Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või
riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohtu menetluses oli R.P. ja H.P. (hagejad) hagi A.T. , K.T. , A.T. i (kostjad) ja T.M. vastu. Lõpplahendiks asjas on Tartu Ringkonnakohtu 01. aprilli 2013 otsus, millega jäeti hagejate hagi kostjate vastu rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Ringkonnakohtu otsus jõustus 19. juunil 2013. Kostjate 18. juuli 2013 menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt on kostjate menetluskulud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 63,91 eurot, tõendi, s.o OÜ Elker RMT poolt koostatud piiri ja piirimärgi asukoha väljaselgitamise skeemi kogumisega seotud kulu 127,82 eurot, sõidukulud 112,83 eurot ning õigusabikulud 3 329,64 eurot (koos käibemaksuga), kokku 3 634,20 eurot. Kostjad palusid hüvitada riigilõiv ja tõendi kogumisega seotud kulu K.T. arvelduskontole, sõidukulu A.T. i arvelduskontole ning õigusabikuludest iga 1/3 osa, s.o 1 109,88 eurot iga kostja arvelduskontole. Õigusabikulud on asja keerukust ja pikka ajalist kestvust arvestades mõistlikud ja põhjendatud. Kostjate õigusabikulud on kantud kõigi kostjate huvides, advokaadibüroo esindas kõiki kostjaid. Kuna bürooga suhtles kõige enam A.T. , on arvel vaid A.T. nimi. Esindaja ajakulu on olnud mõistlik, arvestades asja üle keskmist keerukust ja koostatud dokumentides käsitletud materjali rohkust. Kohtu nõudmiseta ei pea sõidukulude hüvitamisel kuludokumente esitama, need peavad olema mõistlikud. Sõidukulu on mõistlik, arvestatud on reaalset tarbimist ja tol hetkel kehtinud kütuse hinda. Hagejad nõustusid tasuma kostjate poolt tasutud riigilõivu, ülejäänud osas vaidlesid hagejad avaldusele vastu. Hagejad leidsid, et tõendi kogumisega seotud kulu ei kuulu hüvitamisele, sest tegemist ei ole tõendiga, vaid arvamusega piirivaidluse lahendamiseks kompromissi korras. Sõidukulu hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, sest puudus vajadus Tallinnast Tartusse kohtuistungile sõita ning seda ei pidanud tegema sõiduautoga. Ka ei ole esitatud tõendeid auto kasutamise, kütusekulu suuruse ega kütuse ostmiseks kulutuste tegeliku kandmise kohta. Hagejad ei nõustu õigusabikuludega summas 3 329,64 eurot kuna hüvitamisele kuuluvad mitte õigusabikulud, vaid lepingulise esindaja kulud ning arvetest nähtub, et kohustus tasuda esindajatasu advokaadibüroole Tark Grunte Sutkiene lasub üksnes kostja A.T. l, mistõttu tuleb selles osas kostjate K.T. ja A.T. i nõuded jätta rahuldamata. Osad esindajakulud on ebamõistlikult suured.
2.Maakohus rahuldas 12. märtsi 2014 määrusega kostjate taotluse osaliselt, tuginedes tsiviilasja hinna suurusele ning Vabariigi Valitsuse määrusega nr 137 kehtestatud menetluskulude hüvitamise piirmääradele. Maakohus mõistis hagejatelt kostjate kasuks solidaarselt välja menetluskuluna kokku 511,73 eurot (s.o riigilõiv 63,91 eurot, dokumentaalse tõendi saamise kulu 127,82 eurot ja õigusabikulu 320 eurot) ning väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtumääruse jõustumisest viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohtus menetles taotlust menetluskulude kindlaksmääramiseks kohtunikuabi. Kostjad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid tunnistada TsMS § 175 lg 4 ja sellest lähtuv menetluskulude piirmäärasid kehtestanud Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008 määrus nr 137 põhiseaduse §-ga 25 ja sellele tuginevate TsMS § 162 lg-tega 1 ja 2 vastuolus olevateks, tühistada maakohtu määrus kostjate õigusabikulu väljamõistmise osas ning kohustada hagejaid hüvitama kostjatele tegelik õigusabikulu 3 329,64 eurot. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. augusti 2014 määrusega Tartu Maakohtu 12. märtsi 2014 määruse ja saatis avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks maakohtule uueks
läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu põhejnduste kohaselt tunnistas Riigikohus 26. juuni 2014 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Ringkonnakohus märkis, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul arvestada Riigikohtu üldkogu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 resolutsiooni p-dega 2-5, millega Riigikohus tunnistas alates 01. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud TsMS § 175 lg 3 redaktsiooni, TsMS § 175 lg 4, Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005 määruse nr 306 ja Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008 määruse nr 137 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks.
