Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Kostja rikkus konfidentsiaalsuskohustust, kasutades ära ärisaladuse hulka kuuluvat teavet hageja personalipoliitika kohta, täpsemalt teavet töökorralduse, töötajate töötingimuste, töötasude ja töötasu süsteemide kohta. Nimetatud informatsioon on töölepingu p. 6.3 kohaselt ärisaladuse hulka kuuluv.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Väär on hageja arusaam, justkui poolte vahel kehtinuks kuni töölepingu lõppemiseni konkurentsikeeld. Seadus võimaldab konkurentsipiirangus kokku leppida, kuid seob selle kehtivuse rangelt TLS § 23 lõikes 3 sätestatud tingimuste täitmisega. Poolte vahel puudus selline kokkulepe, mis oleks kehtestanud konkurentsipiirangu ruumiliselt, esemeliselt ja töötajale äratuntavalt. Seepärast on konkurentsipiirang TLS § 23 lg. 4 alusel tühine, välistatud on piirangu rikkumine ja rikkumisega kahju kandmine. Ärisaladust reguleerivte normide alusel peab tööandja ühepoolselt määratav ärisaladus vastama järgmistele tingimustele. Teave peab olema teatavaks saanud seoses käsundi täitmisega ja sellise teabe saladuses hoidmiseks peab käsundiandjal olema õigustatud huvi (VÕS § 625 lg. 1). Teave ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad. Teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu. Teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas. Loetletud tingimuste täitmise kohta hagis põhjendusi ei ole. Seega on alusetu toetuda asjaolule, justkui R.S.- e, T.L. e ja R.S. andmed ning nimetatud töötajatele (mitte hagejale) teadaolevad andmed Tallinna Lauluväljakule pakkumiste koostamise kohta moodustaksid ärisaladuse, mille hoidmise suhtes on kostjal kohustusi. Samuti on tõendamata, et R.S., T.L. ja R.S. olid hageja töötajad ja millal nende töösuhe lõppes. Samuti on paljasõnaline ja väär väide, justkui kostja kasutanuks hageja ärisaladust. Hageja viitab kõlvatu konkurentsi defineerimisel KonkS § 50 lg. 1 punktile 2, kuid eirab normi täpsustavat §-i 52. Kõlvatu konkurentsi osutamise keeld rakendub ettevõtjatevahelises suhtes. Hageja esitas aga paljasõnalise väite, justkui kostja oleks ettevõtja Konks § 2 tähenduses. Tõendamata on, et kostja rikkus enda kohustusi tulenevalt ärisaladuse hoidmisest, meelitas hageja töötajaid lõpetama töölepingut hagejaga ja kutsus neid tööle AS-i E. Samuti ei esitanud hageja tõendeid, et kostja oleks selliselt käitudes tegutsenud mõne ettevõtja huvides. Ainuüksi seetõttu on välistatud kõlvatust konkurentsist tulenevad nõuded. Seega puudub alus kõlvatu konkurentsi osutamise tuvastamiseks ja sellest tulenevalt kahju põhjustava tegevuse keelamiseks. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas vaheotsusega hageja nõude ärisaladuse hoidmise kohustuse ja konkurentsipiirangu rikkumise tuvastamiseks, tunnustas kahju hüvitamise nõuet konkurentsikeelu rikkumise ja ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest ja otsustas jätkata menetlust tekitatud kahju suuruse üle. Töölepingu nr. 515 muudatuse 03.09.2009 kohaselt kostja töötas hageja juures pakendi- ja paberijäätmete teenusejuhi ametikohal ning kohustus hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust,

mitte osutama tööandjale konkurentsi. Kostja ametijuhendi 18.01.2010 kohaselt olid K. G. tööülesanneteks pakenditeenusega seotud aruandluse pidamine, andmete haldamine ja kontrollimine, tagades AS R pakendiaruandluse seadusele vastavuse; taaskasutuskinnituste väljastamine ning vastava arvestuse pidamine, taaskasutusse suunatud materjalide kohta arvestuse pidamine, Tidega seotud lepingute ja muude kokkulepete haldamine ning nendest tulenevate tingimuste täitmise kontrollimine, vastavate arvete ja aruannete koostamine ning väljastamine; pakenditeenuse sisene haldamine, töötajate regulaarne koolitamine; teenindavate jäätmejaamade haldamine; pakenditeenuse arendamiseks ettepanekute tegemine ja pakutavate teenuste parendamine; pakenditeenust puudutava seadusandluse ja õigusaktide ning nende võimalike muudatuste jälgimine ja arvestamine. Kostja avaldusest nähtub, et ta soovis töölt lahkuda hageja juurest omal soovil alates 11.10.2012. Tööleping lõpetati kostjaga 08.10.2012. Poolte vahel on TLS § 23 lg. 1 mõistes konkurentsipiirangu kokkulepe sõlmitud töölepingu punktis 6.2 ning punktis 6.3 on täpsustavalt kokku lepitud, et kostja kohustub mitte osutama tööandjale konkurentsi. Vastav kokkulepe on poolte poolt allkirjastatud ja kehtiv. Konkurentsipiirangu kokkuleppega kohustus kostja seega mitte tegutsema hagejaga konkureerival majandus- või kutsetegevuse alal äriettevõtjana (omanikuna, osanikuna, juhatuse või nõukogu liikmena) ning mitte osutama konkurentsi. Hageja esindaja A. R. vande all antud seletusega leidis tõendamist, et K. G. töötas R ASi pakendi- ja paberijäätmete teenusejuhina. Tema tööülesanneteks olid pakendi- ja paberjäätmete teenusejuhina pakenditeenuse protsessi juhtimine, arendamine ja aruandluse pidamine ja koostööpartnerite töö korraldamine, eesmärkide seadmine, protsessiosaliste nõustamine ja koolitamine, pakenditeenuseprotsessi arendamine, uute teenuste loomine. Põhilised olid arenguplaanid turuosa kasvatamiseks ja uute teenuseliikide loomiseks. K. G. pidi otsima võimalusi pakendi käitlemisega seotud uute lahenduste turule toomiseks. 2012 ja 2011 tehti kliendivajaduste uuringu projekt. Selgus, et klientidel on vajadus jäätmete üle arvestuse pidamiseks. K. G. oli selle projekti meeskonnaliige. K. G. selle vastu huvi üles ei näidanud ja reaalseid samme ei astunud. Projekti tulemusena kaardistati jäätmemajanduse teemana kliendi vajaduse arendus ja seda sai K. G.-ga töövestluse käigus arutatud pakendikäitluse uue arengusuunana. Pakendiaruandluse infosüsteem sisaldas pakendijäätmete arvestuse pidamist, eesmärgiga anda tagasisidet korrektse pakendiaruandluse koostamiseks. Jäätmete aruandluse pidamine oli hageja arendusprojektidega selgunud olulisim kliendi vajadus. Konkurentsikeelu rikkumine seondus K. G. puhul OÜ F-ga. K. G. tegu oli hageja eest varjatud kuni F OÜ 2011. a. majandusaasta aruande avalikustamiseni. Majandusaasta aruande tegevusaruandes on K. G. F OÜ juhatuse liige. F OÜ põhiliseks tegevuseks 2011 oli ettevõtete nõustamine pakendiseadusest tulenevate nõuete täitmise osas, vajalike toetavate abimaterjalide ja süsteemide loomine. Ettevõte pakkus ka abi klientidele andmete sisestamisel. Põhjalikum info teenuste kohta oli avaldatud F OÜ ametlikul kodulehel. Vestluse käigus 2012 alguses mainis K. G., et tal on uusi plaane ja äri arengusuundi, mida ta keeldus täpsustamast. See tekitas huvi ja vajaduse uurida elektroonilistest kanalitest kättesaadavat infot K. G.ga seotud ettevõtete kohta. See viiski F OÜ aastaaruandes toodud info avastamiseni ja kuna sai teatavaks ettevõtte nimi ja kodulehe aadress, siis oli lihtne leida infot, mis kinnitas konkureerivale firmale teenuse osutamist. K. G. keeldus täpsema info avalikustamisest, väites, et tal on omad põhjused, miks ta seda ei taha öelda. 