Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 02.12.2013 esitas OB (hageja) Harju Maakohtule hagi IZ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise 250 000 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu 07.03.2011 kirjalikult vormistatud laenulepingust, mille punkti 2.1. kohaselt kohustus hageja andma kostjale laenu ja kostja kohustus tagasi maksma laenu summas 330 000 eurot. Lepingu punkti 2.2. järgi toimus laenu väljastamine kahe tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest ja punkti 3.2. kohaselt kohustus kostja maksma hagejale laenu tagasi 9 kuu jooksul peale lepingu allakirjutamist, kuid mitte hiljem kui 07.12.2011. Lepingu punkti 4.1. kohaselt kohustus laenusaaja tasuma laenuandjale intressi arvestusega 1% kuus, vastavalt lisas toodud graafikule. Lepingu punkt

on täitmata. Kuivõrd kostja ei täitnud laenusumma tagasimaksmise kohustust, esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse oma põhinõude sundtäitmiseks. Samas ei täida kostja ka intressi ega viivise maksmise kohustust. Selles osas ei saa hageja oma nõuet sundtäita, sest see nõue ületab hüpoteegisummat 330 000 eurot. Laenulepingust tulenevad kohustused on kostja poolt täitmata, millest tulenevalt tuleb arvutada viivist kogu põhinõude summalt, s.o summalt 330 000 eurot. Arvestades vastavalt lepingu punktile 3.2 viivist alates 08.12.2011 kuni 30.11.2013, on kostja viivitanud oma lepingust tulenevate kohustuste täitmisega 724 päeva, s.o viivis on kokku 716 760 eurot. Hageja pidas ebamõistlikuks nõuda viivist osas, milles see ületab põhivõlgnevust, s.o summat 330 000 eurot, mistõttu nõudis hageja viivise tasumist üksnes summas 250 000 eurot. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul nõuab hageja kostjalt viiviste tasumist, tuginedes laenulepingule, mis on kehtetu. 07.03.2011 poolte vahel sõlmitud laenuleping on sõlmitud ähvarduse mõjul. Kostja esitas hageja vastu hagi Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-12-11339 kõnealuse lepingu ja 15.07.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu tühistamiseks põhjusel, et hageja on teda ähvardanud. Juhul, kui kohus leiab, et kostjal ei ole alust lepingu tühistamist nõuda, puuduvad kostjal siiski hageja ees kohustused, kuivõrd ta ei ole laenulepingu alusel hagejalt laenu saanud. Kostjale ei ole hageja poolt laenulepingu järgi mistahes rahasummasid üle antud. Laenuleping on rahatu ja kostjal puudub kohustus laenusumma tagasimaksmiseks, samuti intresside ja viiviste tasumiseks. Kostja vara suuruses ei ole kõnealusel perioodil toimunud märkimisväärseid muutusi, kostja ei ole pärast laenulepingu sõlmimist omandanud kinnisvara ega võtnud nende tagatisel täiendavat laenu. Kostja võlgnevused finantseerimisasutustele on olnud tunduvalt väiksemad, kui väidetavalt talle antud krediidisumma. Kostja ei vajanud võimalikku krediiti oma võlgnevuste kustutamiseks, liiati nii suures summas. Kostjale teadaolevalt ei ole hagejal olnud rahalisi vahendeid, et anda kostjale nii suures summas laenu. Laenu üleandmise aktid ei ole usaldusväärsed ega tõenda üheselt, et raha on kostjale üle antud. Harju Maakohtu menetletavas tsiviilasjas nr 2-12-13890, milles on samuti keskseks küsimuseks kõnealuse laenulepingu kehtetus ja rahatus, on tuvastatud, et kõik kolm hageja nõude aluseks olevat sularaha üleandmise akti on hoolimata nendel märgitud kuupäevadest allkirjastatud üheaegselt. Kuivõrd aktidel on erinevad kuupäevad, siis