Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Kostja I omandas vaidlusaluse kinnistu 11.05.2000 lahusvarana. Harju Maakohtu 08.07.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-859 kohaldas kohus kinnistu osas kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 2, mille kohaselt võib kohus abikaasade ühisvaraks tunnistada osaliselt või täielikult ühe abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kohus tuvastas, et kinnistu väärtuse kasv on poolte abielu kestel oluliselt tõusnud hageja tööpanuse ja rahaliste vahendite panustamise tõttu, mille tulemusena luges kohus kinnistu väärtuse kasvu poolte ühisvaraks. Asja väärtuse kasv ei eksisteeri iseeneses, mistõttu väärtuse kasv ei ole asi ega ka õigus, mida saaks iseseisvalt omada ja tsiviilkäibes võõrandada. Väärtuse kasv korrespondeerub asjale endale, st antud juhul kinnistule. Kuna kinnistu väärtus 88 000 euro ulatuses loeti kohtu poolt poolte ühisvaraks, siis selle läbi tunnistati kinnistu nimetatud väärtuses ühisvaraks. Kinnistu koguväärtuseks loeti 110 000 eurot. Kuna kohtuotsuse tegemise ajaks oli kostja I kinnistu võõrandanud, siis ei saanud kohus jagada kinnistut, kuid sai välja mõista kostjalt I hageja kasuks hüvitise. Kui kohus tuvastab lepingute tühisuse, siis kuulub kanne kinnisusraamatus parandamisele ja hagejal on võimalik saavutada kostja I vastu suunatud nõude rahuldamine. Juhul kui kohus jätab hageja nõude rahuldamata, siis puudub kostjal I vara, mille arvelt nõuet täita. Maakohtu määrus Maakohus keeldus 18.12.2014 määrusega TsMS § 371 lg 2 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest, jättis hagi tagamise taotluse läbi vaatamata ning taotlused menetlusabi saamiseks ja menetluse peatamiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Hageja nõudega ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Hageja toob esile, et kostja on kinnistu omandanud lahusvarana. Kohus on tsiviilasjas nr 2-12-859 teinud 08.07.2014 otsuses kindlaks, et poolte ühisvara on kinnistu väärtuse kasv, millest kuulub hagejale hüvitamisele ühisvara arvelt 34 030,21 eurot. Kohus ei ole nimetatud asja raames tuvastanud, et kinnistu oleks hageja ja kostja I ühisvara. Asjaolu, et kohus on tuvastanud kinnistu väärtuse kasvu poolte ühisvaraks, ei muuda kinnistut ühisvaraks. Kohus võis enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 järgi tunnistada abikaasa lahusvara osaliselt või täielikult abikaasade ühisvaraks juhul, kui lahusvara väärtus oli abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kohtule esitatud tsiviilasjas nr 2-12-859 tehtud otsusest ei nähtu, et hageja oleks taotlenud kinnistu tunnistamist hageja ja kostja I ühisvaraks. Kohus on ühisvara jagamise raames tuvastanud, et pooltel (hagejal ja kostjal I ) ei ole vaidlust, et kinnistu oli kostja I lahusvara, mis nüüd kuulub kostja I pojale (kostjale II). Ühisvara jagamise raames on hageja taotlenud ühisvara jagada selliselt, et kostja I hüvitab hagejale kinnisasja väärtuse suurenemise. Selles osas kohus rahuldas hagi. Kuna kinnistu ei ole hageja ja kostja I ühisvara, siis ei kohaldu selle suhtes seadusest tulenev käsutuskeeld (vt ka Riigikohtu 25.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p 14). Seega ei saa hageja käesolevas asjas tugineda kostjatevahelise käsutustehingu tühisusele. Lepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab. Selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid (vt Riigikohtu 23.09.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Hageja esiletoodud asjaoludest ei tulene, et hageja oleks kinkelepingu pool. Seega ei saa hageja edukalt nõuda ka kostjatevahelise võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamist ega sellisele tühisusele tugineda. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Määruskaebus Hageja palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. PKS § 26 lg 1 sätestab, et abikaasa ei saa käsutada oma osa ühisvaras ega üksikus 2(4)

