Jõgeva linna avaldus MJ kinnisesse (psühhiaatriahaiglasse) paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
asutusse
Harju Maakohtu 06.03.2015 määrus kinnisesse asutusse paigutamise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik MJ määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: Jõgeva linn (Jõgeva Linnavalitsuse kaudu), esindaja Ants Prii Puudutatud isik: MJ (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Kaupo Kask
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 06.03.2015 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.28.01.2015 esitas Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotluse MJ (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Taotluse kohaselt on puudutatud isik ohtlik ümbritsevale ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.
2.Harju Maakohus kohaldas 28.01.2015 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning paigutas ta psühhiaatriahaiglasse kuni 08.03.2015, samuti kohaldas maakohus tema suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi.
3.03.03.2015 esitas Jõgeva linn (avaldaja) Harju Maakohtule avalduse puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Avaldaja palub rakendada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut haiglaravi kolmeks kuuks.
4.Raviasutuse psühhiaatrid on 27.02.2015 andnud arvamuse puudutatud isiku seisundi kohta. Psühhiaatrite arvamuses on kirjeldatud puudutatud isiku senist haiguskulgu ning puudutatud isiku käitumist. Aja kohta pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist on psühhiaatrid märkinud järgmist. Pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist oli puudutatud isiku seisundis antipsühhootilise ravi foonil märgatav mõningane positiivne dünaamika – ta on osakonnas rahulik, sõbralik, öösiti magab, enda sõnul polevat enam meelepettelisi elamusi (tunnistab, et varasemalt kuulis meeshäält end juhendamas). Puudutatud isiku mõttekäik on jätkuvalt tugevalt häiritud, resoneerne. Puudutatud isik on desorienteeritud nii ajas kui situatsioonis ning osaliselt ka kohas. Puudutatud isik on emotsionaalselt inadekvaatne, adekvaatsed plaanid edasise osas puuduvad ning märgatav on kognitiivne defitsiit. Puudutatud isikul puudub enda seisundi osas adekvaatne kriitika ning ravi vajalikkust ta ei mõista. Puudutatud isikul esineb jätkuvalt raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia, kaasuvana märgatav mäluhäire), tema käitumine on haiguslikest elamustest mõjustatud ning seetõttu ettearvamatu ning ta võib olla nii ennast kui teisi ohustav (võib luulu ajel ümbritsevaid rünnata, mh on varasemalt esinenud agressioon politsei suhtes, igapäevaelus on ta toimetulematu, elab kodutuna, nälgib). Puudutatud isik ei ole oma seisundist lähtuvalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
06.03.2015 ekspertiisiakti nr 10-15 kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia, mis annab aluse tema paigutamiseks ravile kinnisesse asutusse, kuna puudutatud isik vajab ravi jätkamist turvalises, kontrollitud, tagatud raviga keskkonnas. Puudutatud isikul esinev raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia piirab oluliselt tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Turvalise, kontrollitud, tagatud raviga keskkonnas ravita jätmisel ohustab puudutatud isik oma raskest
psüühikahäirest tuleneva käitumisega nii iseenda kui ka teiste tervist ja julgeolekut. Puudutatud isik võib psühhootiliste elamuste ägenemise (meelepetted ja luulumõtted) ja kognitiivse defitsiidi (alanenud mälu ja intellekt) tõttu jätta hooletusse oma esmaste eluvajaduste rahuldamise, seada vähese ohutunde tõttu oma tervise tõsisesse ohtu, käituda teiste suhtes agressiivselt. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel.
6.Eksperdiarvamuse kohaselt puudub puudutatud isikul täielikult haiguskriitika ja arusaam ravi vajalikkusest. Ravita jäämisel süveneb tõenäoliselt puudutatud isikul esinev psühhootiline sümptomaatika, mistõttu võib ta käituda jätkuvalt ennast ja teisi ohustavalt ning talle pole võimalik osutada toimetulekuks vajalikku abi, milleta ei suuda puudutatud isik tagada oma esmaste eluvajaduste rahuldamist ja seab sellega ohtu ka iseenda elu ja tervise. Kuna käesolevalt püsivad puudutatud isikul psühhootiline sümptomaatika, kognitiivne defitsiit ning sellest tulenev ebaadekvaatne käitumine, ta ei ole võimeline aru saama enda haigusest ega ravi vajadusest, ta ei ole võimeline iseseisvalt järgima ravirežiimi, siis psühhiaatrilise haiglaravi puudumisel ei saa välistada puudutatud isiku poolt iseenda või teiste elule, tervisele või julgeolekule ohtliku käitumise kordumist. Puudutatud isik vajab psühhiaatrilist haiglaravi kuni 3 kuud.
7.Puudutatud isiku esindaja palus 05.03.2015 seisukohas jätta avalduse rahuldamata. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
8.Harju Maakohus rahuldas 06.03.2015 kohtumäärusega avalduse ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kolmeks kuuks alates 09.03.201509.06.2015 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Samuti kohaldas kohus puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastaste ravimite manustamist ja elekterimpulssravi rakendamist.
