OÜ Laenukeskus hagi Hardi Pendla ja Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) vastu vara arestist vabastamiseks
Tsiviilasja hind
0 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 30. juuni 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Laenukeskus apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): OÜ Laenukeskus (registrikood 10984612), esindaja advokaat Tenno Parmas
esindajad
Vastustaja I (kostja
XXXXXXXXXX)
I):
Hardi
Pendla
(isikukood
Vastustaja II (kostja II): Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu), esindaja Peeter Aleksašin
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 30. juuni 2014 otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta OÜ Laenukeskus menetluskulud
maakohtus 50% ulatuses Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) ning 50% ulatuses Hardi Pendla kanda. Hardi Pendla ning Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) menetluskulud jätta nende endi kanda.
2.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 30. juuni 2014 otsus muutmata.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Jätta tähelepanuta Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) poolt 2.septembril 2014 ringkonnakohtule esitatud kohtutäiturite vastused päringutele. Menetluskulude jaotus
OÜ Laenukeskus menetluskulud ringkonnakohtus jätta 50% ulatuses Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) ning 50% ulatuses Hardi Pendla kanda. Hardi Pendla ning Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) menetluskulud jätta nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Laenukeskus (hageja) esitas hagi Hardi Pendla (kostja I) ja Eesti Vabariigi Politsei- ja Piirivalveameti kaudu (kostja II) vastu vara arestist vabastamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 14.03.2013 hageja ja kostja I sõiduki ostu-müügilepingu, mille kohaselt võõrandas kostja I hagejale sõiduki Peugeot 607 registreerimismärgiga XXX XXX. Kohtutäitur Taive Peedosaar seadis 18.04.2013 ja kohtutäitur Aive Kolsar 29.07.2013 kostja II avalduse alusel algatatud täitemenetluses sõidukile keelumärke. Hageja esitas kohtutäituritele avaldused sõiduki arestist vabastamiseks, kuid kohtutäiturid sõidukit arestist ei vabastanud. Lepingu p 2.2 kohaselt läheb sõiduki omandiõigus kostjalt I hagejale üle lepingu allkirjastamisega ning hageja loovutab kostjale I sõiduki kaudse valduse. Käesolevas asjas ei oma tähtsust, et hageja ei ole registreerinud vahetult pärast lepingu sõlmimist sõidukit enda nimele.
2.Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja kostja II poole kohtuväliselt pöördunud. Hagi rahuldamisest sõltumata tuleb kõik
menetluskulud jätta hageja kanda. Ei ole usutav, et hageja professionaalse laenuandjana ei ole kursis seaduses sätestatud nõuetega omanikukande muutmiseks liiklusregistris. AÕS § 90 lg 1 kehtestab eelduse, mille kohaselt kuulub vallasasi isikule, kelle valduses asi on. 18.04.2013 seisuga ei olnud sõiduk hageja valduses. Kostja II leidis, et müügileping on vormistatud hiljem.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 30. juuni 2014 otsusega hagi ning kohustas kohtutäitur Taive Peedosaart ja Aive Kolsarit vabastama hagejale kuuluva sõiduki Peugeot 607 (reg.number XXX XXX) arestist ning esitama registrile avalduse nimetatud sõidukile seatud keelumärke kustutamiseks. Maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügi- ning laenuleping. Kahe lepingu koostoimest on moodustunud võlasuhe, kus ühe lepingu järgi müüs kostja I sõiduki hagejale ja teise lepingu järgi andis hageja kostjale I laenu, mille tagatiseks jäi lepingu p 3 järgi sõiduk. Sellele lepingule lisatud maksegraafik kinnitab kostja I soovi sõiduk laenumaksetena tagasi osta. Kuna see tal ei õnnestunud, jäi sõiduk hageja omandisse. Kuigi müügilepingu p-s 2.3 kohustavad müüja ja ostja ühiselt vormistama sõiduki omandiõiguse ülemineku Riiklikus