XXX(XXX) hagi OÜ XXXvastu töötasu, hüvitise ja viivise tasumise nõudes
Tsiviilasja hind
17 781,65 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja ja tema esindaja
Kostja ja tema esindaja
Viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses
XXX(isikukood XXX, aadress XXX) Lepinguline esindaja Aleksandra XXX [email protected])
(elektronpost
OÜ XXX(registrikood XXX, aadress XXX) Lepinguline esindaja Kuldar Kirt [email protected])
(elektronpost
Kohtuistung menetlus
25.11.2014,
pärast
kohtuistungit
kirjalik
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu hagist osalise loobumise avaldus ja lõpetada menetlus järgmiste nõuete osas: 1.1.töötasu sunnitud töölt puudumise aja eest 5428,50 eurot tasumise nõue; 1.2.saamata jäänud töötasu 775,60 eurot tasumise nõue;
1.3.ületunnitöö eest makstava töötasu 1401,75 eurot tasumise nõue; 1.4.aegumata põhipuhkuse hüvitise 261,61 euro tasumise nõue; 1.5.töölepingu seaduse § 100 lõikes 4 nimetatud hüvitise 1550,81 euro tasumise nõue.
2.Lõpetada menetlus töölepingu seaduse § 100 lõikes 4 nimetatud hüvitise 3154,19 eurot tasumise nõude osas.
3.Rahuldada hagiavaldus osaliselt.
4.Välja mõista OÜ-lt XXX(registrikood XXX) XXX(XXX, isikukood XXX) kasuks kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse hüvitis 266,05 (kakssada kuuskümmend kuus koma null viis) eurot, millelt tuleb kinni pidada töötaja maksukohustus.
5.Välja mõista OÜ-lt XXX(registrikood XXX) XXX(XXX, isikukood XXX) kasuks viivis 10,40 (kümme koma nelikümmend) eurot.
6.Jätta rahuldamata XXX(XXX, isikukood XXX) hagiavaldus OÜ XXX(registrikood XXX) vastu töötasu 4319,58 eurot tasumise nõudes, kasutamata põhipuhkuse hüvitise 484,94 eurot tasumise nõudes ja viivise 316,86 eurot nõudes.
7.Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. 1 (8)
Menetluskulude jaotus
8.Jätta menetluskuludest XXX(XXX, isikukood XXX) kanda 98,45% (üheksakümmend kaheksa koma nelikümmend viis protsenti) ja OÜ XXX(registrikood XXX) kanda 1,55% (üks koma viiskümmend viis protsenti). Menetluskulude kindlaksmääramise kord Kohus määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I.
Kohtuotsuse kirjeldav osa
1.XXX(hageja) on esitanud Harju Maakohtule hagi OÜ XXX vastu. OÜ XXX(kostja) esitas 13.01.2012 Harju Maakohtule taotluse hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina. Kohus võttis 07.02.2012 kohtumäärusega kostja taotluse menetlusse ja kohustas hagejat esitama kohtule töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiavaldusele ettenähtud vormis. 20.02.2012 esitas hageja kohtule töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagiavaldusele ettenähtud vormis. Kohus võttis hagi 06.03.2012 menetlusse. Kostja vastas hagile 21.03.2012. Pärast hagile vastamist on pooled esitanud kohtule korduvalt menetlusdokumente, kohus on asja arutanud kohtuistungil.
2.Kohus toob otsuse kirjeldavas osas vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-le 1 välja üksnes hagi aluseks olevad põhilised asjaolud. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping, mille alusel asus hageja alates 14.02.2011 tööle Soome. Pooled leppisid kokku töötasus suurusega 10 eurot tunnis brutosummana. Kostja on hageja väljateenitud töötasu hagejale välja maksnud osaliselt. Töötasu ei ole makstud kõigi hageja töötatud tundide eest. Hageja ütles lepingu 01.09.2011 üles, sest kostja ei kindlustanud hagejat tööga. Hageja nõuab kostjalt saamatajäänud töötasu maksmist, töölepingu seaduse § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitist, kasutamata põhipuhkuse hüvitist ning põhinõuetelt arvestatud viivist. Hageja vaidleb vastu kostja väitele, mille kohaselt ütles kostja töölepingu üles 05.05.2011 (III kd, tl-d 6-11, 49-53).
