Tsiviilasja number
2-12-36425
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. aprill 2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Indrek Parrest
Tsiviilasi
KO hagi Rauma Cata Estonia OÜ vastu töötasu, päevaraha ja viivise saamiseks
Apellatsioonkaebuse hind
4620, 68 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.11.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rauma Cata Estonia OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja KO (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ants Kuningas Kostja Rauma Cata Estonia OÜ (RK 11643623), lepinguline esindaja Mari Rask
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 19.11.2014 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Asjaolud ja hageja nõue KO esitas 12.09.2012 Harju Maakohtule hagi Rauma Cata Estonia OÜ vastu töötasu, päevaraha ja viivise saamiseks.
Kostja seaduslik esindaja GL ja hageja sõlmisid suulise töölepingu hageja lühiajaliseks töötamiseks kaptenina puksiirlaeval „XXXXXXXX“ ajavahemikus 30.03.2012 - 16.04.2012, kokku 17 tööpäeva. Sellist lühiajalist töötamist suusõnalise töölepingu alusel kostja poolt näidatud laeval olid pooled praktiseerinud varemgi. Nii sõlmiti sarnaseid suulisi lepinguid poolte vahel ka aastatel 2010 ja 2011, mida tõendab maksuameti väljavõte hageja töötasult tasutud maksude kohta (kostja varasem ärinimi Mellmand OÜ). Suulises vormis töölepingu sõlmimine asendustööde kohta on merenduspraktikas tavapärane, sest sageli tuleb operatiivselt asendada laevadel puuduvaid meeskonnaliikmeid. Nii nagu varemgi hankis kostja esindaja GL hagejale lennupiletid (pileti eest on tasunud kostja emafirma Rauma Cata Oy). Kostjaga sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi kostja maksma hagejale töötasu 17 tööpäeva eest arvestusega 15 eurot tunnis (netotasu), lähtudes 12-tunnisest vahetusest ööpäevas. Seega moodustab hageja töötasu nõue 17 tööpäeva eest 3060 eurot (neto), mis brutosummas on 4028,51 eurot. Kuigi töötasu maksmise kuupäevaks oli kokku lepitud 15.05.2012, ei ole hageja töötasu ja päevaraha välja maksnud. Hagejale teadaolevalt ei ole kostja maksnud hageja eest ära ka riigimakse. Lisaks töötasule pidi tööandja tasuma töötajale ka päevaraha arvestusega 17 eurot tööpäeva eest, mis kõnelause perioodi eest moodustab 289 eurot. Kohtumisel kostja esindaja GL-ga juulis 2012 pakkus viimane hagejale sularahas 1400 eurot ning nõudis kinnitust, et hagejal muid nõudeid kostja vastu ei ole, ühtlasi selgitas, et äris on praegu rasked ajad, mistõttu vastasel juhul võib hageja üldse jääda rahast ilma. Hageja keeldus sellest pakkumisest (jutuajamise juures viibis hageja abikaasa KO). Kuna kostja jättis töötasu tähtaegselt hagejale maksmata, esitas hageja ka viivisenõude (võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teine lause), paludes kostjalt välja mõista maksmisele kuuluvalt summalt seadusjärgse viivise alates 16.05.2012 kuni võlgnevuse tasumiseni. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 15.05.2012. Kui kostja vaidleb töösuhtele vastu, on hagejal võimalik vastavat suhet ja tegelikku töötamist tõendada nii tunnistajate ütluste kui dokumentaalsete tõenditega. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Hagi on esitatud ebaõige kostja vastu. Pooled ei ole sõlminud töölepingut hageja töötamiseks puksiirlaeval „XXXXXXXX“. Kostja juhatuse liige GL andis kevadel 2012 hagejale edasi informatsiooni, et Rauma Chartering and towage Oy Ab Ltd (Rauma Cata Oy) vajab Norrasse puksiirlaevale „XXXXXXXX“ ajutiselt kaptenit. GL teatas Rauma Cata Oy-le, et hageja oleks nõus ajutiselt puuduvat kaptenit asendama. GL abistas hagejat kui eraisik asjaajamisel, sest hageja soome keele oskus ei ole piisav. Kostja ei hankinud hagejale tööle asumiseks vajalikku lennupiletit. GL oli eraisikuna nn vahelüliks hageja ja Rauma Cata Oy vahelistes suhetes, so töösuhtes. Kostjaks saab olla vaid Rauma Cata Oy, kellega hageja sõlmis töölepingu. Kuivõrd GL oli eraisikuna hageja ja Rauma Cata Oy nn vahelüliks nendevahelises töösuhtes, jõudis temani ka info selle kohta, et hageja oli sõitnud „XXXXXXXX“ karile, olles kaptenina vastutav tekitatud varalise kahju ca 25 000 euro eest. Seetõttu ka tema töösuhe lõpetati. Rauma Cata Oy palus GL-l edastada hagejale kompromissettepaneku saamata töötasu ja tekitatud kahjusumma tasaarvestamiseks, st oldi nõus kahjunõuet mitte esitama, kuid tasuma vaid osa töötasust. Kohtumisel hageja sellega ei nõustunud ja muid volitusi GL-l ei olnud (hageja abikaasat ei olnud jutuajamise juures, vaid ta ootas umbes 20 m kaugusel autos). Hageja töötamise koha üle ei ole vaidlust, mistõttu ei vaja see tõendamist, kuid hageja nimetatud tunnistajad ei saa kindlasti tõendada, millise äriühinguga oli hagejal töösuhe.
Kui hageja ja kostja vaheline töösuhe leiaks ka tõendamist, ei oleks hageja päevaraha nõue põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt oli hageja töötamise kohaks Norra, seega ei lähetatud teda kuhugi (TLS § 21 lg 1)ning päevaraha nõudeks puudub alus. Kui nõustuda lähetusega, siis on nii päevaraha kui viivise nõue aegunud. TLS § 84 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks, seega algas nõude esitamise tähtaeg (aegumise kulgemine) 17.04.2012. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 kohaselt on üldine nõuete aegumise tähtaeg 4 kuud, hagi esitati kohtule 12.09.2012. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 3984,12 eurot, millest peetakse kinni tulumaks ja töötuskindlustusmakse, päevaraha 289 eurot, viivise 79,69 eurot ja viivise põhinõude 3348,32 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 12.09.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude töötasu 44,39 eurot ja viivise 23,06 eurot saamiseks. Menetluskulud jäid 98,47% kostja kanda ja 1,53% ulatuses hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja töötas ajavahemikus 30.03.2012 - 16.04.2012 Norras kaptenina puksiiril „XXXXXXXX“. Poolte vahel ei ole ka vaidlust selles, et kostja ei ole hagejale teinud selgesõnalist pakkumust sõlmida kostjaga tööleping hageja väidetud tingimustel. Samuti ei ole hageja andnud kostjale selgesõnalist nõustumust sõlmida kostjaga tööleping hageja väidetud tingimustel. Eeltoodust tulenevalt ei ole pooled teinud otseseid tahteavaldusi töölepingu sõlmimiseks. Samuti puudub poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: 2012.a märtsis suhtlesid hageja ja GL, mille käigus andis GL