Ago Viner hagi Ahti Tilga vastu 18 214,82 euro (285 000 krooni) nõudes Menetluskulude kindlaksmääramine
Vaidlustatud kohtulahend
12. juuni 2014 Tartu Maakohtu määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ago Vineri määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja: Ago Viner (isikukood: XXX; aadress: XXXX, Tartu); lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul (OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus); Vastustaja: Ahti Tilk (isikukood: XXXX; aadress: XXXX); lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Geidi Sile (Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Uuendada menetlus tsiviilasjas nr 2-10-19622 Tartu Maakohtu 12. märtsi 2014. a määruse peale esitatud määruskaebuses.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 12. juuni 2014 määrus väljamõistetavate menetluskulude suuruse osas.
3.Teha asjas uus määrus, millega rahuldada Ago Vineri menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt ning mõista Ago Vineri kasuks Ahti Tilgalt välja menetluskuluna 6 174,68 eurot (kuus tuhat ükssada seitsekümmend neli eurot ja kuuskümmend kaheksa senti), millest 3 834,68 eurot on riigilõiv ning 2 340 eurot on lepingulise esindaja kulu.
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Ago Viner (hageja) esitas 27. aprillil 2010 Tartu Maakohtule hagiavalduse Ahti Tilga (kostja) vastu laenulepingust tuleneva põhikohustuse 285 000 krooni, viivise, intressi ning leppetrahvi väljamõistmiseks. Tartu Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. veebruari 2013 otsusega Tartu Maakohtu otsuse, rahuldas hagi osaliselt ning jättis menetluskulud Ahti Tilga kanda. Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu määrusega 31. juulil 2013.
19.augustil 2013 esitas Ago Viner kohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Avalduse kohaselt on Ago Vineri menetluskuluks riigilõivud 3 834,68 eurot (riigilõiv hagiavalduselt 30 000 krooni ning apellatsioonkaebuselt 1 917,34 eurot) ning õigusabikulud kokku summas 4 020 eurot (s.h käibemaks). Ago Viner kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta arvelt nähtuvat käibemaksu oma muust käibest maha arvestada. Osutatud õigusteenuse kirjelduse kohaselt osutas Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus talle õigusabiteenuseid kokku 33,5 tundi hinnaga 100 eurot / tund (ilma käibemaksuta). Ahti Tilk esitas 28. oktoobril 2013 vastuväite menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele nii riigilõivu kui õigusabikulude osas. A. Tilk leidis, et nii hagiavalduse esitamise hetkel (22. aprillil 2010) kehtinud riigilõivuseaduse § 56 lg 1 ja lisa 1, kui ka apellatsioonkaebuse esitamise hetkel (29. septembril 2011) kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg-d 1 ja 22 ning lisa 1, on vastuolus põhiseadusega. Hagiavalduse ning apellatsioonkaebuse esitamisel kehtinud riigilõivumäärad ületasid legitiimsete eesmärkide saavutamiseks vajalikku läve ning olid muutnud kohtusse pöördumist ja edasikaebamist pärssivaks, mitte aga nn põhjendamatuid hagisid ja kaebusi ärahoidvaks meetmeks. A. Tilga hinnangul on põhjendatud lähtuda vastuväite esitamise ajal kehtivast riigilõivuseaduse redaktsioonist, mille § 57 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 koosmõjul kuuluks hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel samasuguse hinnaga tsiviilasjas tasumisele riigilõiv summas 650 eurot ning jätta seda summat ületavas osas (2 x 650 eurot) hageja avaldus rahuldamata. Hageja lepingulise esindaja kulud ei ole avalduses toodud ulatuses põhjendatud ega vajalikud, mistõttu A. Tilk ei ole kohustatud neid hüvitama.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Maakohus 12. juuni 2014 määrusega rahuldas Ago Vineri avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Maakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata alates 01. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud riigilõivuseaduse § 56 lg 1 ja lisa 1, mis koostoimes nägid ette, et hagiavalduse esitamisel tsiviilasjas hinnaga 275 000 krooni kuni 300 000 krooni tuleb tasuda riigilõivu 30 000 krooni ning alates 01. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg-d 1 ja 22 ning lisa 1, mis koostoimes nägid ette, et apellatsioonkaebuse