9.Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
10.Psühhiaatrite arvamusest ja ekspertiisiaktist nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire, milleks on paranoidne skisofreenia. Tegemist on sellise psüühikahäirega, mis annab aluse isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse. Puudutatud isiku psüühikahäire on raske ning piirab tema võimet käitumisest aru saada ja seda juhtida. See nähtub puudutatud isiku asotsiaalsest eluviisist ja isiku avaldatud mõtetest ning samuti kuulmismeelepetetest, mille sisu on puudutatud isik avaldanud. Puudutatud isik võib oma psüühikahäirest tingituna olla ohtlik eelkõige iseenda tervisele. Puudutatud isik võib psühhootiliste elamuste ägenemise (meelepetted ja luulumõtted) ja kognitiivse defitsiidi (alanenud mälu ja intellekt) tõttu jätta hooletusse oma esmaste eluvajaduste rahuldamise ja seada vähese ohutunde tõttu oma tervise tõsisesse ohtu. Puudutatud isiku psüühikahäire põhjustab puudutatud isiku riskikäitumist, mis ilmneb asotsiaalses eluviisis. Puudutatud isiku elu ja tervis võivad saada kindla elukoha puudumisel kahjustatud. Seejuures tuleb arvestada puudutatud isiku psüühilisest seisundist tulenevat käitumise ettearvamatust.
Kohus arvestab ka seda, et puudutatud isiku vaimne tervis võib saada püsivalt kahjustatud, kui puudutatud isik ei saa ravi. Haiguskriitika puudumise tõttu ei ole puudutatud isik võimeline otsustama enda ravivajaduse üle.
11.Kohus asus psühhiaatrite arvamuse, eksperdiarvamuse, puudutatud isiku senise haigusloo ja puudutatud isiku ärakuulamise tulemuste põhjal seisukohale, et arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit tuleb puudutatud isik paigutada psühhiaatriahaiglasse. Ekspert on prognoosinud vajalikuks ravikestuseks kolm kuud. Seda arvesse võttes paigutab kohus puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse kolmeks kuuks alates 09.03.2015. Lähtudes puudutatud isiku raskest psüühikahäirest, vajab puudutatud isik pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Seetõttu määrab kohus puudutatud isikule psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise. Puudutatud isik vajab ravimite manustamist nii suukaudselt kui parenteraalselt (lihase- või veenisiseselt). Medikamentoosse ravi ebapiisavuse korral võib osutuda vajalikuks elekterimpulssravi rakendamine. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika, mistõttu ei ole ta võimeline tegema teadlikku otsust ravimite ja raviviisidega nõustumise kohta.
12.Puudutatud isiku esindaja esitatud vastuväidetest ei nähtu kinnisesse asutusse paigutamise eelduste puudumine. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mille tulemusel võib puudutatud isik olla ohtlik eelkõige iseenda tervisele. Kohus on seisukohal, et oht tervisele seisneb muuhulgas ka psüühikahäirega kaasnevas riskikäitumises ja enda hooletusse jätmises. Puudutatud isiku haiguskriitika puudumise tõttu pole muid ravivõimalusi peale haiglasse paigutamise. Määruskaebus
13.24.03.2015 esitas puudutatud isik (esindaja vahendusel) määruskaebuse, millega palus 06.03.2015 kohtumääruse tühistada.
14.Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis sageli piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, kuid piisavalt ei ole tõendatud asjaolu, et haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, milles seisneb või väljendub puudutatud isiku ohtlikkus enda ja teiste suhtes. Ohtlikkuse põhistamisel on tuginetud üksnes arstide ja psühhiaatrite arvamusele, kuid ei ole välja toodud konkreetseid näiteid, mis toetaks nende seisukohti. Ilma täpsemaid asjaolusid välja toomata ei ole esindaja arvates võimalik lugeda puudutatud isiku käitumist agressiivseks. Kohus ei ole piisavalt põhistanud ka seda, milles seisneb puudutatud isiku ohtlikkus iseendale. Puudutatud isik on vaatamata oma kohati asotsiaalsetele elukommetele saanud oma eluga hakkama. Enda sõnul talle meeldib nii elada. Ainuüksi fakt, et puudutatud isik ei saa aru oma ravivajadusest ja võib sellest lähtuvalt jätta ravimid võtmata, ei anna alust väita, et ta on endale ohtlik.
