Kohtulahend

Asjaolud B OÜ esitas 15.02.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse KN ja TN vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hagejal TN vastu jõustunud kohtulahenditest tulenevaid nõudeid kokku 65 472,08 euro ulatuses, täitemenetlustes ei ole nende nõuete rahuldamine siiani õnnestunud. TN-l ei ole 65 472,08 euro väärtuses lahusvara. Kuivõrd TN lahusvarast ei piisa hageja 65 472,08 euro suuruste nõuete rahuldamisest, siis tuleb kostjate ühisvara jagada ning õiguslik alus kostjate ühisvara jagamiseks tuleneb PKS § 33 lg. 3 teisest lausest ja TMS § 14 lg. 2 esimesest lausest. Hagejal kui sissenõudjal on õigus TMS § 23 lõikest 3 tulenevalt otsustada, millises osas soovib hageja kostjate ühisvara jagada. Hageja palus jagada kostjate ühisvara selliselt, et ühisvaraks olev XXXXXXX X kinnistu, (registriosa nr. XXXXXXXX) müüakse kohtutäituri vahendusel avalikul enampakkumisel ning selle kinnistu müügist saadavast rahast pool on KN-le kuuluv vara ning saadavast rahast pool on TN-le kuuluv vara. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. TN-l eksisteerib lahusvarana jõustunud kohtuotsusest tulenev nõue eraisik AS vastu, mille täitmiseks on alustatud AS vara müüki täitemenetluses ja see müük on olnud edukas. Kostjate ühisvara jagamise eeldus ei ole täidetud tulenevalt PKS § 33 lõikest 3, mille kohaselt võib võlausaldaja (hageja) nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Seega seni kuni ei ole TN lahusvara müüdud ja sellest

täidetud hageja nõuded tema vastu, seda sõltumata asjaolust, kas TN lahusvara müügist eelduslikult saadavatest vahenditest jagub hageja nõuete täitmiseks või mitte, ei ole võimalik hagejal nõuda kostjate ühisvara jagamist hageja nõuete täitmiseks. Asjaolu, mis ulatuses TN lahusvara müügist saadud raha arvelt saaks hageja nõudeid tema vastu rahuldada, saaks selguda alles peale TN lahusvara müügi toimumist. Kuni eksisteerib TN lahusvara, ei saa PKS § 33 lõikest 3 tulenevalt hageja nõuda kostjate ühisvara jagamist. Hageja menetlusosalisena on teadlik asjaolust, et täitemenetlus TN vastu asjas nr. 2-06-18073 oli peatatud kohtumäärusega ajavahemikul 2006-2012, kohtuasjas nr. 2-12-21734 kohtumäärusega ajavahemikul 2012-2013 ja alates juunist 2013 on täitemenetlus kostjate osas kohtumäärusega peatatud asjas nr. 2-13-29313. Eeltoodust ei ole tõene hageja hagiavalduses esitatud väide, et täitemenetluses ei ole õnnestunud nõudeid TN vastu täita - kohus on alates 2006 keelanud hageja nõude KN vastu täitemenetluses täitmise johtuvalt hageja täitmata kohustustest TN ees ja asjaolul, et KN ei ole võlgnikuks. KN suhtes täitmisel oleva hageja nõude osas on täitemenetlus hagi tagamise korras peatatud põhjusel, et TN nõuded hageja vastu on tasaarvestatavad hageja nõudega kostjate vastu, kes olid hageja suhtes solidaarvõlgnikud. Kostjad on korduvalt esitanud menetluses menetlusabi taotlusega koos majandusliku seisundi teatise ja ka nendes teatistes esitanud vara kohta andmed, kirjeldades kinnistut ühisvarana kui pere eluaset. Kostjad on kõigis menetlusdokumentides esitanud enda elukoha aadressina kostjatele