Kohtunikud Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm, Iko Nõmm
Määruse tegemise aeg ja koht
29. jaanuar 2015. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-24666
Tsiviilasi
Tallinna linna (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu) avaldus TV kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. detsembri 2014. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TV määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Tallinna linn Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu (asukoht Vabaduse pst 77, Tallinn), sotsiaalteenuste peaspetsialist Kristel Vallsalu Puudutatud isik TV (isikukood XXXXXXXXXXX, viibimiskoht XXXXXXXX XXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Li Uiga
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 8. detsembri 2014. a määrus muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta täielikult riigi kanda. Määruse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.
S e l g i t u s e d: Kinnisesse asutusse paigutamise määruse ja asutusse paigutamisest keeldumise määruse, paigutamise lõpetamise ja lõpetamisest keeldumise määruse ning esialgse õiguskaitse rakendamise määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt
nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (TsMS § 543). Isiku korduval kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb määrata isikule menetluses esindaja juhul, kui isik soovib esindajat määruse peale määruskaebuse esitamiseks (TsMS § 5391 lg 3). Menetluse käik ja maakohtu määrus
1.Harju Maakohtu 07.11.2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-12-24666 pikendas kohus TV kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega kuni üheks aastaks. Tallinna linn esitas 28.10.2014. a maakohtule avalduse TV kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks.
2.08.12.2014. a määrusega rahuldas Harju Maakohus avalduse ja määras pikendada TV kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega kuni 08.06.2015. a. Kohus tugines sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-le 19.
3.Kohus määras TsMS § 535 lg 1 järgi TV-le esindaja, kuna see oli vajalik isiku huvide kaitseks. Advokaadi 17.11.2014. a arvamusest nähtuvalt külastas esindaja TV hoolekandeasutuses XXXXXXXXX XXXX. Esindaja leidis, et avaldus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata, avalduses esitatud väited ei ole aluseks isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ja nendega ei ole täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused. Avaldusest ega selle lisadest ei ilmne, milles seisneb TV ohtlikkus iseendale või teistele, samuti ei nähtu, miks ei ole võimalik kohaldada muid, kergemaliigilisi abinõusid vältimaks isiku kinnisesse asutusse paigutamist. Antud asjas ei nähtu kas ja milliseid abinõusid üldse isiku suhtes on kohaldatud. Isiku suhtes on koostatud rehabilitatsiooniplaan, mille kohaselt isik vajaks igapäevaelu toetamise teenust kogukonnas. Miks seda võimalust ei kasutata, jääb arusaamatuks. Lisaks on TsMS §-s 540 ette nähtud võimalus peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, võimaldamaks tal tõestada, et ta suudab ettenähtud režiimi järgida ning olla endale ja teistele ohutu. Kohus võib TsMS § 540 lg 1 teise lause järgi seada isikule selleks kohustusi, mh ette näha perioodilise ambulatoorse kontrolli või ravimite tarbimise kohustuse. Esindaja on seisukohal, et ka see abinõu oleks kergem, kui järjekordselt pikendada kinnises asutuses viibimist.
4.Kuna asjas olid vajalikud eriteadmised, selgitamaks, kas esineb vajadus TV kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks, pidas kohus vajalikuks viia läbi TsMS § 537 lg 1 alusel kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Kohtule 02.12.2014. a esitatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 155 kohaselt esineb TV-l raske psüühikahäire püsikululine paranoidne skisofreenia RHK-10 järgi F20.00, mis seisneb luulumõtetes, kõrgenenud erutuvuses, ärritumises, kontsentratsioonivõime languses, tahteelu tuimenemises ja piirab tema võimet kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. TV vajab pidevat psühhiaatrilist ravi, ta ei mõista ravivajadust ja tema tervislik seisund halveneb ravita jäämisel oluliselt, käitumine muutub impulsiivseks, tõuseb agressiooni oht kaasinimestele. TV vajab ööpäevaringset erihooldusteenust, vastasel juhul võib ta olla ohtlik nii endale kui ka tütrele, kellega koos ta varasemalt elas. TV keelas tütrel toetusravi ja keeldus ka ise selle kasutamisest, seetõttu vajasid nii TV kui ka tema tütar korduvalt tahtevastast hospitaliseerimist. TV suhtes ei ole peale ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega suunamisele muude abinõude kasutamine võimalik, kuna ta ei saa aru haiguse olemusest ega ole nõus vabal tahtel hooldusteenusel viibima.