2012 juulis sai K. G.- le tehtud ettepanek allkirjastada konfidentsiaalsuse ja konkurentsikeelu kokkulepe, kuid K. G. vastas sellele eitavalt. Selle peale sai koostatud märgukiri K. G.- le, kus oli toodud teadaolev faktiinfo konkurentsikeelu rikkumise kohta. Viidatud oli dokumentidele, millega K. G. tegevus läks vastuollu, näiteks tööleping, töökorraldusreeglid, töötajate käitumise koodeks, konkurentsipiirangud ja ärisaladuse hoidmise põhimõtted, mis olid kehtestatud R AS- s. Märgukirjas olid ära toodud konkreetsed rikkumised

ja täpsustatud ootused töötajatele. Märgukirja eesmärk oli fikseerida tekkinud olukord, leppida kokku reeglid ja põhimõtted edasiseks koostööks. Ettepanek oli see allkirjastada mõlemapoolselt, kuid K. G. keeldus alla kirjutamast. K. G. õigustas oma käitumist ja väitis nagu see ei oleks konkureeriv tegevus, millega ei saanud aga nõustuda. Tunnistaja K. S. ütlustega leidis tõendamist, et kostja üks tööülesannetega püstitatud eesmärkidest oli klientidele pakendiaruandluse väljatöötamine. Äriregistri väljatrüki kohaselt tegutses kostja OÜ F juhatuse liikmena alates 17.06.2011 ning kohtuistungil võttis kostja omaks, et on OÜ F osanik. OÜ F tegevusaruande ja kodulehe XXXXXXXXXXXXX väljavõttega leidis tõendamist, et OÜ F tegeles ettevõtete nõustamisega pakendiseadusest tulenevate nõuete täitmise osas, vajalike toetavate abimaterjalide ja süsteemide loomisega. Kostja töötas hageja juures pakendi-, tööstus- ja ehitusjäätmete teenusejuhina, osutas hageja nimel ettevõtetele nõustamisteenust ja vastutas mainitud lahenduste koostamise eest. Seega OÜ F tegutses hagejaga konkureerival majandus- või kutsealal, kuna mistahes pakendijäätmete/aruandluse valdkonnaga seonduva teenuse osutamise näol on tegu konkureerivas valdkonnas tegutsemisega, sest vastav valdkond oli hageja tegevusvaldkonnaks ja arengusuunaks. F OÜ on teenuse reklaamimisel rõhunud enda pikaajalisele ja praktilisele kogemuste baasile. Vastavad kogemused said tugineda üksnes kostja töötamisel hageja juures ning hageja ärisaladustel ja muul töötamise jooksul teadasaadul. Kostja rikkus konkurentsikeelu kokkulepet - tegutses äriettevõtjana hageja tegevusvaldkonnaga konkureerivas valdkonnas. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist kostja väide, et ta ei tegelenud konkureeriva tegevusega, kuna tegu oli laoprogrammiga ja andmesisestusteenuse osutamisega. Kostja vande all antud seletusega leidis tõendamist, et laoprogrammi töö seisnes selles, et kui hulgimüügiettevõttesse osteti kaupa, siis see pandi programmi sisse ja programm luges ära mitu pudelit või pappkasti kaubaga kaasas on. Seega programm luges taarat. See oli sissetuleva kauba pakendiarvestus. Eelpooltoodud tõenditega leidis tõendamist hageja seisukoht, et väljatöötatud programmi näol oli tegu pakendijäätmete üle arvestuse pidamist võimaldava programmiga, mitte tavalise laoprogrammiga. Hageja esindaja A. R. vande all antud seletusega leidis tõendamist, et kostja välja töötatud pakendiaruandluse infosüsteem sisaldas pakendijäätmete üle arvestuse pidamist, eesmärgiga anda tagasisidet korrektse pakendiaruandluse koostamiseks. Jäätmete aruandluse pidamine oli hageja arendusprojektidega selgunud olulisim kliendi vajadus. Kohtuistungil leidis tõendamist, et just sellise aruandlussüsteemi loomine ja arendamine oli A. R. ja K. S. ütluste alusel kostja tööülesandeks hageja juures. 06.07.2011 üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et käsundisaaja F OÜ andis üle ja käsundiandja T OÜ võttis vastu vastavalt 20.06.2011 sõlmitud käsunduslepingule teostatud töö. Tööde teostamise periood 20.06.2011 - 05.07.2011. Teostatud töö: ettevõttesisene pakendiaruandluse süsteemi loomine ettevõttele P OÜ, sh pakendite kaalumine ettevõtte laos, pakendikalkulaatori loomine, I ja II kvartali pakendiaruande koostamine, ettevõtte vastutavate töötajate koolitamine pakendikalkulaatori kasutamiseks. Töötasu 300 eurot, millele lisandub käibemaks. Üleandmise-vastuvõtmise aktiga leidis tõendamist, et OÜ F lõi käsunduslepingu alusel T OÜ-le pakendite arvestamise tööriista ning osutas osaühingule andmesisestusteenust. Kostja arendas seega enda tööülesannete hulka kuuluvat valdkonda hoopis isikliku ettevõtte kaudu ning pakkus pakendijäätmete aruandlussüsteemi OÜ F kaudu. Kostja osutas sellega hagejale konkureerivat tegevust. Töölepingu alusel oli kostja kohustatud vastava teenuse välja arendama ja pakkuma hageja kliendile OÜ-le P hageja nime alt. Kostja eiras oma kohustust. Kostja kinnitas, et selline tegevus oligi mõeldud oma igapäevatöö kõrvaltegevusena ja kantud

soovist teenida lisatulu. Hageja esindaja A. R. seletusega leidis tõendamist, et kostja tegevuse tulemusena kaasnes OÜ P kaotamine kliendina, kuna P OÜ käive kliendina on võrreldes varasemaga vähenenud, s.o 300 euro peale. Konkurentsikeelu rikkumise muudab ilmseks ja jämedaks rikkumiseks asjaolu, et vastavalt oma ametijuhendile oli kostja oma tööülesannetest tulenevalt otseselt seotud T OÜ-ga. Kostja rollikirjelduse 18.01.2010 kohaselt kuulus kostja tööülesannete hulka ka T OÜ protsesside arendamine. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et kostja konkurentsipiirangu konkreetne sisu tuleneb hageja ühepoolsest avaldusest. Töölepingu p. 6.2 näeb sõnaselgelt ette kostja konkurentsipiirangu. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et poolte vahel 03.09.2009 sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine, kuna puudub piirangu ruumiline määratlus, esemeline piiritlus ja piiritluse äratuntavus. 03.09.2009 töölepingus on pooled kokku leppinud, et kostja töö tegemise kohaks on Eesti Vabariik. Seega on pooled kokku leppinud, et konkurentsipiirang kehtib Eesti Vabariigis. Seega oli pooltele selge, et kokkulepe kehtib vähemalt Eesti territooriumil ning kostjal on keelatud osutada hagejale konkurentsi vähemalt Eesti territooriumil. Seega konkurentsipiirang on ruumiliselt piiritletud. Poolte vahel oli kokku lepitud, et kostja ei tohtinud tegutseda tööandjaga konkureerival majandus- või kutsetegevuse alal äriettevõtjana. Seega pidi kostja aru saama, et ta ei tohtinud hageja loata töölepingu kehtivuse ajal töötada jäätmekäitlusega tegelevas ettevõttes ega tegutseda jäätmekäitlusvaldkonnas. 