Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue kostja vastu tuleneb 07.märtsil 2011.a. kirjalikult vormistatud laenulepingust, mille punkti 2.1. kohaselt kohustus hageja andma kostjale laenu ja kostja kohustus tagasi maksma laenu summas 330 000 eurot. Lepingu punkti 2.2. järgi toimus laenu väljastamine kahe tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Laenulepingu punkti 3.2. kohaselt kohustus kostja maksma hagejale laenu tagasi 9 kuu jooksul peale lepingu allakirjutamist, kuid mitte hiljem kui 07.detsember 2011.a. Lepingu punkti 4.1. kohaselt kohustus laenusaaja tasuma laenuandjale intressi arvestusega 1% kuus, vastavalt lisas toodud graafikule. Lepingu punkt 5.1. sätestas, et kui kostja ei tasu laenusummat ja intressi vastavalt lepingu lisas 1 sätestatud graafikule, maksab kostja viivist 0,3% päevas tähtajaks tasumata summalt. Ehkki laenuleping vormistati kirjalikult 07.märtsil 2011.a, oli hageja juba enne laenulepingu kirjalikku vormistamist väljastanud kostjale laenu, mida tõendavad laenusumma üleandmise aktid 08.märtsist 2010.a summas 100 000 eurot ja 15.detsembrist 2010.a summas 100 000 eurot, s.o kokku 200 000 eurot. Laenulepingu kirjaliku vormistamise järgselt väljastas hageja kostjale täiendavalt laenu summas 130 000 eurot, mille üleandmist tõendab laenusumma üleandmise akt 01.aprillist 2011.a. Kostja on laenu kätte saamist ka kinnitanud. 07.märtsi 2011.a kuupäeva kandvas lepingus leppisid pooled kokku laenu tagastamise tähtajas, intressis ja viivises. Kostja ei ole oma lepingust tulenevaid kohustusi hageja ees täitnud. Seega võlgneb kostja hagejale põhinõudena kokku 330 000 eurot. Vastavalt 15.juulil 2011.a sõlmitud "Ühishüpoteegi seadmise lepingule ja asjaõiguslepingule" seadis kostja 07.märtsil 2011.a. sõlmitud lepingust tulenevate nõuete tagamiseks hageja kasuks ühishüpoteegi Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr XXX XXXja registriosa nr XXX XXXall registreeritud kinnistutele kokku summas 330 000 eurot. Lepingu punkti 2.2. kohaselt on ühishüpoteegiga tagatud hageja kõik nõuded kostja vastu, mis tulenevad hageja ja kostja vahel 07.märtsil 2011.a sõlmitud laenulepingust ning selle võimalikest muudatustest ja lisadest. Kostja kinnitab nimetatud lepingus võlga hageja ees. Kostja on laenu saamist täiendavalt kinnitanud ka 06.detsembril 2011.a. sõlmitud lepingus "Kinnistute müügileping, hüpoteegiga koormamise leping, asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused", millega kostja võõrandas hageja teadmata laenu tagatiseks olevad kinnistud XXX ja XXX. Nimetatud lepingu punkti 2.4. kohaselt tasub ostja ostuhinnast maksimaalselt 1 077 766 eurot Swedbank AS ja hageja kõikide selliste nõuete rahuldamiseks, mille tagamiseks on seatud lepingu punktides 1.2. ja 1.4. nimetatud hüpoteegid ning mille tasumisel annavad Swedbank AS ja XXX või isikud, kellele nimetatud isikud on oma nõuded loovutanud, nõusoleku hüpoteekide kustutamiseks. Lepingu punktis 2.5. sisaldub kostja ja ostjate kokkulepe, mille kohaselt kohustuvad pooled igakülgselt kaasa aitama, et pooled ja hüpoteegipidajad sõlmiksid 30.jaanuaril 2012.a lepingu, mille kohaselt tasub ostja hüpoteegipidajate nõuded ning hüpoteegipidajad annavad nõusoleku hüpoteekide kustutamiseks. Juhul, kui nimetatud lepingut 30.jaanuaril 2012.a ei sõlmita, kohustuvad pooled igakülgselt kaasa aitama, et leping sõlmitakse esimesel võimalusel peale 30.jaanuari 2012.a. Peale