Autoregistris esimesel võimalusel pärast omandiõiguse üleandmist, ei ole kumbki pool oma kohustust täitnud. Maakohus leidis, et kohtutäitur on arestinud kolmandale isikule, s.o hagejale, kuuluva vara ning asjaolu, et see vara kolmandale isikule kuulub, on tõendatud kohtumenetluse käigus lepingute esitamisega. Kohtutäitur saab selle kolmanda isiku vara arestist vabastada TMS § 77 lg 2 kohaselt kohtulahendi alusel. Hageja märkis õigesti, et liiklusregistri kanded ei tekita, ei muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Kostja II suhtes oleks teiste menetlusosaliste kulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane ja ka ebamõistlik, sest võla sissenõudja huvi oma võla sissenõudmiseks kohtutäituri kaudu on tema õigus, mille eest teda ei saa vastutama panna. Kohtuvaidluse on tinginud omandiõiguse ülemineku vormistamata jätmine müüja ning ostja poolt.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Laenukeskus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 30. juuni 2014 otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse osas ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta OÜ Laenukeskus menetluskulud Eesti Vabariigi kanda või alternatiivselt solidaarselt Eesti Vabariigi ja Hardi Pendla kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 162 lg 4 ning jätnud kohaldamata TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1. Apellandile jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et menetluskulude kostja II kanda jätmine oleks viimase suhtes ebaõiglane, kuivõrd kostja II rakendas oma huvi nõuda võlga kohtutäituri vahendusel. On ebaõige maakohtu seisukoht, et vaidluse ja sellega kaasnevad menetluskulud on tinginud sõiduki omandiõiguse ülemineku riiklikus liiklusregistris vormistamata jätmine. Maakohus oleks pidanud jätma kõik menetluskulud kostja II kanda; 2) oli kostjal II võimalik hageja avaldusega nõustuda ja toetada hagejale kuuluva sõiduki arestist vabastamist ning vältida kohtuvaidlust ja sellega kaasnevaid menetluskulusid. Ka kohtumenetluses ei nõustunud kostja II hagis esitatud nõuetega ning vaidles hagile ainsana kostjatest aktiivselt vastu. Kostja II pidi aru saama ja ette nägema, et võtab hagile
vastuvaidlemisega endale kohustuse kanda menetluskulud olukorras, kus hageja hagi rahuldatakse; 3) viitab apellant Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-142-10. Menetluskulude kostja kanda jätmine ei saanud olla äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik.
5.Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellant lähtunud valest eeldusest, nagu oleks kohtutäiturid pidanud teavitama sissenõudjat võlgniku sõiduki arestimisest ja hageja poolt kohtutäituritele esitatud sõiduki aresti alt vabastamise avaldustest; 2) on arusaamatu apellandi seisukoht, nagu oleks kohtuvaidluse tinginud ja menetluskulu põhjustanud vastutaja II kui sissenõudja tegevus. Vastustaja II nõustub maakohtuga, et kohtuvaidluse ja menetluskulude tekkimise on tinginud apellandi ja vastustaja I tegevusetus sõiduki ostu-müügilepingu p-ga 2.3 võetud kohustuse täitmisel, mis nägi ette sõiduki omandiõiguse ülemineku vormistamise Riiklikus Autoregistrikeskuses. Hagile vastuvaidlemise tingis vastustaja II jaoks arusaamatu hageja kui professionaalse laenuandja viivitus omandiõiguse ülemineku vormistamisel.
6.Hardi Pendla ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 30. juuni 2014 otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta OÜ Laenukeskus menetluskulud 50% ulatuses Hardi Pendla ning 50% ulatuses Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) kanda. Hardi Pendla ning Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on apellant vaidlustanud maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Muus osas pole maakohtu otsust vaidlustatud. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsust vaid menetluskulude jaotuse osas.