08.01.2010 hageja töökorralduse reeglite p. 3.6.1 sätestab, et hageja konkurentide nimekiri on Konteineris ning on kättesaadav kõikidele töötajatele. 22.05.2012 kehtestas hageja konkurentsipiirangu ja ärisaladuse kaitse põhimõtted ja kinnitati konkurentide nimekiri. Töölepinguga on tõendamist leidnud, et hageja on selgelt määratlenud, mis ajal, mis tingimusel, mis tegevusalal ei tohi kostja töötada hageja konkurendi juures ega tegutseda hagejaga konkureerival tegevusalal äriettevõtjana, mis on konkureeriv tegevus, kes on konkurendid. Hageja on jäätmekäitlusvaldkonnas tegutsev ettevõte. Seega kostja pidi mõistlikult ja äratuntavalt aru saama, et tal on keelatud töölepingu ajal ilma hageja kirjaliku nõusolekuta töötada ettevõtetes, mis tegelevad jäätmekäitlusvaldkonnas, ega tegutseda jäätmekäitlusvaldkonnas äriettevõtjana ning konkurentideks on jäätmekäitlusvaldkonnaga tegelevad ettevõtted ning konkureerivaks tegevuseks on äriettevõtjana jäätmekäitlusega tegelevas ettevõttes jäätmekäitlusteenuse osutamine ning töötamine jäätmekäitlusvaldkonnaga tegelevas ettevõttes. Konkurentsipiirang oli esemeliselt piiritletud, kuna kostjale pidi olema mõistlikult arusaadav, et konkurentsipiirang laieneb jäätmekäitlusvaldkonnas tegutsemisele. Hageja esindaja A. R. vande all antud seletuse kohaselt hageja tegevus toimub väga konkurentsitihedal turul. Konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimine oli hageja tegevusvaldkonna, jäätmekäitluse, spetsiifikat arvestades ülimalt vajalik. Harvad ei ole konkurentide vahelised kohtuvaidlused ja on esinenud tundliku info ostmise katseid. Tunnistaja T.A. tõendas, et kui töötaja lahkub tööle konkurendi juurde, siis hagejale kaasneb sellega teadmiste üleminek ja võib kaasneda ka kliendibaaside üleminek. Seega oli konkurentsikeelu kokkuleppe sõlmimine poolte vahel õigustatud ja vajalik. Kostja kinnitas vande all, et 2009 lisati tema töölepingusse konkurentsikeeld selliselt, et neid anti lugeda ja oodati töötaja poolt allkirjastamist. Tunnistaja K. S. ütlustega leidis tõendamist, et kui kostja tegi töölepingu sõlmimisel tööandja ette pandud tingimuse mõtet muutva ettepaneku, siis seda ei võetud arvesse. Kostja oli väga hea seaduste lugeja ja tõlgendaja. 2009 kostja nõustus töötingimustega, allkirjastades lepingu. Konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimine oli hageja tegevusvaldkonna spetsiifikat arvestades ülimalt vajalik. Hageja ei ole keelustanud kostjale igasuguse tegevuse ükskõik kelle juures, vaid ainult hagejaga sarnase tegevuse. Kokkulepe kehtis ainult Eesti territooriumil.

Kokkulepe kehtis ainult kostja töötamise ajal hageja juures. Kostja ei tohtinud hagejale konkurentsi osutada ainult hageja nõusolekuta. Kostja ei tohtinud hagejale konkurentsi osutada vaid hageja tegevusvaldkonnas. Seega kokkulepitud konkurentsipiirang ei ole ebamõistlikult ulatuslik ega põhjendamatu. Poolte kokkulepe konkurentsipiirangu kohta ei kahjusta kostjat ebamõistlikult. Kokkuleppega ei ole kaldutud kõrvale seaduse olulisest põhimõttest, kuna kokkuleppe eesmärgiks oligi vastavalt TLS § 23 piirata kostja töökohavalikut ja äriettevõtjana tegutsemist jäätmekäitlusvaldkonnas. Seega kokkulepe konkurentsipiirangu kohta ei ole tühine VÕS § 42 lg 1 järgi, vaatamata sellele, et hageja ei arvestanud töölepingu sõlmimisel kostja ettepanekuid tööandja toodud töötingimuse muutmiseks. Kokkulepe konkurentsipiirangu kohta on kehtiv. Kohtuistungil leidis tuvastamist, et kostja töötas OÜ F kaudu pakendijäätmete aruandlussüsteemi välja OÜ-le P, kes oli hageja klient. Kostja, kui hageja töötaja, pidi töötama tööandja, mitte temaga seotud ettevõtete jaoks. Erikokkuleppeid sõlmitud ei olnud. Kostja töölepingu p. 6.2 kohaselt olid pooled kokku leppinud, et töötaja kohustub töölepingu kehtivuse ajal mitte töötama tööandja kirjaliku loata tööandja konkurendi juures ning mitte tegutsema tööandjaga konkureerival majandus- või kutsetegevuse alal äriettevõtjana. Kohtuistungil leidis tuvastamist, et kostjal tööandja kirjalik luba puudus tegutsemiseks tööandjaga konkureerival majandus- või kutsetegevuse alal äriettevõtjana. Teised töötajad võisid omada luba. Seega teiste töötajate tegutsemisest tööandjaga konkureerival majandus- või kutsetegevuse alal äriettevõtjana ei sõltu kostja tööandjaga konkureerival majandus- või kutsetegevuse alal äriettevõtjana tegutsemise lubatavus ja seaduslikkus. Maasikakasvatus oli OÜ F üks tegevustest, kuid mitte ainus. Seega ei leidnud kohtuistungil tõendamist, et poolte vahel 2009 sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe on TLS § 23 lg. 4 alusel tühine, kokkulepe on kehtiv. Töölepinguga on tõendamist leidnud, et kostja kohustus hoidma tootmis- või ärisaladust. Töölepingu punktiga 6.3 ja 22.05.2012 dokumendiga on tõendamist leidnud, et hageja on selgelt määratlenud, milline teave tuleb hoida saladuses. Töölepinguga leidis tõendamist, et hageja on saladuses hoitava teabe sisu kostjale kirjalikult teatavaks teinud. 22.05.2012 sisedokument oli kostjale järgimiseks kohustuslik alates selle kehtestamisest. Kuna hageja oli kirjalikult määratlenud asjaolud, mis tuleb hoida saladuses, siis kostja sai aru, milline teave on ärisaladus, mille avaldamine võib kahjustada hagejat. Töötajal säilib saladuse hoidmise kohustus töösuhte lõppemisel ulatuses, mis on vajalik tööandja õigustatud huvide kaitseks. Saladuse hoidmise kestus sõltub saladuse sisust ja tööandja huvidest. Seega kehtis ärisaladuse hoidmise kohustus tähtajatult. Eeltoodust järeldub, et hageja tahe on olnud, et teave personalipoliitika kohta tuleb hoida saladuses. Hageja esindaja A. R. seletusega leidis tõendamist, et K. G. kuulus varem R AS juhtgruppi. Ta oli mitme organisatsiooniarenduse töögrupi liige. Ta juhendas otseselt müügiinimesi ja konsultante ning oli osaline motivatsioonisüsteemide väljatöötamisel müügiinimestele. K. G. omas andmeid töötajate palkade ja soodustuste kohta. Sellest tulenevalt oskas ta pakkuda paremaid tingimusi nüüdseks hageja endistele töötajatele. Tunnistaja K. S. ütlustega leidis tõendamist, et K. G. juhtida oli R AS- s kogu protsess. Ta juhtis R AS regioonide juhte, töötas välja erinevaid lahendusi, kuidas teha pakkumisi ja mudeleid teenuste osutamiseks, selgitas välja kliendivajadusi, suhtles klientidega, nõustas müügi juures. Töötasustamise põhimõtted R AS- s olid talle teada. Viimane töötasu muutus kinnitati 2012 kevadel ja see oli K. G.- le teada. Talle on teada, milline oli R AS- s ametikohtade hindamise süsteem, palgasüsteem, mis oli seotud arenguvestluse süsteemiga, millele oli välja töötatud kindel kord. K. G.- le oli teada, kuidas toimuvad töötasu muutused. K. G. osales boonussüsteemide väljatöötamisel. Müügiteenuste boonussüsteem oli tema poolt välja töötatud. Need süsteemid töötati välja

