Asjaõigus › Omandiasjad

ületaks õigusaktides kehtestatud eluruumide müra normtaset ning hoiduma edaspidi norme ületava müra tekitamisest. Jätta rahuldamata AI ja MP hagi Rae valla vastu korteriomandi kasutamise otstarbe piiramiseks. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 12.09.2013 esitasid AI (hageja I) ja MP (hageja II) hagi Rae valla (kostja) vastu omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja omandiõiguse rikkumisest hoidumiseks. Hagiavalduse kohaselt kuuluvad hagejatele elamus asukohaga Vana-Kooli, Vaskjala küla, Rae vald korteriomandid nr 1 ja nr 2. Hagejad kasutavad kortereid eluasemena. Kostjale kuulub nimetatud elamus korteriomand nr 3. Alates 2013. aastast on kostja korraldanud või andnud välja lube erinevate avalike ürituste korraldamiseks (sh helivõimendusega kontsertide korraldamiseks) kostjale kuuluvas korteris (hagejate naaberkorteris) ja poolte kaasomandis oleval maal. Hagejad on pöördunud kostja poole ning palunud rahvarohkete ning mürarikaste ürituste korraldamine elamus lõpetada. Kostja on selgitusi andmata jätkanud erinevate ürituste läbiviimist või on võimaldanud üritusi tema korteris korraldada kolmandatel isikutel. Avalike ürituste läbiviimine ja sellega kaasnev müra ja üritusi külastav rahvahulk rikuvad intensiivselt hagejate kodurahu ja raskendavad ürituste ajal eluruumides viibimist. Kostja poolt läbiviidavatel üritustel on tihti siseruumides kasutusel tugev helivõimendus ja erinevad muusikainstrumendid. Korduvalt on juhtunud, et üritusi külastavad isikud ei pea kinni kaasomanike vahel kokku lepitud maakasutuse piiridest. Avalikke üritusi külastavad isikud jäävad valjuhäälselt vestlema hagejate korterite akende all ning istuvad hageja aiamööblil. Tihti käiakse hagejaid ürituse ajal erinevatel põhjustel tülitamas ning samuti palumas nõusolekut üritust pikemalt öösel jätkata. Üritusi külastavad inimesed pargivad oma autod ebakorrapäraselt, mistõttu on hagejatel olnud raskusi oma kinnistule pääsemisega. Terviseameti mõõtetulemustest selgub, et ürituste tõttu on hageja II korteris olnud müratase 41,1 dB ja hageja I korteris 40,1 dB, kusjuures maksimaalne müratase on olnud vastavalt 52 dBA ning 58 dBA. Nimetatud mõõtmine on tehtud ühe avaliku ürituse raames, mis ei olnud kostja korraldatud üritustest kõige mürarohkem. Elamu, milles korterid paiknevad, on vana ning selle konstruktsioonid ja seinad ei suuda korterite vahelise müra levikut tõkestada. Seega kandub kogu müra ühest korterist takistusteta teise üle ning segab tugevalt tavapärast elamist. Hagejad palusid kohustada kostjat tagama, et korteriomandi asukohaga Rae vald, Vaskjala küla, Vana-Kooli reaalosast (korter nr 3) lähtuva ja naaberkorteriomandite (korterid nr 1 ja 2)

reaalosadesse leviva müra tase ei ületaks õigusaktides kehtestatud eluruumide müra normtaset ja hoiduma edaspidi norme ületava müra tekitamisest (asjaõigusseaduse (AÕS) § 89, § 143 lg 1); keelata kostjal korteri nr 3 ja kaasomandiosa kasutamine muuks otstarbeks kui elamu ja elamumaa kasutamise otstarbel (korteriomandiseadus (KOS) § 12 lg 3) või alternatiivselt keelata kostjal korteri nr 3 ja kaasomandiosa kasutamine elamus ja elamumaal alalise või perioodilise elamisega mitteseotud ürituste (sh avalike ürituste) läbiviimiseks. Hagejad kasutavad oma kortereid eluasemena ning kostja poolt korraldatavate üritustega kaasnev müra ületab lubatud piirtasemed. Sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ (sotsiaalministri määrus nr 42) tabeli 2 kohaselt on müra piirnorm elu- ja magamisruumides 30 dB. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus avalik võim on kehtestanud müra piirtasemed, saab nende ületamist pidada AÕS § 143 lg 1 mõttes oluliselt kinnisasja kasutamist kahjustavaks, st kinnisasja omanik ei ole kohustatud sellist rikkumist taluma (Riigikohtu 17.10.2012 otsus nr 3-21-104-12, p 11). Seega on hagejatel õigus nõuda, et müra tase ei ületaks õigusaktides kehtestatud müra normitaset ja kohustada kostjat edaspidi müranormidest kinni pidama. Kostja korteriomandi senine kasutus ei vasta seadusele ja on õigusvastane. Tulenevalt KOS § 12 lg-st 3 tuleb korteriomandit kasutada seaduse ja korteriomanike kokkulepete kohaselt ning kui seda ei tehta, on teistel korteriomanikel nõudeõigus, et korteriomandi edaspidine kasutamine toimuks üksnes seaduse ja kokkulepetega kooskõlas. Kui vastavad kokkulepped puuduvad, saab määravaks korteriomanike ühine huvi. Kostja korteriomandi senine kasutus ei vasta kaasomanike vahelisele kokkuleppele. Hagejate ja kostja korterite kasutuskord lepiti kokku korteriomandite kinnistamisel. Nimetatud leping (25.04.2005 avaldus korteriomandite kinnistamiseks ja kokkulepe kaasomandi valdamise ja kasutamise kohta) ei näinud ette kokkulepet avalike ja rahvarohkete ürituste korraldamiseks korteriomandite reaalosade ja kaasomandiosa piires. Kuna avalike ürituste korraldamiseks puudus kaasomanike kokkulepe, ei ole selliste ürituste korraldamine ka lubatav. Kaasomandi kasutamist saab reguleerida vaid korteriomanike kokku-leppega (KOS § 12 lg 1). Kaasomandi kasutamise seisukohalt olulisi küsimusi häälteenamusega reguleerida ei saa (KOS § 12 lg 2, § 11 lg 1 p 1). Kostja korteriomandi reaalosa ja kaasomandi kasutus ei ole kooskõlas kaasomanike huvidega. Korteriomanike huvides ei ole elamu kasutamine müranorme selgelt ületavate ja elamus tavapärase elamisega mitteseotud ürituste tarbeks ja korteriomanikel on õigus nõuda, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kaasomanike õigustele ja huvidele. Kostja ei kasuta korteriomandi reaalosa ja kaasomandiosa eset selle otstarbe kohaselt (KOS § 10 lg 2). Kuna korterid asuvad elamumaa sihtotstarbega maal ja hoones, siis on õigusvastne elamu kasutamine avalike ürituste toimumise kohana. Maakatastriseaduse (MaaKatS) § 2 lg 9 kohaselt on katastriüksuse sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 lg 1 kohaselt on elamumaa alaliseks või perioodiliseks elamiseks ettenähtud ehitiste maa ja garaažide maa, elamu, sh korterelamu, suvila, aiamaja alune ja selle juurde kuuluva majapidamis- ja abiehitise alune ja neid ehitisi teenindav maa. Eeltoodust tulenevalt ei ole lubatud elamumaal tavapärase elamisega mitteseotud ürituste korraldamine. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja kasutab talle kuuluvat mitteeluruumi vastavalt ettenähtud kasutusotstarbele. Vana-Kooli kinnistul asuva ehitise näol on tegemist endise Rae koolimajaga. Endise koolimaja kasutamise avalike ürituste läbiviimiseks otsustas Rae Vallavolikogu juba

06.10.1933 toimunud koosolekul. Rae Vallavalitsus andis 04.06.1998 välja kasutusloa, millega võimaldati endist koolimaja kasutada osaliselt elamuna. Nimetatud kasutusloa väljastamisega võimaldati alaliseks elamiseks kasutada käesoleval hetkel hagejatele kuuluvaid eluruume, kuid sellega ei muudetud kostja omandis oleva mitteeluruumi kasutusotstarvet. Kostja leidis, et kuivõrd endine Rae koolimaja on õiguslikul alusel ehitatud enne planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist (22.07.1995) ja selle kasutamise otstarbeks enne kasutusotstarbe osalist