kuuluva kinnistu aadressi ja nad kasutavad ühisvarana olevat kinnistut pere eluasemena, kus elavad lisaks ka püsivalt nende leibkonna liikmed. Hageja on võtnud omaks, et KN on täitemenetluses nr. 027/2012/683 andnud oma nõusoleku ühisvarana oleva vara (S OÜ ja nõuded) müügiks TN osas toimuvates täitemenetlustes ja saadavatest vahenditest hageja nõuete rahuldamise. Jõustunud kohtuotsusega nr. 2-08-22787 (B OÜ avaldus TN eraisiku pankroti väljakuulutamiseks) tuvastati, et S OÜ osa väärtus on minimaalselt vähemalt võrdne osa omanike (kostjate) sissemakstud osakapitali suurusega 21 850 eurot. S OÜ osa müüki ei ole TN osas toimuvas täitemenetluses mitte kunagi toimunud ja hageja ei ole sellist asjaolu, nagu ka müügi nurjumist, tõendanud. Hagiavalduse rahuldamise eeldused ei ole täidetud ja hagejal on tagatud täitemenetluses võimalus täita enda nõudeid TN vastu, müües TN lahusvara täitemenetluses ja kostjate ühisvara KN nõusolekul täitemenetluses ning saadud vahenditest saada oma nõuded TN vastu rahuldatuks. Kohus ei saa hageja hagis esitatud nõudeid rahuldada, sest AÕS § 70 lg. 4 kohaselt ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand ja sama paragrahvi lg. 6 kohaselt kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid. Ühisvara jagamisel jagatakse ühisvara kaasomandisse ja sellega lõpetatakse ühisomand, mitte ei lõpetata kaasomandit. Hageja ei ole esitanud nõuet kostjate ühisvara kaasomandisse jagamiseks, mistõttu ei saa kohus rahuldada hageja nõuet selliselt, justkui kostjate ühisvarana saaks käsitleda vaid Kanguri kinnistut ning vastav kinnistu tuleks täitemenetluse raames müüa. Sellisel viisil hagi rahuldamine ei ole kooskõlas ühisvara jagamise õigusliku regulatsiooniga. Kui kohus otsustab siiski hagiavalduse rahuldada ja jagada kostjate ühisvara kaasomandisse võrdsetes osades, tuleb jätta rahuldamata hageja hagis taotletav kohtuotsuse täitmise viis (müük avalikul enampakkumisel) põhjusel, et kostjate ühisvarana olev kinnistu on kostjate kodu. Ühisvara kaasomandisse jagamisel on TN-l võimalik täitemenetluses otsuse täitmiseks vabatahtliku täitmise aja jooksul vabatahtlikult täita enda kohustus hageja ees kinnistu jagamisel tekkiva TN kaasomandi arvel. Kostjate kodu müük ilma vabatahtlikuks täitmiseks

aega andmata koormab kostjaid rohkem, kui on vajalik hageja õiguste kaitseks. See kahjustab ka KN huve ülemääraselt, rikkudes tema õigust enda omandit kasutada ning käsutada, sealjuures ise mitte olles võlgnik. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejal on TN vastu täitemenetluses kohtutäituri Risto Seppa juures täitmisel nõudeid kokku 65 472,08 euro ulatuses. Kinnistu XXXXXXX X, asukohaga XXXXX, XXXXXX XXXXXXX XXXXX XXXXXX XXXXXXXX on kostjate ühisvara. KN on keeldunud andmast nõusolekut täitemenetluses sissenõude pööramiseks nimetatud kinnistule. Hageja on hagi esitanud TMS § 14 lõikes 2 sätestatud tähtaega järgides. Pooled ei ole üksmeelel selles, kas hagejal on õigus esitada PKS § 33 lg. 3 ja TMS § 14 lg. 2 alusel hagi kostjate ühisvara jagamiseks ja kas hagejal kui sissenõudjal on õigus TMS § 23 lõikest 3 tulenevalt otsustada, millises