koostöös müügijuhiga. Osad müügijuhid olid K. G. alluvuses ja K. G. sõlmis ja lõpetas töölepinguid, koostas ametijuhendeid ja muutis neid. K. G. oli ka 2012 kevadel toimunud töötasude ümbervaatamise juures. Müügitöötajate ümbertasustamine toimus 2011 sügisest. Talle olid teada R AS infosüsteemid. Omavahelistes vestlustes ta viitas, et näiteks see inimene saab nii palju palka. K. G.- l oli töötajate palkade andmetele ligipääs. Ligipääs oli tal kuni juhatuse esimehe töötasudeni välja. Tunnistaja selgitas kostjale ärisaladuse kaitse põhimõtteid. Seega leidis hageja esindaja A. R. seletuse ja tunnistaja K. S. ütlustega tõendamist, et kostja valdas teavet personalipoliitika kohta, s.o teavet töökorralduse, töötajate töötingimuste, töötasude ja töötasu süsteemide kohta, s.o infot, mille hageja oli määratlenud ärisaladuseks. Hageja esindaja A. R. seletusega leidis tõendamist, et K. G. töölt lahkumise järel lahkusid R AS- st mitmed inimesed tööle samasse ettevõttesse, kuhu oli tööle läinud K. G.. Hagejal oli infot, et R AS töötajate ülekutsumisega on tegelenud K. G.. Töötajate ülekutsumine konkureerivasse firmasse võis olla seotud nii tundliku info saamise kui ka kliendibaasi ülevõtmise sooviga. Ei olnud konkurssi E AS- s välja kuulutatud müügitöötajate ega logistikajuhi otsimiseks. R AS- st lahkusid logistikajuhtivspetsialist R.S. ja müügikonsultandid T.L. ja R.S.. Hageja esindaja A. R. seletuse ja tunnistajate K. S. ning T. K. ütlustega on tõendamist leidnud, et kostja on pöördunud hageja töötajate poole ettepanekuga asuda tööle E AS. Tunnistaja K. S., kui hageja personalijuht, oli hästi informeeritud firmas toimuvast, ning kostja poolt hageja töötajate värbamine ei olnud saladus. Hageja töötaja P. K. teavitas K. S.-t P. K.- i värbamisest, sooviga värvata ka teisi. T. L. teatas ekslikult hageja töötajale, et nüüd otsustas, et läheb tööle E AS-i. T. L.- e teate sõnastusest on üheselt arusaadav, et teda on värvatud tööle E AS-i, mitte tema ise ei ole algselt pöördunud kostja poole. Tunnistaja K. S. ütlusi kinnitavad tunnistaja T.K. ütlused, keda K. G. isiklikult värbas tööle E AS-i ning haakuvad ka hageja esindaja A. R. seletusega. Tunnistajate R.S., T.L.- e ja R.S. e ütlused kinnitavad asjaolu, et K. G. ja tunnistajad suhtlesid tunnistajate töötamise ajal hageja juures ning vestluse teemaks oli tööleasumine E ASi. Tunnistaja M.R.- i ütlustega leidis kinnitamist asjaolu, et müügiesindajad R. S. ja T. L. tulid tööle E AS-i augustis 2013, R. S. tuli varem. Asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas menetlus kuulutati kinniseks või mitte. Hageja vastava taotluse puudumine ei näita hageja suhtumist ärisaladuseks peetavasse teabesse. Kuna tuvastamist leidis, et just kostja värbas hageja töötajaid tööle E AS-i – tunnistajad T. L., R. S. ja R. S. suhtlesid enne tööleasumist E AS-i kostjaga, T. L. e ekslik teade hagejale, et otsustas siiski tööle minna E AS-i, lühikese aja jooksul T. L. -e, R. S. ja R. S. e tööleasumine E AS-i, T. L. e asumine tööle kostja alluvusse, tema töölepingu läbirääkimiste pidamine kostjaga, ei ole nende ütlused selles osas, kuidas ja miks nad töökohta vahetasid, usaldusväärsed. Tunnistajate ütlustest nähtub, et sisekliima on hageja juures pingeline olnud justkui kogu aeg, seega ei ole usutav, et T. L.- e, R. S. ja R. S. e pingelise sisekliima taluvus lõppes üheaegselt peale kostja töölt lahkumist hageja juurest. Tunnistaja K. S. ütlustega leidis tõendamist, et R. S. ütles tunnistajale, et E AS-is on paremad tingimused. Juttu oli ametiautodest. Alust on arvata, et K. G. kasutas võrdlusmeetodit. See on hea meetod, kuidas välja tuua, miks mujal on parem. See on lihtne ja inimestele, kes majandustingimusi oluliseks peavad, on see oluline. Inimestele, kes R AS- st lahkusid, pakuti paremaid majandustingimusi. Öeldi, et E AS- s on palgad paremad. Tunnistaja K. S. ütlused tõendasid, et kostja töötajate värbamisel võrdles hageja töötingimusi kostja tööandja tingimustega. Kostjale ei heideta ette hageja kaadrivoolavust, vaid töösuhte lõppemist kostja tegevuse tulemusena kolme töötajaga: R. S.- e, T. L.- e ja R. S.-ga. Tunnistaja K.S. tõendas, et kui töötajad esitasid lahkumisavalduse, asuti nendega

läbirääkimistesse, et teada saada lahkumise põhjust ja kas hageja saab midagi teha, et töösuhe jätkuks. See näitab, et hageja hoolis oma headest ja kogenud töötajatest ning ei suhtunud nende töölt lahkumisse ükskõikselt. Seega kostja kallutas T. L.- e, R. S.-t ja R. S.-t tegema otsust tööleasumiseks E AS-i. E AS personalijuht M.R. ei pidanud teadma, kas kostja mõjutas või suunas neid töötajaid mingil moel ASi E poole pöörduma või mitte, kuna kostja ja töötajate suhtlus eelnes sellele, kui töötajad personalijuhi poole töösooviga pöördusid. Tunnistaja K. S. ütlustega leidis tõendamist, et K. G. teadis hageja töötajate palgatingimusi. Tunnistaja K. S. ütlustega leidis seega tõendamist, et 2013 muudatused ei välista, et kostja saanuks kasutada hageja töökorralduses hageja ärisaladusi, kuna 2013 tehtud muudatustes jäid põhimõtted samaks. Samuti ei ole oluline hageja autokompensatsiooni korra muutumine pärast kostja hageja juurest töölt lahkumist, kuna autokompensatsioon lepitakse kokku hageja ja iga töötaja vahel individuaalselt. Kostja vande all antud seletust selle kohta, et ta ei kasutanud ärisaladust hageja töötajate tööle värbamiseks E AS-i, ei ole usaldusväärne tõend, kuna kostja käitumine enne ja pärast töölepingu lõppemist on tekitanud veendumuse, et kostja oli hagejale ebalojaalne juba tema töötamise ajal hageja juures, rikkudes konkurentsikeelu kokkulepet, olles solvunud, et temal ei lubatud osutada teenust OÜ F vahendusel, kuna hageja juhtorgani liikmed ja teised töötajad tohtisid teenuseid oma firmade vahendusel osutada, keeldus