15.Asjaolu, et puudutatud isik on arstide poolt diagnoositud psüühiliselt haigeks ja ta ei võta iseseisvalt ravimeid, ei anna alust võtta isikult vabadus. Antud seisukohta on kinnitanud ka riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-33-14 punktis 15, mille kohaselt ei saa isikut paigutada kinnisesse asutusse ega tema sinna paigutamise tähtaega pikendada üksnes põhjendusel, et isik on psüühiliselt haige ja vajab ravi, ei tuleks iseseisvalt elu korraldamisega toime ega tarvitaks iseseisvalt ravimeid, mis muudaks tema psüühika ebastabiilseks (vt Riigikohtu
30.aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14). Neid asjaolusid ei saa kolleegiumi arvates pidada piisavaks, et lugeda isik ohtlikuks iseendale või teistele. Isiku ohtlikkus tuleb konkreetseid asjaolusid arvestades tuvastada. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; määrus tsiviilasjas nr 32-1-155-13, p 39.2).
16.Käesoleval juhul ei saa kinnisesse asutusse paigutamise otsustamisel lähtuda ainuüksi sellest, et puudutatud isik oli 2010. aastal agressiivne politseiniku suhtes. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14 punktis 16 leidnud, et isiku kinnises asutuses viibimise perioodiline kontroll ja seal viibimise pikendamise otsustamine kaotaks mõtte, kui iga kord võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud samu sündmusi ega hinnataks vahepeal toimunud arenguid ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist. Analüüsida tuleb ka eelmise kohtulahendi järel toimunut.
17.Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et alates 2010. aastast ei ole olnud ühtegi vahejuhtumit, mis viitaks puudutatud isiku ohtlikkusele nii endale kui teistele, siis ei ole põhjendatud ka puudutatud isiku jätkuv paigutamine hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama. Vastus määruskaebusele
18.Jõgeva linna vastuse kohaselt on vastavalt rahvastikuregistri andmetele puudutatud isiku elukoha aadressiks XXXX X-XX, Jõgeva linn, kuid ilmselt ta seal ei ela. Varasemaid kokkupuuteid Jõgeva linnal puudutatud isikuga ei ole. Edasine menetluse käik
19.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 06.03.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Maakohus on kontrollinud piisavalt põhjalikult isiku tema tahte vastasele haiglaravile paigutamise eeldusi, tuginedes seejuures psühhiaatrite ja eksperdi arvamusele, milles on toodud esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
21.Määruskaebuse kohaselt puudub vaidlus selles, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, kuid määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole maakohus piisavalt põhjendanud PsAS § 11 lg 1 ps 2 sätestatud ravile paigutamise eelduseid. PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi on isiku tahtest olenemata psühhiaatrilisele ravile paigutamise eeldusena vaja tuvastada asjaolu, et
haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut.
22.Maakohus on PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldusete tuvastamisel põhjendatult tuginenud eksperdi ja raviasutuse psühhiaatrite arvamustele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on raviasutuse psühhiaatrid välja toonud, et isiku käitumine on tema haiguslikest elamustest mõjustatud ning seetõttu ettearvamatu. Puudutatud isik võib olla nii ennast kui teisi ohustav (võib luulu ajel ümbritsevaid rünnata, igapäevaelus on toimetulematu, elab kodutuna, nälgib). Eksperdiarvamus koosmõjus raviasutuse psühhiaatrite arvamusega kinnitab, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia), mis ravita jätmise korral kahjustab puudutatud isiku tervist ning on ohtlik eeskätt puudutatud isikule iseendale, kuid võib puudutatud isiku ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik ka teistele. Puudutatud isik võib psühhootiliste elamuste ägenemise (meelepetted ja luulumõtted) ja kognitiivse defitsiidi (alanenud mälu ja intellekt) tõttu jätta hooletusse oma esmaste eluvajaduste rahuldamise ja seada vähese ohutunde tõttu oma tervise tõsisesse ohtu. Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Maakohus on määruse tegemisel võtnud õigesti arvesse ka asjaolu, et puudutatud isiku vaimne tervis võib ravita jäämisel saada püsivalt kahjustatud. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et määruskaebuse väited PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ravile paigutamise eelduse puudumise kohta ei ole põhjendatud.
23.Eksperdiarvamuse kohalt puudub puudutatud isikul täielikult haiguskriitika ja arusaam ravi vajalikkusest ning ta ei ole võimeline järgima ravirežiimi. Puudutatud isik vajab jälgimist ja ravi kontrollitud ning tagatud turvalisusega ravikeskkonnas ning seetõttu ei ole käesoleval hetkel muid ravivõimalusi peale haiglasse paigutamise. Määruskaebuse väited, mille kohaselt on puudutatud isik vaatamata oma kohati asotsiaalsetele elukommetele eluga hakkama saanud ning et talle meeldib nii elada, ei lükka ümber raviarstide ja eksperdi arvamust tahtevastase psühhiaatrilise ravi rakendamise vajalikkuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et kuna puudutatud isikul on raske psüühikahäire, eksperdiarvamuse kohaselt on tema ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel, ta ei mõista ravivajadust ja ravi kohaldamine on vajalik, siis jõudis maakohus õigele ja põhjendatud järeldusele, et isiku suhtes tuleb kohaldada tahtevastast haiglaravi.
24.TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.