muutmist oli haridushoone, mida võis kasutada ka avalike ürituste korraldamiseks, siis on kostja omandis oleva mitteeluruumi kasutamine erinevate koolituste ja töötubade ning avalike ürituste läbiviimiseks toimunud vastavalt ruumide esialgsele kasutusotstarbele. Endine Rae koolimaja on piirkonnas ainus kultuurielu edendamiseks sobilike ruumidega hoone, siis on see ka ainus võimalus teha piirkonna külade elanikele enesetäiendamine ja kultuuriline harimine võimalikult kättesaadavaks. Piirkonna külade elanike jaoks on endine Rae koolimaja oluliseks kultuurielu keskuseks. Kostja nõustus, et tema omandis oleva hooneosa kasutusotstarve ei ühti Vana-Kooli katastriüksuse maakasutuse sihtotstarbega. Sellest vastuolust tulenevalt on Rae Vallavalitsus alustanud haldusmenetlust Vana-Kooli katastriüksuse maakasutuse sihtotstarbe vastavusse viimiseks katastriüksusel asuva endise Rae koolimaja tegeliku kasutusotstarbega. Kostja hinnangul on temale kuuluva mitteeluruumi kasutamine vastavalt selle esialgsele kasutus-otstarbele õiguspärane ning seetõttu ei ole alust keelata kostjal kasutada tema omandis olevat mitteeluruumi ja kaasomandiosa muuks otstarbeks kui elamu ja elamumaa kasutamise otstarbel. Samuti ei ole alust keelata kostjal kasutada tema omandis olevat mitteeluruumi ja kaasomandiosa elamus ja elamumaal alalise või perioodilise elamisega mitteseotud ürituste (sh avalike ürituste) läbiviimiseks. Arvestades asjaolu, et endine Rae koolimaja ei vasta müranormidele ega peagi nendele vastama (ehitusseadus (EhS) § 72 lg 1, § 3 lg 6, Vabariigi Valitsuse 16.01.1999 määrus nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 10), siis on hagejad kohustatud kostja omandis olevast mitteeluruumist nende eluruumidesse lähtuvat mõistliku tasemega müra taluma seni, kuni hoone rekonstrueerimise või kapitaalremondi käigus ei ole eluruume müranõuetele vastavaks ehitatud. Seega on AÕS § 89 viimasest lausest tulenevalt välistatud hagejate õigus nõuda kostjalt müraga seotud omandiõiguse rikkumisest hoidumist. Lisaks ei ole hagejad tõendanud, et kostjale kuuluvast mitteeluruumist lähtuv müra kahjustaks oluliselt nendele kuuluvate eluruumide kasutamist, mistõttu ei ole neil AÕS § 143 lg 1 kohaselt õigust keelata müra levimist nende omandis olevatesse eluruumidesse. Hagejate väited avalike ja rahvarohkete ürituste pideva toimumise kohta ei vasta tõele. 248 päevast toimusid üritused vaid 26 päeval, tundide lõikes oli see kokku 67 tundi. Keskmine üritustel osalejate arv on 22, kõige rahvarohkemast üritusest on osa võtnud 50 inimest. Terviseameti 07.06.2013 müra mõõtmiste aruandes toodud mõõtmistulemused on eksitavad. Aruandest ei selgu üheselt, millistes hagejate eluruumides mürataset mõõdeti ning kui kaugel seinast asusid mõõtepunktid. Aruandes on müra normtasemete määramisel ebaõigesti lähtutud elamus või elamu läheduses paiknevate diskoteekide ja tantsusaalide tegevusest põhjustatud müra normtasemetest, mis on võrdsustatud elamu tehnokommunikatsioonidest põhjustatud müra normtasemetega. Juhul, kui nimetatud normtasemetest lähtumine oli siiski õigustatud, oleks pidanud müra normtasemete määramisel arvestama, et elamu köögis, vannitoas ja majandusruumis on lubatud 5

