Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

on täitedokumendiks Harju Maakohtu 04.09.2012 tagaseljaotsus. Nimetatud otsusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja põhivõlg 191,73 eurot, intress 43,14 eurot, viivised 191,73 eurot ja meeldetuletustasu 25,56 eurot. Lisaks mõisteti hagejalt kostja kasuks välja viivised alates hagiavalduse esitamisest, so 14.05.2012 kuni põhinõude täieliku täitmiseni 0,75% päevas põhinõudelt. Hageja tasus täiturile võlgnevuse ning kandis täiturile üle täitekulud, kokku summas 697,53 eurot. Pärast seda esitas täitur hagejale täiendava suurendatud nõude tasuda täiendavalt viivised summas 1 211,04 eurot ja kohtutäituri tasu 269,40 eurot. Hageja leiab, et nõue, mis ületab mitmekordselt põhivõlgnevust 191,73 eurot, on põhjendamatu ning viivis on ebamõistlikult suur. Kostja pole viivise sellist suurust põhjendanud ega tõendanud. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-64-09 p-s 9 leidnud, et üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 alusel esitatava hagi põhjendamiseks võib olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 alusel ebamõistlikult suur viivis. Samas asjas on Riigikohus rõhutanud, et muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks mõne aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, kuid seda vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja toodud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani). Hageja taotleb tunnistada täitemenetluses täiteasjas nr 024/2012/2857 toimuv sundtäitmine täiendava viivisenõude 1211,04 euro osas lubamatuks. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Hageja tasus kostjale põhivõlgnevuse 15.08.2014. Alates 14.05.2012– 15.08.2014 möödus 823 viivitatud päeva. Iga ühe viivitatud päeva maksumus on 1,44 eurot ning kokku on edasiulatuv viivis 1185,12 eurot. Vastavalt kohtuotsuse põhjendustele loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Seega lisandus jooksvatele viivistele veel 7% aastas, mis kokku moodustas 30,68 eurot. Seega on viivisenõue kokku 1215,98 eurot. Kohtuotsuse resolutsioonis ega põhjendustes pole viidatud, et AS Minicredit ei saa viivist nõuda suuremas ulatuses kui põhinõue, mistõttu ei saa väita, et hageja soovib ebaseaduslikult rikastuda. Hageja ei vaielnud nõudele kohtumenetluses vastu ega pole võtnud ka kostjaga ühendust, et jooksva viivise osas kompromissi saavutada. Hageja ei esitanud ka tagaseljaotsusele kaja. Kosta leiab, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte esitatud kirjalike väidete ning tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Puudub alus jätta hagi läbi vaatamata. Vaidlus puudub alljärgnevas: 1) Harju Maakohtu 04.09.2012 tagaseljaotsusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja põhivõlg 191,73 eurot, intress 43,14 eurot, viivised 191,73 eurot ja meeldetuletustasu 25,56 eurot. Lisaks mõisteti otsuse resolutsiooni p-ga 3 hagejalt kostja kasuks välja viivised alates hagiavalduse esitamisest, so 14.05.2012 kuni põhinõude täieliku täitmiseni 0,75% päevas põhinõudelt. 2) Hageja suhtes algatati tagaseljaotsusega kinnitatud võlgnevuse sissenõudmiseks täitemenetlus täiteasjas nr 024/2012/2857.