3.Kohus toob otsuse kirjeldavas osas vastavalt TsMS § 444 lg-le 1 välja üksnes kostja vastuväidete aluseks olevad põhilised asjaolud. Kostja ütles töölepingu kehtivalt üles 05.05.2011. Alates 06.05.2011 puudub poolte vahel töösuhe. Kostja on teinud pärast töölepingu ülesütlemist hagejale ülekandeid vanade võlgnevuste tasumiseks. Maksete selgitused on märgitud ekslikult. Hageja ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, millega jäeti välja mõistmata TLS § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitis. Kuna hageja on saamata jäänud töötasu sidunud töötundidega, siis peaks hageja nimetatud asjaolusid tõendama. Kostja hinnangul hageja seda teinud ei ole (I kd, tl 76, II kd, tl 10). 2 (8)
II.
Kohtuotsuse põhjendav osa
Hagist loobumise avalduse lahendamine
4.Kohtu menetluses on järgmised hageja nõuded: töötasu sunnitud töölt puudumise aja eest 5428,50 eurot tasumise nõue, töötasu 5095,18 eurot tasumise nõue, ületunnitöö eest makstava töötasu 1401,75 eurot tasumise nõue, põhipuhkuse hüvitise 1012,60 eurot tasumise nõue, töölepingu seaduse § 100 lõikes 4 nimetatud hüvitise 4705 eurot tasumise nõue ja viivis töötasu maksmisega viivitamise eest 138,62 eurot (III kd, tl 6). 21.11.2014 esitas hageja kohtule hagist osalise loobumise avalduse, milles hageja loobus töötasu sunnitud töölt puudumise aja eest 5428,50 eurot tasumise nõudest, saamata jäänud töötasunõudest 775,60 euro ulatuses, ületunnitöö eest makstava töötasu 1401,75 eurot tasumise nõudest, põhipuhkuse hüvitise nõudest 261,61 euro ulatuses, töölepingu seaduse § 100 lõikes 4 nimetatud hüvitise nõudest 1550,81 euro ulatuses. Kostja ei vaielnud osalisele hagist loobumisele vastu. Kohus võtab osalise hagist loobumise vastu ja lõpetab eelnevalt loetletud nõuete osas menetluse. Pärast menetluse osalist lõpetamist jätkab kohus menetlust hageja järgmiste nõuete lahendamiseks: töötasu 4319,58 eurot maksmise nõue, põhipuhkuse hüvitise nõue 750,99 eurot, töölepingu seaduse § 100 lõikes 4 nimetatud hüvitise 3154,19 eurot tasumise nõue ja viivisenõue 327,26 eurot.
5.Hageja loobus osaliselt hagiavalduses esitatud nõuetest. Kohus võttis hagist osalise loobumise vastu ja lõpetas loobutud nõuete osas menetluse. Kohus lahendab eeltoodut arvestades üksnes hageja nõuded, mille osas menetlus jätkub. Kohus hindab ainult menetletavate nõuete aluseks olevaid asjaolusid. Töölepingu seaduse § 100 lõikes 4 nimetatud hüvitise maksmise nõue
6.Hageja nõuab kostjalt hüvitis töölepingu erakorralise ülesütlemise eest töötaja algatusel kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3154,19 eurot. Kostja on hüvitise maksmise nõudele vastu vaielnud põhjendusel, et hageja ei ole vaidlustanud hüvitise nõude osas töövaidluskomisjoni 20.12.2011 otsust (II kd, tl 10). Hageja esitas töövaidluskomisjonile 09.11.2011 täiendava avalduse, milles nõuab kostjalt töölepingu seaduse (TLS) § 100 lõikes 4 nimetatud hüvitist suurendatuna summas 15 456 eurot (I kd, tl-d 167168). Töövaidluskomisjoni 20.12.2011 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/2241 ei ole hageja nõuet TLS § 100 lõikes 4 nimetatud hüvitise saamiseks lahendatud (I kd, tl-d 4-5). Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. ITVS § 24 lg 2 järgi on kohtusse pöördumise vormiks sellisel juhul hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. ITVS § 24 lg 3 esimese lause sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. ITVS § 25 lg 1 teine lause sätestab, et töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. ITVS § 25 lg 1 kolmas lause sätestab, et kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Kohus leiab eeltoodut arvestades järgmist. Kui hageja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega osas, millega jäeti lahendamata tema TLS § 100 lõikes 4 nimetatud nõue, oleks ta pidanud pöörduma hagiga maakohtusse ühe kuu jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Kuivõrd hageja ei ole seda teinud, on otsus vaidlustamata osas jõustunud. Hagejal ei ole eeltoodust tulenevalt õigus esitada maakohtule nõudeid, mis ta on esitanud 3 (8)
töövaidluskomisjonile. Seega ei ole hagejal õigus esitada käesolevas asjas kostja vastu TLS § 100 lõikes 4 nimetatud hüvitise maksmise nõuet. Kohus on seisukohal, et kostja on vaidlustanud otsuse üksnes selles osas, millega on rahuldatud hageja nõue. Kuigi kostja taotluse sõnastuse kohaselt ei ole selles täpsustatud töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluse korras läbivaatamise ulatust, nähtub selle sisust kohtu arvates kostja soov vaadata hagimenetluses läbi töövaidluskomisjonile esitatud avaldus üksnes osas, millega töövaidluskomisjon oli hageja taotluse rahuldanud. Kostja taotluseks ei saanud mõistlikult võttes olla see, et hagimenetluses vaieldaks ka kostjalt välja mõistmata jäänud töötasu või hüvitise üle, s.t töövaidluskomisjoni otsuse selle osa üle, mis tehti kostja kasuks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04.03.2015 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-176-14, p-d 10-12). Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagejal lubatud käesolevas asjas TLS § 100 lõikes 4 nimetatud nõude esitamine kostja vastu. TsMS § 428 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kohus on seisukohal, et hageja TLS § 100 lõikes 4 nimetatud nõude osas on olemas jõustunud töövaidluskomisjoni otsus. Seetõttu lõpetab kohus menetluse 3154,19 euro tasumise nõude osas. Töölepingu kehtivus
7.Hageja põhjendab oma nõuet väitega, et ta ütles töölepingu üles alates 01.09.2011. Kostja vaidleb sellele väitele vastu ning leiab, et tööleping on kostja ülesütlemise tulemusel lõppenud 05.05.2011 (II kd, tl 10). Töölepingu lõppemise aeg on eeltoodust tulenevalt nii hagi aluseks kui ka kostja vastuväite aluseks olev asjaolu. Kostja tõendab lepingu ülesütlemist ülesütlemise avalduse hagejale üleandmise juures olnud tunnistajate XXXja XXXütlustega (I kd, tl 76). Hageja väidab, et töölepingu kehtivust tõendavad järgmised asjaolud: töötasu väljamaksmine pärast 05.05.2011, elektronkirjavahetuse pidamine poolte vahel (II kd, tl 17). Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et ta on hagejale teinud väljamakseid ka pärast lepingu ülesütlemist, kuid on pidanud neid vanade võlgnevuste tasumiseks (II kd, tl 44). Kohus on seisukohal, et töölepingu ülesütlemise avaldusega, millel on tunnistajate allkirjad (I kd, tl 257), tunnistajate ütlustega (II kd, tl 202, III kd, tl-d 34) ja pangaülekande selgitusega on tõendatud, et kostja andis hagejale 05.05.2011 üle töölepingu ülesütlemise avalduse. Kohus leiab, et tunnistajate ja kostja juhatuse liikme XXXütlused langevad kokku osas, mis puudutab ülesütlemise avalduse üleandmist hagejale (II kd, tl-d 199, 202, III kd, tl 34). Asjaolu, et kostja on tasunud hagejale 11.05.2011 555,65 eurot selgitusega „Lõpparve“ kinnitab, et töölepingu ülesütlemise avaldus ei ole vormistatud tagantjärele.