esitamisel tsiviilasjas hinnaga 17 575,70 eurot kuni 19 173,49 eurot tuleb tasuda riigilõivu 1 917,34 eurot. Maakohus määras edastada määrus selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Maakohus määras Ahti Tilk poolt Ago Vinerile tsiviilasjas nr 2-10-19622 hüvitatavate menetluskulude suuruseks 3 200 (kolm tuhat kakssada) eurot, mille mõistis Ahti Tilgalt Ago Vineri kasuks välja. Maakohus leidis Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas nr 3-2-1-68-13 (p 15) arvestades, et kostja, kel ei ole põhimenetluse ajal alust tugineda hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumist ettenägevate sätete põhiseadusvastasusele, saab seda teha vastuväites menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele. Riigikohus on tunnistanud põhiseadusvastasteks mitmed RLS § 57 lisa 1 sätteid. 22. aprillil 2010 ja
29.septembril 2011 kehtinud RLS lisa 1 seda osa, mille alusel maksis hageja käesolevas asjas riigilõivu, ei ole maakohtu määruse tegemise ajaks veel põhiseadusvastaseks tunnistatud. Tuginedes Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-4-1-6-09 leidis maakohus, et riigilõiv, mida hageja seaduse kohaselt pidi tasuma, on ebaproportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgiga, mille saavutamiseks on riigilõivu määrad kehtestatud. Hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel kehtinud riigilõivu määrad tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta PS § 152 lg 1 alusel kohaldamata. Maakohus leidis, et vastavalt kostja taotlusele on põhjendatud välja mõista kostjalt hageja kasuks riigilõiv vastavalt vastuväite esitamise ajal kehtinud seadusele. Käesoleva hagi hinnaks on 285 000 krooni, s.o 18 214,82 eurot, millelt alates 01. juulist 2012 kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg 1 ja lisa 1 esimese lause kohaselt tuleb tasuda riigilõivu 650 eurot. RLS § 57 lg 1 kohaselt tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. Sellest tulenevalt on põhjendatud määrata kostja poolt hagejale hüvitatavaks riigilõivuks kokku 1 300 eurot (2 x 650 eurot). Maakohus luges hageja esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks õigusabi osutamisel 950 minutit, s.o 15 tundi ja 50 minutit. Tunnihinnaks on arvel märgitud 100 eurot (ilma käibemaksuta), seega rahaliselt on hageja lepingulisele esindajale tehtud kulutused kokku 1 583,33 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja ei ole teenuse osutamise tunnihinnale vastuväiteid esitanud.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.Ago Viner esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 12. juuni 2014 määrus ja teha asjas uus lahend, millega rahuldada Ago Vineri menetluskulude hüvitamise avaldus täies ulatuses. Määruskaebuse kohaselt: 1) ei ole õige jätta määruskaebuse esitaja kanda riigilõivu osas, milles kohus on algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve. Määruskaebuse esitaja ei saa enam neid summasid riigilt tagasi küsida, kuna menetlus on antud tsiviilasjas juba lõppenud ja lahend jõustunud; 2) ei saanud maakohus jätta riigilõivuseaduse sätteid (tuginedes põhiseadusega vastuolule) vastustaja taotluse alusel, kes ei ole neid lõivusummasid tasunud, kohaldamata; 3) on maakohus ebaõigesti vähendanud väljamõistetavate õigusabikulude suurust (4 020 eurolt 1 900 eurole). Tegemist oli mahuka menetlusega, mis jõudis maakohtust Riigikohtusse ja sealt tagasi ringkonnakohtusse. Asjas toimus arvukalt istungeid ja kirjalike protsessidokumentide koostamist. Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi, nagu seda on teinud maakohus, küll aga peab vastaspooltelt väljamõistetava õigusabikulu suurus tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta maakohtu määrus muutmata. Vastuse kohaselt: 1) on maakohus õigesti ja põhjendatult kontrollinud hageja poolt menetluses tasutud riigilõivu põhiseaduspärasust. Põhimenetluse raames ei olnud vastustajal võimalik nõuda määruskaebuse esitaja poolt tasutud riigilõivu tagastamist ega selle suuruse kontrollimist. Kohtul on menetluskulude kindlaksmääramise menetluses kohustus kontrollida tasutud riigilõivu seaduspärasust, seega ka põhiseaduspärasust. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem; 2) on maakohus määruskaebuse esitaja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimisel püsinud TsMS § 175 lõikest 1 tuleneva diskretsiooniõiguse piirides. Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid (ja neile kulunud aega) teadmata. Määruskaebuse esitaja poolt maakohtule tehtud üldsõnaline etteheide ei anna alust teistsugusele järeldusele jõudmiseks. RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Tartu Ringkonnakohus peatas 11. septembri 2014 määrusega TsMS § 356 lg 2 alusel määruskaebemenetluse kuni Tartu Maakohtus põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud riigilõivuseaduse sätete põhiseaduspärasuse kontrollimiseni Riigikohtus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 20. novembri 2014 otsusega nr 3-4-1-46-14 rahuldamata Tartu Maakohtu taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; RT I, 22.12.2010, 1) § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 275 000 krooni kuni 300 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 30 000 krooni, ja riigilõivuseaduse (RT I, 31.12.2010, 25; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 17 575 euro 70 sendi kuni 19 173 eurot 49 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 1 917,34 eurot. Riigikohus on asjades nr 3-4-1-17-13 ja nr 3-4-1-13-14 tunnistanud proportsionaalseks abinõuks menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise legitiimsete eesmärkide tagamisel vaidlusalusest 30 000 krooni ehk 1 917,34 euro suurusest riigilõivu määrast kõrgema riigilõivu määra. Riigikohus on eelnimetatud üldkogu otsusele viidates tunnistanud põhiseaduspäraseks praegu vaidluse all olevast riigilõivu määrast ka 159,77 eurot madalama riigilõivu määra kohtuasjas, kus menetlusosalisteks olid füüsilised isikud (vt otsus nr 3-4-1-61-13). Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis, et praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, mille põhjal peaks kolleegium otsustama teisiti tsiviilasjas nr 2-10-19622 hagiavalduselt tasuda tulnud 30 000 krooni ja apellatsioonkaebuselt nõutud 1 917,34 euro suuruse riigilõivu põhiseaduspärasuse suhtes.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse, toimiku materjalide ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega nr 3-4-1-46-14, leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab Ago Vineri menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt. Ringkonnakohus mõistab Ahti Tilgalt Ago Vineri kasuks välja menetluskuluna 6 174,68 eurot, millest 3 834,68 eurot on riigilõiv ning 2 340 eurot on lepingulise esindaja kulu.
Ago Viner taotles maakohtult menetluskuluna riigilõivu ja õigusabikulu väljamõistmist kokku 7 854,68 eurot. Maakohus mõistis nii riigilõivu kui ka õigusabi vähendatud ulatuses välja. Ringkonnakohus analüüsib esmalt riigilõivuga seonduvat, seejärel võtab seisukoha hüvitatavate õigusabikulude osas.
8.Maakohus tunnistas riigilõivuseaduse normid, mille alusel Ago Viner tasus hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu, põhiseadusega vastuolus olevaks ning mõistis Ago Vineri kasuks riigilõivuna välja kokku 1 300 eurot. Riigikohus jättis rahuldamata maakohtu taotluse tunnistada nimetatud riigilõivuseaduse normid, s.o § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 275 000 krooni kuni 300 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 30 000 krooni, ja § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 17 575 euro 70 sendi kuni 19 173 eurot 49 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 1 917,34 eurot, põhiseadusega vastuolus olevaks. PS § 152 teise lause kohaselt on üksnes Riigikohtul õigus tunnistada kehtetuks mis tahes seadus või muu õigusakt, mis on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega. Kuivõrd Riigikohus leidis, et vaidlusalused riigilõivuseaduse normid, mille maakohus tunnistas põhiseaduse vastaseks, ei ole põhiseadusega vastuolus ning seega kehtivad, tuleb maakohtu 12. juuni 2014 määrus selles osas tühistada. Vaidlust ei ole, et hagiavalduse esitamisel on Ago Viner tasunud riigilõivu 30 000 krooni, s.o 1 917,34 eurot ja apellatsioonkaebuselt 1 917,34 eurot, kokku 3 834,68 eurot. Kuivõrd TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb Ahti Tilgalt mõista Ago Vineri kasuks Ago Vineri poolt tasutud riigilõiv täies ulatuses, s.o 3 834,68 eurot.
9.Ago Viner taotles ka lepingulise esindaja kulude hüvitamist. TsMS § 175 lg 1 võimaldab kaotanud poolelt mõista teise poole kasuks välja lepingulise esindaja kulud üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
9.1.Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Seejuures tuleb asja keerukuse hindamisel arvestada asjaoludega, kas menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, kas asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, samuti seda, kas asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem. Käesolev vaidlus läbis kolm kohtuastet. Ringkonnakohus leiab, et kuigi antud tsiviilasjas toimunud vaidlus ei ole tõendite hulga ja menetlustoimingute arvu poolest tavapärasest mahukam (2 köidet), on tegemist keskmisest keerukama vaidlusega.