on selge, et vähemalt kaks neist on võltsitud, suure tõenäosusega aga kõik kolm. Laenuleping, mis on sõlmitud juulis 2011, ei tõenda raha üleandmist, kuivõrd selles on märgitud, et rahasummad antakse üle tulevikus. Kuivõrd sularaha üleandmist ei ole tõendatud, siis puudub hagejal nõue kostja vastu ja viimasel mistahes kohustused hageja ees. Ka 15.07.2011 hüpoteegi seadmise lepingu on kostja sõlminud ähvarduse mõjul, s.t hagejapoolne surve tehingu tegemiseks oli jätkuvalt olemas ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisest ei saa seetõttu teha järeldust, et kostja on hageja ees võlga kinnitanud. 06.12.2011 kinnistute müügi- ja hüpoteegiga koormamise lepingus ei ole hageja samuti laenu saamist kinnitanud. Kostja ei ole lepingu sõlmimisega nõuet tunnustanud, vaid vastupidi, on soovinud asuda seda nõuet vaidlustama. Maakohtu otsus 21.05.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 250 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas 07.03.2011 sõlmitud laenuleping on kehtiv. Kohus tugines otsuses võlaõigusseaduse (VÕS) laenulepingut reguleerivatele § 396 lg-tele 1 ja 2 ning märkis, et tuvastatud on, et tsiviilasjas nr 2-12-11339 menetles kohus kostja hagi hageja vastu

sama pooltevahelise 07.03.2011 laenulepingu tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt kohustuste puudumise tuvastamiseks. Tsiviilasjas nr 2-12-11339 nõudis hageja kostjalt laenulepingust tuleneva intressi väljamõistmist. Harju Maakohtu 17.05.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-11339 jäeti kostja poolt esitatud hagi lepingu tühisuse tuvastamiseks ja alternatiivne nõue laenulepingust tuleneva kohustuse puudumise tuvastamiseks rahuldamata. Kohus rahuldas hageja poolt esitatud vastuhagi ja mõistis kostjalt välja intressi summas 59 400 eurot hageja kasuks ( II kd tl 141-161). Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2013 otsusega jäeti Harju Maakohtu 17.05.2013 otsus muutmata ning Tallinna Ringkonnakohtu ja Harju Maakohtu otsused jõustusid 26.03.2014, kui Riigikohus ei võtnud kostja poolt esitatud kassatsioonkaebust menetlusse (II kd tl 150-161). Seega on jõustunud kohtulahenditega tsiviilasjas nr 2-12-11339 tuvastatud, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on kehtiv ja kostjal on laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kohustus. Kohus märkis TsMS § 457 lg-le 1 viidates, et kuna tsiviilasjas nr 2-12-11339 on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, et poolte vahel 07.03 2011 sõlmitud laenuleping on kehtiv, siis on õige hageja väide, et kostja käesolevas tsiviilasjas ei saa tugineda enam väitele, et laenuleping ei kehti või et tal puuduvad laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees. Tuvastatud on, et poolte allkirjastatud 07.03.2011 laenulepingu (I kd tl 9-14) punkti 2.1. kohaselt kohustus hageja andma kostjale laenu ja kostja kohustus tagasi maksma laenu summas 330 000 eurot. Hageja on selgitanud, et kirjalikult vormistatud laenulepingu alusel 07.03.2011 oli hageja eelnevalt väljastanud kostjale laenu, mida tõendavad laenusumma üleandmise aktid 08.03.2010 summas 100 000 eurot (I kd tl 15) ja 15.12.2010 summas 100 000 eurot (I kd tl 16). Laenulepingu kirjaliku vormistamise järgselt väljastas hageja kostjale täiendavalt laenu summas 130 000 eurot, mille üleandmist tõendab laenusumma üleandmise akt 01.04.2011 (I kd tl 17). Kohus nõustus hagejaga, et asjaolu, et ekspert leidis, et kõik aktid võivad olla allkirjastatud samal kuupäeval, ei tähenda, et aktid on võltsitud. Kostja oma väidet tõendanud ei ole. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas aktid on alla kirjutatud aktidel märgitud kuupäevadel või mitte, mistõttu ei ole vaja tõendada seda, mis päeval on aktid allkirjastatud. Kuna pooled ei vaidle, et raha üleandmise aktidele on alla kirjutanud kostja, siis on tuvastatud, et raha üleandmise aktidel on kostja oma allkirjaga kinnitanud ka hagejalt raha saamist. Seega ekspertiisiaktis toodud eksperdi järeldusest, et raha üleandmise aktid võivad olla allkirjastatud ühel ja samal päeval, ei saa kohus teha järeldust, et raha üleandmise aktides ei kinnitanud kostja, et ta ei ole hagejalt aktides märgitud päevadel raha saanud. Kohus märkis, et ei hinda hageja väiteid ja tõendeid (I kd tl 157-167) selle kohta, kuidas kostja ning kostja perekonnaliikmetega seotud äriühing täidab oma kohustusi võlausaldajate ees, sest sel ei ole käesolevas vaidluses tähtsust. Kostja on esitanud hagile vastuväite, et temal ei olnud mingit vajadust kostjalt laenu võtta (I kd tl 116-117). Hageja väide, et kostja,l koos oma perekonnaliikmetega opereerides offshore äriühingute võrgustikku (I kd tl I kd tl 168172, 185-200, II kd tl 1-16), oli võimalus suunata laenuraha ettevõtlusesse, ei ole samuti asjakohane ega tõendatud. Kohus ei hinnanud asja lahendamisel ka poolte väiteid laenu võimaliku kasutamise kohta, sest asja lahendamisel on oluline tuvastada, kas hageja andis kostjale laenu, mitte ei ole vaja kindlaks teha, milleks laenulepingu alusel üle antud laenu kasutatakse. Samuti ei ole laenu üleandmiseks vaja tuvastada, kas ja kui hästi laenulepingu pooled üksteist tundsid. Kostja väide, et hagejal ei olnud laenu andmiseks rahalisi vahendeid, ei ole tõendatud. Hageja on veenvalt põhistanud, et tema majanduslik olukord on hea, mistõttu ei ole kohtul põhjust kahelda, et hagejal oleksid laenu andmiseks puudunud rahalised vahendid (I kd tl 173-183, II kd tl 18-45, 50-53, 58-63, 173-180). Tuvastatud on, et 15.07.2011 sõlmitud "Ühishüpoteegi seadmise lepingule ja asjaõiguslepingule" seadis kostja 07.03.2011 sõlmitud lepingust tulenevate nõuete tagamiseks

hageja kasuks ühishüpoteegi Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr XXXXXXXX XXXXXX XXX X ja registriosa nr XXXXXXXX XXXXXX XXX XX all registreeritud kinnistutele kokku summas 330 000 eurot (I kd tl 18-24). Tuvastatud on, et kostja laenukohustusele on viidatud ka 06.12.2011 sõlmitud lepingus "Kinnistute müügileping, hüpoteegiga koormamise leping, asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused", millega kostja võõrandas laenu tagatiseks olevad kinnistud VR-ile ja TO-ile (I kd tl 25-35). Nimetatud lepingu punkti 2.4. kohaselt tasub ostja ostuhinnast maksimaalselt 1 077 766 eurot Swedbank AS ja hageja kõikide selliste nõuete rahuldamiseks, mille tagamiseks on seatud lepingu punktides 1.2. ja 1.4. nimetatud hüpoteegid ning mille tasumisel annavad Swedbank AS ja hageja või isikud, kellele nimetatud isikud on oma nõuded loovutanud, nõusoleku hüpoteekide kustutamiseks. Kuna nii 15.07.2011 kui 06.12.2011 lepingute sõlmimise asjaolusid on kohus tsiviilasjas nr 2-12-11339 kogumis koos teiste tõenditega hinnanud, tuvastamaks kostja kohustust 07.03.2011 laenulepingust, ja kohus leidis, et kostjale on laenulepingu alusel raha üle antud, järeldades, et kostja hagi laenulepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamise nõudes tuleb jätta rahuldamata, siis on ümber lükatud ja ei ole tõendatud kostja väide, et tema ei ole 15.07.2011 ega 06.12.2011 lepingute sõlmimisel kinnitanud pooltevahelist laenusuhet. Tsiviilasja nr 212-13890 istungiprotokollis kajastuvaid tunnistajate kostja ja VP ütlusi laenulepingu rahatuse kohta (II kd tl 122-134) on kohus samuti hinnanud tsiviilasja nr 2-12-13890 otsuse tegemisel, milline jõustunud otsus on pooltele kohustuslik. Seega ei ole võimalik kostja ja VP ütlustega tsiviilasjas nr 2-12-13890 ümber lükata kohtu jõustunud otsust, mille kohaselt kohus jättis kostja hagi hageja vastu laenulepingust tulenevate kohustuse puudumise tuvastamiseks rahuldamata. Pooled ei vaidle, et kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud (I kd tl 39). Vaidlust ei ole, et hageja on esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse põhinõude 330 000 euro sundtäitmiseks (I kd tl 37-38), kuid viivise nõuet sundtäita lepingu alusel ei ole võimalik, sest nõue ületab hüpoteegisummat 330 000 eurot. Seejuures viitas kohus VÕS § 76 lg-le 1, §-le 100, § 108 lg-le 1 ja §-le 113. Kohus leidis, et vaidlust ei ole, et kostja laenulepingust tulenevat kohustust täitnud ei ole, mistõttu on põhjendatud arvutada viivist kogu põhinõude summalt 330 000 eurot. Seoses kostja poolt 29.04.2014 kohtuistungil esitatud taotlusega viivise vähendamiseks tugines kohus VÕS § 113 lg-le 8 ja § 162 lg-le 1 ning leidis, et kostja taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud, sest hageja ei nõua kostjalt kogu tasumisele kuuluva viivise ulatuses, mida ka hageja ise peab ebamõistlikult suureks. Hageja ei nõua kostjalt viivist isegi põhivõlgnevuse 330 000 euro ulatuses, vaid summas 250 000 eurot. Kuna kostja seniajani ei ole hagejale tasunud põhivõlgnevust, pooled laenulepingu sõlmimisel on kokku leppinud viivise suuruses, seega kohtu arvates võttes arvesse teise lepingupoole õigustatud huvi, ei ole põhjust vähendada väljamõistetavat viivist summas 250 000 eurot. Apellatsioonkaebus 20.06.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 21.05.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg 1, märkides, et kohtu järeldused ei tugine seadusele, kohus ei ole otsust piisavalt põhjendanud ja on jätnud kostja poolt esiletoodud asjaolud käsitlemata. Kostja hinnangul on kohus alahinnanud tsiviilasjas nr 2-12-13890 sularaha üleandmise aktide kohta koostatud ekspertiisiaktides tuvastatut ja teinud raha üleandmise aktide põhjal ebaõigeid ning põhjendamata järeldusi. Kostja märgib, et ekspertiisi tulemusel osutuvad hageja ütlused raha üleandmise aja osas ebaõigeteks, kuivõrd

viimane on kogu varasema menetluse vältel väitnud, et andis raha üle aasta jooksul erinevatel aegadel ja igakordselt vormistati ka sellekohane akt. Kohus ei ole ekspertiisi tulemuste põhjal pidanud vajalikuks analüüsida kostja väiteid, et aktid kirjutati alla samaaegselt ja sunni mõjul. Sularaha üleandmise aktid ei kinnita seega üheselt raha reaalset üleandmist vaatamata kostja allkirjale nendel aktidel. Asjaolu, et pooled ei vaidle selle üle, et aktidele on alla kirjutanud kostja, ei tähenda, et küsimus aktide tegelikust allkirjastamise ajast ja vastuolu hageja väidete ning ekspertiisiaktis kindlakstehtu vahel ei vaja lahendamist. Kostja hinnangul tekitab erinevat kuupäeva kandvate aktide üheaegne allkirjastamine tugeva kahtluse nende õiguspärasuses, arvestades lisaks asjaolu, et hageja ütluste