hagejale informatsiooni töökohast Norras laeval „XXXXXXXX“, sh töötasu ja päevaraha suuruse kohta. GL osales hagejale lennupileti soetamisel. Hageja asus Norras tööle puksiirlaeval „XXXXXXXX“. Maakohtu hinnangul saab poolte käitumist kogumis lugeda kaudseks tahteavalduseks, sest sellisel käitumisel oli õiguslik tagajärg – hageja asus tegema teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest. Nimetatud asjaolu üle ei ole pooltel vaidlust. Kostja väitel ei ole ta töölepingut hagejaga sõlminud, üksnes tema juhatuse liige GL andis hagejale edasi informatsiooni, et Rauma Cata Oy vajab Norrasse puksiirile „XXXXXXXX“ ajutiselt kaptenit, ühtlasi selgitades, et tööleping sõlmitakse Rauma Cata Oy-ga. Kuna kostja seadusliku esindaja ütlustest toodud faktiväited on vastuolus hageja väidetega, siis hindas kohus menetlusosaliste vande alla antud seletusi kooskõlas muude kohtule esitatud tõenditega. Kostja esitatud AV 07.11.2012 kirjast ei nähtu, kes oli hageja tööandja, kui hageja töötas 2012.a kevadel kaptenina. MN avaldas 06.11.2012 kirjas järgmist: „KO töötas Soome Rauma Chartering and towage Ab Ltd-s seetõttu, et Norra ametivõimude sõnul ei tohi me Norras renditöötajaid kasutada. Seega pidi K töötama otse meile, nii nagu kõik mehed meie Norra puksiiridel isegi praegusel hetkel. [---] Meil oli hädajuhtum, kui KO Norrasse tööle läks ja me ei saanud siis töölepingut sõlmida, aga mul on see siin olemas“. Kiri on esitatud Rauma Cata soomekeelsel blanketil, MN on nimetanud ennast personalijuhiks. MN on Rauma Cata Oy töötaja, sest seda kinnitavad MN-i saadetud elektronkirjad kohtule. Kohus asus seisukohale, et ka sellest tõendist ei nähtu informatsioon, et hageja ja Rauma Cata Oy vahel oli sõlmitud tööleping. Asjaolu, et hageja töötas Soome Rauma Chartering and towage Ab Ltd-s ei näita, et hageja ja Rauma Cata Oy vahel oli tööleping. Töötamine muu isiku kui tööandja ettevõttes on võimalik näiteks renditööjõu kasutamise korral. Seda, et hageja on varem töötanud Rauma Cata Oy laevadel, kinnitavad hageja vande all antud ütlused. Samuti nähtub kirjast, et Rauma Cata Oy hagejaga töölepingut sõlmida ei saanudki.
Kostja esitas tõendina hageja ja Rauma Cata Oy vahelise töölepingu projekti. Kuivõrd hageja ja Rauma Cata Oy ei sõlminud töölepingut, mida kinnitab ka MN-i kiri, ei tõenda töölepingu projekt töölepingu sõlmimist hageja ja Rauma Cata Oy vahel. Hageja esitas vande all väite, et GL ei avaldanud talle, et tööandjaks on Rauma Cata Oy. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et ta avaldas hagejale, et hageja tööandjaks on Rauma Cata Oy, tuleb lähtuda eeldusest, et kostja ei ole hagejale tööandja nime avaldanud. Kahe teineteist välistava väite korral tuleb lugeda, et puudub tõend, millega soovib tõendamiskoormist kandev pool oma väite aluseks olevat asjaolu tõendada. Tõendamiskoormist kannab käesoleva juhul kostja. Pooled vahetasid vastastikku kaudseid tahteavaldusi. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja ei ole tõendanud väidet, mille kohaselt ta avaldas, et hageja tööandjaks on Rauma Cata Oy. Hageja vaidles sellele väitele vastu. Selgitamaks välja tegelikud asjaolud, tuleb kohtul tõlgendada poolte kaudsete tahteavalduste sisu. GL suhtles hagejaga seoses Norrasse tööle asumisega. GL ja hageja suhtlemise järgselt asus hageja Norras puksiiri „XXXXXXXX“ kaptenina tööle. GL on kostja juhatuse liige. Hageja on olnud varem kostja töötaja ning töötanud Rauma Cata Oy laevadel väljaspool Eestit. Nimetatud asjaolude üle pooled ei vaidle. Kohtu hinnangul pidi hagejaga sarnane isik neid asjaolusid arvesse võttes aru saama, et tööandjaks on kostja. Kui kostja ettevõtjana ei avaldanud selgesõnaliselt, et tööandjaks ei ole Rauma Cata Estonia OÜ, kannab kostja riski, et ta võidakse lugeda töölepingu osapooleks. Eeltoodu põhjal tuleb tööleping lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel. Hageja väitel leppisid pooled kokku töötasus 15 eurot tunnis ning et ööpäevase vahetuse kestus on 12 tundi. Töötasu maksmise tähtpäevaks leppisid pooled kokku 15.05.2012. Pooled leppisid kokku päevarahas suurusega 17 eurot päevas. Hageja nõude olemasolu tuvastamiseks peab kohus välja selgitama, millise sisuga oli pooltevaheline tööleping. Hageja on avaldanud vande alla järgmist: „Küsisin palga kohta, G ütles, et palk on sama, mis varemgi, 180 eurot vahetus. Vahetus on 12 tundi. Ütles, et päevarahad on seal 17 eurot. Varem Soomes olid 24 eurot“ [---] „Palga väljamaksmise kuupäeva ütles mulle G, see pidi olema vahemikus 10-15. mai“. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja väidetele töölepingust tulenevate kohustuste sisu kohta. Töötasu suuruse kohta avaldas GL vande all järgmist: „Hageja küsis palganumbrite kohta ning kuna suhtlen laeva „XXXXXXXX“ meeskonna liikmetega tööalaselt kui ka tööväliselt, olin palganumbritest teadlik“. Päevaraha suuruse kohta avaldas GL vande all järgmist: „Rääkisin hagejaga nii palju päevarahade suurusest, kui olin laevapere liikmete käest kuulnud. Ütlesin hagejale, et kuuldavasti peaks seal olema laevasöök, kuid kuna Norra kallist elatustasemest on Rauma Cata Soome lisanud sinna nö meeste seas kutsutud „suitsupaki raha“, mis „XXXXXXXX“ meeskonna liikmete jutu järgi oli ca 15-17 eurot“. Seega avaldas hageja töölepingu tingimuste kohta väiteid, millele kostja vastu ei vaielnud. Vastupidi, GL kinnitas vestluse toimumist töötasu ja päevaraha suuruse üle. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et hageja töötasu suurus oli 180 eurot tunnis vahetuse kohta, vahetuse kestuseks 12 tundi, päevaraha suuruseks oli 17 eurot ning töötasu maksmise tähtpäev hiljemalt 15.05.2012. Hageja on esitanud nõude töötasu 4028,51 euro (brutos) saamiseks. Hageja töötas ajavahemikus 30.03.2012 - 16.04.2012 Norras kaptenina puksiiril „XXXXXXXX“, kokku 17 tööpäeva, vahetuse pikkusega tööpäevas 12 tundi. Hageja avaldas, et töötasu suurus tunnis oli 15 eurot (netos). Töötasu suurus ühes tunnis brutosummana on seega 19,53 eurot (sisaldab kinnipeetavat tulumaksu 3,99 eurot ja töötuskindlustusmakset 0,55 eurot). Eeltoodust tulenevalt on hageja brutotöötasu 17 päeva eest 3984,12 eurot. Hageja netotöötasu suurus eeltoodut arvestades on kokku 3059,32 eurot. Päevaraha nimetatud päevade eest on 289 eurot. Kostja ei ole hagejale töötasu ja päevaraha maksnud. Raha tasumise nõuded muutusid sissenõutavaks 15.05.2012. Seega kuulub kostjalt