dB võrra kõrgem müratase kui elu- ja magamisruumides (sotsiaalministri määrus nr 42 § 7 lg 4). Rae koolimaja kohta 2008. aastal koostatud mõõdistusprojekti I korruse plaanilt nähtuvalt külgnevad kostja omandis olevate ruumidega just seda tüüpi hagejate ruumid. Kuivõrd mõõtmine on toimunud vaid ühelt poolt, siis ei saa olla kindel, et normtasemeid ületav müra on lähtunud üksnes kostja omandis olevas mitteeluruumis toimunud Rae Huvialakooli õpilaste kontserdil tekitatud helidest. Müra oleks tulnud mõõta mõlemalt poolt vaheseina ja lähtuda oleks tulnud inimtegevusest põhjustatud müratasemest (sotsiaalministri määrus nr 42 § 8). Sellise mõõtmise tulemusena oleks ilmnenud, et endine Rae koolimaja ei vasta projekteerimisnormide eelnõu EPN 16.1 «Ehitiste heliisolatsiooninõuded. Kaitse müra eest» (1999) nõuetele. Kostja on hoidunud hagejaid liigselt häirivate ürituste läbiviimise võimaldamisest ja teinud kõik endast oleneva, et öörahu oleks tagatud. Kostja on keeldunud nendest üritustest, mis peaksid lõppema pärast kella 22.00. Samuti on jäetud korraldamata mitmed planeeritud välikontserdid. Kostjale kuuluvates ruumides on võimaldatud eelkõige loengute, käsitöötubade ja erinevate koosolekute läbiviimist. Kõikide korraldatavate tegevuste ja ürituste üheks tingimuseks on, et need lõppevad enne kella 23.00. Kostjale teadaolevalt on kõik seni toimunud üritused lõppenud hiljemalt kell 22.00, kuid üldjuhul siiski varem. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 30.05.2014 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 162 lg 1, § 165 lg 1). Kohus märkis, et Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruses nr 38 (Vabariigi Valitsuse määrus nr 38) ette nähtud piirmäärade kohaldamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas elamus on tehtud kapitaalremont või seda on renoveeritud. Pooled on üksmeelsed, et elamus ei ole tehtud kapitaalremonti ega ole seda ka renoveeritud. Seetõttu ei ole Vabariigi Valitsuse määrusega nr 38 kehtestatud piirmäärad käesoleval juhul kohaldatavad. Koosmõjus Vabariigi Valitsuse määrus nr 38 p-ga 12 ja sotsiaalministri määruse nr 42 §-ga 8 tõlgendas kohus EhS § 6 lg 3 ja AÕS § 143 selliselt, et kaasaegsetele nõuetele mittevastavas vanemas ja seni renoveerimata ehitises saab eluruumi omanik nõuda samas hoones asuva mitteeluruumi omanikult vähemalt sellise müra vältimist, mille helirõhutase LpAmax müraallikaga ruumis ületab 80 dB. Seega peavad hagejad esimese nõude rahuldamiseks esile tooma, et kostja korterist levib 80 dB-st valjem müra. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole hagejad väitnud ega tõendanud, milline oli helirõhutase kostja mitteeluruumis kontserdi ajal. Seetõttu ei saanud kohus ka sotsiaalministri määruse nr 42 järgi tuvastada piirmäärade ületamist. Olukorras, kus Vabariigi Valitsuse määrusega nr 38 ja sotsiaalministri määrusega nr 42 kehtestatud piirmäärad ei ole tehniliste tingimuste täitmata jätmise tõttu kohaldatavad, saab siiski hagejate korteris sooritatud mõõtmise tulemusi kõrvutada piirmääradega ja hinnata, kas müra kahjustab oluliselt hagejate korteriomandite kasutamist AÕS § 143 lg 1 tähenduses. Sotsiaalministri määruse nr 42 tabeli 1 p 1 järgi on liiklusmüra normtase LpA,eg,T eluruumides kuni 40 dB ja maksimaalne tase LpAmax kuni 45 dB. Kohtu hinnangul ei ületa Terviseameti aruande mõõtmistulemused liiklusmüra ega muid määrustega nr 38 ja 42 kehtestatud normtasemeid sellisel määral, et hagejate korterites mõõdetud mürataset saaks pidada ohtlikuks inimese tervisele või selle tõttu oleks oluliselt takistatud rahuldavates tingimustes elamine ja töötamine. Samuti toimusid mõõtmised ruumides, millest kumbki ei olnud algselt ette nähtud eluruumiks. Seetõttu ei tuvastanud kohus kostja rikkumist, mis annaks alust esimese nõude rahuldamiseks AÕS § 143 lg 1 alusel ning seega ei ole vaja hinnata, kas on alust eeldada rikkumise kordumist.