kohaselt on aktid allkirjastatud erineval ajal. Kostja leiab, et õiguslikult on tegemist võltsitud dokumendiga, mis sisaldab andmeid selle kohta, et see on koostatud ühel päeval, kuid tegelikult on tuvastatud, et see asjaolu ei vasta tegelikkusele. Kõik aktid on allkirjastatud ühel kuupäeval ega kinnita hageja ütlusi varasemate, s.o enne lepingu sõlmimist toimunud raha üleandmiste ega ka hilisema väidetava raha üleandmise kohta. Juhul kui laenuleping oleks sõlmitud ja raha üle antud viisil, nagu seda kirjeldab hageja, siis ei oleks ilmselgelt olnud vajalik sularaha üleandmise aktide üheaegne allkirjastamine. Aktide sellisel viisil allkirjastamine viitab sellele, et hageja ei ole tegelikkuses raha kostjale üle andnud ning nõue kostja vastu on alusetu ja pahatahtlik. Kui ka ringkonnakohus võtab seisukoha, et asjaolu, et aktid võivad olla allkirjatatud muul ajal kui nendel märgitud kuupäeval, ei muuda laenulepingut rahatuks ega luba pidada akte võltsituks ning tuvastab, et raha võidi erinevalt aktides märgitud kuupäevast anda üle mõned päevad hiljem, siis on hagejal kohustus tõendada, et raha on mõned päevad hiljem või varem üle antud. Hageja pole viidatud asjaolu tõendanud. Samuti leiab kostja, et kohus on hagejast sõltumatult muutnud hagi alust, mis ei ole kooskõlas menetlusseadustega. Hagi aluse kohaselt anti sularaha kostjale üle kolmel korral - 08.03.2010, 15.12.2010 ja 01.04.2011 ning igakordselt allkirjastati sellekohased aktid. Kohus on aga tuvastanud, et raha üleandmine märgitud kuupäevadel ei oma hagi lahendamisel vähimatki tähtsust, vaid oluline on üksnes kostja poolt antud kinnitus raha saamise kohta, s.o allkiri raha üleandmise aktidel, s.o. sisuliselt hilisemalt antud võlatunnistus. Kohus on sellega lahendanud asja mitte hagi aluses välja toodud asjaolude alusel, vaid tuginedes faktilisele asjaolule, mille toimumist hageja ise eitab. Hageja nõuab laenu tagastamist, millise ta on andnud konkreetsetel kuupäevadel üleandmise kohta vormistatud konkreetsete dokumentide alusel, kuid kohus on rahuldanud hagi põhjusel, et kostja on kindlakstegemata ajal andnud hagejale hoopis võlatunnistuse. Hageja ei ole varasemas menetluses midagi sellelaadset väitnud ja seega on kohtu poolt viidatud asjaolule tuginemine kostja jaoks üllatav. Kostja on seisukohal, et temalt väljamõistetud viivise summa on põhjendamatult suur. Asjaolu, et hageja on vähendanud viivise summat, ei tähenda iseenesest, et kostja taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud. Ka hageja poolt vähendatud nõudesumma võib siiski osutuda ebamõistlikuks ja kohus peaks selle suuruse vähendamist ka ise täiendavalt kaaluma, mida kohus teinud ei ole. Ka asjaolu, et viivist nõutakse väiksemas summas kui põhivõlgnevus, ei tähenda automaatselt, et viivise summa on mõistlik. Kohus ei ole viitega teise lepingupoole õigustatud huvile selgitanud konkreetsemalt seda huvi ja viivisenõude põhjendatust antud summas. Kohtupraktikas on leitud, et seaduslikust viivisest suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja viivisenõude suurust põhjendama. Antud juhul on hageja poolt rakendatud viivise määr olnud seaduslikust viivisest suurem, s.o 0,3% päevas. Arvestuses näidatud viivise summa väljamõistmiseks peab võlausaldaja suutma tõendada, et tema tegelik kahju on suurem, kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa, mida hageja teinud ei ole. Eeltoodust tulenevalt palub kostja vähendada viivise summat.

