2-14-58663/34 - TSÜS - Isiku paigutamine haiglasse - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

XXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXX ning tema suhtes on lubatud kohaldada tema tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi. Esialgset õiguskaitset on pikendatud kuni 15.11.2014. Patsiendil esineb jätkuvalt psüühikahäire ja tema käitumine on psühhootilistest elamustest täiel määral mõjustatud, ettearvamatu ning oma seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Tal esineva häire iseloomu, senist kulgu ja ravile allumist ning käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist viibimist tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Patsient viibis esmakordselt haiglaravil 08.11.1993 – 22.12.1993 XXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXX. Patsiendil esinesid kuulmismeelepetted, paranoiline tähendus- ja suhtumisluul. Patsiendil diagnoositi paranoidne skisofreenia. Patsient paranes tänu psühhoosivastasele ravile, kuid haiguskriitikat tal välja ei kujunenud ning toetusravi ta ei kasutanud, mistõttu vajas korduvaid haiglaravikuure 1994. aastal kahel korral. 1995. aastal oli seisund stabiilne, kuid 1996. aastal patsiendi psüühiline seisund halvenes ning ta vajas taas korduvalt haiglaravi ning talle vormistati invaliidsus. Aastatel 1998-2002 patsient haiglaravi ei vajanud. Patsiendi tervislik seisund halvenes taas 2003. aastast, mil tal esinesid sagedased kuulmismeelepetted, paranoidsed luulumõtted olid süstematiseerinud ning lisandunud suurusluulumõtted, käitumine oli tasakaalutu ja koostöö-valmidus raviks vähene. Aastatel 2003-2008 viibis patsient haiglaravil 18 korral. Enamasti toimetati ta ravile kiirabikorras politsei kaasabil rahutu ja vägivaldse käitumise tõttu ning rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Patsiendil esinesid paranoidsed luulumõtted naabrite ja sugulaste suhtes, suurusluul, päritoluluul ning ta oli veendunud, et tema geniaalseid mõtteid varastatakse. Raviga kaotas luul oma aktuaalsuse, kuid ei kadunud ning haiguskriitikat ei kujunenud. Psühhoosi ägenedes käitus patsient tihti agressiivselt ja ennastkahjustavalt (ründas ümbritsevaid, hävitas kodumasinaid, viskas riideid ja aparatuuri prügikasti jms). Ravimeid ta suukaudselt ei kasutanud, mistõttu olid raviks määratud pika toimeajaga Rispolept consta (antipsühhootikum) süstid, kuid perioodiliselt katkestas ka selle ravi. 2008. aasta detsembris süütas patsient psühhootilises seisundis oma korteri. Patsient toimetati XXXXX-XXXXX XXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXse, kus viibis ravil 05.12.2008 – 19.06.2009 ning talle määrati psühhiaatriline sundravi XXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXXXXXX ajavahemikul 19.06.2009 – 12.12.2009. Seejärel paranes patsiendi psüühiline seisund ja koostöövalmidus raviks, ta taastas suhted õe perega, jätkas toetusravi pikatoimelise antipsühhootilise ravimiga ning tuli igapäevaeluga toime. Alates 2011. aasta algusest hakkas patsiendi psüühiline seisund taas halvenema, aktualiseerusid luulumõtted temalt varastatud loomingust ning ta muutus naabrite ja õe suhtes süüdistavaks, lisandusid kuulmis- ja maitsetundemeelepetted ning tunded, et teda juhitakse võõraste jõudude ja arvuti poolt. Patsient viibis tahtest olenematul haiglaravil 2011. aastal kolmel korral, kokku 138 päeva ning mõnevõrra rahunes, meelepetted taandusid ja luulu aktuaalsus vähenes. Ravi järgselt oli ta endassetõmbunud, rahulolematu, tegevusetu ja seostas endal esinevaid toimetulekuraskusi ravimi toimega. Üle aasta püsis ta rahuldavas seisundis, käis regulaarselt psühhiaatri vastuvõtul ja sai ravi depoosüstidena. Patsiendi seisund halvenes 2012. aasta lõpus, ta keeldus ravist ega pöördunud enam vastuvõtule. Patsient hospitaliseeriti kiirabikorras ja viibis tahtest olenematul haiglaravil 12.01.2013– 25.02.2013. Seejärel patsiendi seisund paranes ning edasiseks toetusraviks määrati taas depoosüstid, mida ta käis sotsiaaltöötaja kaasabil perearsti juures saamas, psühhiaatriga suhtles telefoni teel ja

