuldamata.
2.Hageja esitas 28. novembril 2014 kohtule hagiavalduse, mida täpsustas 7. jaanuaril 2015 ja nõudeid arvuliselt veel ka 9. aprillil 2015. Hagi esitamisega vaidlustas hageja TVK otsuse.
3.Kohus võttis hagiavalduse 12. jaanuari 2015. aasta määrusega menetlusse ja toimetas kostjale kätte. Kostja esitas 9. veebruaril 2015 vastuse hagile, milles vaidles hagile vastu. Hageja esitas 23. veebruaril 2015 arvamuse kostja vastuse kohta, milles jäi hagi juurde.
4.Kohus määras 13. märtsi 2015. aasta määrusega lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses ja andis pooltele sellega seonduvad tähtajad. Kostja algselt kohtumäärust vastu ei võtnud ega täitnud, mistõttu kohus trahvis kostja esindajat ja pikendas määratud tähtaegu. Pooled esitasid pikendatud tähtaegade jooksul täiendavad seisukohad, sh kostja esitas 8. aprillil 2015 hageja keskmise töötasu arvestuse, hageja 9. aprillil 2015 omapoolse arvestuse ja lõpuks kostja
16.aprillil 2015 avalduse, et ta nõustub hageja arvutustega. Menetluskulude nimekirju pooled ei esitanud, aga hageja esindaja riigi õigusabi korras esitas 1. aprillil 2015 taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Hageja nõue ja väited
5.Hageja nõuded on pärast täpsustamist järgmised: − (1) tuvastada pooltevahelise 18. aprilli 2013 töölepingu kostjapoolse 8. augusti 2014 erakorralise ülesütlemise tühisus; − (2) välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2 921,25 eurot; − (3) välja mõista kostjalt hageja kasuks kasutamata puhkuse hüvitis 25 päeva eest summas 387,76 eurot.
6.Hageja põhiväited on järgmised: − hageja töötas kostja juures töölepingu alusel alates 18. aprillist 2013 kullerina; − seoses raseduse ja sünnituspuhkusele jäämisega oli hageja perioodil 26. märts 2014 kuni 12. august 2014 töövõimetu; kostja tööandjana aktsepteeris vastava töövõimetuslehe 1. aprillil 2014 ja saatis selle Eesti Haigekassale (edaspidi „haigekassa”) töövõimetustasu väljamaksmiseks; − 6. augustil 2014 esitas hageja kostjale avalduse, milles palus lubada end lapsehoolduspuhkusele alates 13. augustist 2014 kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni; − kostja teatas hagejale 8. augusti 2014 e-kirjas, et hageja viimane tööpäev oli 27. detsember 2013; samal päeval esitas kostja maksuametile teate töösuhte lõpetamise kohta 9. maist 2014 poolte kokkuleppel; − hageja leiab, et töölepingu ülesütlemine on alusetu ja tema nõue ei ole aegunud, sest kostja ei ole varem hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust saatnud; − hageja arvutuste kohaselt on tema keskmine töötasu kuni tegeliku töötamise lõppemiseni 418,55 eurot kuus.
7.Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.
2 (6)
2-14-61670 Kostja vastuväited
8.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja peamised vastuväited on järgmised: − hageja nõue on aegunud, sest kostja ütles hageja töö tegemisest keeldumise tõttu töölepingu üles esmalt suuliselt ja seejärel 13. märtsi 2014 e-kirjaga, millest hageja pidi aru saama, et tööleping temaga on lõppenud; hageja ei ole pärast 2013. aasta detsembrit tegelikult enam tööd teinud; − hageja töövõimetuslehe edastamine haigekassale ja hüvitise maksmine olid kostja töötaja eksitus, millest ei saa järeldada töösuhte jätkumist; − kanne töötamise registris on informatiivne ja sellel ei ole mõju pooltevahelisele suhtele.
9.Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi saab rahuldada osaliselt. Menetluskulud jätab kohus poolte endi kanda ja määrab need kindlaks rahaliselt.