Seoses hagejate väitega, et kostja korteriomandi senine kasutus ei vasta seadusele ega arvesta hagejate huvidega, märkis kohus, et kaasomanikud võivad häälteenamusega otsustada või taotleda kohtult kasutuskorras kindlaks määrata kaasomaniku osavaldusest tulenevate kahjulike mõjutuste keelu või piirangud. Seetõttu õigustaksid vaid erandlikud asjaolud ühel korteri-omanikul tema korteriomandi reaalosa mingil viisil kasutamise keelamist või ainult ühel viisil kasutamise lubamist, sest on olemas vähem piirav meede kahjulike mõjutuste keelamise näol. Hagejad ei toonud esile erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kostja omandiõiguse piiramist korteriomandi ainult ühel eesmärgil kasutamise kohustamiseks või teatava kasutusviisi keelamiseks. Hagejatel on võimalik kasutada kostjat vähem koormavaid õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda senise kasutuskorra täitmist või täiendava kasutuskorra kokkuleppimist või kohtus määramist. Samuti ei ole muud häirivad asjaolud (parkimiskorra rikkumine, hiline tülitamine, vestlused akna all) olemuselt sellised, mis kaasneksid ainult mitteeluruumi kasutamisega. Hagejate väite kohta, et kostja korteriomandi senine kasutus ei vasta kaasomanike kokkuleppele, märkis kohus, et kohtule ei ole esitatud kaasomanike kokkulepet, millest nähtuks tahe reguleerida korteriomandite kasutusviisi. Kuigi korteriomandite moodustamisel 25.04.2005 sõlmitud kokkuleppes on hoones asuvatele ruumidele viidatud kui eluruumidele, ei täheldanud kohus viiteid poolte tahtele reguleerida kokkuleppega igale korteriomanikule jäävate ruumide kasutusviisi. Vastuseks väitele, et kostja korteriomandi senine kasutus ei vasta korteriomanditeks jagatud kinnistu maa kasutamise sihtotstarbele, tõi kohus välja, et katastriüksuse sihtotstarbe määramine on kohaliku omavalitsuse pädevuses ja moodustab osa tema enesekorraldusõigusest. MaaKatS § 18 lg-test 4 ja 5 tuleneb, et katastriüksuse sihtotsarvet on võimalik muuta vastavalt ehitise kasutamise otstarbele. Sellest tuleneb, et maakatastrisse kantud katastriüksuse sihtotstarbest ei saa järeldada ehitise kasutamise otstarvet. Ehitise tegeliku sihipärase kasutamise otstarbe järgi tuleb vajadusel muuta katastri kannet. Hagejate kõnealune väide ei anna alust hagi rahuldamiseks. Endise koolimaja 2008. aastal koostatud plaani ja ruumide eksplikatsiooni järgi on korterite nr 1 ja nr 2 osaks mh eluruumid, millest ükski ei paikne endise koolimaja esimesel korrusel vahetult kostja mitteeluruumi kõrval. Kostja mitteeluruumis eluruumid puuduvad. Vallavalitsuse 14.01.2009 ehitusloa nr 3583E kohaselt on endine koolimaja kasutusel elamu-päevakeskusena, milles on kaks korterit. Kohus ei nõustunud hagejatega, et kostja peaks talle kuuluva mitteeluruumi ehitama ümber korteriks (eluruumiks) või peaks hoiduma selle senisele kasutusotstarbele (mitteeluruum ürituste korraldamiseks) vastavast kasutusest. Mitteeluruumi ei pea kasutama eluruumina ega hoiduma selle muul viisil kasutamisest üksnes seetõttu, et maa kasutamise sihtotstarve on elamumaa. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus on jätnud õigusvastaselt kohaldamata õigusnormid, mis näevad ette maa ja ehitise kasutamise ainult vastavalt nende otstarbele. Maakohus on jätnud tähelepanuta hagejate väited selle kohta, et kostjapoolne elamu kasutus on vastuolus maa ja ehitise kasutusotstarbega. Maakohus ei ole välja toonud, millistele õigusnormidele tugineb väide, et tulenevalt ehitise kasutamise otstarbest tuleb vajadusel muuta ehitise aluse maa kasutamise otstarvet, mitte vastupidi. Hagejad märgivad, et katastriüksuse lubatud kasutusotstarve on vaid see, milline on tema määratud katastriüksuse kasutamise otstarve. Juhul, kui maa kasutamise otstarve maa registreeritud otstarbest ei sõltuks, puuduks maa ostarvet ja selle määramist reguleerivatel õigusaktidel mõte. Kohtu eeltoodud järeldus tähendaks seda, et sisuliselt oleks igal ehitise

