AS hagi Tallinna linna (TVTK kaudu) vastu hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. septembri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2809,68 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja AS (isikukood XXXXXXXXXXX) kostja Tallinna linn (TVTK kaudu), lepinguline esindaja Merike Otepalu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 30. septembri 2014 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus AS kanda.
4.Keelduda AS poolt Tallinna Ringkonnakohtule 30.10.2014 esitatud tõendite vastuvõtmisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS (hageja) esitas 11.04.2014 Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse Tallinna linna (kostja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes. Töövaidluskomisjon jättis 19.05.2014 otsusega avalduse rahuldamata. Hageja otsust ei vaidlustanud.
2.17.06.2014 esitas hageja hagiavalduse maakohtule hüvitise väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt töötas hageja TVTK-s 13 aastat, viimati vanemtegevusjuhendajana. 2013. aasta augustis hageja haigestus, mistõttu ei saanud ta tööd teha. Olles tervenenud, läks hageja puhkusele. Puhkusel viibimise ajal hakkas kostja hagejat survestama, et ta lahkuks töölt. Sellise survestamise tõttu haigestus hageja uuesti.
3.25.03.2014 käskkirjaga ütles kostja töölepingu üles alates 11. aprillist 2014 seoses hageja pikaajalise haigusega. Kostja pidi töölepingu ülesütlemisest ette teatama 90 päeva. Kostja teatas ülesütlemisest ette 5 päeva. Kostja ei saanud töölepingut üles öelda etteteatamistähtaega järgimata muuhulgas seetõttu, et kahe töövõimetusperioodi vahel oli hageja puhkusel ning töölepingu ülesütlemise ajaks ei olnud töövõimetus kestnud järjest nelja kuud. Hageja palus kostjalt välja mõista keskmise töötasu etteteatamistähtaja mittejärgmise, s.o 85 päeva eest, summas 2809,68 eurot. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on aegunud, kuna see on esitatud enam kui üks kuu pärast töösuhte lõppemist. Hageja ei saa nõuda hüvitist töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest, sest hageja oli ajutiselt töövõimetu ja sai sama aja eest töövõimetushüvitist.
5.Kostja ei pidanud töölepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaega järgima. Hageja oli ajutiselt töövõimetu alates 24.08.2013 – 29.12.2013. Perioodil 30.12.2013 – 13.01.2014 viibis hageja puhkusel. Enne puhkuse algust kontakteerus hageja kostjaga, kuna soovis teada, kas ta peaks oma puhkuse ajutise töövõimetuse tõttu tühistama. Hageja tuli kostjale vastu ja võimaldas lõpetada töövõimetuslehe enne puhkuse algust ja kasutada põhipuhkust, kuna selline lahendus oli kostjale majanduslikult soodsam. Peale puhkust kasutas kostja ära kolm tervisepäeva. Alates 17.01.2014 jäi hageja taas töölt ära ajutise töövõimetuse tõttu.
6.Hageja töökoha profiil eeldas igapäevast haldustegevust, töötajate juhendamist, individuaalset klienditööd ja arendustegevusega tegelemist. Hageja töövõimetus oli lepingu ülesütlemise ajaks kestnud üle poole aasta ja hageja töövõimetusleht oli endiselt jätkuv teadmata ajaks. Kostjal ei olnud töökorralduslikult võimalik samamoodi jätkata. Asutuse töö oli pikaajaliselt takistatud. Hageja asendajad olid ülekoormatud ning
üksuse tegevus ja klienditöö sellest oluliselt mõjutatud. Väited, et hageja survestas kostjat töölt lahkuma, on vale. Hageja ise teatas 2014 veebruaris toimunud telefonivestlusel, et ta ei tule oma ametikohale tagasi. Hageja poolt kostjale esitatud informatsioon tervisliku seisundi kohta ei andnud kostjale alust eeldada, et hageja töövõime peatselt taastuks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
7.Harju Maakohus jättis 30.09.2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus luges tuvastatuks, et: hageja töötas kostja juures 13 aastat ja tema töötasu oli 1 006 eurot kuus; hageja haigestus 24. augustil 2013 ja oli sellest ajast alates ajutiselt töövõimetu; kostja saatis 13. märtsil 2014 hagejale ettepaneku, milles pakkus hagejale teist tööd ja teatas töölepingu lõpetamise kavatsusest; kostja ütles töölepingu üles 25. märtsi 2014 käskkirjaga alates 11. aprillist 2014;
8.Hageja nõude õiguslik alus on töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 5, mis sätestab muu hulgas, et kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejaga sõlmitud töölepingu erakorralisest ülesütlemisest tuli TLS § 97 lg 2 p 4 järgi ette teatada vähemalt 90 kalendripäeva.