MAAKOHTU SEISUKOHT
3.Tartu Maakohus asja uuel läbivaatamisel rahuldas A. T, K. T ja A. T avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja menetluskulud 2 958,62 eurot. Maakohus määras, et kostjatel tuleb solidaarselt tasuda väljamõistetud summast 191,73 eurot (63,91 eurot riigilõiv + 127,82 eurot tõendi kulu) K.T. arvelduskontole; 922,30 eurot (s.o õigusabikulu 2 766,89 eurot 1/3 osa) A.T. arvelduskontole; 922,30 eurot (s.o õigusabikulu 2 766,89 eurot 1/3 osa) A.T. i arvelduskontole; 922,30 eurot (s.o õigusabikulu 2 766,89 eurot 1/3 osa) K.T. arvelduskontole. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates määruse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt kuulub TsMS § 138 lg 1 ja 2 alusel kostja K.T. poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 63,91 eurot (maksekorraldus nr 44481, III kd tl 7) hagejatelt solidaarselt kostjate kasuks väljamõistmisele. Kuivõrd dokumendi saamise kulu summas 127,82 eurot on tõendatud kohtule esitatud arvega ning nimetatud dokumenti on tõendina käsitlenud samas asjas ka Tartu Ringkonnakohus ja Riigikohus, luges maakohus nimetatud kulu summas 127,82 eurot põhjendatuks ja vajalikuks. Maakohus leidis, et kuna kostjad ei ole esitanud kohtule kuludokumente sõidukulude kohta, ei ole kostjate sõidukulu kontrollitav ega tõendatud. Seega jättis maakohus kostjate avalduse sõidukulude summas 112,83 eurot hüvitamiseks rahuldamata.
4.Maakohus leidis, et kuna Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks nii TsMS § 175 lg 4 kui Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“, tuleb menetluskulude hüvitamisel hinnata üksnes esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Seejuures on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude ulatuse kindlaksmääramine kohtu kaalutlusotsus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise eesmärgiks on vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste kulude hüvitamise eest. Kostjaid esindas TsMS § 218 nõuetele vastav lepinguline esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti. Kostjate esindaja on kohtumenetluses teostanud toiminguid 30,25 tunni ulatuses tunnihinnaga 115 eurot, millele lisandub käibemaks, seega 138 eurot tund. Maakohus leidis tuginedes TsMS § 174 lg-le 4, et ei oma tähtsust, kes kulud kandis vaid oluline on see, et maksmise kohustus oli tekkinud. Kostjad on kohtule esitanud advokaadibüroo arved, millest nähtub maksmise kohustuse tekkimine. Sellest tulenevalt jättis maakohus tähelepanuta hagejate väite, et kohustus tasuda esindaja tasu advokaadibüroole lasub ainult kostja A.T. l. Arvestades vaidluse sisu, hagejate nõude olemust, kostjate menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi ning hinnates kostjate esindaja poolt tehtud menetlustoimingute mahtu ja sisu võrrelduna spetsifikatsioonis märgitud ajakuluga leidis maakohus, et mitte kõik õigusabikulud ei ole taotletud suuruses põhjendatud. Lähtudes lepingulise esindaja toimingute ajamahukusest vähendas maakohus lepingulise esindaja ajakulu kokku 4,5 tunni ulatuses.
Maakohus leidis, et kliendi ja esindajaga nõupidamised ei ole kohtu poolt kontrollitavad ning need tuleb jätta arvestamata. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostjate esindaja esitanud 21. augustil 2012 kohtule seisukoha seoses kompromissiga, kuid spetsifikatsioonis on märgitud eraldi toimingutena nii 17. augustil 2012 kohtule kirja koostamine kui ka 21. augustil 2012 kohtu kirjale vastamine, kumbki ajakuluga 0,5 tundi. Toimikust nähtuvalt ja maakohtu hinnangul on tegemist ühe ja sama toiminguga ning lisa ajakulu 0,5 tundi ei ole põhjendatud. Maakohus jättis arvel nr 1161055 menetluskuluna arvestamata ajakulu 1,25 tundi ning arvel nr 1361020 3,25 tundi. Kuna kahel kolmest esitatud arvetest nähtub soodustus 30 %, arvestas maakohus iga arve puhul eraldi hüvitamisele kuuluva summa, lähtudes menetluskulude põhjendatusest. Maakohus jättis arvestamata arvetel ja spetsifikatsioonides märgitud büroo üldkulu 3 %, kuna nimetatud kulu kajastub lepingulise esindaja tunnitasus. Hüvitamisele kuulub arvest nr 1161055 (III kd tl 12) 931,50 eurot (6,75 tundi × 138 eurot), arvest nr 1261096 (III kd tl 10) 941,84 eurot ja arvest nr 1361020 (III kd tl 8) 893,55 eurot (9,25 tundi × 115 eurot / 30 % soodustus × käibemaks 20 %), kokku 2 766,89 eurot. Maakohus mõistis hagejatelt solidaarselt kostjate kasuks välja kostjate kantud menetluskulud kokku 2 958,62 eurot (63,91+127,82+2 766,89).