8.Kohus on eeltoodule vaatamata seisukohal, et töölepingu ülesütlemise avalduse hagejale üleandmine ei lõpetanud pooltevahelist töösuhet. Töösuhte jätkumist kinnitavad kostja poolt hagejale juunis, juulis, augustis ja septembris tehtud maksed (I kd, tl 221). Kostja ei ole menetluses tuginenud väitele, et pärast 05.05.2011 sõlmis kostja hagejaga uutel tingimustel kokkuleppe. Hageja väidab, et jätkas kostja juures töötamist sama lepingu alusel. Kohus ei pea usutavaks kostja väiteid, mille kohaselt on kostja teinud 2011.a juunis, juulis, augustis ja septembris hagejale makseid üksnes varem tekkinud võlgnevuste tasumiseks. 21.06.2011 ja 27.06.2011 tehtud ülekannetest nähtub, et need on tehtud maikuu töötasu katteks. Samas on 10.06.2011 tehtud makse selgituseks märgitud „Juuni avanss“; 13.07.2011 tehtud makse selgituseks on märgitud „Töötasu juunis“; 08.08.2011 tehtud makse selgituseks on märgitud „Töötasu juulis“ ja 14.09.2011 tehtud makse selgituseks on märgitud „Lõpparve, puhkusekompensatsioon“ (I kd, tl 221). 4 (8)
Kohtu hinnangul näitab maksete teadlikku tegemist maksete perioodilisus ning maksete selgituste erinevus. Samuti osundab maksete tegemise ajal olemas olnud töösuhtele viimane, 14.09.2011 makse, mille selgituses on märge „Lõpparve, puhkusekompensatsioon“. Lisaks eeltoodule on hageja pärast 05.05.2011 suhelnud kostja raamatupidajaga ja saatnud talle andmeid. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja lugenud enda jaoks siduvaks töölepingu ülesütlemise avaldust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus on seisukohal, et kostja käitumine töösuhtes on vastuoluline, sest töötajal ei ole olnud tööandja käitumisest võimalik aru saada, kas temaga sõlmitud tööleping on kehtiv või üles öeldud. Selline vastuoluline käitumine on hea usu põhimõtte vastane. Töötajal puudusid sellises olukorras võimalused oma õiguste kaitseks, sest tööandja vastuoluline käitumise põhjal ei pidanud hageja aru saama sellest, et ta peaks tööandja 05.05.2011 ülesütlemist täiendavalt vaidlustama. TLS § 105 lg 2 sätestab, et kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Kohus jätab nimetatud sätte pooltevahelises suhtes kohaldamata, sest see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Kohus leiab, et kostja käitumisest pärast 05.05.2011 ülesütlemisavalduse tegemist nähtub, et tema avaldus oli näilik, sest kostja ei soovinud tegelikkuses töösuhte lõppemist. Kohus jätab kohaldamata seadusest tuleneva ning loeb, et töölepingu ülesütlemise avalduse tegemine kostjale 05.05.2011 ei toonud kaasa töösuhte lõppemist.
9.Hageja ütles töölepingu 01.09.2011 avaldusega üles (III kd, tl 52). Avaldus on kostjale saadetud 01.09.2011 tähitud kirjaga, mis on kostjale väljastatud 06.09.2011 (I kd, tl-d 197-198). Kostja ei ole vastu vaielnud avalduse saamisele. Samuti ei ole kostja töölepingu ülesütlemist vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt on tööleping lõppenud 01.09.2015 töötajapoolse ülesütlemise tõttu. Töötasu maksmise nõue
10.Kohus on seisukohal, et poolte vande all antud seletustega on tõendatud poolte kokkulepe töötasu suuruse kohta. Pooled leppisid kokku töötasu suuruses 10 eurot tunnis brutosummana. Pooled kinnitasid sellise töötasu suurust vande all (II kd, tl-d 197, 199). Hageja on oma nõuet asunud menetluses põhjendama töötasukokkuleppega, mille kohaselt oli töötasu suuruseks 10 eurot tunnis brutosummana (III kd, tl 9).