hagejaga igasugustest kokkulepetest eriarvamuste lahendamiseks, lõpetas hagejaga töölepingu, asus tööle E AS-i ning hakkas tegelema hageja töötajate värbamisega E AS-i. Kohtuistungil leidis tuvastamist, et kostja rikkus konfidentsiaalsuskohustust, kasutades ära ärisaladuse hulka kuuluvat teavet hageja personalipoliitika kohta, ning initsieeris pärast hagejaga töölepingu lõpetamist hageja töötajatega vestlusi, pakkudes hageja töötajatele võimalust asuda tööle kostja uue tööandja E AS-i juurde. E AS näol on tegemist hageja otsese konkurendiga. Kostja kasutas konfidentsiaalset siseinformatsiooni selleks, et saada endale tööle juba välja koolitatud töötaja. Kostjal oli ärisaladuse alla kuuluva informatsiooni pinnalt selge, milliste töötajate poole pöörduda, mis olid iga töötaja tööülesanded, milline oli iga töötaja positsioon hageja juures, millised töö- ja tasustamistingimused töötajate suhtes kehtisid. Seega on kostja rikkunud ärisaladuse hoidmise kohustust. Tegu ei olnud töötajate R. S. -e, R. S. ja T. L.- e enda initsiatiivi ja ausa konkurentsi tingimustes toimunud töölepingute lõpetamisega ja konkurendi juurde tööle asumisega, vaid kostja mõjutuse tulemusel toimunud töösuhte lõpetamisega. Kostja poolt hageja töötajate mõjutamiseks tuleb lugeda ka seda, et kostja on ühendust võtnud hageja töötajatega ning pakkunud neile võimalust asuda tööle E AS-i ning sellest ajendatuna võisid R. S. ja R. S. ise kostjaga ühendust võtta. Hagejal on seaduslik alus nõuda, et kostja hüvitaks tekitatud kahju. Kostja tegevuse tulemusena, mis tugines ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisel, lõpetas hagejaga töösuhte 3 hageja pikaajalist ja kogenud töötajat: R.S.- e, T.L.- e ja R.S.-ga. Hageja esindaja A. R. seletusega leidis tõendamist, et R AS-le tekkinud kahju oli seotud: T. L.- e, R. S., R. S.- e ja K. G. hallatavate klientidega, kes lahkusid R AS-i juurest ja hageja klientidele, sealhulgas pakenditeenuse klientidele, tehtud pakkumistega E AS poolt, mille tulemusena oldi sunnitud kliendi hoidmiseks alandama hinda. Kahju saab olla veel seotud tundliku infoga, mis tähendab tasuvuskalkulatsioonide ja hinnapakkumismudelite teatavaks saamist hageja kõige suuremale konkurendile. Vabanenud ametikohad täideti konkursi korras töötajatega, kes olid tööjõuturul vabalt saadaval. Tunnistaja K. S. ütlustega leidis tõendamist, et T. L. -e, R. S. ja R. S.- e lahkumisega seoses tekkis hagejale kahju otsese varalise kahju kui saamata jäänud tulu näol, kuna personali lahkumisega seoses pidi hageja asuma värbama ja koolitama uusi töötajaid ning ligi 4 kuu vältel (värbamiseks ja koolituseks kulunud aeg) ei olnud hagejal müügitöötajaid. Hageja valdkonna iseloomu arvestades ongi just müügitöötajad need, kes käivet tekitavad.

Seega töötajate lahkumisega seoses oli hageja sunnitud läbi viima värbamisprotsesse leidmaks nendele ametikohtadele uued töötajad. Hageja kalkulatsioonide kohaselt on kolme uue töötaja värbamiskulud kokku 2051 eurot. Värbamiskulud oleksid olemata, kui kostja ei oleks õigusvastaselt meelitanud hageja töötajaid töölepinguid lõpetama ja konkurendi juurde tööle asuma. Hageja tegevusvaldkond on spetsiifiline ning sellisel juhul kaasneb uute töötajate töölevõtmisega suur väljaõppekulu. Hageja kalkulatsioonide kohaselt kandis ta kolme uue töötaja väljaõppega seoses kulutusi kogusummas 1879 eurot. Seega hageja kandis väljaõppekulusid üksnes seetõttu, et kostja veenis õigusvastaselt hageja töötajaid töölepinguid lõpetama ja konkurendi juurde tööle asuma. Hageja nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks on põhjendatud. T. L.- e ja R. S. näol on tegu müügitöötajatega, kelle panus on rahaliselt mõõdetav. Seega jäi hagejal töötajate lahkumise järgselt saamata nende töötajate pealt reaalne müügikäive. Hageja seisukoha kohaselt kõnealuste töötajate kuue kuu keskmisi müüginäitajaid arvestades on hagejal saamata hagi esitamise hetke seisuga 15 850 eurot. Kohtuistungil leidis tõendamist, et hagejal jäi saamata tulu, mis ta oleks teeninud kontserdil jäätmekäitlusteenuse osutamisega. Hageja esindaja A. R. seletusega leidis tõendamist, et hageja kliendi K OÜ käive langes peale T. L. -e, R. S. ja R. S.- e lahkumist pea olematuks – 2012. a. 17 000 eurot, 2013. a. alla 13 000 euro ja 2014. a. 60 eurot. Tunnistaja T.A. -e ütlustega leidis tõendamist, et K OÜ kontaktisikuks suhtlemisel hagejaga oli T. L.. K OÜ vahendusel ei saanud hageja lauluväljakul toimunud R.W. kontserdil teenust osutada. Hageja kaotas selle tehingu, kuid varem oli hageja K OÜ-ga edukalt äri ajanud. Tunnistaja T. L.- e ütlustest nähtub, et töölt lahkumise avalduse esitas ta 2013 puhkuse ajal, s.o ajal, mil tunnistaja teadis, et asub tööle E AS-i, ning sellel ajal helistas talle K OÜ, kes kurtis, et ei saa hagejaga kokkuleppele nendel tingimustel, mida pakkus T. L.. K OÜ sai kokkuleppele E AS-ga. Seega E AS-l oli võimalus saavutada K OÜ-ga kokkulepe T. L.- e hageja juures pakutud tingimustel. Tunnistaja T. K. ütlustega leidis tõendamist, et kostja teadis, et kui T. K. oleks kostja kutse vastu võtnud tööleasumiseks E AS-i, oleks tunnistaja ka oma kliendid kaasa võtnud. Seega hagejal tekkis kahju nimetatud kontserdiga seoses saamata jäänud tulu näol. Eelpoolnimetatud tõenditega leidis tõendamist, et hageja osutas kliendi K OÜ kaudu tavapäraselt jäätmeveo teenust suurkontsertidel. Hageja esitas pakkumise jäätmeveo teenuse osutamiseks seoses Tallinna lauluväljakul toimuva R.W. kontserdiga. Vastavaid pakkumisi koostas hageja juures T. L., siis olid tal teadmised, mis tingimustel kavatseb hageja vastava pakkumise teha ning mida hageja võtab kalkulatsioonidel aluseks. Uue tööandja heaks töötades tegi T. L. pakkumise juba uue tööandja nimel, kasutades ära enda teadmisi, mis tingimustel pakub sama teenuste tema endine tööandja. Selle tulemusena kaotas hageja võimaluse osutada kontserdil jäätmeveoteenust ning saada sellelt tulu. Seega, kui kostja ei oleks kasutanud ära ärisaladuse alla kuuluvat teavet, siis ei oleks T. L. hageja juurest töölt lahkunud ning ei oleks teinud pakkumist E AS-i nimel, ära kasutades enda teadmisi hageja pakutavatest tingimustest. Hageja ei oleks kahju kandnud. Tunnistaja R. S. ütluste kohaselt kaotas hageja kliendina AS T. T. L. -e ütlustega leidis tõendamist, et T. L. on olnud kontaktis ja teinud pakkumisi hageja klientideks olnud OÜ-le N ja S OÜ-le. Sellise tegevuse tulemusena on hagejale tekkinud kahju.