3) Nimetatud täiteasjas kuuluvad sissenõudmisele veel otsuse resolutsiooni p-s 3 väljamõistetud täiendavad viivised perioodist 14.05.2012–15.08.2015 kokku summas 1211,04 eurot. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-162-12 p-s 15 kinnitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on võimalik taotleda ka kohtuotsusega väljamõistetud viivise vähendamist. Ka asjas nr 3-21-64-09 p-s 9 on Riigikohus rõhutanud, et muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani). Käesoleval juhul on sundtäitmisel viivisenõue, mis on 04.09.2012 tagaseljaotsuse resolutsiooni ps 3 välja mõistetud mitte kindla summa, vaid protsendina (0,75% päevas) põhinõudest. Lähtuvalt kostja vastusest on täiendava viivise arvestamise alguskuupäev kohtuotsuses märgitud 14.05.2012 ning lõpp põhinõude tasumise päev 15.08.2014. Lähtudes Riigikohtu viidatud seisukohast, saab viivise vähendamist nõude üksnes aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Tagaseljaotsus jõustus 16.10.2012. Seega saab kohus kaaluda viivise vähendamist üksnes perioodil 17.10.2012 kuni 15.08.2014 tekkinud viivise eest. Kohtu 04.09.2012 otsuse resolutsioonist nähtuvalt tuli viivist arvutada 0,75% põhinõudelt (191,73 eurolt) päevas. See on 1,44 eurot iga viivitatud päeva eest. Kuna perioodil 17.10.2012 kuni 15.08.2014 oli viivitatud päevade arv 667, on alates otsuse jõustumisest tekkinud viivist 960,48 eurot. Tsiviilasja nr 3-2-1-162-12 p-s 20 on Riigikohus viidanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatud viivise vähendamise taotlus tuleb lahendada VÕS § 162 alusel. VÕS § 162 reguleerib leppetrahvi vähendamist, kuid VÕS § 113 lg 8 kohaselt tuleb VÕS § 162 järgi lahendada ka viivise vähendamise taotlus. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Samas punktis on Riigikohus sedastanud, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuulub leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vasta tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Käeoleval juhul nõutakse täiendavat viivist 0,75% põhinõudelt päevas, seega 273,75% aastas, mis ületab selgelt seadusjärgses määras viivist (perioodil 17.10.2012–15.08.2014 oli seadusjärgne viivisemäär vahemikus 7,75-8,75%). Samuti on pärast otsuse jõustumist sissenõutavaks muutunud viivis summas 960,48 eurot ca viis korda suurem põhivõlast 191,73 eurost. Kuna kostja nõuab hagejalt seaduses sätestatud määrast suuremat viivist ning viivisenõue ületab põhivõlgnevust, on tõendamiskoormus põhivõlast suurema kahju osas kostjal. Kostja pole viivise suuruse põhjendatust hagiavaldusele esitatud vastuses käsitlenud ega põhinõuet ületava viivise osas kahju tekkimist tõendanud, leides, et õigus edasiulatuvale viivisele tuleneb üksnes kohtuotsusest. Arvestades eespool toodud Riigikohtu seisukohti edasiulatuva viivise osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kaudu vastuväidete esitamise võimalikkuse kohta, pole kostja väited asjakohased. Kohus on seisukohal, et viivis 960,48 eurot on ebamõistlikult suur ning selles osas tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks. Sellele viitab juba asjaolu, et viivisenõue ületab viis korda põhinõuet. Samuti tuleb arvestada, et hageja on põhinõude suuruses viivise juba tasunud. Kuna kostja pole tõendanud põhivõlast suurema kahju tekkimist ning viivise ebaproportsionaalsus tuleneb selle suurusest võrreldes põhivõlaga, tunnistab kohus sundtäitmise perioodil 17.10.2012– 15.08.2014 tekkinud viivisenõude 960,48 euro osas lubamatuks. Hagejal tuleb siiski tasuda kuni kohtuotsuse jõustumiseni tekkinud viivis 0,75% põhivõlalt (perioodist 14.05.2012-16.10.2012), kuna kohus saab TMS § 221 lg-s 2 tulenevalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis arvestada üksnes neid vastuväiteid, mille alus tekkis pärast kohtuotsuse jõustumist. See viivis on kohtuotsuse resolutsioonist nähtuvalt kokku 223,2 eurot, arvestades, et viivitatud