omanikul sõltumata maaüksusele määratud kasutusotstarbest võimalik valida enda äranägemise järgi sobiv maa kasutamise otstarve, ilma, et seda õigusaktid takistaks. Kaasomandis oleva asja majanduslikku otstarvet saab muuta ainult kõigi kaasomanike nõusolekul. Maatükki tuleb kasutada vaid selle registreeritud otstarbel. Kasutamise õigust on võimalik muuta vaid juhul, kui kõik maa kaasomanikud on sellega nõus. Poolte elamu asub täielikult elamu sihtotstarbega maal, mida võib kasutada vaid alaliseks või perioodiliseks elamiseks ning millel pole lubatud avalike ürituste läbiviimine. Eeltoodud põhimõtted maa kasutamise otstarbe kohta kehtivad ka ehitise otstarbe ja selle määramise kohta. Kohus on lisaks maa kasutamise otstarbele jätnud täielikult tähelepanuta hagejate väited ehitise kasutamise otstarbe kohta (18.10.2013 menetlusdokument). EhS § 32 lg 3 kohaselt võib ehitist või selle osa kasutada vaid ettenähtud kasutamise otstarbel. Pooltele kuuluva ehitise kasutamise otstarbeks on ehitisregistri andmetel määratud „muu kahe korteriga elamu“ otstarve ning 2013. aasta alguses on kostja teiste kaasomanikega kooskõlastamata täiendavalt määranud elamule lisaks „Päevakeskuse“ otstarbe. Otstarve „Päevakeskus“ on Majandus- ja kommunikatsiooniministri 04.12.2012 määruse nr 78 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ järgi määratletud elamuna ja alammääratlusega „hoolekandeasutuste hooned“. Nimetatud otstarbega ehitises ei saa korraldada avalikke üritusi. Avalike ürituste kasutamiseks sobiks näiteks mitteelamute all olev „Klubi, rahvamaja“ liigitus, millist otstarvet pole elamule kunagi määratud. Maakohus on jätnud hagejate need väited tähelepanuta. Seega ka ehitise olemasoleva kasutusotstarbe järgi on pooltele kuuluvat ehitist võimalik kasutada vaid elamu otstarbel, mitte avalike ürituste toimumise kohana. Kohus on andnud müranormidele ebaõige õigusliku hinnangu. Hagejad ei ole kinnitanud, et ehitises ei ole tehtud kapitaalremonti. Poolte kasutuses olevad korterid asuvad vanemas majas, mistõttu on need vajanud pidevalt remont- ja hooldustöid. On arusaamatu, kuidas õigustaks normidest mittekinnipidamist asjaolu, et ehitises on tegemata kapitaalremont. Kohtu poolt viidatud norm eeltoodut ei kinnita ja räägib sellest, et ehitise remondi korral tuleb eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt nõuetele. Normis pole öeldud, et juhul kui eluruumide osas jääb remont tegemata, võib määruses sätestatud müranorme takistamatult ületada. Ebaõige on kohtu seisukoht, et mürakaitse nõuded on esitatud sotsiaalministri määruses nr 42 eeldusel, et müraallika ruumis ületab müra 80dB-i ning et hagejatel tuleb tõendada müra ületamist kostja mitteeluruumis. Kohtu seisukoha järgi oleks vanemas renoveerimata eluruumis lubatud mistahes müra, kui müraallika poolt ruumis tekitatud müratase jääb 80 dB piiresse. Teisisõnu saaks määrusega lubatud piirmääradest kinnipidamist kontrollida üksnes eeldusel, kui mõõta müraallika poolt tekitatud mürataset müraallika ruumis. Määruse nr 42 § 8 räägib just konkreetselt olmemürast ja vanemate elumajade heliisolatsiooninõuetest, kaitstes vaemate majade elanikke vähem helipidavate seinte tõttu naabriteni kanduva olmemüraga seotud vastutuse eest. Olmemürale kohalduvad nõuded ei kohaldu aga olukorras, kus