11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 sätestab, et poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled olid nõus kirjaliku menetlusega. Kohus määras vastavalt viidatud sättele tähtaja, mille jooksul oli pooltel võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatas neist pooltele.
12.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks. − hageja töötas 18. aprilli 2013 töölepingu alusel kostja juures alates samast päevast kullerina (tl 10–16, osaliselt ka TVK tl 39–42); − kostja lubas hageja 23. detsembril 2013 enne tööaja lõppu koju töökorralduslikel põhjustel, pärast seda ei ole hageja kostjale tööd teinud; − hageja esitas kostjale 13. märtsil 2014 päringu töö võimaldamise kohta ja kostja vastas sama kuupäeva e-kirjaga, et hagejat on korduvalt tööle kutsutud ja kui ta keeldub tööle tulemast, siis ei saa tööleping jätkuda (TVK tl 20–22); − hageja viis 24. märtsil 2014 kostjale sünnituslehe (23. märts 2014 – 12. august 2014), mille kostja edastas 1. aprillil 2014 haigekassale (tl 37–38, TVK tl 49); − TVK 28. aprilli 2014. aasta praeguseks jõustunud otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/651 rahuldati osaliselt hageja avaldus töötasu nõudes ja mõisteti muu hulgas välja keskmine töötasu tööga kindlustamata aja eest kuni 25. märtsini 2014 (TVK tl 27–29); − 6. augustil 2014 esitas hageja kostjale avalduse, milles palus lubada end lapsehoolduspuhkusele alates 13. augustist 2014 kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni (TVK tl 44); − kostja saatis hagejale
8.augustil 2014 teate töölepingu lõppemisest
27.detsembril 2013, mis oli teate kohaselt hageja viimane tööpäev (TVK tl 45); − töötamise registrisse on kantud hageja töötamise algus kostja juures 24. aprillil 2013 ja lõppemine alates 9. maist 2014, kusjuures lõppemise aluseks on märgitud poolte kokkulepe ja vastavat kannet on muudetud 8. augustil 2014 (tl 46, TVK tl 47); − hageja keskmine töötasu kostja juures kuni viimase tegeliku tööpäevani oli 418,55 eurot.
3 (6)
2-14-61670
13.Nõude (1) õiguslik alus on töölepingu seaduse (TLS) § 104 lg 1, mille kohaselt seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. TLS § 95 lg 1 sätestab, et töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Hageja väitel ütles kostja töölepingu üles 8. augusti 2014 e-kirjaga (TVK tl 45), kostja väitel aga juba varem suuliselt ja 13. märtsi 2014 e-kirjaga (TVK tl 20–22). Suuline ülesütlemine on TLS § 95 lg 1 järgi tühine ja sellise avalduse tegemist ei ole kostja ka tõendanud. Ülesütlemise seaduslikku alust ei ole kummaski eelviidatud e-kirjas märgitud, aga kirjade sisust ja kostja väidetest menetluse kestel võib aru saada, et kostja tugineb hageja keeldumisele töö tegemisest. Tööandja peab TLS § 95 lg 2 esimese ja kolmanda lause järgi põhjendama ülesütlemist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kuid TLS § 95 lg 3 kohaselt ei mõjuta põhjendamiskohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust, kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele tekkinud kahju. Seega võib lepingu ülesütlemise alus kostja väidete järgi olla TLS § 88 lg 1 p 3 ja hageja töökohustuste rikkumine. Töölepingu ülesütlemise aluse esinemise peab esile tooma ja tõendama pool, kes tugineb ülesütlemise kehtivusele, st käesoleval juhul kostja (vt Riigikohtu 5. aprilli 2000. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-00, põhjenduste teine lõik). TLS § 92 lg 2 näeb ette, et kui tööandja ütleb üles töölepingu töötajaga, kes on rase või kasvatab alla kolmeaastast last, loetakse, et tööleping on üles öeldud sama paragrahvi lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles samas seaduses lubatud alusel. Eelneva põhjal tuli kostjal käesolevas asjas tõendada hagejale töö pakkumine ja selle tegemisest keeldumine. Kohtu hinnangul et ole kostja tõendanud, et tal oli hagejale tööd anda, et ta seda hagejale tegelikult pakkus ja hageja töö tegemisest keeldus pärast 23. detsembrit 2013.
