2-15-656
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtunikud
Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal
Määruse tegemise aeg ja koht
11.02.2015.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-656
Tsiviilasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik taotlus ON paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.01.2015 määrus esialgse õiguskaitse rakendamineks ON määruskaebus.
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, asukoht J. Sütiste tee 19, 13419 Tallinn) Ravile paigutatav isik: ON (isikukood XXXXXXXXXXX, registrijärgne elukoht XXXXXXX XXXXX XXXXXXXX, tegelik elukoht XXXXX XX-XX, XXXXXX-XXXXX); riigi õigusabi korras määratud esindaja: vandeadvokaat Imbi Seimar (Niguliste Advokaadibüroo, telefon XXXXXXXX, epost [email protected]).
Kirjalik menetlus Menetluse liik
Jätta Harju Maakohtu 16.01.2015 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2-15-656 Edasikaebamise kord Määruse peale võib isik, kelle suhtes on rakendatud esialgse õiguskaitse abinõusid, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, valla- või linnavalitsus ja haigla peaarst esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Asjaolud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas 15.01.2015.a Harju Maakohtule taotluse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks ON (puudutatud isik) suhtes. Avalduse kohaselt on varasemast teada, et patsiendi areng lapse ja noorukieas kulges häireteta, õpiraskusi ei esinenud. Esimesed vihjed luululisele käitumisele ilmnesid 2005.a (24.a vanuses), mil puudutatud isik muutus süüdistavaks ja vaenulikuks hea tuttava suhtes, kellega eelnevalt oli olnud aastaid sõbralikes suhtes. 10.01.2015.a sünnitas puudutatud isik kaksikud lapsed. Sünnitusmajas oli ebaadekvaatse ja rahutu käitumisega, raseduse olemasolu eitas, protseduuridest sh sünnitusega seotud, keeldus. Patsiendile teostati narkoos ja seejärel keisrilõige. Sünnituse järgselt oli rahutu, lõhkus uksi ja ukselukke, ravimitest keeldus, öösiti ei maganud, toimetati kiirabikorras SA PER Psühhiaatriakliinikusse. Vastuvõtul sisukohast kontakti ei saadud, teatas, et tal opereeriti kasvaja, laste olemasolu eitas, hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 14.01.2015.a kell 13.57. Eeltoodust lähtuvalt taotleb avaldaja ON suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Maakohtumääruse põhjendused Harju Maakohus 16.01.2015 määrusega rakendas esialgset õiguskaitset ja pikendas seda ühtlasi 40 päevani ning lubas kohaldada ON suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 22.02.2015.a. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks esitab isiku elukoha järgne vallavõi linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 alusel võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Maakohus, uurinud esitatud tõendeid, leidis, et esinevad asjaolud ON suhtes tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esmase õiguskaitse abinõu korras. Taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
2-15-656 Esitatud taotlusest, sellele lisatud arsti arvamusest ning meditsiinilisest dokumentatsioonist nähtub, et patsiendi areng lapse ja noorukieas kulges häireteta, õpiraskusi ei esinenud. Esimesed vihjed luululisele käitumisele ilmnesid 2005.a (24.a vanuses), mil patsient muutus süüdistavaks ja vaenulikuks hea tuttava suhtes, kellega eelnevalt oli olnud aastaid sõbralikes suhtes. 2006.a abiellus, selle järgselt muutus peagi süüdistavaks ja vaenulikuks abikaasa suhtes, ajas teda pidevalt kodunt minema, kahtlustas enese ja oma pereliikmete kahjustamises. Patsient rasestus, kuid loode hukkus, mille järgselt psüühiline seisund halvenes veelgi. 2007.a olid kujunenud välja ägedad psühhootilised sümptomid hulgaliste paranoidsete ja absurdsete luulumõtetega, mille tõttu oli katkestanud suhted nii abikaasa kui vanematega (oli veendunud, et abikaasa on tapnud tema vanemad, paigutanud nende asemele "teisikud", tundis end mõjutatavad erinevate tehnikaseadmete abil. Esmakordselt viibis haiglaravil Ahtme Haiglas 2008.a maikuus, raviga seisund paranes, kuid ravi järgselt katkestas koheselt toetusravi ja psühhoos ägenes peagi. Puudutatud isikule püstitati skisofreenia diagnoos. Järgnevalt patsient hulkus ringi, ööbis öömajades, trepikodades, oma korteri oli muutnud elamiskõlbmatuks. Ägedalt psühhootilisena ja paljajalu tuli oma õe elamiskohta Tallinnas, kust ta toimetati Psühhiaatriakliinikusse, kus viibis ravil 27.01-17.02.2010.a. Viimati viibis haiglaravil 17.07-19.09.12 ja 12.10-30.10.12.a. Määrati depooravi, mille toimel oli seisund parem, käis isegi lühiaegselt tööl, alustas kooselu elukaaslasega. Rasestumisel katkestas toetusravi, peagi seisund halvenes, purunes kooselusuhe. Psühhootiliste elamuste mõjul käitus ebaadekvaatselt (kasvatas kodus mängukoeri, mida toitis ja viis jalutama, nimetas neid oma lasteks, pesta ei lubanud, kuigi kõik haises; kui ema pesi koerad ära, siis süüdistas teda laste tapmises, põgenes kodunt). 