9.Maakohus leidis, et hagi ei ole aegunud. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi lg-tes 2 ja 3 ettenähtud juhul. Pooled ei vaidle selle üle, et tööleping lõppes 11. aprillil 2014, st alates sellest kuupäevast hakkas kulgema ka käesolevas asjas esitatud nõude nelja kuu pikkune aegumistähtaeg, mis ei olnud hagi esitamise ajaks 17. juunil 2014 veel möödunud.
10.Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel ei tule üldse maksta töötajale, kes on töölepingu lõppemise ja sellest etteteatamise ajal ajutiselt töövõimetu. Seadusandja eesmärk TLS § 100 lg 5 kehtestamisel oli töötajale sellise tasustatava aja andmine, mida ta saab kasutada uue töökoha leidmiseks. Seega ei välista töötaja ajutine töövõimetus lepingu lõppemise ajal või etteteatamisajaga ühtival perioodil hüvitise maksmist TLS § 100 lg 5 alusel.
11.Töötajale hüvitatava etteteatamise aja pikkust reguleerib seaduses TLS § 97, mille lg 3 näeb ette, et sama seaduse § 88 lg-s 1 nimetatud alusel võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Käesoleval juhul ütles kostja töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 1 alusel. Kui tööandjal ei ole kohustust järgida töölepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaega, siis puudub tal ka kohustus maksta sama aja eest hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel.
12.Kohus nõustus kostjaga, et käesoleva juhtumi asjaoludel võis kostja öelda pooltevahelise töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. Hageja oli töövõimetuse tõttu töölt eemal alates 24. augustist 2013, st töölepingu lõppemise ajaks ca 7,5 kuud.
Kohtu hinnangul ei tule käesoleva juhtumi asjaoludel lugeda töövõimetuse tõttu töölt eemalolekut katkenuks hageja vahepealse puhkuse tõttu, sest hageja kinnitas ka ise TVK istungil, et ta ei ole vahepeal tööle asunud (TVK tlk 11–12, 26). Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et hageja töövõime oleks tegelikult vahepeal taastunud. Hageja ajutise töövõimetuse lõppemist ei olnud töölepingu lõpetamise ajal ette näha ja kostjal puudus mõistlik võimalus hageja tööle naasmise ajaga arvestamiseks. Pooled suhtlesid hageja ajutise töövõimetuse kestel ja kostja ilmutas vajalikku hoolt hageja tervenemise aja ja tema töökohale naasmise võimaluse säilimise vastu TLS § 88 lg 1 p 1 teises lauses ette nähtust praktiliselt kaks korda pikemal ajavahemikul (tlk 46–51, TVK tlk 20, 50– 58).