14.TLS § 88 lg 4 sätestab, et tööandja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Kui ka oleks tõendatud kostja väide, et hageja keeldus 2014. aasta algul tööle asumast, siis ületaks juba 13. märtsini 2014 möödunud aeg mõistliku aja TLS § 88 lg 4 tähenduses vähemalt juhul, kui töötaja lahkus 23. detsembri 2014 töölt tööandja selge avalduse tulemusel, et tööd praegu ei ole. Ammugi ei järgi kõnealust mõistlikku ülesütlemisaega enam
8.augusti 2014 avaldus.
15.Kostja esitas aegumise vastuväite. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda kohustuse täitmisest. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-le 2 ja TLS § 105 lg-le 1 peab kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Eelviidatud tähtaeg on aegumistähtaeg. Aegumise vastuväite lahendamiseks tuleb hinnata, millise avaldusega ütles kostja pooltevahelise töölepingu üles.
16.Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, siis piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest, mis muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause, vt ka Riigikohtu
9.aprilli 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-14, p 11). Töölepingu ülesütlemise avaldus, mida teine pool ei ole kätte saanud, ei ole kehtivaks muutunud. Sellisel juhul tuleb lugeda, et töölepingu ülesütlemise avaldust ei ole tehtud (Riigikohtu 11. juuni 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-14, p 13 teine lõik). Käesolevas asjas ei ole vaidlust 13. märtsi 2014 ega 8. augusti 2014 kirjade kättesaamise üle. Kuna TLS § 95 lg 1 järgi on töölepingu lõppemise eelduseks ülesütlemisavaldus, ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (TsÜS § 68 lg-d 3 ja 4, vt Riigikohtu 7. detsembri 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17 neljas lõik).
4 (6)
2-14-61670
17.Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest (eelmises punktis viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17, samuti Riigikohtu 11. jaanuari 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05, p 13 neljas lõik). Ülesütlemisavalduse tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 75 lg-s 1 ettenähtud tahteavalduse tõlgendamise reeglitest (eelmises punktis viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-14, p 11 kolmas lõik). Viidatud säte näeb ette, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja 13. märtsi 2014 e-kirjast nähtub kostja soov vabastada pooled töölepingust tulenevate kohustuste edasisest täitmisest. TsÜS § 75 lg 1 järgi sõltub vastus küsimusele muu hulgas sellest, kas hageja teadis kostja tahtest lõpetada pooltevaheline tööleping või mitte. Vastava tahte hagejale teatavakstegemist või teatavakssaamist pidi tõendama kostja. Kuna kostja neid asjaolusid ei tõendanud, siis lähtub kohus TsÜS § 75 lg 1 teisest lausest. Kohus leiab, et mõistlik töötaja ei pea käesoleva juhtumi asjaoludel mõistma kostja 13. märtsi 2014 e-kirja töölepingu ülesütlemise avaldusena. Selliseks hinnanguks annab alust ka kostja edasine käitumine, kui kostja võttis 24. märtsil 2014 hagejalt vastu sünnituslehe kestvusega 23. märts 2014 – 12. august 2014 ning edastas selle 1. aprillil 2014 haigekassale. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et nende toimingute tegemist ei saa kostjale omistada. Nimelt näeb ette TsÜS § 132 lg 1, et isik vastutab teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. Kostja raamatupidaja tegevus on seotud kostja majandustegevusega ja töötajad võivad tööandjaga suheldes mõistlikult eeldada, et muu hulgas töövõimetuslehtedega seonduvate toimingute tegemisel tegutseb raamatupidaja tööandja nimel. Sarnaselt nähtub töötamise registrist, et ka kostja ise ei käsitlenud oma
13.märtsi 2014 avaldust töölepingu lõpetamise avaldusena. Mõistlikult ei saa eeldada tahteavalduse saajalt sellist arusaamist, mida tahteavalduse tegija samal ajal ise oma avaldusele veel ei omistanud. TVK 28. aprilli 2014. aasta otsusega keskmise töötasu väljamõistmine tööga kindlustamata jätmise eest osutab samuti sellele, et töölepingut ei olnud veel lõpetatud.