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.Hagejad R. P ja H. P esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad tühistada määrus osas, millega on neilt välja mõistetud A.T. kasuks suurem summa kui 320 eurot (kohtumääruse resolutsiooni p 2.2.), A.T. i kasuks 922,30 eurot (kohtumääruse resolutsiooni p 2.3.) ja K.T. kasuks 922,30 eurot (kohtumääruse resolutsiooni p 2.4.). Määruskaebuse kohaselt: 1) on ebaõige maakohtu seisukoht, et advokaadibüroo arvetest nähtub kõigi kolme kostja kohustus tasuda (võrdses ulatuses) esindaja kulud. Advokaadibüroo arve on vormistatud ja esitatud üksnes A.T. le, kes on arvete kohaselt ainsaks isikuks, kellel lasub kohustus tasuda advokaadibüroole; 2) on kaebajatelt vastustajate kasuks esindaja kulude väljamõistmine 320 eurot ületavas osas ebaseaduslik ja ebaõiglane. Hagi esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse poolt kindlaks määratud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärana käesolevas asjas 320 eurot. Tuginedes põhiseaduslikule õiguspärase ootuse põhimõttele oli kaebajatel mõistlik põhjus arvestada, et hagi rahuldamata jätmise korral ei saa nende kanda jäävad menetluskulud olla suuremad kui 320 eurot. Asjaolu, et Riigikohus võib peale antud kohtuvaidluse sisulist lõppemist ühes teises asjas tunnistada menetluskulude väljamõistmise piirmäärad kehtetuks, ei saanud olla kaebajatele mõistlikult ettenähtav. Koos määruskaebusega esitasid R. P ja H. P taotluse peatada Tartu kohtutäitur Reet Rosenthali poolt alustatud täitemenetlused täiteasjades nr 186/2105/35, 186/2105/37 ja 186/2105/39 kuni määruskaebuse lahendamiseni. Kaebajad said vaidlustatud määruse (kaebuses on ekslikult märgitud määruskaebuse) kätte kohtutäituri poolt saadetud materjalide hulgas 27. jaanuaril 2015.
6.Tartu Maakohus rahuldas kaebajate taotluse 2. veebruari 2015 määrusega ning peatas Tartu kohtutäitur Reet Rosenthali menetluses olevad täitemenetlused nr 186/2015/35, nr 186/2015/37, nr 186/2015/39, nr 186/2015/34, nr 186/2015/36 ja nr 186/2015/38 kuni käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid puudutava kohtulahendi jõustumiseni. Asja materjalide kohaselt on maakohus ekslikult märkinud 12. detsembri 2014 määruses hagejate esindajaks vandeadvokaadi Sirje Must ning edastanud määruse esindajale, kes on küll kinnitanud määruse kättesaamist, kuid ei ole juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et esindusõigus on lõppenud. Kohtu järelepärimisele on vandeadvokaat S. Must vastanud, et ei ole 12. detsembri 2014 määrust hagejatele edastanud. Arvestades, et 12. detsembri 2014 kohtumäärus ei ole jõustunud, on
kaebajate taotlus täitemenetluste peatamiseks põhjendatud ja tuleb TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel rahuldada.
VASTUSTAJATE SEISUKOHT
7.Vastustajad vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Vastuse kohaselt: 1) on maakohus selgitanud, et TsMS § 174 lg 4 kohaselt menetluskulude hüvitamist menetlusosalistele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01 märkinud, et õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, kui poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Maksmise kohustus on tõendatud vastustajate poolt kohtule esitatud arvetega; 2) on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning sellel tugineva Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008 määruse nr 137. Sellest tulenevalt on maakohus menetluskulude arvestamisel aluseks võtnud üksnes esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude ulatuse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 12. detsembri 2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. R. P ja H. P määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki oma määruses korrata. TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Seega tuleb kaebuse lahendamisel kohaldada Tartu Maakohtu määruse tegemise ajal kehtinud menetluskulude kindlaksmääramist reguleerinud norme. Järgnevalt esitab ringkonnakohus seisukoha määruskaebuses esitatud väidete kohta.