episooditi käis ka kohapeal. 2013. aasta sügisel loobus patsient depoosüstidest ning andis lubaduse kasutada ravi suukaudselt. 2014. aasta suve jooksul patsient kodust ei väljunud, enese eest ei hoolitsenud, muutus rahutuks, karjus üksinda kodus, lõhkus asju, kedagi oma korterisse ei lubanud ja keeldus igasugusest abist. Patsient toimetati haiglaravile kiirabikorras naabrite initsiatiivil ning hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 11.08.2014. Patsient oli osakonnas tige ja süüdistav, haiguse olemasolu ja ravivajadust eitas ja keeldus igasugusest koostööst. Harju Maakohtu 13.08.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-55767 kohaldati esialgse õiguskaitse korras patsiendi suhtes tahtest olenematu ravi jätkamist haiglatingimustes. Patsient rahunes ja ravi lõppes 20.09.2014. Patsiendi psüühiline seisund halvenes taas 03.10.2014, ta muutus kurjaks ja rahutuks, ähvardas ümbritsevaid ning keeldus seejärel igasugusest koostööst. Seetõttu vormistas raviarst 06.10.2014 tahtest olenematu ravi otsuse ja patsient toimetati edasiseks raviks Psühhiaatriakliiniku akuutosakonda ning Harju Maakohtu 08.10.2014 määruse alusel tsiviilasjas nr 2-14-58663 pikendati tahtest olenematut ravi kuni 15.11.2014. Psühhiaatrite ML ja KE arvamuse kohaselt ei ole senise raviga patsiendi seisund piisavalt paranenud. Osakonnas on ta muutunud üldjoontes rahulikumaks, kuid episooditi muutub tõredaks, kurjaks ning üleolevaks personali ja kaaspatsientide suhtes. Tema psüühilises seisundis püsivad laialdased parafreensed luulumõtted, tema tulevikuplaanid on luulumõtetest lähtuvad. Haiguskriitika patsiendil puudub ning toetusravi kasutamist ta vajalikuks ei pea, vaid avaldab korduvalt, et ta toetusravi suukaudselt võtma ei hakka ning depoosüste enesele teha ei lase. Ta on nõus tarvitama vaid uinuteid ja rahusteid, mis aga tal esinevat häiret ei ravi, vaid korrigeerivad vähesel määral tema välist käitumist. Patsiendil esineb jätkuvalt raske psüühikahäire (püsikululine paranoidne skisofreenia), tema käitumine on psühhootilistest elamustest täiel määral mõjustatud, ettearvamatu ning oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Meelepetete ja luulumõtete mõjul on patsient vaenulik ja ründav ümbritsevate suhtes ning ohustab eeltoodu ning ebaadekvaatse käitumise, toimetulematuse ja abist keeldumise tõttu iseenda turvalisust. Temal esineva häire iseloomu, senist kulgu, ravile allumist ning käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist viibimist tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Eeltoodust tulenevalt palus avaldaja pikendada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kuni kolmeks kuuks. Harju Maakohtu 07.11.2014 määrusega määrati puudutatud isiku suhtes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimine. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 8 (psühhiaater KM) kohaselt on puudutatud isik psüühiliselt selge teadvusega, ajas ja kohas õigesti orienteeritud, kuid situatsioonis ei orienteeru. Tal püsivad laialdased parafreensed luulumõtted ning tulevikuplaanid on luulumõtetest lähtuvad. Käitumine on ebaadekvaatne, ettearvamatu ja tingitud psühhootilistest elamustest. Puudutatud isik ei ole võimeline aru saama enda haigusest ning ravi vajadusest, haiguskriitika puudub täiesti, esineb raske psüühikahäire - püsikululine paranoidne skisofreenia, mis on hõlmatav määratlusega „vaimuhaigus“. Psühhootilistest sümptomitest (paranoilised luulumõtted) tingituna käitub puudutatud isik ebaadekvaatselt, on vaenulik ja ründav ning võib seetõttu ohtu seada teiste isikute ning toimetulematuse ja abist keeldumise tõttu ka enda turvalisusele. Tema võime ümbrust adekvaatselt tajuda on raskelt häiritud. Raske psüühikahäire tõttu puudub tal arusaamine enda psüühilisest haigusest, ta ei ole võimeline adekvaatselt hindama enda psüühilist seisundit ega käitumist kontrollima. Ta ei saa aru ravivajadusest. Puudutatud isik vajab jälgimist ja pikaaegset psühhiaatrilist ravi kontrollitud ja tagatud turvalisusega ravikeskkonnas ning pidevat jälgimist ravimite võtmisel. Tema psüühilise seisundi hinnangust ning varasematest ravikogemustest lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev ja ümbritsevatele turvaline toimetulek kodustes tingimustes. Varasemalt ei ole ta jätkanud iseseisvalt ravi, pole ilmunud ettekirjutatult ravimsüsti saama. Püsiva pikaaegse ravi katkemisest on tingitud sagedased haiguse

ägenemised ja süvenemine. Haiglaravi puudumisel võib puudutatud isik psühhootilistest sümptomitest tulenevalt olla suure tõenäosusega jätkuvalt ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu teiste ja enda elu, tervist ja julgeolekut ohustav. Puudutatud isikule ei ole võimalik osutada psühhiaatrilist abi ilma tema tahte vastase haiglaravita psühhiaatriakliinikus ning ta vajab ravi kuni 3 kuud. Esimese astme kohtu määrus Harju Maakohtu 12.11.2014 määrusega rahuldati avaldus puudutatud isiku korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ning paigutati ta tema tahtest olenematult psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks. Harju Maakohtu 17.11.2014 määrusega parandati viga Harju Maakohtu 12.11.2014 määruse resolutsiooni punktis 3 ja loeti õigeks nimetatud punkti sõnastus: „Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 12.02.2015 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega“. Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt ei ole puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt paranenud, ta ei mõista ravivajadust ega nõustu edasise haiglaraviga. Ravita jäädes on tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, mistõttu on vajalik jätkata tahtest olenematut ravi haiglatingimustes. 11.11.2014 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti nr 8 kohaselt esineb puudutatud isikul püsikululine paranoidne skisofreenia, mis piirab olulisel määral isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Kuna puudutatud isikul on väljendunud psühhootiline seisund ning sellest tulenev ebaadekvaatne ja ettearvamatu käitumine püsib, tal puudub arusaamine enda haigusest ja enda käitumisest, ta ei ole võimeline aru saama ravi vajadusest ja keeldub ravist, siis psühhiaatrilise haiglaravi puudumisel võib isik olla temal esinevast raskest psüühikahäirest tulenevalt suure tõenäosusega jätkuvalt ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ning nii enda kui teiste tervist ja julgeolekut ohustav. Puudutatud isikule ei ole võimalik osutada psühhiaatrilist abi ilma tema tahte vastase haiglaravita. Isikul on pikaajalisem haigusajalugu, mis näitab, et varasemalt on tema ravi võtnud kaua aega. Enne haiglasse sattumist oli isik 2014. aastal ümbritsevate suhtes kuri ning lõhkus asju. Varasemalt on isikul olnud mitmeid episoode, mis viitavad isiku ohtlikkusele: 2011. aastal on isik tegutsenud võõraste häälte mõjul ning 2008. aastal süütas ta oma korteri. Ekspertiisiaktist nähtuvalt ei ole haigusest paranemise osas muutusi toimunud ning seetõttu on isik tulenevalt