11.Kohus tuvastas eelnevalt, et poolte vahel oli töösuhe ajavahemikus 16.02.2011 kuni 01.09.2011. Kohus leidis, et kostja 05.05.2011 avaldus ei toonud kaasa töösuhte lõppemist. Seetõttu ei välista kostja vastuväide, mille sisuks on lepingu ülesütlemine 05.05.2011 hageja töötasunõuet ajavahemiku 05.05.2011 kuni 01.09.2011 eest.
12.Poolte esindajad avaldasid kohtule 23.05.2014 kohtuistungil, et neil puudub vaidlus selle üle, et hageja töötas veebruar-mai 2011 tööandja ettevõttes. Sellel ajal tunniarvestust ei peetud (II kd, tl 135). Pooled on 07.10.2014 istungil vande all kinnitanud, et tööaja suhtes kokkulepped puudusid (II kd, tl-d 197, 199). Kohus on seisukohal, et tuleb lähtuda poolte vande all avaldatust, mitte 23.05.2014 istungil avaldatust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et töötasuarvestus põhineb tunniarvestusel. Seda kinnitab ka asjaolu, et pooled on kokku leppinud töötasu suuruses ühe tunni kohta.
13.Hageja on tuginenud kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud tööaja tabelile (I kd, tl 56, p 3). Hageja on avaldanud, et saamatajäänud töötasu arvestamiseks 21.11.2014 kohtule esitatud dokumendis kasutas hageja töövaidluskomisjoni otsuses kasutatud töötundide arvu arvutust. Kostja ei ole neile vastu vaielnud (III kd, tl 50). Kohus on selgitanud hagejale, et hageja peab hagis märkima, millised tõendid kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid (I kd, tl 37, 45, 284). Kostja on asunud 5 (8)
seisukohale, et kuna hageja on saamata jäänud töötasu sidunud töötundidega, siis peaks hageja nimetatud asjaolusid tõendama. Kostja hinnangul hageja seda teinud ei ole (I kd, tl 76, II kd, tl 10). Kohus on seisukohal, et ebaõige on hageja seisukoht, mille kohaselt ei ole kostja vaielnud vastu töötundide arvule. Kostja on kohtule korduvalt avaldanud, et hageja peaks töötunde tõendama. Vajadusele hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada on osutanud ka kohus. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal tõendamiskoormis töötatud tundide arvu osas.
14.Hageja nõuab kostjalt töötasu 4319,58 eurot tasumist. Hageja põhjendab oma nõuet järgmiste asjaoludega: 2011.a veebruaris tegi hageja tööd 61 tundi, töötasu suurus oli 10 eurot tunnis brutosummana, tööandja on hagejale tasunud brutos 522,75 eurot; 2011.a märtsis tegi hageja tööd 184 tundi, töötasu suurus oli 10 eurot tunnis brutosummana, tööandja on hagejale tasunud brutos 1085,44 eurot; 2011.a aprillis tegi hageja tööd 160 tundi, töötasu suurus oli 10 eurot tunnis brutosummana, tööandja on hagejale tasunud brutos 566,66 eurot; 2011.a mais tegi hageja tööd 88 tundi, töötasu suurus oli 10 eurot tunnis brutosummana, tööandja on hagejale tasunud brutos 690,69 eurot; 2011.a juunis tegi hageja tööd 157 tundi, töötasu suurus oli 10 eurot tunnis brutosummana, tööandja on hagejale tasunud brutos 1480,18 eurot; 2011.a juulis tegi hageja tööd 168 tundi, töötasu suurus oli 10 eurot tunnis brutosummana, tööandja on hagejale tasunud brutos 1085,44 eurot; 2011.a augustis tegi hageja tööd 184 tundi, töötasu suurus oli 10 eurot tunnis brutosummana, tööandja on hagejale tasunud brutos 269,26 eurot.