nimetatud lepingu sõlmimist pöördus kostja esindaja XXX telefoni teel hageja poole ettepanekuga lepingu punktis 2.5. nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks. 15.jaanuari 2012.a e-kirjas informeeritakse hagejat tehingu orienteeruvast ajast. Nimetatud kokkulepet ei sõlmitud ja kostja kohustused hageja ees on täitmata. Kuivõrd kostja ei täitnud laenusumma tagasimaksmise kohustust, esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse oma põhinõude sundtäitmiseks. Samas ei täida kostja ka intressi ega viivise maksmise kohustust. Selles osas ei saa hageja oma nõuet sundtäita, sest see nõue ületab hüpoteegisummat 330 000 eurot. Laenulepingust tulenevad kohustused on kostja poolt täitmata, millest tulenevalt tuleb arvutada viivist kogu põhinõude summalt, so summalt 330 000 eurot. Ehkki laenuleping vormistati kirjalikult 07.märtsil 2011.a, s.o peale laenu osalist väljastamist, sisaldub kirjalikult vormistatud laenulepingus poolte kokkulepe viivise tasumise kohta. Lepingu punkti 3.2 kohaselt arvutatakse viivist alates 08.detsembrist 2011.a. Arvestades viivist alates 08.detsembrist 2011.a kuni 30.novembrini 2013.a, on kostja viivitanud oma lepingust tulenevate kohustuste täitmisega 724 päeva, s.o viivis on kokku 716 760 eurot (330 000 x 0,3 % x 724). Hageja peab ebamõistlikuks

nõuda viivist osas, milles see ületab põhivõlgnevust, s.o summat 330 000 eurot, mistõttu hageja nõuab viivise tasumist üksnes summas 250 000 eurot. Hageja palub mõista XXX XXX kasuks välja 250 000 eurot ja menetluskulud jätta XXX kanda. Kostja seisukohad Kostja hageja nõuet ei tunnista. Hageja nõuab kostjalt viiviste tasumist, tuginedes laenulepingule, mis on kehtetu. 07. märtsil 2011. a poolte vahel sõlmitud laenuleping on sõlmitud ähvarduse mõjul. Kostja esitas hageja vastu hagi Harju Maakohtule tsiviilasjas nr. 212-11339 kõnealuse lepingu ja 15. juulil 2011. a sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu tühistamiseks põhjusel, et hageja on teda ähvardanud, et juhul, kui kostja ei allkirjasta temaga laenulepingut ja selle tagatisena hüpoteegi seadmise lepingut, tekitab ta kostja pojale XXX tõsiseid kehavigastusi, s.o seab ohtu kostja poja elu ja tervise. Juhul, kui kohus leiab, et kostjal ei ole alust lepingu tühistamist nõuda, puuduvad kostjal siiski hageja ees kohustused, kuivõrd ta ei ole laenulepingu alusel hagejalt laenu saanud. Kostjale ei ole hageja poolt laenulepingu järgi mistahes rahasummasid üle antud. Laenuleping on rahatu ja kostjal puudub kohustus laenusumma tagasimaksmiseks, samuti intresside ja viiviste tasumiseks. Kostja vara suuruses ei ole kõnealusel perioodil toimunud märkimisväärseid muutusi, kostja ei ole pärast laenulepingu sõlmimist omandanud kinnisvara ega võtnud nende tagatisel täiendavat laenu. Kostja võlgnevused finantseerimisasutustele on olnud tunduvalt väiksemad kui väidetavalt talle antud krediidisumma. Kostja ei vajanud võimalikku krediiti oma võlgnevuste kustutamiseks, liiati nii suures summas. Kostjale teadaolevalt ei ole hagejal olnud rahalisi vahendeid, et anda kostjale nii suures summas laenu. Laenu üleandmise aktid ei ole usaldusväärsed ega tõenda üheselt, et raha on kostjale üle antud. Harju Maakohtu poolt menetletavas tsiviilasjas nr 2-12-13890, milles on samuti keskseks küsimuseks kõnealuse laenulepingu kehtetus ja rahatus, on tuvastatud, et kõik kolm hageja nõude aluseks olevat sularaha üleandmise akti, mis kannavad