osas soovib hageja kostjate ühisvara jagada. TN avaldas, et kostjate ühisvaraks on lisaks kinnistule S OÜ osa ja jõustunud kohtuotsustest kolmandate isikute vastu tulenevad rahalised nõuded, mis on loetletud kohtutäiturile Risto Seppale 19.04.2013 esitatud TN varade nimekirjas. TN lahusvaraks on jõustunud kohtuotsusest tulenev nõue eraisik AS vastu, nõude suurus on eelnimetatud varade nimekirja kohaselt 6390 eurot. Kohtutäituri Marek Laanemetsa 14.02.2012 tõendi kohaselt on tema menetluses olevates täiteasjades TN vastu rahuldamata nõudeid 67 975,49 eurot. Tulenevalt PKS § 33 lõikest 3 ja TMS §-st 14 on hagejal õigus nõuda kostjate ühisvara jagamist. TN on 22.04.2013 kohtule esitatud menetlusdokumendis kinnitanud, et tema lahusvara väärtus on 6390 eurot. Nimetatud lahusvarast ei piisa ilmselgelt hageja nõuete, mis hagi esitamise ajal oli kokku 67 975,49 eurot ja 27.01.2014 seisuga on 65 472,08 eurot, rahuldamiseks. PKS § 33 lõikest 3 ei tulene, et ühisvara jagamise nõude esitamiseks sissenõudja poolt oleks eeltingimuseks ühe abikaasa lahusvara müümise ebaõnnestumine täitemenetluses või abikaasade ühisvara võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul müümise ebaõnnestumine täitemenetluses. PKS § 33 lg. 3 kohaselt on võlausaldaja nõudel ühisvara jagamise eelduseks see, kui kostja lahusvarast ei piisa kohustuste täitmiseks. Tulenevalt TMS § 23 lõikest 3 on hagejal kui sissenõudjal õigus otsustada, kas ta soovib pöörata sissenõude kinnisasjale. Sissenõudja märgitud otsustusõiguse teostamine ei ole piiratud ainult täitemenetluse algatamise täitmisavaldusega ning hagejal on võimalik võlgnikule kuuluva vara sissenõude pööramise osas teha valikuid ka olukorras, mil enne sissenõude pööramist tuleb taotleda ühisvara jagamist. Ühisvara jagamine võlausaldaja nõudel PKS § 33 lg. 3 teise lause ning TMS § 14 lg. 2 alusel on mitmes mõttes erandlik ja eristub tavapärasest ühisvara jagamisest. Täitemenetluses on põhjendatud sissenõuete pööramine võlgniku varale üksnes sellises mahus, et õnnestuks rahuldada sissenõudja nõuded. Ilmselgelt põhjendamatu oleks selline lähenemisviis, kus täitemenetluse käigus kogu võlgniku vara müüakse ning seejärel makstakse teatud osa kogu vara müügist laekunud rahast sissenõudjale ja ülejäänud raha tagastatakse võlgnikule. Lähenemisviis, mille kohaselt tuleks täitemenetluses esmalt kogu võlgniku vara müüa, kuigi sissenõudja nõude rahuldamiseks piisaks ka võlgniku teatud vara müümisest, koormaks võlgnikku põhjendamatult raskelt. Tegemist on täitemenetlusele omase proportsionaalsuse printsiibiga, mis kajastub näiteks ka TMS § 53 lõikes 1. Seetõttu on igati põhjendatud, et