9.2.Ago Viner taotles lepingulise esindaja kulude summas 4 020 eurot (koos käibemaksuga) hüvitamist. Maakohus rahuldas taotluse osaliselt ning mõistis Ahti Tilgalt Ago Vineri kasuks õigusabikulude katteks 1 900 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus osaliselt nõustub maakohtu põhjendustega menetluskulude kindlaksmääramise osas, kuid leiab, et maakohus on õigusabikulude hüvitamise taotluse lahendamisel põhjendamatult vähendanud hüvitatavate õigusabikulude suurust enam kui kahekordselt.
9.3.Kuivõrd ringkonnakohus leiab, et tegemist oli keskmisest keerukama vaidlusega, ei nõustu ringkonnakohus maakohtu käsitlusega, et menetlusdokumendi koostamise puhul tuleb lugeda lepingulise esindaja põhjendatud ajakuluks 40 minutit ühe lehekülje kohta. Ago Viner taotleb 19. augusti 2013 menetluskulude kindlaksmääramise avalduses lepingulisele esindajale tehtud kulude hüvitamist esindaja töö eest 18 tunni ulatuses alljärgnevate kirjalike dokumentide eest: 22. aprillil 2010 hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse koostamine (3,5 t);
14.oktoobril 2010 tutvumine A. Tilga määruskaebusega, määruskaebusele vastuse koostamine (2 t);
(4 t); 22. mail 2012 kassatsioonkaebuse koostamine (3,5 t). Toimiku materjalidest nähtuvalt on nimetatud dokumentide sisulise teksti maht kokku ligi 17 lehekülge. Maakohus rahuldas taotluse nimetatud dokumentide koostamise eest 500 minuti, s.o 8 tundi ja 20 minutit ulatuses (maakohtu määruse p-d 11, 14, 17, 18 ja 21). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega 22. aprilli 2010 kulukirje arvestamata jätmise osas. Õige on ka maakohtu seisukoht, et 22. mai 2012 kassatsioonkaebus ei sisalda uusi asjaolusid ning kordab juba varasemalt esitatud seisukohti. Ringkonnakohus leiab, et on põhjendatud mõista vastustajalt määruskaebuse esitaja kasuks välja määruskaebuse esitaja lepingulise esindaja kulu 12 tunni ulatuses ülalpool loetletud kirjalike dokumentide koostamise eest.
9.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga hüvitatavate õigusabikulude osas seoses kohtuistungitel osalemisega. Kohtuistungite puhul on põhjendatud hüvitada lepingulisele esindajale kulu kohtuistungil osalemise eest vastavalt kohtuistungi kestusele ning kohtuistungiks ettevalmistumise eest 0,5 tunni ulatuses (maakohtu määruse p-d 13, 16, 20 ja 22, põhjendatud ajakulu 325 minutit, s.o 5 tundi 25 minutit). Ringkonnakohus toetab maakohtu seisukohta, mis puudutab menetlusdokumentidega tutvumise ajakulu põhjendatust (maakohtu määruse p-d 12, 15 ja 19, põhjendatud ajakulu 125 minutit, s.o 2 tundi 5 minutit).
9.5.Eespoolöeldut arvestades leiab ringkonnakohus, et Ago Vineri lepingulise esindaja kulu on põhjendatud 19,5 tunni ulatuses (12 tundi + 5 tundi 25 minutit + 2 tundi 5 minutit). Poolte vahel puudub menetluse praeguses staadiumis vaidlus, et vastustaja esindaja poolt osutatud õigusabi tunnihind 100 eurot (lisandub käibemaks) on mõistlik. Tunnitasuga 100 eurot on tasu 19,5 tunni eest 1 950 eurot (100 * 19,5), millele lisandub käibemaks 390 eurot, tasu koos käibemaksuga moodustab 2 340 eurot. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitajale tuleb hüvitada riigilõiv 3 834,68 eurot ning määruskaebuse esitaja lepingulise esindaja kulu 2 340 eurot. Sellest tulenevalt kuulub Ahti Tilgalt väljamõistmisele Ago Vineri menetluskuluna A. Vineri lepingulise esindaja kulu koos riigilõivuga kokku 6 174,68 eurot (2 340 + 3 834,68).
10.Maakohus leidis vaidlustatud määruse p-s 9, et lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmisel TsMS § 175 lg 1 tähenduses tuleb arvestada Vabariigi Valitsuse
04.septembri 2008 määrusega nr 137 (Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad). Ringkonnakohus peab oluliseks märkida, et Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 resolutsiooni p-dega 2-5 tunnistas Riigikohus alates
01.jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud TsMS § 175 lg 3 redaktsiooni, TsMS § 175 lg 4, Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 ja Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008. a määruse nr 137 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Seega on maakohtu viide piirmääradele asjakohatu.
11.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.