18.Eelnevast järeldab kohus, et kostja 13. märtsi 2014 e-kiri ei ole käsitletav töölepingu ülesütlemise avaldusena ja piisavalt selge tahteavaldus sisaldus alles 8. augusti 2014 kirjas. Selle avalduse vaidlustamiseks pöördus hageja TVK poole ITVS § 6 lg-s 2 ja TLS § 105 lg-s 1 ette nähtud tähtaja jooksul. Kohus tõdes eespool p-s 13, et kostja ei ole ülesütlemise väidetavat alust tõendanud ja p-s 14, et ülesütlemise avaldus on tehtud pärast mõistliku aja möödumist. Seega tuvastab kohus, et ülesütlemine toimus seadusest tuleneva aluseta ega vasta seaduse nõuetele ning on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Nõue (1) tuleb rahuldada.
19.Nõude (2) õiguslik alus on TLS § 109 lg 1, mis sätestab, et kui kohus lõpetab töölepingu sama seaduse § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kui kohus lõpetab töölepingu töötajaga, kes on rase, kellel on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust, siis tuleb TLS § 109 lg 2 kohaselt maksta hüvitist töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kumbki pool ei ole taotlenud töölepingu kohtus lõpetamist, mistõttu TLS § 109 lg 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud ja nõue (2) jääb rahuldamata. Kuna kohus rahuldab nõude (1) ja tuvastab kostjapoolse ülesütlemise tühisuse, siis ei ole ülesütlemisel TsÜS § 84 lg 1 järgi õiguslikke tagajärgi ja tööleping on jätkuvalt kehtiv.
5 (6)
2-14-61670
20.Nõude (3) õiguslik alus on TLS § 71, mis sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Tulenvalt nõude (1) lahendamise tulemusest ja eelmises punktis sellest tehtud järeldusest, et tööleping on jätkuvalt kehtiv, ei saa hageja edukalt nõuda kasutamata põhipuhkuse hüvitamist. Seega jääb ka nõue (3) rahuldamata.
21.TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata otsuses viitamata toimikutes olevad tõendid, sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.
22.Tsiviilasja hind on TsMS § 134 lg-te 1 ja 3 ning § 124 lg 1 alusel hageja nõuete (2) ja (3) summa ehk vastavalt 9. aprilli 2015 täpsustusele 3 309,01 eurot ( = 2921,25 + 387,76). Varasemas menetluses lähtus kohus hagihinnast 3 283,14 eurot (vt hagi menetlusse võtmise
12.jaanuari 2015. aasta määruse põhjenduste p 7). Tulenevalt TsMS § 136 lg 4 teisest lausest võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Kuna hind nähtub selgelt hageja avaldusest ning sisuliselt on tegemist rahalistest nõuetest johtuva hagihinnaga, siis ei tule seda TsMS § 135 ja § 136 lg 1 tõttu eraldi nimetada ega määrata.
23.Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks kohtutoimiku materjalide põhjal. Toimikust poolte menetluskulusid ei nähtu, mistõttu neil tuleb teineteisele vastastikku hüvitada null eurot.
24.Kostja esindaja riigi õigusabi korras taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks lahendab kohus eraldi määrusega, milles otsustab ka, kelle kanda vastavad kulud jäävad lähtudes otsuses märgitud menetluskulude jaotusest. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.