hageja kasuks väljamõistmisele töötasu 3984,12 eurot (brutosumma) ja päevaraha 289 eurot. 44,39 euro osas (bruto) jättis kohus hageja töötasunõude rahuldamata. Kostja viivitas hagi esitamise päeva seisuga töötasu ja päevaraha maksmisega kokku 119 päeva (16.05.2012 - 12.09.2012). VÕS § 113 lg 1 lausest 2 tulenev viivisemäär nimetatud ajavahemikus oli 8% aastas. Töötasu maksmisega viivitamisel tuleb viivist arvutada summalt, mis kuulus väljamaksmisele, so netosummalt. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue töötasult 3059,32 eurot ajavahemiku 16.05.2012 - 12.09.2012 eest 72,81 eurot ja päevarahalt 289 eurot ajavahemiku 16.05.2012 - 12.09.2012 eest on 6,88 eurot. Kokku on hageja viivisenõude suuruseks 12.09.2012 seisuga 79,69 eurot. Hageja nõue viivise saamiseks alates 13.09.2012 kuni kohustuse täitmiseni tuleb samuti rahuldada. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellandi hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning vääralt hinnanud tõendeid, mis on toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise. Hageja ei lisanud hagiavaldusele ühtegi tõendit, mis kinnitaks hagiavalduses esitatud väiteid. Estonian Airi töötaja kinnitus tõendab vaid seda, et KO viibis lennureisil 30.03.2012. Samas kinnitab tõend lennupiletite kohta, et lennupileti KO-le tööleasumiseks ostis Soome firma Rauma Cata Oy. Kohus nimetatud tõendit ei analüüsinud ega hinnanud ning ei põhjendanud, miks ta seda tõendit ei arvesta. Seevastu kohus, jättes hindamata tõendi selle kohta, millise firma huvides lennupilet osteti, on leidnud, et hageja ütluste kohaselt osales lennupileti muretsemisel GL. Ainsaks hageja väiteid kinnitavaks tõendiks on hageja vande all antud seletus. Samas on vande all üle kuulatud ka kostja seaduslik esindaja GL, kelle ütlustega ei ole kohus arvestanud. Kui lugeda poolte vande all ja vastastamisel antud seletusi, on need enamuses vastandlikud ja teineteist välistavad. Kohus ei põhjendanud, miks ta pidas hageja vande all antud ütlusi tõesteks, mitte aga tõendamist vajavateks. Kohus, pannes tõendamiskoormuse kostjale, leidis, et ainult GL-i ütluste õigsust tuleb kontrollida. Kohtu sellekohane seisukoht on üllatav, sest hageja poolt kohtule esitatud hagiavaldus tugineb vaid hageja paljasõnalistele väidetele. Kohus ei põhjendanud, miks ta on pannud tõendamiskoormuse kostjale. Hageja ütlused vande all ja vastastamisel on paljuski teineteisele vastukäivad ja ebausutavad. Nii väitis hageja, et töösuhe Norras võis olla 2011 või 2012, samas mäletab ta täpselt, et töötasu väljamaksmise kokkuleppe kohaselt pidi maksmine toimuma peale 10. maid. Samuti väitis hageja, et Norrast tagasi tulles esitas ta G-le töötabeli koos piletitega, mille eest oli maksnud. Edasi aga seletab, et lennukipiletid olid olemas ja nende eest ta maksma ei pidanud. Samas GL ütlused ei ole vastuolulised ega erine hagi vastuväidetes esitatust. Kõnealusest seisukohast lähtuvalt poolte ütlusi kohus ei analüüsinud. Kohus ei selgitanud, milline pidi olema hagejaga sarnane isik, kes pidi aru saama, et tööandjaks on kostja. Hageja näol ei ole tegemist alaealise ega muudel põhjustel ümbritsevast mitte arusaava isikuga, vaid laeva kapteniga, kellelt tuleks eeldada asjadest arusaamist nii ajas kui ruumis. Kui selline isik läheb tööle, siis lisaks palgatingimustele huvitab teda ka, kes palka maksab. Hageja töötamise ajal renditöötajana Soomes aastatel 2010-2011 ja töötamise ajal Norras aastal 2012 olid märkimisväärsed erinevused. Töötades ajavahemikul 01.09.2010 kuni 01.03.2011 Mellmand OÜ-s (Rauma Cata Estonia OÜ varasem ärinimi) sõlmis kostja hagejaga nõuetekohase töölepingu, töö toimus renditööna ainult Soomes, töötamisest endise tööandja juures oli möödunud üle aasta. 