kuupäevi 08. märts 2010. a, 15. detsember 2010 ja 01. aprill 2011. a, on hoolimata nendel märgitud kuupäevadest allkirjastatud üheaegselt. Kuivõrd aktidel on erinevad kuupäevad, siis on selge, et vähemalt kaks neist on võltsitud, suure tõenäosusega aga kõik kolm. Laenuleping, mis on sõlmitud juulis 2011. a, ei tõenda raha üleandmist, kuivõrd selles on märgitud, et rahasummad antakse üle tulevikus. Kuivõrd sularaha üleandmist ei ole tõendatud, siis puudub hagejal nõue kostja vastu ja viimasel mistahes kohustused hageja ees. Ka 15. juulil 2011. a hüpoteegi seadmine lepingu on kostja sõlminud ähvarduse mõjul, s.t hagejapoolne surve tehingu tegemiseks oli jätkuvalt olemas ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisest ei saa seetõttu teha järeldust, et kostja on hageja ees võlga kinnitanud. 06. detsembri 2011. a kinnistute müügi- ja hüpoteegiga koormamise lepingus ei ole hageja samuti laenu saamist kinnitanud. Kostja ei ole lepingu sõlmimisega nõuet tunnustanud, vaid vastupidi, on soovinud asuda seda nõuet vaidlustama. Lepingu kohaselt on kinnistute ostjad deponeerinud rahasumma notarikontol ja pooled on kokku leppinud, et juhul, kui tuvastatakse, et hagejal kostja vastu nõuet ei ole, siis kantakse deponeeritud summa kostjale. Kostja palub jätta XXX hagi XXX vastu rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja nõuab kostjalt 07. märtsi 2011.a. laenulepingu alusel laenu 330 000 euro tagastamisega viivitamise eest viivise tasumist 250 000 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas 07. märtsi 2011.a. sõlmitud laenuleping on kehtiv.

VÕS (võlaõigusseadus) § 396 lg 1 alusel kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg 2 järgi isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Tuvastatud on, et tsiviilasjas nr 2-12-11339 menetles kohus kostja hagi hageja vastu sama pooltevahelise 07. märtsi 2011.a. laenulepingu tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt kohustuste puudumise tuvastamiseks. Tsiviilasjas nr 2-12-11339 nõudis hageja kostjalt laenulepingust tuleneva intressi välja mõistmist. Harju Maakohtu 17.mai 2013.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-11339 jäeti kostja poolt esitatud hagi lepingu tühisuse tuvastamiseks ja alternatiivne nõue laenulepingust tuleneva kohustuse puudumise tuvastamiseks rahuldamata. Kohus rahuldas hageja poolt esitatud vastuhagi ja mõistis kostjalt välja intressi summas 59 400 eurot hageja kasuks ( II kd t.l. 141-161). Tallinna Ringkonnakohtu 21.novembri 2013.a otsusega jäeti Harju Maakohtu 17.mai 2013.a otsus muutmata ning Tallinna Ringkonnakohtu ja Harju Maakohtu otsused jõustusid 26.märtsil 2014.a, kui Riigikohus ei võtnud kostja poolt esitatud kassatsioonkaebust menetlusse (II kd t.l. 150-161). Seega on jõustunud kohtulahenditega tsiviilasjas nr 2-12-11339 tuvastatud, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on kehtiv ja kostjal on laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kohustus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 alusel on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna tsiviilasjas nr 2-12-11339 on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, et poolte vahel 07. märtsi 2011.a. sõlmitud laenuleping on kehtiv, siis on õige hageja väide, et kostja käesolevas tsiviilasjas ei saa tugineda enam väitele, et laenuleping ei kehti või et tal puuduvad laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees. Seega