8.TsMS § 162 lg-s 1 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 1 järgi kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti; kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. TsMS § 162 lg 4 sätestab kohtu diskretsiooniõiguse jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Maakohus jättis poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel nende endi kanda, märkides, et kostja II suhtes oleks temalt teiste menetlusosaliste kulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane ja ka ebamõistlik, sest võla sissenõudja huvi oma võla sissenõudmiseks kohtutäituri kaudu on tema õigus, mille eest teda ei saa vastutama panna. Kohtuvaidlus ning sellega seotud menetluskulud on maakohtu hinnangul tingitud sõiduki omandiõiguse ülemineku vormistamata jätmisest hageja ning kostja I poolt.
9.Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 162 lg-t 4. Riigikohus on 26. jaanuari 2011 määruse nr 3-2-1-142-10 p-s 10 selgitanud, et
viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on TsMS § 162 lg 4 kohaldamine õigustatud üksnes erandlikel juhtudel. Ringkonnakohus hinnangul on asjakohatu maakohtu järeldus, et menetluskulude jätmine kostja II kanda oleks ebaõiglane ning ebamõistlik seetõttu, et kostjal II oli sissenõudjana õigus oma võla sissenõudmiseks kohtutäituri kaudu, mille eest teda ei saa vastutama panna. Maakohtu tõlgendus looks olukorra, kus sissenõudjast menetlusosaliselt ei saakski menetluskulusid välja mõista. Selline olukord ei oleks aga kehtiva õigusega kooskõlas. Samuti ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamise aluseks on asjaolu, et hageja ning kostja I on jätnud sõiduki omandiõiguse ülemineku Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses vormistamata. Maakohus on ise leidnud, et liiklusregistri kanded ei mõjuta omandiõigust sõidukile. Kuigi hageja ning kostja I on müügilepingu p-s 2.3 kokku leppinud, et nad on ühiselt kohustatud vormistama sõiduki omandiõiguse ülemineku Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses, ning vastavasisuline kohustus tuleneb ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määrusest nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“, ei ole nimetatud kohustuse rikkumine selliseks erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Lisaks eeltoodule on maakohus piirdunud vaid selle analüüsimisega, miks on ebaõiglane jätta menetluskulud kostja II kanda. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et antud juhul oli hagi esitatud kahe kostja vastu. Ringkonnakohtu arvates ei oma antud juhul tähtsust, kas kostjale II on edastatud hageja poolt kohtutäituritele esitatud avaldused. Kostjale II avalduste edastamata jätmine ei annaks alust TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks.
10.Apellant leiab, et vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 ning § 165 lg-le 1 tuleks menetluskulud jätta kostja II kanda, sest vaid kostja II põhjustas aktiivse hagile vastuvaidlemisega menetluskulusid. Alternatiivselt tuleks apellandi arvates jätta menetluskulud solidaarselt kostja I ja kostja II kanda. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata TsMS § 165 lg-t 1. Samas ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et menetluskulud tuleks jätta kostja II kanda seetõttu, et kostja II on hagile aktiivselt vastu vaielnud. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei saa jaatada kostjate osalemist menetluses erinevas ulatuses ja seega jätta menetluskulud kostja II kanda seetõttu, et kostja I ei ole hagile vastanud (sh ei ole seda õigeks võtnud) ning on valinud menetluses passiivse rolli. Samuti ei saa jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, kuivõrd tegemist on vara arestist vabastamise hagiga ning kostjad ei ole solidaarvõlgnikest kostjad, vaid kaaskostjad. Ka apellant ise on viidanud, et kohaldub TsMS § 165 lg 1, mitte TsMS § 165 lg 3. TsMS § 165 lg 1 kohaselt vastutavad kaaskostjad menetluskulude eest võrdsetes osades.
11.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta vastustaja poolt 2. septembril 2014 esitatud kohtutäiturite vastused päringutele.
12.Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, jäävad TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel apellandi menetluskulud vastustajate kanda võrdsetes osades.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.