sissenõudja poolt ühisvara jagamise hagi esitamisel PKS § 33 lg. 3 ning TMS § 14 lg. 2 alusel palub sissenõudja jagada ühisvara üksnes osaliselt. Lähtudes PKS § 37 lg. 3 ning AÕS § 77 lg. 2 regulatsioonist on ühisvara võimalik jagada järgmiselt: jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Õiguslikult on võimalik ühisvara jagada ka selliselt, et senini ühisvara hulka kuulunud asi (kinnistu) jääb ühisomandi lõppemisel abikaasade kaasomandisse. Seda põhjusel, et AÕS § 77 lõikes 2 on sätestatud kaasomandi lõpetamise viisina asja andmine ühele või mitmele kaasomanikule. Hageja on palunud jagada ühisvara AÕS § 77 lg. 2 alusel selliselt, et ühisvaraks olev XXXXXXX X kinnistu müüdaks enampakkumisel ning saadud raha jagataks kostjate vahel võrdselt. AÕS § 77 lg. 2 koosmõjus PKS § 37 lõikega 3 sellist ühisvara jagamise viisi ka võimaldab. AÕS § 77 lg. 2 kohaselt on ühisvaraks oleva asja jagamise viisi otsustamisel määravaks hageja nõue ning kohus ei saa ühisvara jagada teisel viisil, kui hageja on soovinud. Ühisvara jagamise nõude esitamise ajal kehtiva PKS § 37 lg. 3 kohaselt on nõue jagada kinnistu müügist saadud raha võrdsetes osades põhjendatud. Kostjad ei saa kokku leppida seaduses sätestatud ühisvara jagamise põhimõtetest erinevalt, v.a juhul kui ühisvara erinev osalus on tõendatud. Vastasel juhul võib kostjatevaheline kokkulepe muuta võlgniku varatuks ja sellega kaoks hagejal reaalne võimalus nõuda kostjalt kohustuse täitmist ühisvara arvelt. Lähtudes eeltoodust tuleb TN ja KN ühisvara jagamisel lähtuda PKS § 37 lõikes 3 toodud põhimõttest ja võtta aluseks abikaasade osade võrdsus ühisvaras. Küsimus selle kohta, kas ja milliseid TN nõudeid hageja vastu ei ole hageja täitnud ja mis põhjustel, ei oma käesoleva kohtuasja lahendamisel tähtsust, kuivõrd käesoleva kohtuasjas ei ole esitatud ja ei lahendata võlanõudeid, vaid on esitatud ja lahendatakse ühisvara jagamise nõuet. Võlausaldaja nõudel ühisvara jagamisel jagatakse ühisvara kaasomandisse ja sellega lõpetatakse ühisomand, mitte ei lõpetata kaasomandit. Ühisomandi lõppemisel jääb jagatav kinnistu abikaasade kaasomandisse. Käesolev ühisvara jagamise hagi esitati eesmärgil tagada TN rahalise kohustuse täitmine, milline eesmärk on saavutatav ühisvara jagamise nõude rahuldamisega. TMS § 2 lg. 1 p. 1 kohaselt on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja -määrus tsiviilasjas, milleks käesolevas kohtuasjas on Tartu Maakohtu 31.10.2003 otsus tsiviilasjas nr. 2-925/2003, Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 otsus kriminaalasjas nr. 1-1462/03, Harju Maakohtu 17.03.2006 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr. 2-0263, Tallinna Linnakohtu 02.07.2002 otsus tsiviilasjas nr. 2/3/23-4475/01 ja Harju Maakohtu 09.06.2006 otsus tsiviilasjas nr. 2-05-23780. TMS § 3 lg. 1 kohaselt täitedokumentide täitmist korraldavad kohtutäiturid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Eeltoodu alusel on algatatud täitemenetlused nr. 027/2012/683, 027/2012/684, 027/2012/685, 027/2012/681 ja 027/2012/682. TN-l ei ole teadaolevaid takistusi täita hageja nõudeid vabatahtlikult. TN suhtes on hageja avalduse alusel algatatud täitemenetlused aastatel 2001-2006 välja antud täitedokumentide alusel ning sellest ajast alates on TN-l olnud võimalik nimetatud nõudeid täita nii vabatahtlikult kui täitemenetlustes. Isegi kui täiteasjades on täitemenetlus peatatud, ei ole tal olnud takistatud temalt kohtuotsustega väljamõistetud nõuete täitmiseks aastate jooksul ettevalmistumine juhuks, kui ühel hetkel siiski tuleb hakata oma kohustusi täitma.