müraallikaks on muu tegevus, mis ei seondu igapäevase elu käigus tekitatud olmemüraga (nt tehnoseadmetest või helivõimendusest tulenev müra). Viimati nimetatud müra puhul saaks müranormide ületamist hinnata kõikjal elamus – ka müraallika ruumis müra suurust eelnevalt määramata. Olmemüra tuleb eristada muust mürast. Muu müra puhul ei peaks hagejad tõendama määruse kohaldumiseks helirõhutaset müraallika ruumis, vaid piisaks kui hagejad tõendavad, et nende eluruumides esineb müraallikast tulenevalt lubamatust kõrgem müratase. Müra tekitaja peab sellise müra puhul olema ise piisavalt hoolas, et võõrastesse ruumidesse kanduv müra ei ületaks normtasemeid. Ebaõige on heliisolatsiooni suuruse tõendamiskoormuse panek hagejatele. Kohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata korteriomandiseaduse asjassepuutuvad normid. Maakohus ei arvestanud sellega, et pooltele kuuluvad korteriomandid elamus. Korteriomanikel on

õigus nõuda, et kõik korteriomanikud kasutaksid oma korteriomandi reaalosa vastavalt kasutusloale ning ehitise kasutamise otstarbele. Hagejatel on õigus nõuda otstarbele mittevastava kasutamise lõpetamist ja seda, et kostja ei kasutaks korteriomandi reaalosa avalike ürituste toimumise kohana. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata hagejate esimese, s.o kostjat kohustava nõude ning vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2 teeb ringkonnakohus tühistatud osas uue otsuse ja rahuldab selles osas hagi, ühtlasi jaotab ümber menetluskulud. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Maakohus tuvastas nii vaidlusvälised kui vaidluse all olevad asjaolud õigesti. Kohus tuvastas Terviseameti 07.06.2013 müra mõõtmise aruande nr 6/4-6-2/766A (tl 51-59, I köide) ja tunnistaja KP ütluste järgi, et hagejate korterites nr 1 ja nr 2 mõõdeti 23.05.2013 toimunud huvialakooli kontserdi ajal vahemikus kell 18.50-20.50 mõõtetsüklite A-kaalutud helirõhkude keskmised ekvivalenttasemed LpA,eg,T vastavalt 45,8 ja 44,9 dBA ning müra maksimaalne tase LpAmax 52 ja 58 dBA (müra hinnatud tase kogu päeva vältel on aruande kohaselt 41,1 ja 40,1 dB), kuid leidis samas, et ehitusseaduse volitusnormi alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud nõudeid ei ole praeguses vaidluses võimalik kohaldada. Seejuures on maakohus märkinud, et kuigi Vabariigi Valitsuse määrusega nr 38 ja sotsiaalministri määrusega nr 42 kehtestatud piirmäärad ei ole tehniliste tingimuste täitmata jätmise tõttu kohaldatavad, saab siiski hagejate korteris sooritatud mõõtmise tulemusi kõrvutada piirmääradega ja hinnata, kas müra kahjustab oluliselt hagejate korteriomandite kasutamist AÕS § 143 lg 1 tähenduses. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väidetega selle kohta, et maakohus on tõlgendanud ja kohaldanud õigusnorme tuvastatud asjaolude suhtes ebaõigesti. Maakohus, lähtudes Tervise-ameti müra mõõtmise aruande tulemustest, leidis, et hagejad ei ole tõendanud, et kostja rikuks liiklusmüra või muid määrustega nr 38 ja nr 42 kehtestatud normtasemeid sellisel määral, et hagejate korterites mõõdetud mürataset saaks pidada ohtlikuks inimese tervisele või selle tõttu oleks oluliselt takistatud rahuldavates tingimustes elamine ja töötamine. Maakohus leidis ekslikult, et määruses nr 42 sisalduvad mürakaitse nõuded kohalduvad vaid eeldusel, et müraallika ruumis ületab müra 80 dB, s.o sõltumata sellest, milline on naaberruumides mõõdetud müratase. Et antud juhul on tegemist ehituslikult vanema hoonega, mille puhul võib seinte konstruktsioonist tingituna olmemüra levimine olla tavapärasest suurem, ei tähenda, et müra