5.Kohus kuulas TV ära 17.11.2014. a TsMS § 534 lg 3 alusel erinõude korras. Ärakuulamisel selgitas TV kohtule: „Olen sündinud 23. mail 1946. a. XXXXXXXX olen alates novembrikuust, mujal olen ka olnud. Ma täpselt ei tea, mille pärast ma siin olen. Mul oli insult
ja siis läksin tütrega riidu. Tütar ei kutsunud arsti mulle, kutsus politsei, öösel kell neli olid politsei ja kiirabi maja ees. Enne seda tundsin ennast tervena. Mul oli ka peatrauma, mees peksis mind. Praegu on mees surnud. Alguses olin Tallinnas Psühhoneuroloogiahaiglas, siis Koluveres, siis Valklas ja nüüd siin. Valklasse ma enam ei lähe, minu eest juba otsustatakse. Eestkostja oli mul Kristel, perekonnanime ei mäleta, sest ma tõmbasin dokumendid puruks. Valklas käisid koos tütrega mind vaatamas. Tütar elab minu majas Tallinnas, olen eramaja omanik. Ma tahaks koju minna. Ma kirjutasin lolli peaga alla, et olen nõus siin olema, aga tegelikult ei ole. Mul pole kedagi, kes mu õigusi kaitseks. Kõige suurem mure on mul majaga, see laguneb. Tütar tööl ei käi. Linnaosa valitsus tahab seda maja omale. Ma mõtlesin, et mu poeg on surnud, aga tegelikult ta elab, seda öeldi mulle surnuaia kontorist. Siin võtan ravimit, arvan, et insuldi pärast ja saan ka depoosüste korra kuus. Võin kodus ka rohtu võtta ja polikliinikus arsti juures käia. Saaksin kodus hakkama, mulle meeldib turul ja poes käia. Siin saab vähe väljas käia, mingit tegevust ei ole. Mul oli siin ka toakaaslasega riid aga midagi ma talle ei teinud. Ta läks lihtsalt teise tuppa magama. Teise hooldekodusse ma minna ei taha.“
6.Kohus leidis, et TV tervislikku seisundit iseloomustavatest tõenditest nähtub, et TV psüühilises seisundis on toimumas muutused, kuid käesolevaks ajaks ei ole ära langenud asjaolud, mis tingisid tema paigutamise kinnisesse asutusse. TV põeb alates 1990. aastast paranoidset skisofreeniat. Kuni käesoleva ajani on TV tulenevalt psüühikahäirest vajanud abi ja kontrolli ravimite püsival manustamisel, kodus puudub TV-l toetav sotsiaalne keskkond. Kuigi esindaja hinnangul ei ilmne avaldusest, milles seisneb TV ohtlikkus iseendale või teistele; samuti ei nähtu, miks ei ole võimalik kohaldada muid, kergemaliigilisi abinõusid vältimaks isiku kinnisesse asutusse paigutamist, on kohus seisukohal, et isikust endast tulenevalt ei ole võimalik muid abinõusid kohaldada. Enne kinnisesse asutusse isiku paigutamist kohustus isik iseseisvalt ilma järelevalveta ravimeid manustama, isik rikkus kohustust korduvalt, jättes ravimid võtmata (tulemuseks oli psühhiaatriline tahtevastane ravi määramine), seega ei ole varasemalt rakendatud abinõud osutunud küllaldaseks isikust endast tulenevalt. Varasemate sündmuste põhjal on kohtul alust eeldada, et isik jätab haiguskriitika puudumise tõttu vajalikud ravimid ka tulevikus manustamata, mille tagajärjeks on järjekordne tahtevastane sundravi kohaldamine psühhiaatriakliinikus ning isiku käitumise tõttu tema enda ja teiste ohustamine. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt muutub isik agressiivseks ja luululiseks psühhoosi ägenedes, s.t ravimite mõju puudumisel.