kohus ei peaks hindama poolte väiteid ja hageja esitatud tõendeid (I kd t.l. 154-156) selle kohta kas kostja sõlmis 07. märtsi 2011.a. laenulepingu väidetavalt ähvarduse mõjul, mistõttu on pooltevaheline tehing kehtetu, sest tsiviilasjas nr 2-12-11339 on kohus XXX hagi XXX vastu lepingu tühisuse tuvastamise nõudes jätnud rahuldamata, leides, et XXX poolt märgitud väidetav ähvardus ei anna kohtu hinnangul alust tuvastada tehingu tühisus. Kostja ei ole tõendanud, et ta sõlmis 07. märtsi 2011.a. laenulepingu ähvarduse mõjul ja on tehingu tühistanud. Kostja väited laenulepingu sõlmimisest ähvarduse mõjul on ümberlükatud tsiviilasjas nr 2-12-11339 jõustunud kohtuotsusega, kus kohus jättis XXX hagi XXX vastu lepingu tühisuse tuvastamise nõudes rahuldamata. Samuti ei oleks kohtul põhjust hinnata poolte väiteid laenulepingu rahatuse kohta, mida kohus hindas tsiviilasjas nr 2-12-11339 ja tegi otsustuse jättes XXX hagi XXX vastu laenulepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks rahuldamata, sest kohtu hinnangul olid XXX väited laenulepingu rahatuse kohta paljasõnalised ja vastuolus esitatud tõenditega. Kostja vastuväited laenulepingu rahatusest on ümberlükatud tsiviilasjas nr 2-12-11339 jõustunud kohtuotsusega, kus kohus jättis XXX hagi XXX vastu laenulepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks rahuldamata. Tuvastatud on, et poolte allkirjastatud 07.märtsil 2011.a. laenulepingu (I kd t.l. 9-14) punkti 2.1. kohaselt kohustus hageja andma kostjale laenu ja kostja kohustus tagasi maksma laenu summas 330 000 eurot. Hageja on selgitanud, et kirjalikult vormistatud laenulepingu alusel 07.märtsil 2011.a, oli hageja eelnevalt väljastanud kostjale laenu, mida tõendavad laenusumma üleandmise aktid 08.märtsist 2010.a summas 100 000 eurot (I kd t.l. 15) ja 15.detsembrist 2010.a summas 100 000 eurot (I kd t.l. 16). Laenulepingu kirjaliku vormistamise järgselt väljastas hageja kostjale täiendavalt laenu summas 130 000 eurot, mille üleandmist tõendab laenusumma üleandmise akt 01.aprillist 2011.a (I kd t.l. 17). 07.märtsi 2011.a kuupäeva kandvas lepingus leppisid pooled kokku laenu tagastamise tähtajas, intressis ja viivises. Lepingu punkti 2.2. järgi

toimus laenu väljastamine kahe tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Laenulepingu punkti 3.2. kohaselt kohustus kostja maksma hagejale laenu tagasi 9 kuu jooksul peale lepingu allakirjutamist, kuid mitte hiljem kui 07.detsember 2011.a. Kostja leiab, et laenu üleandmiseaktid ei tõenda, et raha on kostjale üle antud. Kostja on esitanud kohtule ekspertiisiakti (I kd t.l. 118-122), mis tehti Harju Maakohtus menetletavas tsiviilasjas nr 2-12-13890, milles samuti vaieldakse sama laenulepingu kehtetuse ja rahatuse üle, kus ekspert leidis et kõik kolm hageja nõude aluseks olevat sularaha üleandmise akti, mis kannavad kuupäevi 08. märts 2010. a, 15. detsember 2010 ja 01. aprill 2011. a, on allkirjastatud üheaegselt. Kostja leiab, et kuivõrd aktidel on erinevad kuupäevad, siis ta leiab, et vähemalt kaks neist on võltsitud, suure tõenäosusega aga kõik kolm. Kohus nõustub hagejaga, et asjaolu, et ekspert leidis, et kõik aktid võivad olla allkirjastatud samal kuupäeval, ei tähenda seda, et aktid on võltsitud. Kostja oma väidet tõendanud ei ole. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas aktid on alla kirjutatud aktidel märgitud kuupäevadel või mitte, mistõttu ei ole vaja tõendada seda, et mis päeval on aktid allkirjastatud. Kuna pooled ei vaidle, et raha üleandmise aktidele on alla kirjutanud kostja, siis on tuvastatud, et raha üleandmise aktidel on kostja oma allkirjaga kinnitanud ka hagejalt raha saamist. Seega ekspertiisiaktis toodud eksperdi järeldusest, et raha üleandmise aktid võivad olla allkirjastatud ühel ja samal päeval ei saa kohus teha järeldust, et raha üleandmise aktides ei kinnitanud kostja, et ta ei ole hagejalt aktides märgitud päevadel raha saanud. Kohus ei hinda hageja väiteid ja tõendeid (I kd t.l. 157-167) selle kohta, kuidas kostja ning kostja perekonnaliikmetega seotud äriühing täidab oma kohustusi võlausaldajate ees, sest sel ei ole käesoleva vaidlusel tähtsust. Kostja on esitanud hagile vastuväite, et temal ei olnud mingit vajadust kostjalt laenu võtta (I kd t.l. 116-117). Hageja väide, et kostjal koos oma perekonnaliikmetega opereerides offshore äriühingute võrgustikku (I kd t.l. I kd t.l. 168-172, 185-200, II kd t.l. 1-16), oli võimalus suunata laenuraha ettevõtlusesse, ei ole samuti asjakohane ega tõendatud. Kohus ei hinda asja lahendamisel poolte väiteid laenu võimaliku kasutamise kohta, sest asja lahendamisel on oluline tuvastada kas hageja andis kostjale laenu, mitte ei ole vaja kindlaks teha milleks laenulepingu alusel üle antud laenu kasutatakse. Samuti ei ole laenu üleandmiseks vaja tuvastada kas ja kui hästi laenulepingu pooled üksteist tundsid. Kostja väide, et hagejal ei olnud laenu andmiseks rahalisi vahendeid ei ole tõendatud. Hageja on veenvalt põhistanud, et tema majanduslik olukord on hea, mistõttu ei ole kohtul põhjust kahelda, et hagejal oleksid laenu andmiseks puudunud rahalised vahendid (I kd t.l. 173-183, II kd t.l. 18-45, 50-53, 58-63, 173-180). Tuvastatud on, et 15.juulil 2011.a sõlmitud "Ühishüpoteegi seadmise lepingule ja asjaõiguslepingule" seadis kostja 07.märtsil 2011.a. sõlmitud lepingust tulenevate nõuete tagamiseks hageja kasuks ühishüpoteegi Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr XXX XXX ja registriosa nr XXX XXX all registreeritud kinnistutele kokku summas 330 000 eurot (I kd t.l. 18-24). Tuvastatud on, et kostja laenukohustusele on viidatud ka 06.detsembril 2011.a. sõlmitud lepingus "Kinnistute müügileping, hüpoteegiga koormamise leping, asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused", millega kostja võõrandas laenu tagatiseks olevad kinnistud XXXja XXX(I kd t.l. 25-35). Nimetatud lepingu punkti 2.4. kohaselt tasub ostja ostuhinnast maksimaalselt 1 077 766 eurot Swedbank AS ja hageja kõikide selliste nõuete rahuldamiseks, mille tagamiseks on seatud lepingu punktides 1.2. ja 1.4. nimetatud hüpoteegid ning mille tasumisel annavad Swedbank AS ja XXX või isikud, kellele nimetatud isikud on oma nõuded loovutanud, nõusoleku hüpoteekide kustutamiseks. Kuna nii 15. juuli 2011.a. kui 06. detsembri 2011.a. lepingute sõlmimise asjaolusid on kohus tsiviilasjas nr 2-12-11339 kogumis koos teiste tõenditega hinnanud tuvastamaks kostja kohustust 07. märtsi 2011.a. laenulepingust ja kohus leidis, et kostjale on laenulepingu alusel raha üle antud, järeldades, et XXX hagi laenulepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamise nõudes tuleb jätta rahuldamata, siis on ümber lükatud ja ei ole tõendatud