13.Kohtu hinnangul ei ole TLS § 97 lg 2 eesmärk panna tööandjale kohustus teatada ajutise töövõimetuse tõttu pikalt eemal viibivale töötajale töölepingu lõpetamisest ette vähemalt kogu seaduses või kollektiivlepingus ette nähtud tähtaja ulatuses. TLS seletuskirjast nähtub muu hulgas, et töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ei ole vaja ette teatada, kui töölepingu ülesütlemise aluseks olev mõjuv põhjus ei võimalda tööandjalt eeldada töösuhte jätkamist etteteatamistähtaja möödumiseni (lk 62). Olukorras, kus hageja ajutine töövõimetus vältas veel 15. juulini 2014 ja asendus seejärel osaliselt püsiva töövõimetusega (tlk 52, 62–66), ei saa kostjale ette heita hinnangut, mille kohaselt ei olnud hageja tööle naasmine võimalik ka pikema etteteatamistähtaja jooksul. Eeltoodust järeldab kohus, et kostja ei pidanud hagejaga töölepingu ülesütlemisel järgima etteteatamistähtaega, ja hagi jääb seetõttu rahuldamata. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
14.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Maakohus on ekslikult leidnud, et hageja oli üle 7 kuu haiguslehel. 30.12.2013 lõppes ajutise töövõimetuse periood, mil kostja saatis ta korralisele puhkusele. Hageja jäi uuesti haiguslehele 17.01.2014. Kuni vallandamiskäskkirjani oli hageja olnud haiguslehel kaks kuud ja kaheksa päeva. Kostja ei saanud töölepingu ülesütlemise ajal teada, millal töövõimetuse periood lõpeb. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
16.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul tuleb osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi, kuid kohtuotsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
17.Maakohus leidis, et hageja oli ajutise töövõimetuse tõttu töölt eemal alates 24.08.2013 kuni töölepingu lõppemiseni. Samuti märkis maakohus, et töövõimetuse tõttu töölt eemalolekut ei tule lugeda katkenuks hageja vahepealse puhkuse tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Vaidlus puudub, et perioodil 30.12.2013 – 13.01.2014 oli hageja puhkusel. Seega ei olnud hageja sellel ajavahemikul töölt eemal ajutise töövõimetuse tõttu, vaid hageja viibis puhkusel. Eeltoodust tulenevalt saab töövõimetuse tõttu töölt eemalolekut lugeda katkenuks hageja vahepealse puhkuse tõttu.
18.Muus osas nõustub ringkonnakohus aga maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 tulenevalt ei korda neid. Ringkonnakohtu poolt kohtuotsuse eelmises punktis sedastatu ei muuda ebaõigeks maakohtu seisukohta, et hageja võis töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata. Kogu töölepingu lõppemisele eelnenud 7,5 kuu jooksul, v.a puhkusel oldud 15 päeva, ei saanud hageja tervisliku seisundi tõttu tööd teha. Usutav on, et töötaja nii pikk töölt eemalviibimine tekitab tööandjale töökorralduslikke raskusi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ajutise töövõimetuse lõppemist ei olnud töölepingu lõpetamise ajal ette näha. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja ajutine töövõimetus kestis kuni 15.07.2014, s.t pärast töölepingu ülesütlemist veel rohkem kui 90 päeva (tlk 52).
19.Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saanud kostjalt nõuda lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni (TLS § 97 lg 3). Kuna kostja võis töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel. Eeltoodu alusel jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata.
20.Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja 30.10.2014 Tallinna Ringkonnakohtule töövõimetuslehe nr 120, kostja 10.01.2014 e-kirja ja maakohtu 30.09.2014 otsuse. Hageja selgitas, et ta esitas kaks esimest tõendit maakohtule 19.09.2014, kuid maakohus keeldus tõendite vastuvõtmisest. Kolleegium märgib, et toimikust ei nähtu, et hageja oleks need tõendid maakohtule 19.09.2014 esitanud. Hageja 19.09.2014 menetlusdokumendi lisadeks on märgitud kostja 25.03.2014 kiri ja hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud tekst. Apellatsioonkaebusele lisatud tõendeid ei ole hageja 19.09.2014 maakohtule esitanud. Kohus leiab, et apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest tuleb keelduda. Kuna maakohtu otsus on toimikus olemas, siis ei ole hagejal vaja seda täiendavalt esitada. Ülejäänud kaks tõendit oleks hageja saanud esitada ka maakohtus. Seega on need tõendid esitatud hilinenult. Eeltoodust tulenevalt keeldub kohus TsMS § 238 lg 1 p 1, § 238 lg 3 p 3 ja § 652 lg 4 alusel nende vastuvõtmisest. Kuna tõendid esitati elektrooniliselt, siis ei ole vaja neid esitajale tagastada (Riigikohtu 05.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-12 p 29). Menetluskulude jaotus
21.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jätab ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 171 lg-st 1, apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda.
22.Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt
kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.