14.1.Kohus selgitab välja, kas ja millise tõendiga on tõendatud hageja töötatud aeg 61 tundi 2011.a veebruaris. 2011.a veebruari töötundide arvu on hageja soovinud tõendada kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud tööaja tabeliga (I kd, tl 56, p 3). Kostja esitas töövaidluskomisjonile vastuse 13.10.2011 (I kd, tl-d 246-247). Vastuse lisaks on tabel veebruaris töötatud tundide kohta (I kd, tl 252). Tabelist nähtuvalt on kokku töötaja tööajaks märkinud 112 tundi, millest aktsepteeritud on 48 tundi. Tõendist ei nähtu hageja väidetavalt töötatud aeg 61 tundi. Eeltoodust tulenevalt on tõendiga tõendatud 2011.a veebruaris töötamine 48 tundi. Tõendamata on täiendavalt töötamine 13 tunni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt teenis hageja 2011.a veebruaris tööandjalt välja brutotöötasu 480 eurot. Kostja on tasunud hagejale brutotöötasu 522,75 eurot, mistõttu puudub hagejal kostja vastu töötasu maksmise nõue 2011.a veebruari eest.
14.2.Kohus selgitab välja, kas ja millise tõendiga on tõendatud hageja töötatud aeg 184 tundi 2011.a märtsis. 2011.a märtsi töötundide arvu on hageja soovinud tõendada kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud tööaja tabeliga (I kd, tl 56, p 3). Kostja esitas töövaidluskomisjonile vastuse 13.10.2011 (I kd, tl-d 246-247). Vastuse lisaks on tabel märtsis töötatud tundide kohta (I kd, tl 253). Tabelist nähtuvalt on kokku töötaja tööajaks märkinud 222 tundi, millest aktsepteeritud on 96 tundi. Tõendist ei nähtu hageja väidetavalt töötatud aeg 184 tundi. Eeltoodust tulenevalt on tõendiga tõendatud 2011.a märtsis töötamine 96 tundi. Tõendamata on täiendavalt töötamine 88 tunni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt teenis hageja 2011.a märtsis tööandjalt välja brutotöötasu 960 eurot. Kostja on tasunud hagejale brutotöötasu 1085,44 eurot, mistõttu puudub hagejal kostja vastu töötasu maksmise nõue 2011.a märtsi eest.
14.3.Hageja tugineb töötundide arvu tõendamisel töövaidluskomisjoni 20.12.2011 otsusele. Muid täiendavaid tõendeid 2011.a veebruaris ja märtsis töötatud tundide kohta hageja esitanud ei ole. Hageja ei ole kohtule esitanud muid tõendeid 2011.a aprillis, mais, juunis, juulis ja augustis töötatud tundide arvu kohta. Töövaidluskomisjoni 20.12.2011 otsus on dokumentaalne tõend, mida kohus peab hindama. Pooled on vande all kinnitanud, et neil puudus kokkulepe tööaja kohta (II kd, tl-d 197, 199). Eeltoodut 6 (8)
arvestades ei tõenda otsus kohtu hinnangul hageja väidetud asjaolusid, s.t tegelikult töötatud aega. Töövaidluskomisjoni otsus lähtub eeldusest, et hageja töötas päevas 8 tundi. Ühes kuus töötatud tundide arv on saadud otsuses selliselt, et töövaidluskomisjon korrutas töötatud päevad töötundide arvuga päevas. Eeltoodust tulenevalt ei saa töövaidluskomisjoni otsusega tõendada hageja poolt tegelikult töötatud tundide arvu ühes kuus.