9.Määruskaebuse kohaselt asus maakohus seisukohale, et advokaadibüroo arvetest nähtub kõigi kolme kostja kohustus tasuda (võrdses ulatuses) esindaja kulud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus seda ei sedastanud. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei oma tähtsust, kes kulud kandis, vaid oluline on see, et maksmise kohustus oleks tekkinud. Maakohus tugines seejuures kuni
1.jaanuarini 2015 kehtinud TsMS § 174 lg-le 4. Maakohus leidis, et advokaadibüroo ees õigusabiteenuse eest tasu maksmise kohustuse tekkimine on tõendatud kohtule esitatud arvetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase järeldusega ning märgib täiendavalt, et asjaolu, et arveid on advokaadibüroo poolt esitatud üksnes A.T. le, ei muuda saadud teenuse sisu ega võimalda teha määrusekaebuses soovitud järeldust. Asjaolu, et arved on vormistatud ja esitatud üksnes A.T. nimele ei tähenda, et advokaat esindas üksnes A.T. t ega välistanud teiste kostjate võimalust kasutada advokaadi õigusalast abi. Asja materjalidest nähtuvalt on õigusabi teenust osutatud kõigile vastustajatele (kostjatele), samuti on advokaat esitanud kohtule menetlusdokumendid kõigi kolme vastustaja nimel. Maakohtul ei olnud alust pidada neid kulutusi ebavajalikeks või põhjendamatuteks. Ringkonnakohus leiab ühtlasi, et asja lahendamisel vajaliku ja põhjendatud õigusabiteenuse maht ei sõltunud olulisel määral sellest, kas kostjateks olid üks või mitu isikut. Seega ei suurenenud hagejate (määruskaebuse esitajate) kanda jäetavad õigusabikulud ainuüksi seetõttu, et menetluses osales mitu kostjat. Ringkonnakohus leiab, et kui kulud tuleb hüvitada mitmele menetlusosalisele, on need menetlusosalised õigustatud määrama, kuidas väljamõistetud kulud tuleb nende vahel jaotada. Kuivõrd vastustajad määrasid 18. juuli 2013 menetluskulude kindlaksmääramise taotluses
kindlaks, kuidas tuleb tasuda neile hüvitatavad kulud, on maakohus õigesti mõistnud iga vastustaja kasuks 1/3 väljamõistetud õigusabi kulust ning K.T. kasuks lisaks riigilõiv ja tõendi saamise kulu. Menetluskulude kogusummas 2 958,62 eurot jaotumine kolme kostja (vastustaja) vahel ei kitsenda iseenesest märkimisväärselt määruskaebuse esitajate põhjendatud huve.
10.Määruskaebuse esitajad leidsid, et hagi esitamise ajal kehtisid vastaspoole lepingulise esindaja menetluskulude hüvitamise piirmäärad ning Riigikohtu hilisem piirmäärade põhiseadusevastaseks tunnistamine ei saanud olla kaebajatele ettenähtav. Kaebajad paluvad lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud piirmääradest. Erinevalt kaebajatest leiab ringkonnakohus, et hagi esitamise ajal kehtinud lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärasid kohaldada ei saa. Põhiseaduse § 146 teise lause kohaselt tuleb kohtul õigust mõista kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Põhiseaduse § 152 kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Asjaolu, et hagi esitamise ajal ei olnud hagejatele ettenähtav, et lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärad võidakse tunnistada põhiseaduslikkuse järelevalve korras kehtetuks, ei võimalda kohtul kohaldada käesolevaks ajaks kehtetuks tunnistatud õigusakti. Kuna Riigikohtu üldkogu on Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008 määruse nr 137 ning TsMS § 175 lg 4 tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks, ei saa praegusel juhul menetluskulude kindlaksmääramise avalduse läbivaatamisel tugineda TsMS § 175 lg-le 1 osas, mis andis võimaluse piirduda menetluskulude kindlaksmääramisel üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Maakohtu seisukoht, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse läbivaatamisel tuleb kontrollida lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust TsMS § 175 lg 1 alusel, on õige. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKTKo 3-2-1-77-14 p 12, 3-2-1-171-12 p 13). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on määruses piisavalt põhjendanud väljamõistetavate menetluskulude vajalikkust, mh arvestades menetluse kestust ja keerukust. Seega ei ole ringkonnakohtul alust kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. Määruskaebuse esitajad ei esitanud kaebuses vastuväited väljamõistetud menetluskulude rahalisele suurusele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
11.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid, seega jäävad määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.