puhul, mida põhjustab tegevus, mis ei ole seotud tavapärase elutegevuse, võiks müra tekitaja samadel kaalutlustel vastutusest vabaneda. Nõustuda tuleb apellantidega, et praegusel juhul on vaidluse all siiski kostja korteriomandist lähtuv müra, mille puhul ei ole tegemist tavapärase elutegevuse käigus tekkiva nn olmemüraga, vaid mitmesugustest muudest allikatest (helivõimendus jm) lähtuva müraga. Sellise müra puhul ei pea hagejad tõendama määruse kohaldamiseks helirõhutaset müraallika ruumis, vaid piisab, kui on tõendatud, et nende eluruumides esineb müraallikast tulenevalt lubatust kõrgem müratase. Heliisolatsiooni nõuetele vastavusest sõltumata ei tohiks naaberkinnisasjale kanduv müra ületada lubatud normtaset. Eeltoodud põhjustel ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hagejate esimese, s.o kostjat kohustava nõude rahuldamiseks tuli hagejatel tõendada, milline oli helirõhutase kostja ruumis kontserdi ajal. Praegusel juhul on hagejad tõendanud, et kostja tegevuse tulemusel ületab nende ruumidesse kanduv müra lubatud

mürataseme, mistõttu ei ole hagejad kohustatud seda AÕS § 143 lg 1 järgi taluma. AÕS §-st 89 tulenevalt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist. Kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal tuleb järeldada, et kuna hagejad ei ole kohustatud kõnealust rikkumist taluma, lasub kostjal kohustus tema korteriomandist lähtuvat mürataset piirata ning tagada, et see jääks õigusaktides kehtestatud normide piiridesse. Kostja menetluslikust positsioonist nähtuvalt ei ole välistatud norme ületava müra tekitamine ka tulevikus, mistõttu kuulub rahuldamisele ka kostja edasist tegevust käsitlev hagejate nõue. Hagejate teise nõude (sh alternatiivse nõude) rahuldamiseks ei anna apellatsioonkaebuse väited alust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse vastavate põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et maakohus ei ole selles osas eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel. Nõustuda tuleb maakohtuga, et vaid erandlikud asjaolud võimaldaksid kostja omandiõiguse piiramist, keelates korteriomanikul tema korteriomandi reaalosa teatud viisil kasutamist või lubades selle kasutamist ainult ühel viisil. Hagejate selle nõude rahuldamine riivaks oluliselt AÕS § 68 lg-st 1 tulenevat kostja õigust oma korteriomandit vallata ja kasutada. Maakohus viitas põhjendatult võimalusele otsustada kaasomanike häälteenamusega või taotleda kohtult määrata kasutuskorras kindlaks kaasomaniku osa valdusest tulenevate kahjulike mõjutuste piirangud. Maakohus tõlgendas korteriomandite moodustamisel sõlmitud 25.04.2005 kokkulepet õigesti. Et hoone ruumidest räägitakse kui eluruumidest (kolmest eluruumist kui korterist), ei võimalda järeldada, et poolte tahteks oli reguleerida iga omaniku omandisse jäävate ruumide kasutusviisi. Vaidlust ei ole selles, et kostja omandisse jäänud korteriomand ei ole ehituslikult mõeldud kasutamiseks eluruumina (korterina), mitteeluruumiks on see märgitud ka kinnistusraamatu kandes. See, et tegemist on elamumaaga, ei võimalda panna kostjale hagejate soovitud kohustusi. Pealegi on ringkonnakohus asunud eelnevalt seisukohale, et hagejate õiguste tagamiseks peab kostja järgima tekitatava müra osas kehtivaid norme, mida võib praegusel juhul hinnata piisavaks abinõuks.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ja rahuldab hagi osaliselt, jätab ta menetlusosaliste poolt kahes kohtuastmes kantud menetluskulud nende endid kanda (TsMS § 163 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ K. Kirspuu

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.