Tallinna Ringkonnakohus
Kohtunikud
Tiit Kollom, Reet Allikvere, Iko Nõmm
Määruse tegemise aeg ja koht
29.04.2015 Tallinnas
Tsiviilasja number
2-15-2085
Tsiviilasi
LS ja LS avaldus pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamiseks või alternatiivselt pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.03.2015 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
LS ja LS määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hagejad LS (IK XXXXXXXXXXX) ja LS (IK XXXXXXXXXX) ning nende lepinguline esindaja Katri Bagirov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Jätta Harju Maakohtu 10.03.2015 määrus tsiviilasjas nr 2-15-2085 muutmata, määruskaebus rahuldamata ja hagejate määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud nende endi kanda. Riigi Tugiteenuste Keskusel tagastada hagejate eest hagiavalduse esitamisel 09.02.2015 RS pool tasutud 50 eurot riigilõivu RS arvele XXXXXXXXXXXXXXXXXX. Edasikaebamise kord Määruse peale saab vandeadvokaadi vahendusel kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Asjaolud LS ja LS esitasid 09.02.2015 Harju Maakohtusse avalduse, milles palusid tuvastada pärandi vastuvõtmise fakt või alternatiivselt ennistada pärandi vastuvõtmise tähtaeg. Avalduse kohaselt suri avaldajate tädipoeg OS XX.XX.XXXX, mille järgselt jäi avaldajate valdusesse kinnistu XXXXXX XXXX, XXXXXXXX XXXXX XXXXXX, XXXXX XXXXXX. Avaldajate teada olid nad kinnistu omanikud. Nad on kinnistu eest hoolitsenud, teinud vajalikke remont- ja hooldustöid, kasutanud elamut perekonnakoduna. LS elas elamus pärandaja eluajal ja elab ka praegu, tasudes kõik kinnistuga seotud arved. Avaldajate teada toimus pärimine seaduse alusel ja nad võtsid pärandi vastu tegudega, kasutades ja vallates kinnistut pärandaja surma järgselt ja kandes kõik kinnistuga seotud vajalikud kulud. Avaldajad teadsid, et pärimisringi järgi olid nemad OS pärijad ja on pärinud kinnistu võrdsetes osades. Avaldajad ei teadnud, et peavad pärandvara vastuvõtmiseks tegema vastava avalduse notarile. Käesoleval ajal on kinnistu peremehetu vallasvara, kuigi avaldajad on kinnistut kasutanud oma koduna. Kehtiva pärimisseaduse § 180 kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, seega Eesti NSV tsiviilkoodeksit. Riigikohtu lahenditest 3-2-1-130-05 ja 3-2-1-141-03 tuleneb pärimise võimalikkus TsK § 551 lg-s 2 märgitud viisil ehk pärandi vastuvõtmisega. Maakohtu määrus Harju Maakohus jättis 30.03.2014 määrusega hagi menetlusse võtmata, tuginedes TsMS § 371 lg 2 p-le 2. Kohus leidis, arvestades, et väidetav pärandaja suri XX.XX.XXXX, et kohaldamisele kuulub ENSV tsiviilkoodeks (TsK). Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 26 järgi määrab pärimisele kohaldatav õigus ära eelkõige: viimse tahteavalduse liigid ja toime (p 1); pärimisvõime ja pärimiskõlbmatuse (p 2); pärandi ulatuse (p 3); pärijate ringi ja nendevahelised suhted (p 4) ning vastutuse pärandaja võlgade eest (p 5). Käesoleval juhul on viidatud paragrahvist oluline p 4, mis tähendab, et TsK järgi tuleb määrata pärijate ring ja nende vahelised suhted. Kuna OS testamenti ei teinud, kuulub kohaldamisele TsK § 536, mis määratleb seadusjärgsed pärijad. TsK § 536 lg 1 p 1 kohaselt on seadusjärgse pärimise korral esimese ringi pärijateks lapsed, abikaasa ja vanemad ning p 2 kohaselt teise ringi pärijateks surnu vennad ja õed, tema nii isa- kui ka emapoolne vanaisa ja vanaema. Avaldajad ei kuulu ei esimese ega teise ringi pärijate hulka, kuna avalduse kohaselt oli surnu nende tädipoeg. Seega TsK ei näinud ette võimalust pärida tädipoja järelt. Kuivõrd avaldajad on esitanud avalduse pidades ennast OS pärijateks, keda nad seadusest tulenevalt ei ole, ei ole avaldusega taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Määruskaebus Avaldajad paluvad maakohtu määruse tühistada. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et avaldus tuleb jätta menetlusse võtmata, kuna kaebuse esitajatel puudus võimalus pärida OS järelt. Kaebuse esitajad on selgitanud, et nende vanaisal oli kaks tütart, kes sündisid ja kasvasid XXXXX XXXXX – kaebuse esitajate ema ning OS ema. XXXXXX XXXX pärandus vanaisa surma järel tema naisele, kes oli kaebuse esitajate vanaema; seejärel OS emale ning seejärel
OS-le. Kaebuse esitajad täpsustavad, et XXXXXX XXXX kuulus kolhoosi XXXXX. Kaebuse esitajad ning OS, kes elasid kõik XXXXXX XXXXX, moodustasid sellega kolhoosipere. Eelnimetatud elasid talus koos teiste perekonnaliikmetega, neil oli side kolhoosiga, ühine majapidamine ning nad kasutasid õueaiamaad ja pidasid sellel ühiselt abimajandit ning nende peamised sissetulekud tulid kolhoosi ühistööst. Tulenevalt TsK §-le 129 kuulub kolhoosipere vara tema liikmetele ühisomandiõiguse alusel ning kolhoosipere omanduses võib olla mh elamu. TsK § 564 kohaselt ei avane kolhoosipere liikme surma korral pärand pere liikmete ühisvaras, s.t kolhoosipere liikme surma korral jääb vara antud kolhoosipere teiste allesjäänud liikmete ühisomandiks ega muutu pärandvaraks. Viidatud § 564 lg 2 järgselt, kuivõrd mõlemad kaebajad kuulusid kolhoospere liikmete hulka, kuulub vallasomand neile ühiselt ning TsK kohaselt avaneb pärand kolhoosipere liikmete ühisvarale alles viimase kolhoosipere liikme surma korral. Kaebajad pidasid end pärimisringi järgi OS pärijateks ning teadsid, et nimetatud omand kuulub neile võrdsetes osades. Samas aga ei teadnud pärijad, et OS omandile rakendub TsK ning kaebuse esitajatele kuulub asi võrdsetes osades kolhoosipere sätete järgi. Võttes arvesse, et kolhoos ja kolhoosipere lakkasid olemast ja kõne all olev omand on praegu ehitusregistri andmetel peremehetu vallasomand, on kaebuse esitajad täiendavalt seisukohal, et kuivõrd omandiõigus on seadusega kaitstud õigus, siis on avaldus esitatud kaebuse esitajate huvide kaitseks ning riik peaks andma neile õiguskaitset. Kaebuse esitajad loobuvad pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise nõudest ning soovivad kohtul alternatiivselt tuvastada LS ja LS ühise omandiõiguse olemasolu fakti XXXXXX XXXX suhtes, mis asub XXXXXXXX külas XXXXXX, XXXXX XXXXXX. Edasine menetluse käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega TsMs §-de 659 ja § 654 lg. kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakonnakohus, et määruskaebusega ei saa muuta hagi, s.o. tuvastushagi (pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamine) omandiõiguse tunnistamise hagiks. Lisaks, vastavalt asjaõigus rakendamise seaduse §-le 16 lõppes kolhoosipere institutsioon alates 1. detsembrist 1993, sest sellest tähtajast peale kuulus kolhoosipere vara kolhoosipere peale ja tema abikaasale ühiselt. Kui kolhoosipere vara oli omandatud pere teiste liikmete varalise või tööpanuse arvel, oli neil õigus nõuda oma osa eraldamist ühe aasta jooksul arvates
Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jääb määruskaebuselt tasutud riigilõiv hagejate kanda. TsMS § 150 lg. lg. 1 p. 3 kohaselt tuleb tagastada avalduselt tasutud riigilõiv, kuna avaldust ei võetud menetlusse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
Ulvi Loonurm
Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.