ühisvarasse kuuluvas esemes. PKS § 31 lg 1 kohaselt on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. Maakohus asus vaidlusaluses määruses seisukohale, et 06.12.2011 on kostjad käsutanud kinnistut ning arvestades asjaolu, et kohus tunnistas tsiviilasjas nr 2-12-859 hageja ja kostja I ühisvaraks kinnistu väärtuse kasvu, mitte kinnistu, siis ei ole kostja I ühisvara käsutanud ja sellega PKS § 31 lgs 1 sätestatud tehingu tegemise keelu vastu eksinud. Maakohtu käsitlus ei ole loogiline. Tsiviilasja nr 2-12-859 raames on kohus tuvastanud, et kinnistu väärtus on oluliselt tõusnud hageja tööpanuse ja rahaliste vahendite panustamise tõttu, mille tulemusena luges kohus kinnistu väärtuse kasvu poolte ühisvaraks. Asja väärtuse kasv ei eksisteeri iseeneses, mistõttu väärtuse kasv ei ole asi ega ka õigus, mida saaks iseseisvalt omada ja tsiviilkäibes võõrandada. Väärtuse kasv korrespondeerub asjale endale, st antud juhul kinnistule. Kuna kinnistu väärtus 88 000 euro ulatuses loeti kohtu poolt poolte ühisvaraks, siis selle läbi tunnistati kinnistu nimetatud väärtuses ühisvaraks. Kinnistu koguväärtuseks loeti 110 000 eurot. Isegi, kui nõustuda sellega, et kinnistu ise oli kostja I lahusvara ja kinnistu väärtuse kasv hageja ja kostja I ühisvara, siis koos kinnistuga käsutas kostja I hagejale kuulunud väärtuse osa, sest kinnistu võõrandamisega võõrandati ka selle väärtus, mis oli poolte ühisvaraks. Eeltoodust tulenevalt on kostja I enne hageja ja kostja I ühisvara jagamist ainuisikuliselt võõrandanud poolte ühisvara. Hageja ei ole kinnistu ja selle väärtuse võõrandamiseks kostjalt I kostjale II 06.12.2011 tehingu alusel andnud nõusolekut ega seda heaks kiitnud. Eeltoodust tulenevalt on kinnistu ja selle väärtuse võõrandamiseks 06.12.2011 sõlmitud lepingud tühised ja lepingute alusel tehtud õigusmuudatused kinnistusraamatus ebaõiged (vähemalt osaliselt). Kostjate vaheline tehing rikub ka hageja PS §-s 32 sätestatud õigust, mille kohaselt igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on lõppjärelduselt seaduslik ja põhjendatud, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks korrigeerida maakohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse põhjendustest välja osa, mis puudutab teises tsiviiasjas tehtud kohtulahendi hindamist. Maakohus, keeldudes hagi menetlusse võtmisest, hindas muu hulgas Harju Maakohtu 08.07.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-859 tuvastatud asjaolusid, s.o hindas nimetatud kohtulahendit kui tõendit. Ringkonnakohus märgib, et hagi menetlusse võtmise otsustamise staadiumis ei saa kohus hinnata tõendeid, kuna TsMS § 371 lg 2 toodud menetlusse võtmisest keeldumise alused ei sätesta sellist võimalust. Tõendeid saab kohus hinnata üksnes pärast hagi menetlusse võtmist selle menetlemise käigus. Samas ringkonnakohus leiab, et nimetatud menetlusõiguslik rikkumine ei ole viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Määruskaebuse esitaja esitab hagiavalduses muu hulgas asjaolud, et kostja I omandas vaidlusaluse kinnistu lahusvarana ja Harju Maakohtu 08.07.2014 otsusega loeti ühisvaraks kinnistu väärtuse kasv. Väärtuse kasvust tulenev hüvitise nõue on ühisvara kehtiva PKS § 25 mõttes ja seda on võimalik jagada PKS § 37 lg 1 järgi. Seega ei arvata nimetatud sätte järgi ühisvarasse mitte kinnisasi, vaid kinnisasja väärtuse kasvust tulenev hüvitisnõue. Määruskaebuse esitaja arusaam, et kinnistu väärtuse

3(4)

kasvu ühisvara hulka arvamisega on ühisvaraks saanud ka kinnisasi (teatud osas), ei ole kooskõlas kehtiva seadusega. Eeltoodust järelduvalt ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigesti hagi menetlusse võtmata TsMS § 372 lg 2 alusel. Hagis esitatud asjaoludel ei ole võimalik hagi rahuldamine, s.o tuvastada vaidlusaluse kinnisasja kinkelepingu tühisust ja nõuda kinnistusraamatu kande parandamist. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Tulenevalt Riigikohtu 11.02.2015 lahendi 3-2-1-147-14 p-s 22 toodud seisukohtadest määrab käesolevas tsiviilasjas kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks.

/digitaalselt allkirjastatud/ Krista Kirspuu

/digitaalselt allkirjastatud/ Ele Liiv

/digitaalselt allkirjastatud/ Indrek Soots

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.