päevi on 155. Kostja on täitmisavaldusse märgitud täiendava viivise võlgnevus arvestust (kokku 1211,04 eurot) hagile esitatud vastuses põhjendanud selliselt, et see moodustub 0,75% päevas põhinõudelt, millele lisandub 7% aastas. Kohus selgitab, et selline viivisearvestus ei ole kooskõlas kohtuotsuse resolutsiooni p-ga 3, milles mõisteti hagejalt välja üksnes viivis 0,75% põhinõudelt päevas. Asjaolu, et kohtuotsuse põhjendavasse osasse oli ekslikult lepingulise intressi järgi arvutatava viivise juurde sisse jäänud lauseosa „millele lisandub seitse protsenti aastas“, ei tähenda, et kostja saaks otsuse resolutsiooni otsuse põhjendustes väljatooduga iseseisvalt täiendada ja resolutsioonis nimetamata viivise väljamõistmist nõuda. Seega tuleb perioodi 14.05.2012-16.10.2012 osas tunnistada sundtäitmine lubamatuks ka osas, milles hagejalt nõutakse viivist 0,75% päevamäära ehk 223,2 eurot ületavas osas. Eeltoodust tulenevalt tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks osas, milles see ületab perioodil 14.05.2012-16.10.2012 tekkinud viivist 223,2 eurot. Seega on sundtäitmine lubamatu kokku 974,43 (960,48 + 13,95) euro ulatuses. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hageja taotles sundtäitmise lubamatuks tunnistamist kogu täiendava viivisenõude ehk 1 211,04 euro osas, kohus leidis, et sundtäitmine on lubamatu 974,43 euro ulatuses. Seega rahuldas kohus hagi ca 80% ulatuses ning poolte menetluskulud jäävad 80% ulatuses kostja ja 20% ulatuses hageja kanda. Hageja on esitanud taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv 200 eurot ning õigusabikulud 780 eurot. Õigusabi on osutatud kokku 6,5 h vältel tunnihinnaga 100 eurot + km. Kostja väitel on õigusabikulud põhjendamatult kõrged, sest hageja esindajaks pole advokaat. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et õigusabikulude spetsifikatsioonist nähtuv õigusabiteenus on näidatud mahus põhjendatud, va menetluskulude taotluse ettevalmistamise ja kohtule esitamise osas (1 h) ja osaliselt kostja 23.12.2014 vastusega tutvumise osas (1,5 h). Riigikohus on asjas nr 3-2-1-77-14 p-s 12 kinnitanud, et menetluskulude avalduse koostamise kulud ei kuulu väljamõistmisele, kuna menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusteadmisi. Seega jätab kohus selles osas esindajale makstud tasu välja mõistmata. Samuti on kohtu hinnangul põhjendamatult pikk kostja vastusega tutvumisele kulunud aeg 1,5, arvestades, et vastus oli ca 1 lk pikk. Sellega tutvumisele polnud põhjendatud kulutada üle 0,5 h. Seega on põhjendatud õigusabitoiminguid viidud läbi kokku 4,5 h vältel. Kostja on esitanud vastuväite hageja esindaja tunnihinna (100 eurot ilma käibemaksuta) osas. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-115-13 rõhutanud, et üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Kohus on kostjaga selles osas nõus, et sarnase õigusteenuse võrdlemisel tuleks arvestada, kas esindaja on (vande)advokaat või mitte. Advokaadi puhul võib teine pool ette näha kõrgemat esinduse hinda kui mitteadvokaadi puhul, kuivõrd advokaadile on antud õigusabiteenuse turul esinemiseks riiklik tunnustus, mis võib tõsta tema õigusabiteenuse maksumust. Kuna hageja esindaja on ilma advokaadi kutsetunnistuseta, kohtu hinnangul põhjendatud mõista õigusabikulud välja väiksemas määras, so tunnihinnaga 80 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud kokku 360 eurot, millele lisandub käibemaks 20% (kokku 432 eurot). Seega kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele õigusabikulud, mis moodustavad 80 protsenti 432 eurost, so 345,6 eurot. Sellele lisandub 80% hageja tasutud riigilõivust 200 eurost (kokku 160 eurot). Arvestades, et kostjal menetluskulud puuduvad, kuulub kostjalt hageja kasuks menetluskuluna väljamõistmisele kokku 505,60 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiiu Hiiuväin Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.