oma haigusest ka käesoleval ajal ohtlik kas endale või teistele. Isik on vaenulik ka ravi ja kõige sellega seonduva suhtes, tal puudub haiguskriitika. Seega on ilmne, et isikut tema õigusi vähem piiraval viisil ravida ei ole võimalik. Maakohus märkis, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse rakendamisel kohtu poolt eelnevalt ära kuulatud, muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et avaldus puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamise pikendamiseks kuni kolmeks kuuks oli põhjendatud. Määruskaebus Puudutatud isik palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada. Kaebuse kohaselt on puudutatud isiku ravil viibimist põhjendamatult pikendatud, sest ravi ta ei vaja. Haiglasse sattumises on süüdi isiku poolõde, kes organiseeris tema ravile saatmise ja selle pikendamise. Kaebuse esitaja elas õe korteris ning õde soovis temalt korterit kätte saada, mistõttu korraldaski tema ravile saatmise. Puudutatud isik ei ole psüühiliselt haige ning ei pea seetõttu võtma ravimeid, ta on rahuliku käitumisega ning ta ei ole ohtlik endale ega teistele. Ta ei ohusta kedagi ning soovib saada vaid rahu. Kaebuse kohaselt ei ole puudutatud isiku puhul täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1-s sätestatu ning tahtevastase ravi pikendamine kuni kolme kuuks ei ole vajalik ega põhjendatud.

Menetluse edasine käik SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja avaldaja paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas 07.01.2015 määrusega vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et vaidlustatud maakohtu määrus (koos vigade parandamise määrusega) on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb kohtumäärus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohus on kontrollinud piisavalt põhjalikult isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamise eeldusi, tuginedes seejuures psühhiaatrite ning kohtupsühhiaatria eksperdi arvamusele, milles toodi esile isiku tahtevastase ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et toimiku materjaliga ei ole kooskõlas arusaam, et puudutatud isik ei vaja psühhiaatrilist ravi ning ta ei ole endale ega teistele ohtlik. Toimikust nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (püsikululine paranoidne skisofreenia), mille tõttu on tema käitumine ettearvamatu, ta pole võimeline mõistma enda ravivajadust ega kontrollima oma käitumist ning tal puudub haiguskriitika. Ravita jäämisel võib ta ohustada ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu nii teiste kui enda elu ja tervist. Psühhiaatrid ja ekspert on leidnud, et psüühilistest sümptomitest tulenevalt käitub puudutatud isik ebaadekvaatselt, on vaenulik ja ründav ümbritsevate suhtes, ohustab eeltoodu tõttu teiste isikute turvalisust ning ebaadekvaatse käitumise ja abist keeldumise tõttu ka iseenda turvalisust (tl 54, 63). Eksperdi hinnangul vajab puudutatud isik jälgimist ja pikaaegset psühhiaatrilist ravi kontrollitud ning tagatud turvalisusega ravikeskkonnas ning pidevat jälgimist ravimite võtmisel. Haiglaravi puudumisel võib puudutatud isik psühhootilistest sümptomitest tulenevalt olla suure tõenäosusega oma käitumiselt ebaadekvaatne ja ettearvamatu, ohustades sellega jätkuvalt nii teiste kui enda elu, tervist ja julgeolekut. Puudutatud isikule ei ole võimalik osutada psühhiaatrilist abi ilma tema tahte vastase haiglaravita psühhiaatriakliinikus (tl 63, 64). Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et maakohus tuvastas õigesti, et antud juhul esinesid PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused, mis tingisid puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamise kuni kolmeks kuuks.