7.Arvestades, et esindaja on seisukohal, et isiku psüühilises seisundis on toimumas muutused, võivad kinnisesse asutusse paigutamise alused siiski lähitulevikus ära langeda. Kohus leidis, kuivõrd veel 02.12.2014. a läbi viidud ekspertiisi kohaselt on isiku haiguskriitika puudumise tõttu vaja isikule ravi tagada pideva kontrolli keskkonnas, on põhjendatud pikendada TV kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega kuni 6 kuuks. Määruskaebus
8.TV esindaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse ja palub tühistada maakohtu määruse, jättes avaldaja taotluse kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata või kohaldada TV suhtes TsMS § 540 sätteid. TV leiab, et tema suhtes kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine kuueks kuuks ei ole põhjendatud. Ta soovib koju minna ja avaldas, et võib ravimeid ka kodus manustada ja selleks ei pea ta hoolekandeasutuses viibima. Tal on oma maja olemas, kus saab elada ja tema vabaduse piiramine ei ole põhjendatud.
9.Kohus leidis, et enne kinnisesse asutusse isiku paigutamist kohustus isik iseseisvalt ilma järelevalveta ravimeid manustama, isik rikkus kohustust korduvalt, jättes ravimid võtmata, seega ei ole varasemalt rakendatud abinõud osutunud küllaldaseks isikust endast tulenevalt. TsMS § 537 lg 1 kohaselt võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, mh isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus.
Vaidlustatud määruses ei ole põhjendatud, milles seisneb isiku ohtlikkus, et teda peab tingimata kinnises asutuses hoidma. Isikut ei saa paigutada kinnisesse asutusse ega tema sinna paigutamise tähtaega pikendada üksnes põhjendusel, et isik on psüühiliselt haige ja vajab ravi, ei tuleks iseseisvalt elu korraldamisega toime ega tarvitaks iseseisvalt ravimeid, mis muudaks tema psüühika ebastabiilseks. Neid asjaolusid ei saa pidada piisavaks, et lugeda isik ohtlikuks iseendale või teistele. Isiku ohtlikkus tuleb konkreetseid asjaolusid arvestades tuvastada. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku kinnises asutuses viibimise perioodiline kontroll ja seal viibimise pikendamise otsustamine kaotaks mõtte, kui iga kord võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud samu sündmusi ega hinnataks vahepeal toimunud arenguid ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist. Analüüsida tuleb ka eelmise kohtulahendi järel toimunut.
10.Riigikohus on mh leidnud, et põhjendamatu on praktikas levinud arusaam, et psüühiliselt haigete inimeste kontrolli all hoidmise ainsaks meetmeks on nende paigutamine kinnisesse asutusse, jätmata neile võimalust sealt vabaneda. SHS § 19 lg 1 p-st 3 tuleneb, et seaduse järgi on siiski tegemist ultima ratio vahendiga. Muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu ning piisavad ei ole muud meetmed, nt rehabilitatsiooniteenus. Lisaks on TsMS §-s 540 ette nähtud võimalus peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, võimaldamaks tal tõestada, et ta suudab ettenähtud režiimi järgida ning olla endale ja teistele ohutu. Kohus võib TsMS § 540 lg 1 teise lause järgi seada isikule selleks kohustusi, mh ette näha perioodilise ambulatoorse kontrolli või ravimite tarbimise kohustuse. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik TV suhtes kasutada kinnisesse asutusse paigutamise peatamist. Seisukoht, mille kohaselt pole TV varasemalt neid kohustusi täitnud, ei anna alust eeldada, et olles viibinud pikka aega kinnises asutuses, ei ole isik nüüdseks valmis talle määratavaid kohustusi täitma. Selgusetuks jääb ka milliste „varasemate sündmuste alusel“ on kohus veendunud, TV ei võtaks tulevikus talle määratud ravimeid.
11.Kuna avalduses pole taotletud tahtevastase ravi kohaldamist, on põhjendamatu viidata ravi manustamata jätmisele tulevikus ja seetõttu isiku jätkuv kinnipidamine kinnises asutuses. Tallinna linna arvamus
12.Avaldaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Edasine menetluse käik
13.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
14.Tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab kolleegium, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 leiab ringkonnakohus, et
maakohtu määrus on seaduses sätestatud ulatuses põhjendatud ning selles toodud järeldused on kooskõlas tsiviilasjas kogutud andmete ja tõenditega.
15.SHS § 19 lg 1 kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. TsMS § 5391 lg 1 kohaselt kohaldatakse kinnisesse asutuse paigutamise tähtaja pikendamisele vastavalt asutusse paigutamise kohta sätestatut. Loa isiku nõusolekuta hooldamiseks hoolekandeasutuses võib kohus anda üheks aastaks. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud kinnisesse asutusse isiku paigutamist tinginud asjaolud, võib kohus isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel anda loa isiku nõusolekuta hooldamise hoolekandeasutuses tähtaja pikendamise kohta ühe aasta kaupa.