30.03.2012 kostja hagejaga töölepingut ei sõlminud, töötamine toimus hoopis Norras,
muutunud oli päevarahade maksmise kord, vahepeal oli muutunud Mellmand OÜ ärinimi. Arvestades neid asjaolusid ei saa mõistlikult eeldada, et hageja asus Norrasse tööle vaid mingi „arvamuse“ alusel, välja selgitamata tegelikke asjaolusid, kes talle palka maksab. Seega ei saanud hagejaga sarnane isik enesestmõistetavalt arvata, kes on tema tööandja, vaid ta pidi selle endale selgeks tegema enne tööle asumist. Nagu nähtub esitatud töölepingust, siis Rauma Cata Oy nägi ette töösuhte kaheks kuuks ja üheks päevaks. Seoses asjaoluga, et hageja põhjustas karilesõitmisega suure kahju, ütles Rauma Cata Oy töölepingu üles 17 päeva pärast. Töölepingu ülesütleja oli Rauma Cata Oy, kes ostis ka tagasisõidupileti. Töölepingu ülesütlejalt oli hagejal võimalik ja vajalik küsida, millal ja kelle poolt makstakse talle töötasu. Hageja esitas kostja vastu töötasu nõude seetõttu, et töötasu nõudele Rauma Cata Oy-lt oleks järgnenud kahjunõue hageja vastu. Nimetatud tõendeid kohus ei analüüsinud. Maakohus analüüsis ainult neid kaudseid tõendeid, mis tõendaksid töösuhte olemasolu poolte vahel. Vaid kaudsetele tõenditele tuginedes on kohus tuvastanud, et poolte vahel oli töösuhe. Kohtul puudus vajadus tuvastada kostja ja hageja vahelist töösuhet, sest kohtule esitatud tõendist selgub üheselt, et KO tööandjaks Norras töötamise ajal oli Rauma Cata Oy. Rauma Cata Oy personalijuht MN kinnitab oma seletuses, et KO töötas Soome Rauma Cata Oy-s ja GLil ei olnud mingit tegemist KO Norras töötamisega. Samuti väljendab tööleping, mis on Rauma Cata Oy personalijuhi MN poolt allkirjastatud, Rauma Cata Oy selget tahteavaldust sõlmida tööleping KOga. Kuna hageja põhjustas Norras Rauma Cata Oy-le suure kahju ja tema tööleping lõpetati enne tähtaega, siis kirjalik leping jäi hageja poolt allkirjastamata. See ei muuda töösuhet olematuks, sest vastavalt Soome töölepinguseaduse (Tyosopimuslaki) §-le 3 võidakse teha tööleping suuliselt, kirjalikult või e-kirja teel. Seega oli tööleping sõlmitud KO ja Rauma Cata Oy vahel alates hageja tööle asumisest laeval „XXXXXXXX“ 30.03.2012. Rauma Cata Oy personalijuhi MN kinnitas 24.02.2014 e-kirjas jätkuvalt, et KO töötas Norras Rauma Cata Oy töötajana, kuna osutades teenust Norras ei olnud Rauma Cata Oy-l õigus kasutada laevadel renditööjõudu. MN kinnitas, et kõigile töötajatele maksis töötasu Rauma Cata Oy ja Rauma Cata Estonia OÜ-l ei olnud sellega mingit pistmist. Seda, et KO tööandja oli Rauma Cata Oy, kinnitas kohtule saadetud 05.06.2014 e-kirjas ka Rauma Cata Oy tegevjuht HN. Kohus jättis kõik need tõendid analüüsimata ja arvestamata ega põhjendanud, miks ta nendega ei arvesta. Asjaolu, et kohus ei