Kohus jätab hagi siiski rahuldamata, kuna hagis taotletud ühisvara jagamise viis, mille tulemusena müüakse kostjate kodu, koormab kostjaid rohkem kui on vajalik hageja õiguste kaitseks. PKS § 33 lg. 3 ning TMS § 14 lg. 2, samuti PKS § 37 lg. 3 ega AÕS § 77 lg. 2 ei sätesta võlausaldaja nõudel võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise eeltingimusena seda, et võlgnik ja tema abikaasa ei tohiks jagatavat ühisvara kasutada või jagatava ühisvara hulka kuuluvas elamus elada. Hageja kinnitas 12.03.2014 kohtuistungil, et ei loobu oma hagis esitatud nõuetest ja ei soovi neid nõudeid muuta. Kostjad kinnitasid kohtuistungil, et kinnistul asukohaga XXXXX, XXXXXX XXXXXX, XXXXX XXXX on kostjate pere elukoht. Kostjad märkisid 02.04.2014 seisukohtades, et kasutavad nimetatud kinnistut pere eluasemena, kus elavad lisaks püsivalt ka nende leibkonna liikmed. Kostjad tõendasid nimetatud väidet asjaoludega, et kogu käesoleva kohtumenetluse ajal on nad kõikides menetlusdokumentides esitanud enda aadressina käesolevas menetluses jagatava ühisvara, kinnistu aadressi, samuti asjaoluga, et ka hageja on tunnustanud kinnistut kohana, kuhu on võimalik kostjale täiteasjas menetlusdokumente kätte toimetada. Ka on hagi kostjatele kätte toimetatud samale aadressile ning kohtule ei ole kohtumenetluse ajal teatavaks saanud kostjate elukohana mõni teine aadress. TN lisas 22.04.2013 esitatud hagi vastusele 19.04.2013 kohtutäiturile esitatud varade nimekirja, milles ta avaldas, et kinnistu on kasutusel tema pere eluasemena. Hageja väitis 12.03.2014 kohtuistungil, et kinnistust korduvalt mööda sõites on elamu aknad pimedad, kuid ainult selle asjaolu põhjal ei saa otsustada, et kostjad kinnistul ei ela. Kuivõrd hageja jäi hagis taotletud ühisvara jagamise viisi juurde, ei ole võimalik hagi rahuldada. Hageja poolt nõutud ühisvara jagamise viis on asjaolusid arvestades võrreldes teiste AÕS § 77 lõikes 2 sätestatud ühisvara jagamise viisidega vähem pere- ja kodusõbralik ja kodu kaotus koormab kostjaid ja eriti KN rohkem kui on vajalik hageja õiguste kaitseks ning oleks KN suhtes äärmiselt ebaõiglane. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostjate kanda. Hageja ei vaidlusta maakohtu järgmisi seisukohti: tulenevalt PKS § 33 lõikest 3 ja TMS §-st 14 on hagejal õigus nõuda kostjate ühisvara jagamist; tulenevalt TMS § 23 lõikest 3 on hagejal kui sissenõudjal õigus otsustada, kas ta soovib pöörata sissenõude XXXXXXX X kinnistule; on põhjendatud, et hageja kui sissenõudja poolt ühisvara jagamise hagi esitamisel PKS § 33 lg. 3 ning TMS § 14 lg. 2 alusel palub sissenõudja jagada ühisvara üksnes osaliselt XXXXXXX X kinnistut puudutavas osas; tähtsust ei oma, millist ühisvara kostjatel peale XXXXXXX X kinnistu veel on; AÕS § 77 lg. 2 koosmõjus PKS § 37 lõikega 3 võimaldab XXXXXXX X kinnistu osas kostjate ühisvara jagamist selliselt, et XXXXXXX X kinnistu müüakse enampakkumisel ning saadud raha jagatakse kostjate vahel võrdselt; TN viited hageja väidetavatele võlgnevustele TN ees on asjakohatud; hageja poolt esitati ühisvara jagamise hagi eesmärgil tagada TN rahaliste kohustuste täitmine hageja ees, milline eesmärk on saavutatav ühisvara jagamise nõude rahuldamisega. Hagejal kui sissenõudjal on TMS § 5 lg. 1 mõttes õiguslikult võimalik nõuda kostjate ühisvara jagamist, kuna TN lahusvarast ei piisa hageja nõuete rahuldamiseks. Võlausaldaja nõudel võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise nõude eripära arvestades ei ole õiguslikult võimalik, et kohus jätab võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamata, kui võlausaldaja on tõendanud, et võlgniku lahusvarast ei piisa võlausaldaja nõuete rahuldamiseks. Juhul, kui võlgnik või tema abikaasa ei nõustu ühisvara jagamisega võlausaldaja poolt soovitud