Hagejale tekkinud kahju on otseses põhjuslikus seoses kostja õigusvastase käitumisega, s.o ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisega. Kui kostja ei oleks kasutanud ära ärisaladuse alla kuuluvat teavet, siis ei oleks kõnealused töötajad hageja juurest töölt lahkunud ning hageja ei oleks kahju kandnud. Kostja, kasutades ära hageja ärisaladust, pidi ette nägema, et see toob hagejale kaasa eelnimetatud kahju. Kohtuistungil on tõendamist leidnud, et kostja eesmärk oli saada E AS-i hageja väärtuslikud ja kogenud töötajad, kuna sellega jäävad E AS-le olemata töötajate kulukad värbamis- ja väljaõpetamiskulud ning E AS saab hageja klientuuri, mistõttu suureneb E AS käive. Kostja tekitas hagejale kahju tahtlikult. Kostja rikkus konkurentsikeeldu ning hageja esindaja A. R. seletusega leidis kohtuistungil tõendamist, et kostja konkurentsikeelu rikkumise tulemusena tekkis hagejal kahte sorti kahju: käive, mis teenuse osutamisel oli teenitud - see oleks võinud olla R AS käive sarnase teenuse osutamisel ja saamata jäänud tulu, mis oleks võinud olla teenitud enamusele klientidele sarnase teenuse osutamisest. P OÜ on R AS kliendiks ka praegu. Hageja käive seoses P OÜ-ga 2012. a. oli 10 000 eurot ja 2013. a. vähenes käive alla 300 euro. Kohtuistungil leidis tõendamist, et konkurentsikeelu rikkumise tagajärjel kaotas hageja võimaluse pakkuda T OÜ-le või otse oma kliendile OÜ-le P teenust, mida pakkus konkurentsikeeldu rikkudes kostja OÜ F kaudu. Kostja konkurentsikeelu rikkumise tõttu kaotas hageja võimaluse luua OÜ-le P pakendite arvestamise tööriist ning osutada andmesisestusteenust. Kostja kui hageja töötaja oleks pidanud vastavat teenust pakkuma hageja nimel. Sellega seoses jäi hagejal saamata tulu, mida hageja oleks saanud vastavate teenuste müümisel OÜ-le P. OÜ P on hageja kliendiks ning kui kostja ei oleks rikkunud konkurentsikeeldu, siis oleks kostja olnud kohustatud müüma vastava teenuse OÜ-le P hageja nimel, mitte pakkuma teenust OÜ F kaudu. Sellega seoses jäi hagejal saamata tasu, mis OÜ F sai eelkirjeldatud teenuse osutamise eest. Kostja, osutades hagejale konkurentsi, pidi ette nägema, et see toob hagejale kaasa eelnimetatud kahju. Kohtuistungil on tõendamist leidnud, et kostja eesmärk oli saada teenuse osutamisega OÜ-le F käivet ning tulu seoses pakendijäätmete aruandlussüsteemi väljatöötamisega T OÜ-le. Kostja tekitas hagejale kahju tahtlikult. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu vaheotsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti TLS § 23 lõiget 3 ja VÕS § 42 lõiget 1, sest konkurentsipiirang oli tühine selle väheütlevuse tõttu, puudusid piirangu esemeline ja ruumiline ning töötajale mõistlikult äratuntav määratlus. Lisaks oli piirang ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seda kinnitavad ka tõendid ning hageja käitumine töösuhte kestel, mil üritati puudusi ühepoolsete otsustega kõrvaldada ja uut konkurentsipiirangu kokkulepet sõlmida. Samas üllatas kohus pooli menetluses esitamata argumendiga, justkui osa konkurentsipiirangu kokkuleppe tingimusi tuleneks töökohustustest. Kohus, tuvastades konkurentsipiirangu ruumilise piiritluse vastavuse TLS § 23 lõikes 3 sätestatule, juhindus töölepingus kokku lepitud töö tegemise kohast, mitte konkurentsipiirangu 03.09.2009 kokkuleppest. Tegemist on üllatusliku põhjendusega. Seda olukorras, kus hageja kuulub rahvusvahelisse kontserni tegevuskohtadega Lätis, Poolas, Taanis, Norras, Rootsis. 03.09.2009 kokkuleppest puudub ruumiline piiritlus. Hageja väitel aga pidi pooltele olema

selge, et piirang kehtib Eesti territooriumil. Kohus jättis pooltelt uurimata, kas piirangu ruumilise piiritluse kokkulepe võib sisalduda töö tegemise koha kokkuleppes. Väär ja tõenditega vastuolus on kohtu järeldus, justkui konkurentsipiirangu selgus pidi kostjale arusaadav olema seepärast, et kostja varjas hageja ees seotust OÜ-ga F. Kokkuleppeline 03.09.2009 piirang oli väheütlev. Hageja oli teadlik OÜ-st F, sest tasus selle vahendusel kostjale autokompensatsiooni juba alates 2011. a. Alusetu on siduda kostja konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivust OÜ F tegevusega või tegevusetusega. Konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse eelduste puudumist kinnitavad tööandja püüdlused ühepoolsete 18.01.2010 ja 22.05.2012 otsustega kehtestada konkurentsipiirangu tingimusi ja 2012 uusi konkurentsipiirangu kokkuleppeid sõlmida. Ka hageja personalijuht K. S. kinnitas tunnistajana antud ütluses, et 2012 oli vaja konkurentsipiirangu kokkulepped sõlmida, et töötajatele oleks piirang selge. Kui 03.09.2009 seatud konkurentsipiirangu tingimused olnuks piisavalt selged, puudunuks hagejal vajadus 2010 töökorralduse reeglitega ja 2012 „Ärisaladuse ja konkurentsipiirangu põhimõtetega“ täiendada, samuti 2012 suvel täiendavaid konkurentsipiirangu kokkuleppeid sõlmida. Maakohtu vastupidine järeldus viitab kohtu eeldusele, et konkurentsipiirang kui tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku põhiõigust piirav kokkuleppe on kehtiv, mitte kohtu ülesandele iseseisvalt kontrollida tehingu tühisuse aluste puudumist. Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 42 lõiget 1. Konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise ajal oli keelu ulatus selgusetu. Kokkuleppe sõlmimise ajal 03.09.2009 puudusid hageja ühepoolse otsusega kehtestatud töökorralduse reeglid, milles viidati hageja konkurentidele, ja „Konkurentsipiirangu ja ärisaladuse kaitse põhimõtted“, milles selgitatakse hagejaga konkureeriva tegevuse sisu ja ulatust. Õigus vabalt valida tegevusala, töökohta ja elukutset on PS § 29 lõikega 1 tagatud põhivabadus. Seega kaldutakse põhivabaduse piiramisega kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ja VÕS § 42 lg. 1 alusel tuleb eeldada konkurentsipiiranguga kostja ebamõistlikku kahjustamist. Kohus eeldas aga konkurentsipiirangu kehtivust ning põhjendas seda VÕS § 42 lg. 1 alusel asjaoluga, et piirang oli hagejale vajalik, keeld kohaldus vaid töösuhte kestel ja hagejaga sarnasel tegevusalal ning Eesti territooriumil. Maakohtu otsusest on jälgimatu, kuidas sellised asjaolud, isegi kui lugeda need õigeks, õigustavad varem piirangu eest tasutud hüvituse kaotamist ja samas põhivabaduste piiramist. Töölepingu seaduse jõustumist, millega muutusid töötajaga sõlmitava konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse eeldused (TLS § 23 lõiked 2 ja 3 vs EVTLS § 50 p. 6), on keeruline pidada kostja ebamõistlikku kahjustamist välistavaks asjaoluks, isegi kui sellisele asjaolule oleks hageja menetluses toetunud. Seda põhjusel, et konkurentsipiirangu saab seada vaid kokkuleppel ja seadus ei kohusta pooli kokkulepet sõlmima. Enamgi, TLS § 131 lg. 2 kohaselt ei ole enne TLS jõustumist tekkinud õigused ja kohustused välistatud. Kuivõrd tingimusega, mille sisu mõjutamine oli kostjal võimatu, piirati kostja põhivabadusi ja kaotati vabaduste piiramise eest varem makstud tasu, samas kui piirang oli piiritlemata, kahjustas konkurentsikeeld kostjat ebamõistlikult. Kuivõrd seadus seab ka vastava eelduse ja puuduvad ebamõistliku kahjustamise eeldust ümber lükkavad tõendid, kuid kohus lähtus vastupidisest eeldusest, on konkurentsipiirang tühine VÕS § 42 lg. 1 alusel ja kohus eksis viidatud normi kohaldamisel.

Kui eirata hageja ja OÜ F vahel sisulise konkurentsi puudumist ja eeldada, et õige on maakohtu poolt hagejaga nõustumine, justkui 03.09.2009 konkurentsipiirang kehtinuks ning selle eesmärk oli keelata OÜ-l F hagejaga samal jäätmekäitlusturul konkureerimine, siis oleks tegemist raskekujulise ettevõtja tegevusvabaduse piiranguga KonkS § 4 lg. 1 p. 2 alusel. Vastava eesmärgiga kokkuleppe sõlmimine toob kaasa tehingu tühisuse KonkS § 8 alusel ja kriminaalvastutuse KarS § 400 lg. 2 p. 2 alusel, seda ka hagejale. Selle kostja põhjenduse jättis maakohus vaheotsuses tähelepanuta. Maakohus kohaldas ebaõigesti KonkS § 2 lg. 4 punkte 1 või 2, sest poolte vahel puudus sisuline konkurents hageja ja hageja kontrollitava äriühingu konkurentsiõigusliku samasuse tõttu ning kostjale etteheidetava konkurentsipiirangu rikkumisega võitis hageja endale aastateks kliendi, mitte vastupidi, ja seda kinnitavad ka tõendid. Vaheotsuses tõrjutakse eeltoodud kostja väidet ja seda kinnitavaid tõendeid põhjendusega, et selle õigsuse korral rikutaks pakendiseadust. Maakohus, leides, et tõenditest ei järeldu hageja sisuline kontroll T OÜ üle, eksis tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel. Poolte seletuste ja tunnistajate ütluste kohaselt on selge, et hageja kontrollib faktiliselt T OÜ-d. Maakohus kohaldas ebaõigesti TLS § 22 lõiget 1, VÕS § 625 lõiget 1 ja intellektuaalomandi kaubandusaspektide lepingu art. 39 p. 2, sest kohtu hinnangul on tööandja õigus ärisaladuse määramisel piiramatu, ärisaladuseks loeti avalik teave ja sisuliselt jäeti kõrvale vajadus kontrollida hagis nimetatud teabe kaitstavust ärisaladusena. Ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise tuvastamisel eiras kohus asjaolu, et kostjal puudus võimalus pärast poolte töösuhte lõppu muudetud hageja ärisaladusi kasutada ja seda kinnitavad ka tõendid. Samas üllatati menetlusosalisi arutamata põhjendusega, justkui kostja tegutsenuks ärisaladust avaldades solvumisest kantuna. Olenemata kostja vande all antud seletuste usaldusväärsusest, esinevad tunnistajate ütluste näol otsesed tõendid vaid selle kohta, et kostjal puudus võimalus kasutada hageja ärisaladusi (negatiivne asjaolu). Vastupidisele võimalusele viitavad vaid hageja seadusliku esindaja vande all antud umbmäärased seletused ja tunnistajana üle kuulatud hageja personalijuhi K. S. kaudsed ütlused. Ka sellised seletused ja ütlused ei kinnita otseselt, et kostja kasutanuks hageja ärisaladusi, millised muutusid pärast kostja lahkumist hageja teenistusest. Hageja ärisaladusteks loetud teabe sisu muutumine pärast kostja töösuhte lõppu hageja juures, meenus tunnistajale K. S.- le alles pärast meeldetuletust teadvalt valeütluste andmisega kaasneva vastutuse kohta. Väär on vaheotsuses tuvastatu, justkui viimane töötasu muutus oleks kinnitatud kostja töösuhte kestel hageja juures 2012 kevadel. Selline tuvastus on vastuolus nii kohtu poolt usaldusväärseks peetud (K. S.) kui ebausaldusväärseks peetud (R. S., T. L.) tunnistajate ütlustega. Samuti tunnistajate (T. A., M. R.) ütlustega, kelle usaldusväärsuse kohta jättis maakohus hinnangu andmata. Vaheotsuse järelduse kohaselt oli hageja juures kogu aeg pingeline sisekliima ja usutav ei ole tunnistajate T. L.- e, R. S. ja R. S. -e (ütlustel) taluvuse lõpp üheaegselt kostja lahkumisega hageja juurest. Eelnimetatud väide on vaidlusväline ja kohus, toetudes vaheotsuses poolte esitamata ning arutamata asjaolule, üllatas menetlusosalisi. Kostja väide menetluses oli ja see on tunnistajate ütlustega tõendatud, et kaadrivoolavus hageja kontoritöötajate seas oli suur ning suurenes alates muudatustest hageja juhtimises 2010 ja seoses töötasustamissüsteemi muudatustega 2013 lahkusid hageja müügitöötajad. Tunnistaja R.S. põhjendas töökoha