ole hinnanud kõiki kohtule esitatud tõendeid, näitab, et kohus ei püüdnudki selgitada välja tegelikke asjaolusid, mistõttu on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 2, sest ei rajanud otsust üksnes esitatud ja kogutud tõenditele. Hagejal oli võimalus asjas kogutud tõendite põhjal esitada taotlus kostja asendamiseks. Rauma Cata Oy tunnistas töösuhet, seega puudus vajadus töösuhte tuvastamiseks ning Rauma Cata Oy esitas ka töölepingu, mille alusel oli võimalik esitada ka töösuhtest tulenevad nõuded. Hageja sellist taotlust ei ole esitanud. Kui kohus oleks arvesse võtnud kõiki menetluses kogutud tõendeid, oleks olnud alus menetluse lõpetamiseks, kuna hagi oli esitatud vale kostja vastu. Kohus võttis nõuete rahuldamisel aluseks hageja tõendamata väite, et palka lubati maksta 15.05.2012. Hageja töösuhe lõppes 16.04.2012, seega muutusid töötasu ja päevaraha nõuded sissenõutavaks alates 17.04.2012, millest algab ka viivise arvestus. Nii päevarahade kui ka viivise nõudele kohaldub ITVS § 6 lg 1 kohaselt neljakuuline aegumistähtaeg, mistõttu päevarahade ja viivise nõuete esitamise viimane päev oli 16.08.2012. Hageja esitas hagi kohtule 12.09.2012, mistõttu päevarahade ja viivise nõue on ka aegunud.
Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses sisalduvate põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. Kolleegium ei nõustu kaebuses sisalduva käsitlusega hageja väidete tõendamatuse ning kohtu poolt tõendite ebaõige hindamise kohta. Maakohus ei jaotanud tõendamiskoormust ebaõigesti. Antud juhul tugines hageja oma nõudes eelkõige asjaolule, et töösuhte loomiseks vajalikud tingimused olid tal kokku lepitud kostja seadusliku esindajaga. Vaidlust ei olnud selles, et tegemist oli lühiajalise töösuhtega, mis lähtus vajadusest leida konkreetsele puksiirlaevale puuduva kapteni asendaja. Neid tõendeid, millest hageja oleks pidanud koheselt mõistma, et kostja juhatuse liige GL tegutseb kolmanda isiku nimel, ei ole kohtule esitatud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vastakaid seletusi tuleb hinnata koosmõjus teiste tõenditega, üksnes nende põhjal ei olnud kohtul võimalik asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid tuvastada. Apellandi hinnang kohtu käsutuses olevatele tõenditele on ühekülgne ja ebaobjektiivne. Nii näiteks ei tõenda Rauma Cata Oy personalijuhi MN 24.02.2014 e-kiri asjaolu, et KO töötas Norras Rauma Cata Oy töötajana. Selles kirjas on tuginetud kõnealuse töösuhte olemasolu kinnitamisel asjaolule, et Rauma Cata Oyl ei olnud Norras õigust kasutada laevadel renditöö-jõudu. Kõnealusest väidetavast keelust ei ole võimalik teha kostja soovitud järeldust. Ka selle väite õigsuse eeldamise korral ei saa sellest järeldada, et hageja tööandjaks oli Rauma Cata Oy. Et sama kinnitas kohtule 05.06.2014 e-kirjas ka Rauma Cata Oy tegevjuht HN, ei suurenda kõnealuse väite kaalu ega anna alust teistsuguseks järelduseks. Kohtule ei esitatud objektiivseid tõendit selle kohta, et hageja pidi aru saama, et tema tööandjaks ei olnud kostja, vaid Rauma Cata Oy. Pigem on tõendatud siiski see, et kostja juhatuse liikme vahendusel sai hageja teada töötaja asendamise vajadusest ja konkreetsetest lepingutingimustest, samuti