viisil, siis tulenevalt Riigikohtu otsusest nr. 3-2-1-38-14 on võlgnikul või tema abikaasal võimalik esitada vastuhagi, milles palutakse võlgniku ja tema abikaasas ühisvara jagada mingisugusel muul viisil. Sellise vastuhagi esitamisel ja kohtu poolt menetlusse võtmisel on kohtul võimalik kaaluda, kas jagada võlgniku ja tema abikaasa ühisvara võlausaldaja hagis või võlgniku ja/või tema abikaasa vastuhagis näidatud viisil. PKS § 33 lg. 3 teise lausega ning TMS § 14 lg. 2 esimese lausega on välistatud olukord, kus kohus jätab võlgniku ja tema abikaasa ühisvara lihtsalt jagamata, kuigi võlausaldaja on tõendanud, et võlgniku lahusvarast ei piisa võlausaldaja nõuete rahuldamiseks. Samuti on maakohus ebaõigesti kohaldanud AÕS § 77 lõiget 2, leides, nagu oleks ühisvara jagamine XXXXXXX X kinnistut puudutavas osas võimalik ka selliselt, et XXXXXXX X kinnistu jääb kostjate kaasomandisse. AÕS § 77 lg. 2 teine alternatiiv ühisvara sellist jagamist ei võimalda. Arvestades, et ühisvaraks olev ese on kahe isiku omandis, on AÕS § 77 lg. 2 teise alternatiivi kohaselt ühisvara jagamine võimalik ainult selliselt, et ese (XXXXXXX X kinnistu) jääb ühe isiku ainuomandisse ning see isik peab teisele endisele ühisomanikule hüvitama pool eseme väärtusest. Maakohtu viited pere- ja kodusõbralikkusele ei tugine ühelegi õigusnormile. Küsimus, kas kostjad kasutavad XXXXXXX X kinnistut alalise elukohana või ei tee seda, ei oma asja lahendamisel tähendust. Maakohus on ka ebaõigesti leidnud, nagu koosneks kostjate muu ühisvara jõustunud kohtuotsustega tunnustatud nõuetest. TN on ühisvarana kajastanud ka mitmesuguseid väidetavaid nõudeid, mille osas jõustunud lahend puudub. Vastuväited kaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, maakohtu otsus tühistada ja asjas on võimalik teha uus otsus hagi rahuldamiseks. Maakohus on iseenesest õigesti kummutanud kostjate vastuväited hagile ja tuvastanud, et kostja TN võlausaldaja (hageja) nõude rahuldamise eeldused on täidetud, s.o. võlgnikul TN lahusvarast ei piisa võlausaldaja nõuete täimiseks ja hagejal on TSM § 14 lg. 2 ning PKS § 37 lg. 3 kohaselt õigus nõuda võlgniku ja tema abikaasale ühisomandina kuuluva Kangru I kinnistu jagamist abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete alusel ühel AÕS §-is 77 lg. 2 sätestatud viisil. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. AÕS §-s 77 lg. 2 on antud kohtule õigus otsustada kaasomandis oleva asja jagamise viisidena kas asja jagamist kaasomanike vahel reaalosades või andes asja ühele kaasomanikule või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