kostja väide, et tema ei ole 15. juuli 2011.a. ega 06. detsembri 2011.a. lepingute sõlmimisel kinnitanud pooltevahelist laenusuhet. Tsiviilasjas nr 2-12-13890 istungiprotokollis kajastuvad tunnistajate XXX ja XXX ütlusi laenulepingu rahatuse kohta (II kd t.l. 122-134) on kohus samuti hinnanud tsiviilasja nr 2-12-13890 otsuse tegemisel, milline jõustunud otsus on pooltele kohustuslik. Seega ei ole võimalik XXX ja XXX ütlustega tsiviilasjas nr 2-12-13890 ümber lükata kohtu jõustunud otsust, mille kohaselt kohus jättis XXX hagi XXX vastu laenulepingust tulenevate kohustuse puudumise tuvastamiseks rahuldamata. Kohus ei nõustu kostjaga, et kostja pojale 09. juulil 2011. a saadetud e-kiri ja sellele lisatud laenulepingu projekt (II kd t.l. 116-121, 135) tõendab, et laenuleping ei ole allkirjastatud sellel märgitud kuupäeval 07. märtsil 2011.a. vaid juulis 2011. a. Laenulepingu projektist nähtuvad erinevad punktid ning võõra isiku isikuandmed. Kostja ei ole tõendanud, et selle sama projekti alusel sõlmiti pooltevaheline laenuleping. Pooled ei vaidle, et kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud (I kd t.l. 39). Vaidlust ei ole, et hageja on esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse põhinõude 330 000 euro sundtäitmiseks (I kd t.l. 37-38), kuid viivise nõuet sundtäita lepingu alusel ei ole võimalik, sest nõue ületab hüpoteegisummat 330 000 eurot. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rahalise kohustuse viivitamise korral on võlausaldajalt tulenevalt VÕS §-st 113 õigus nõuda alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, kuni kohase täitmiseni viivist. Viivise määraks loetakse VÕS §-is 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vaidlust ei ole, et kostja laenulepingust tulenevad kohustust täitnud ei ole, mistõttu on põhjendatud arvutada viivist kogu põhinõude summalt 330 000 eurot. Laenulepingu punkt 5.1. sätestas, et kui kostja ei tasu laenusummat ja intressi vastavalt lepingu lisas 1 sätestatud graafikule, maksab kostja viivist 0,3% päevas tähtajaks tasumata summalt ja laenulepingu punkti 3.2 kohaselt arvutatakse viivist alates 08.detsembrist 2011.a. Arvestades viivist alates 08.detsembrist 2011.a kuni 30.novembrini 2013.a, on kostja viivitanud oma lepingust tulenevate kohustuste täitmisega 724 päeva, s.o viivis on kokku 716 760 eurot (330 000 x 0,3 % x 724), hageja mööndes, et on ebamõistlik nõuda viivist osas, milles see ületab põhivõlgnevust, nõuab aga viivise tasumist üksnes summas 250 000 eurot. Kostja on 29.04.2014.a. kohtuistungil taotlenud viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kostja taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud, sest hageja ei nõua kostjalt kogu tasumisele kuuluva viivise ulatuses, mida ka hageja ise peab ebamõistlikult suureks. Hageja ei nõua kostjalt viivist isegi põhivõlgnevuse 330 000 euro ulatuses, vaid summas 250 000 eurot. Kuna kostja seniajani ei ole hagejale tasunud põhivõlgnevust, pooled laenulepingu sõlmimisel on kokku leppinud viivise suuruses, seega kohtu arvates võttes arvesse

teise lepingupoole õigustatud huvi, ei ole põhjust vähendada väljamõistetavat viivist summas 250 000 eurot. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja nõue on tõendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 250 000 eurot. Asja lahendamisel ei ole tähtsust ja kohus ei hinda kostja esindaja XXX 15.jaanuari 2012.a ekirja informeerimaks kindlaks tegemata sisuga tehingu tegemise orienteeruvast ajast, mida tehtud ei ole (I kd t.l. 36). Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.