lennupileti töökohale siirdumiseks, millest võis aru saada, et tööandjaks on kostja. Veelgi enam, hageja oli ka varem olnud kostjaga töösuhtes, kusjuures ka siis töötas ta renditöötajana Rauma Cata Oy laevadel. Eluliselt usutavaid tõendeid selle kohta, et Rauma Cata Oy oleks sõlminud hagejaga töölepingu, ei ole kohtule esitatud. Vaatamata sellele, et hageja oma tööülesandeid faktiliselt ka täitis, ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et Rauma Cata Oy oleks hagejaga (kas eelnevalt või töötamise ajal) töölepingu teemal suhelnud. Kuna kogu suhtlus toimus kostja seadusliku esindaja kaudu, tuli kostjal tõendada oma väidet, et ta vahendas kolmandat isikut. See, et kohtule on esitatud hageja ja Rauma Cata Oy vahelise töölepingu projekt, ei tõenda töösuhte tekkimist nende vahel. Pealegi ei ole kostja väitnud ega ka tõendanud, et lepingu projekti oleks püütud hagejale üle anda. Eeltoodud põhjustel ei ole alust nõustuda apellandiga, et kohus on hageja väidete tõesust eeldanud, kuid kostja väidetes kahelnud ning leidnud, et need vajavad tõendamist. Kohus ei ole eksinud ei tõendamiskoormuse jagamisel ega tõendite hindamisel. Nii hageja seletusele kui kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusele ei ole maakohus omistanud erilist kaalu. Küll on ta teinud tõendite põhjal õige järelduse, et hageja väidetud lepingutingimused olid kostja seadusliku esindaja poolt talle edastatud, mistõttu võis neid andmeid pidada hageja jaoks ka piisavaiks, asumaks lühiajalisse töösuhtesse. Kostja seaduslik esindaja ei ole ka ise eitanud, et on kõnealused andmed töötingimuste kohta hagejale edasi andnud.
Kostja apellatsioonkaebuse punktis 3 sisalduv hinnang maakohtu käsitlusele töösuhte osaliste tahteavalduste vahetamise kohta on tendentslik ja oma sisult pahatahtlik. Kuna maakohus leidis, et hageja ja kostja vahelise töösuhte olemasolu saab tuvastada vaid kaudsete tahteavalduste vahetamisele hinnangu andmisega, on kohus igati põhjendatult leidnud, et poolte vastuoluliste seletuste põhjal seda teha ei saa. Seetõttu tuligi kohtul lähtuda hagejaga sarnase mõistliku isiku arusaamisest, kellega ta töölepingu sõlmib. Tegemist ei ole konkreetse isiku alavääristamisega ega muus mõttes ebakohase hinnanguga, nagu leiab apellant, vaid seadusest tuleneva võimalusega tahteavalduse tõlgendamise teel ilmnenud vastuolud kõrvaldada (TsÜS § 75 lg 1). Hagi aegumise kohaldamiseks päevaraha ja viivise nõuete osas ei olnud kohtul alust. Kostja väide, et hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetas väidetav tööandja ennetähtaegselt 16.04.2012, mistõttu algas sellest ajast ka nõude esitamise tähtaja kulgemine, ei ole õige. Praegusel juhul on leidnud tuvastamist, et poolte vahel kokkulepitud tingimuste kohaselt tuli töötasu maksta välja hiljemalt 15.05.2012, seega muutus nõue tervikuna sissenõutavaks alates 16.05.2012. Hagi esitati kohtule 12.09.2012, so seadusest tuleneva tähtaja jooksul (ITVS § 6 lg 1).
Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Alates 01.01.2015 on muutnud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, määrab ka ringkonnakohus oma otsuses vaid menetluskulude jaotuse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.