Hageja taotles abikaasadest kostjate ühisvara jagada ja kaasomand lõpetada selliselt, et kinnistu müüakse kohtutäituri vahendusel avalikul enampakkumisel ja müügist saadav raha jagatakse abikaasade vahel võrdsetes osades. Maakohus leidis, et selline ühisvara jagamise ja kaasomandi lõpetamise viis on vastuvõetamatu, arvestades seda, et märgitud kinnistu on kostjate ja nende pere liikete eluase, ja selle müük avalikul enampakkumisel koormab kostjaid rohkem, kui on vajalik hageja õiguste kaitseks. Maakohtu hinnangul on hagis nõutud ühisvara jagamise viis võrreldes teiste AÕS §-is 77 lg. 2 ühisvara jagamise viisidega vähem pere- ja kodusõbralik ja kodu kaotus koormab eriti KN rohkem, kui on vajalik hageja õiguste kaitseks, ja oleks KN suhtes äärmiselt ebaõiglane. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti seadust kohaldanud. PKS § 33 lg. 3 viimase lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et abikaasa lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. PKS § 37 lg. 3 järgi jagatakse ühisvara kaasomandi lõpetamise sätete alusel. Nagu maakohus õigesti tuvastas, ei piisa kostja TN lahusvarast võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Seega on võlausaldajal õigus nõuda abikaasade ühisomandi lõpetamist kinnistule, ja seda õigust ei saa välistada argumendiga, et jagatav kinnistu on abikaasade eluasemeks ja et kinnistu jagamine hageja taotletud viisil koormab abikaasasid rohkem, kui oleks vajalik võlausaldaja õiguste kaitseks. Kolleegiumi hinnangul on hageja nõutav ühisvara jagamise ja ühisomandi lõpetamise viis kinnistu müügina (tervikuna) avalikul enampakkumisel ja kinnistu müügist saadav raha jagamisega abikaasade vahel võrdsetes osades menetlusosaliste huve kaaludes parim, sest teadaolevalt kinnistu müümisel on võimalike ostjate arv ja huvi suurem, võrreldes sellega, kui kinnistust müüdaks vaid mõtteline osa. Kolleegium nõustub apellandi väitega ka selles, et kostjatel oleks olnud võimalik esitada kaasomandi lõpetamise viisi osas vastuhagi, millisel juhul oleks kohtul õiguslik võimalus kaaluda poole huvide ja õiguste tasakaalu seisukohtalt pakutud kaasomandi lõpetamise viiside vahel. Vastuhagis oleks kostjad saanud jagatava ühisvara koosseisu lisada ka neile ühisomandina kuuluva S OÜ osa, samuti kostja TN väidetavad nõudeõigused kolmandate isikute vastu (milliseid hageja peab väärtusetuks, kostjad aga vastuoluliselt nii TN lahusvaraks kui ka kostjate ühisvaraks, sest KN on andnud nõusoleku nende võõrandamiseks) ja tõendada selle vara likviidsust ja tegelikku väärtust. Sellist vastuhagi kostjad ei ole esitanud. Seega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja teeb uue otsus hagi rahuldamiseks hagiavalduses näidatud viisil. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jätab ringkonnakohus menetlusosaliste menetluskulud mõlemas kohtuastmes solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva menetlusõiguse seaduse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Käesolevas tsiviilasjas tegi

maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, ta menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kehtinud seaduses ettenähtud korras. Seejuures on oluline ka tagada, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, seda sõltumata lahendi tegemise ajast. Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Apellandi esindaja on taotlenud Tallinna Ringkonnakohtu 13.01.2015 istungi protokolli täpsustamist TN vastuses osas tema elukoha (viibimiskoha) suhtes Saaremaal. Kolleegium jätab selle taotluse rahuldamata, sest TN vastusest olulisim oli väide, et ta kasutab Saaremaal renditud pinda, mistõttu selle vastuse täpsustus ei ole vajalik. /allkirjastatud digitaalselt/

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Reet Allikvere

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.