14.4.Ülaltoodut arvestades leiab kohus, et hageja väide ajavahemikus 2011.a veebruar kuni 2011.a september töötatud tundide arvu kohta ei ole tõendatud. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud töötasu nõude aluseks olevaid asjaolusid, jätab kohus hagiavalduse töötasu maksmise nõudes rahuldamata. Kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse hüvitise maksmise nõue
15.TLS § 84 lg 1 sätestab, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. TLS § 71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja tugineb aegumata põhipuhkuse hüvitise maksmise nõudes töövaidluskomisjoni arvutuskäigust (III kd, tl 10). Töövaidluskomisjon on arvutanud hüvitise suuruse järgmiselt: kuue kuu töötasu 9410 : kuue kuu kalendripäevade arv x saadaolevad puhkusepäevad 16,33 päeva – 5 saadud päeva – saadud puhkusehüvitis 163,65 eurot = 750,99 eurot. Kostja on vaielnud vastu töötasunõudele ja töölepingu kehtivuse ajale. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid saadaolevate ja saadud puhkusepäevade arvu suhtes. Kohus tuvastas eelnevalt, et hagejal puudub kostja vastu täiendava töötasu maksmise nõue. Seetõttu ei saa kohus võtta puhkusehüvitise suuruse kindlaksmääramisel hageja väidetud brutotöötasu suurust, vaid tööandja poolt makstud viimase kuue kuu brutotöötasu suuruse. Keskmise kalendripäevatasu arvutamise vajadus tekkis pärast seda, kui hageja oli töötanud kostja juures üks kuus kuud. Hageja väljateenitud töötasu märts 2011 kuni august 2011 eest oli 5177,67 eurot. Töötasu on muutunud sissenõutavaks. Eeltoodust tulenevalt võtab kohus keskmise kalendripäevatasu arvutamise aluseks väljateenitud töötasu 5177,67 eurot. Ajavahemikus 01.03.2011 kuni 31.08.2011 on 184 kalendripäeva. Eeltoodust tulenevalt on keskmise kalendripäevatasu suurus 28,14 eurot (5177,67:184=28,14). Hageja töötas kostja juures 199 kalendripäeva (alates 15.02.2011 kuni 01.09.2011). TLS § 68 lg 1 kohaselt on hüvitamisele kuuluvate puhkusepäevade arv seega 15,27 (199:365*28=15,27). Eeltoodust tulenevalt on hageja puhkusehüvitise suurus 429,70 eurot (15,27*28,14=429,70). Hagejal on makstud puhkusehüvitist 163,65 eurot viie puhkusepäeva eest. Eeltoodust tulenevalt on hageja aegumata põhipuhkuse hüvitise nõue 266,05 eurot. Kohus rahuldab hagiavalduse aegumata põhipuhkuse hüvitise nõude 266,05 eurot osas ning jätab hagi 484,94 euro ulatuses rahuldamata. Viivisenõue
16.Hageja nõuab kostjalt viivise 327,26 eurot tasumist. Hageja nõuab hüvitist töötasu, puhkusehüvitise ja TLS § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitise tasumise nõuetelt. Kohus rahuldas eeltoodud nõuetest osaliselt puhkusehüvitise 266,05 eurot tasumise nõude. Eeltoodust tulenevalt saab kohus hageja viivisenõude lahendamisel võtta põhinõudena aluseks üksnes puhkusehüvitise 266,05 eurot tasumise nõude. Ülejäänud osas hagejal põhinõuded puuduvad, millelt arvestada viivist. Hageja nõuab viivist ajavahemiku 01.09.2011 kuni 20.02.2012, kokku 173 päeva eest (III kd, tl 11). Viivisemäär ajavahemikus 01.09.2011 kuni 20.02.2012 oli 8,25% aastas. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja vastu viivise 10,40 eurot tasumise nõue (266,05*173*8,25%:365=10,40). Kohus rahuldab hagi viivise 10,40 eurot tasumise nõude osas ja jätab hagiavalduse viivise 316,86 eurot tasumise nõude osas rahuldamata. 7 (8)
Menetluskulude jaotus
17.TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 168 lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja esitas kohtule 17 781,65 euro tasumise nõude, millest 9418,27 euro tasumise nõude osas lõpetati menetlus osalise hagist loobumise tõttu, 3154,19 euro tasumise nõude osas lõpetati menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel ning 5121,38 euro tasumise nõude osas jäeti hagi rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt on hagi rahuldatud osaliselt. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt 276,45 euro ehk 1,55% ulatuses (276,45:17781,65*100=1,55%). Seega jäi hagiavaldus 98,45% ulatuses rahuldamata. Kohus jätab eeltoodust lähtudes menetluskulud 98,45% ulatuses hageja kanda ning 1,55% ulatuses kostja kanda.
18.TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine takistab käesolevas asjas menetlust lõpetava kohtulahendi tegemist. Kohus saab läbiviidud menetluse tulemusel lahendada hagiavalduse, kuid menetluskulude kindlaksmääramine takistab hagi kohta otsuse tegemist ning eeldab kohtu poolt menetluskulude kindlaksmääramiseks täiendavate toimingute tegemist. Kohus määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.