16.Maakohus leidis põhjendatult, et praegusel juhul esinevad kõik SHS § 19 lg-s 1 sätestatud eeldused. TV tervislik seisund ei ole muutunud ning ära ei ole langenud tingimused isiku paigutamiseks tahte vastaselt kinnisesse asutusse - erihooldekodusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega hooldamisele. Samuti on järgitud vastavaks menetluseks ettenähtud menetlusõiguse norme. Maakohtu määramisel viidi 21.11.2014. a läbi TV suhtes kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Kohus määras isikule riigi õigusabi korras esindaja. TV on maakohtu poolt ära kuulatud. Oma arvamuse kohtule on avaldanud Valkla Kodu, kus TV oli ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega teenusel alates 01.02.2013 – 13.09.2014. a, mil ta viidi üle XXXXXXXXX XXXX-sse. Seega ei ole õige määruskaebuse väide, et maakohus on oma määruse põhjendustes tuginenud üksnes kaugemas minevikus toiminud sündmustele ning on jätnud hindamata isiku enda arengu ja suhtumise võimaliku muutuse.
17.Kolleegium leiab, et tõendatud on asjaolud, mis ei võimalda rakendada määruskaebuse esitaja poolt viidatud TsMS § 540 lg 1 sätteid, mille kohaselt võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrusega kuni üheks aastaks peatada. TV-le pandud diagnoosi – raske püsikululine paranoidne skisofreenia – ei ole kaebuses kahtluse alla seatud. Samuti seda, et niisuguse haigusega toimetulemiseks on vajalik pidev medikamentoosne ravi. Maakohtu poolt kogutud ja analüüsitud tõenditega leidis tõendamist, et ilma vastava juhatuseta ja jälgimiseta (t lk 98) TV ravimeid ei manusta ning ravimite võtmata jätmise puhul muutub kiiresti haiguse ägenedes rahutuks ja luulumõtted aktualiseeruvad veelgi (ka stabiilse ravi taustal avaldab fragmentaarset kahjustusluulu, parafreenset luulu [t lk 130]). Rohtude võtmata jätmisel ja psühhoosi ägenedes muutub väga pahuraks ja impulsiivseks. Eeltoodule lisaks kinnitab eksperdi poolt läbi viidud ekspertiisi tulemus (t lk 130) üheselt, et TV vajab pidevat ravi, kuid ise ta enda ravivajadust ei mõista ning ilma ravimiteta muutub TV agressiivseks ning ohtlikuks endale ning ümbritsevatele isikutele, eelkõige oma tütrele, kellega tuleks tal eelduslikult ühist eluaset jagada. Seega on ekspert hinnanud isiku haigusest tulenevaid riske ja prognoosinud ravita jäämisel ohtu nii isikule endale kui ka teda ümbritsevatele isikutele. Haige ei ole võimeline aru saama enda haiguse olemusest, seetõttu ei ole võimalik tema suhtes muude abinõude, kui ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega kinnisesse asutusse suunamine, kasutamine. Määruskaebuses ei ole neid väiteid ümberlükkavaid tõendeid esitatud. Kuigi isiku seisund on muutunud tugevdatud järelevalvega hooldusteenusel kontrollitud keskkonnas viibides eelduslikult stabiilsemaks, ei esine muutust isiku haigusteadvuses võrreldes ajaga, kui isik paigutati esmakordselt kinnisesse asutusse kohtumäärusega 07.11.2013. a (t lk 89-91). Seega on maakohtu poolt analüüsitud tõendite kogumiga veenvalt tõendatud, et kuna TV ei pea ennast haigeks ning iseseisvalt ta ravi ei jätkaks,
on eelkõige tema enda kaitseks vajalik jätkuvalt viibimine ööpäevaringset erihooldust võimaldavas kinnises erihooldusasutuses ning haigustaju ja kriitika puudumise tõttu oma toimetuleku osas ei ole hetkel võimalik ka tema suhtes kinnisesse asutusse paigutamise peatamine.
18.TsMS § 172 lg 3 järgi tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta täielikult riigi kanda.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Iko Nõmm /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.