Kostja leiab VÕS § 396 lg-le 1 tuginedes, et hageja kui laenuandja nõue ei ole antud juhul reaalselt tekkinud, sest hageja ei ole laenusummat kostjale tegelikkuses üle andnud. Laenuleping on rahatu ja kostjal puudub kohustus laenusumma tagasimaksmiseks ja seega ka viiviste tasumiseks. Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kostja vara suuruses ei ole kõnealusel perioodil toimunud märkimisväärseid muutusi (vara suurenemist). Samuti on kostja võlgnevused finantseerimisasutustele olnud tunduvalt väiksemad kui väidetavalt talle antud krediidisumma. Seega ei vajanud kostja võimalikku krediiti oma võlgnevuste kustutamiseks, liiati nii suures summas. Samuti ei nõustu kostja väidetega, et ta on kinnitanud notariaalsetes lepingutes pooltevahelise laenusuhte olemasolu. Nimetatud lepingutes on üksnes viidatud hageja võimalikule nõudele koos viitega selle nõude vaidlustamisele (06.12.2011 lepingus). Kostja ei ole lepingu sõlmimisega nõuet tunnustanud, vaid vastupidi, soovinud asuda nõuet vaidlustama. Seega on kohtu tõlgendus kõnealustes lepingutes sisalduvate kostja avalduste osas väär. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 21.05.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole rikkunud tsiviilasja läbivaatamisel menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses, ning on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus ei ole muutnud hagejast sõltumatult hagi alust, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Hageja nõue kostja vastu tuleneb 07.märtsil 2011.a kirjalikult vormistatud laenulepingust, mille punkti 2.1. kohaselt kohustus hageja andma kostjale laenu ja kostja kohustus tagasi maksma laenu summas 330 000 eurot. Laenulepingu punkt 5.1. sätestas, et kui kostja ei tasu laenusummat ja intressi vastavalt lepingu lisas 1 sätestatud graafikule, maksab kostja viivist 0,3% päevas tähtajaks tasumata summalt. (t.l.2-4, I kd). Põhinõude 330 000 euro osas on samade poolte vahel jõustunud kohtulahend, mis on täitmisel (tsiviilasjad nr 2-12-11339 ja 2-12-13890). Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses tooduga, mille kohaselt on kostja hinnangul kohus alahinnanud tsiviilasjas nr 2-12-13890 sularaha üleandmise aktide kohta koostatud ekspertiisiaktides tuvastatut ja teinud raha üleandmise aktide põhjal ebaõigeid ning põhjendamata järeldusi. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kuna pooled ei vaidle selle üle, et raha üleandmise aktidele on alla kirjutanud kostja, siis on tuvastatud, et raha üleandmise aktidel on kostja oma allkirjaga kinnitanud ka hagejalt raha saamist. Seega ekspertiisiaktis toodud eksperdi järeldusest, et raha üleandmise aktid võivad olla allkirjastatud ühel ja samal päeval, ei saa kohus teha järeldust, et raha üleandmise aktides ei kinnitanud kostja, nagu ta ei oleks hagejalt aktides märgitud päevadel raha saanud. Sellest ei järeldu ka, et aktid oleksid võltsitud. Maakohus hindas kõiki tõendeid koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega õigesti. Apellatsioonkaebuses leiab apellant, et väljamõistetud viivis on põhjendamatult suur ning seetõttu pidanuks hageja viivisenõude suurust põhjendama. Ringkonnakohus kostja sellekohase seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et viivist

VÕS § 113 lg 8 alusel ei vähendatud. Tegemist on diskretsiooniotsusega, mida kõrgema astme kohus saab kontrollida vaid piiratult. Hageja on hagiavalduses jälgitavalt kirjeldanud pooltevahelisest lepingust tuleneva viivisenõude kujunemist. Kuigi laenulepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks. Mõlemad pooled on sõlminud laenulepingu sellistel tingimustel. Tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet. Maakohtus esitas kostja alles viimasel istungil taotluse viivise vähendamiseks, kuna see on ebamõistlikult suur (t.l. 170, II kd). Ei apellatsioonkaebuses ega ka ringkonnakohtu istungil ei ole kostja soovinud esile tuua asjaolusid, mis annaks alust viivist vähendada. Esitades viivisenõude vähendatult, ei ole hageja esitanud viivisenõuet osaliselt, s.t jätnud nõude osaliselt maksma panemata, vaid on viivisenõudest ülejäänud osas loobunud, mis välistab hilisema viivisenõude maksmapaneku ülejäänud osas. Edasiulatuvat viivist ei ole nõutud. Kui tasutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Selle sätte kohaselt saab kohus sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-132-12 märkinud järgmist: „Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega“. Leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestatakse võlgnikuga seonduvalt eelkõige vaid tema majanduslikku seisundit ja kohustuse täitmise ulatust. Vaidlus puudub selles, et kostja ei ole asunud laenulepingust tulenevat kohustust vabatahtlikult täitma ning vaatamata samade poolte vahel jõustunud kohtuotsusele põhivõla suhtes, leiab jätkuvalt, et nimetatud otsust ei pea siduvaks (t.l. 109111, 65-75, II kd). Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud

kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.