2014.a veebruaris sünnitusvalude vallandudes keeldus sünnitama minemast, kohale toimetades nõudis personali vahetust, enda mujale transportimist, avaldas kõiges vastupanu. Sünnituse järgselt oli ägedalt psühhootiline, nõudis oma last. Laps elas ka mõnda aega patsiendi juures, elukaaslane ja vanemad valvasid lapse järel, patsient tema hooldamisega toime ei tulnud. Kohtu korras määrati hooldusõigus emale, sellest ajast ei suhelnud emaga ega külastanud oma last. Patsient jätkas asotsiaalse eluviisiga, määrati korduvad ekspertiisid eestkoste ja vanemlike õiguste küsimustes, kuid patsienti kätte saada ei õnnestunud. Patsient rasestus uuesti, kuid ise rasedusest teadlik polnud, pole suhelnud lähedastega ega neilt abi vastu võtnud, olnud asotsiaalse eluviisiga. 10.01.2015.a sünnitas kaksikud lapsed. Sünnitusmajas oli ebaadekvaatse ja rahutu käitumisega, raseduse olemasolu eitas, protseduuridest sh sünnitusega seotud, keeldus. Patsiendile teostati narkoos ja seejärel keisrilõige. Sünnituse järgselt oli rahutu, lõhkus uksi ja ukselukke, ravimitest keeldus, öösiti ei maganud, toimetati kiirabikorras SA PER Psühhiaatriakliinikusse. Vastuvõtul sisukohast kontakti ei saadud, teatas, et tal opereeriti kasvaja, laste olemasolu eitas, hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 14.01.2015.a kell 13.57. Osakonnas on patsient kuri ja lärmakas, haigeks end ei pea, ravist keeldub. On teadlik oma aasta vanuse lapse olemasolust, kuid hilisemat rasedust ja sünnitust eitab. Püsivad luulumõtted enese jälitamisest, kahjustamisest, vanemate asendamisest teisikutega jm, kuid üritab nende olemasolu varjata, soovib koju minna last kasvatama. Psühhiaatrite hinnangul esineb patsiendil käesolevalt raske psüühikahäire (süveneva defektiga paranoidne skisofreenia), tema käitumine on haiguslikest elamustest mõjustatud, nii teda ennast kui oma lapsi ohustav ja kahjustav ning oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. ON tema ärakuulamisel 16.01.2015.a PER Psühhiaatriakliinikus seletas, et sünnitas mõned päevad tagasi keisrilõikega kaksikud, kuid ei tea, kuidas lapsed kõhtu said. Meestega suhelnud ei ole, hoidis neist eemale, võib-olla vägistati. Oli olnud üllatunud, kui kõht hakkas kasvama ning vahetult enne laste sündi sai teada, et sünnitab. Tahaks nüüd oma laste juurde minna, lapsed peavad olema emaga. Saab aru, et on kehaliselt haige, kuid enda arvates psüühiliselt haige pole. Maakohus leidis, et ON-l esineb raske psüühikahäire (süveneva defektiga paranoidne skisofreenia), millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega
2-15-656 ravivajadust. ON-l on 1-aastane laps ja kaks mõnepäevast last, kellele ta on haiguslikus seisundis olles ohtlik. ON ravivajadust ei tunnista ja ravita jäämisel tema tervis halveneb. Ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla ohtlik eelkõige iseendale ja ka oma lastele. Sõltuvalt oma seisundist on ON võimetu otsustama ravi vajaduse üle. ON vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes. Puudutatud isiku haigusloost nähtuvalt ei ole tema suhtes kohaldatud muu abi küllaldane olnud. Arvestades ON psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb tema suhtes kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Lähtudes ON psüühikahäirest ja arstide arvamusest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt peab kohus võimalikuks pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega neljakümne päevani arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Tulenevalt TsMS §-st 539 lg 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst). Määruskaebuse põhjendused Määruskaebuses leiab ON, et ta on terve ja ravi ei vaja. Tema arvates on ravile paigutamise taga tema sugulased. Kaebuses leitakse, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud ja pole ka tõendatud, et muu psühhiaatriline abi ei oleks piisav. ON palub kaevatava määruse tühistada. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 16.01.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud määruses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. 10.01.2015.a sünnitas kaksikud lapsed. Sünnitusmajas oli ebaadekvaatse ja rahutu käitumisega, raseduse olemasolu eitas, protseduuridest sh sünnitusega seotud, keeldus. Patsiendile teostati narkoos ja seejärel keisrilõige. Sünnituse järgselt oli rahutu, lõhkus uksi ja ukselukke, ravimitest keeldus, öösiti ei maganud, toimetati kiirabikorras SA PER Psühhiaatriakliinikusse. Vastuvõtul sisukohast kontakti ei saadud, teatas, et tal opereeriti kasvaja, laste olemasolu eitas, hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 14.01.2015.a kell 13.57. Maakohus leidis põhjendatult, et ON-l esineb raske psüühikahäire (süveneva defektiga paranoidne skisofreenia), millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. ON-l on 1-aastane laps ja kaks mõnepäevast last, kellele ta on haiguslikus seisundis olles ohtlik. ON ravivajadust ei tunnista ja ravita jäämisel tema tervis halveneb. Ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla ohtlik eelkõige iseendale ja ka oma lastele. Sõltuvalt oma seisundist on ON võimetu otsustama ravi vajaduse üle. ON vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes. Puudutatud isiku haigusloost nähtuvalt ei ole tema suhtes kohaldatud muu abi küllaldane olnud. Tulenevalt TsMS §-st 539 lg 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst). Maakohus on põhjendatult taotluse rahuldanud. Määruskaebuses toodud asjaolud ei anna alust kaevatava määruse muutmiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
2-15-656
Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.