vahetust kolimisega Tartust Tallinnasse ja sisemiste pingetega hageja juures. Tunnistaja T.L.e ütlustel oli hageja juurest lahkumise põhjuseks erimeelsused hagejaga töötasu ja tulemustasu arvestamise osas, 2013 tutvustatud töötasu destabiliseeriv uus boonussüsteem ning hageja juures valitsenud halb psühhokliima. R.S. ütlustel vabanes ta töökoha vahetusega hageja uuest ja palka destabiliseerivast boonussüsteemist. Tunnistaja M. R.- i ütlustel, mille usaldusväärsuses puudus maakohtul kahtlus, tõid R. S., R. S. ja T. L. esile hageja juurest lahkumise põhjusena hageja juures valitsenud halva psühhokliima. Kõikidest poolte esitatud väidetest ja kohtus uuritud tõenditest puudub viide, justkui sisepingetel hageja juures oleks seos kostja lahkumisega E AS-i. Vaheotsuse vastupidine põhjendus on seega üllatav. OÜ F oli hagejale teadaolevalt kostjaga seotud äriühing ja OÜ F osutas hagejale teenuseid nii osana hageja autokompensatsiooni süsteemist, kui ka läbi T OÜ. Seega on ebatäpne kohtu hinnang, justkui kostjal olnuks keelatud hagejale läbi oma äriühingu teenuse osutamine sarnaselt teiste hageja juhtkonna töötajatele. Konkurentsipiirangu kokkulepe on võlaõiguslik tehing, mille sõlmimiseks puudub töötajal kohustus. Hageja püüdlused sellist kokkulepet 2012 suvel sõlmida annavad tunnistust sellest, et eelnevast 03.09.2009 kokkuleppest puudusid tehingu kehtivuse kaasa toovad tingimused, mitte tunnistust sellest, et kostja keeldunuks alusetult ja solvunult erimeelsuste lahendamisest. 2012 suvel kostjale ette pandud kokkulepe sisaldas 30 000 euro suurust leppetrahvi, nagu kinnitas ka tunnistaja K. S.. Kostja töötasu oli samas 1900 eurot (bruto). Tööandja ette pandud tingimuse sisu muutvad töötaja ettepanekud jäeti tunnistajana ütlusi andnud hageja personalijuhi K. S. kinnitusel arvestamata, mistõttu on mõistlik sellise leppetrahvi summaga mittenõustumisel keelduda ka konkurentsipiirangu kokkuleppe allkirjastamisest. Seda enam, et Eesti kohtupraktikas on ebamõistlikuks peetud juba poole aasta palgale vastavat leppetrahvi. Kuivõrd 03.09.2009 seatud konkurentsipiirang oli tühine ja poolte vahel puudus sisuline konkurents, on maakohtu etteheide konkurentsipiirangu rikkumisest ka alusetu. Seega on väär kohtu hinnang, justkui kostja olnuks hagejale ebalojaalne, rikkudes konkurentsikeeldu ja keeldudes kokkulepetest erimeelsuste lahendamiseks. Kui kohtu hinnangul on vaidluse lahendamisel oluline tuvastada poole käitumise motiiv, võib hageja seadusliku esindaja A. R. solvumisest kantuks pidada hagi esitamist ja pakutud kompromissist keeldumist, mitte maakohtu arvatut. Seda põhjustel, et kostja, saavutamata hagejaga kokkulepet konkurentsipiirangus, lahkus hageja juurest tööle E AS-i, mida hageja peab enda konkurendiks. Hagi peamine eesmärk on muu kui väidetavalt rikutud õiguste heastamine. Viimast kinnitab poolte esindajate kirjavahetus, milles kostja üritas leida võimalust hüvitada vabatahtlikult, rikkumist omaks võtmata, hageja nõutavat väidetavat kahju ja piirata seeläbi vaidluse mahtu. Hageja avaldas läbirääkimistel selgelt huvi puudumist õigusrahu saavutamise vastu ja eeldas lisaks kompromissi korras nõude rahuldamisele ka kostja ühest ja tagasivõtmatut rikkumise tunnistamist. Vaheotsuses jäeti aga hinnang läbirääkimistel hageja avaldatule andmata. Vaheotsuses sisaldub järgmine jälgimatu kohtu põhjendus: „Hageja esindaja A. R. seletusega leidis tõendamist, et R AS-i tegevus toimub väga konkurentsitihedal turul. Ei ole harvad konkurentide vahelised kohtuvaidlused. On esinenud ka tundliku info ostmise katseid. Seega oli kostjale seoses tööülesannete täitmisega teatavaks saanud töölepingu punktis 6.3 nimetatud teave.“ Refereeritu osas võib õige olla, et hageja tegutseb konkurentsitihedal turul ja võis esineda tundliku info ostmise katseid. Nimetatust on aga võimatu järeldada, et kostjale sai seoses tööülesannete täitmisega teatavaks töölepingu punktis 6.3 nimetatud teave. Maakohtu järeldus on ebaloogiline.

Kohus tuvastas kostja poolt ärisaladuse avaldamise hageja töötajate värbamisel põhjendusega, et kostjale pidid olema kolme hageja juurest lahkunud töötaja töötasustamise tingimused, personalipoliitika jms teada hoolimata asjaolust, et kostja lahkus hageja teenistusest 08.10.2012, sest hilisemad muudatused ei olnud tunnistaja K. S. ütlusel põhimõttelised. Selline vaheotsuse põhjendus on väär. Tunnistajana üle kuulatud hageja personalijuhi K. S. kinnitusel ei olnud R. S.- el, R. S.- l ja T. L.- el eraldi personalipoliitikat. See tähendab, et puudus võimalus kostja poolt personalipoliitika kui hagis väidetud ärisaladuse avaldamiseks. Maakohus pidas autokompensatsiooni korra muutmist ebaoluliseks, sest kompensatsioon lepitakse kokku hageja ja iga töötaja vahel individuaalselt. Sellisest põhjendusest jääb selgusetuks, kuidas sõltub töötaja ja tööandja vahelise kokkuleppe individuaalsusest see, kas ärisaladuse sisu muutus. Ka muud töötaja ja tööandja kokkulepped, mida hagis peetakse ärisaladuseks ja mille avaldamist kostjale ette heidetakse, tulenevad enamasti individuaalsetest kokkulepetest. Selline kohtuotsuse osa näitab sisulise põhjenduse puudumist. Autokompensatsioon oli ilmselt töötajate jaoks oluline. Tunnistaja R. S. ütlustel muutusid 2013 müügiinimeste boonus- ja palgasüsteemid ning muudatused auto kasutuse osas ja nende muudatuste tõttu langes palk. Tunnistaja arvas, et see oli üks põhjusi, miks ta hakkas endale uut tööd otsima. Kohus ei pidanud nimetatud tunnistaja ütlusi usaldusväärseks osas, mis puudutab tema E AS-i tööle siirdumise põhjuseid, sest kohtu arvates värbas tunnistaja kostja, kasutades ärisaladusena kaitstavat teavet tunnistaja töötasu, personalipoliitika jms kohta. Kui kohus jättis seetõttu arvestamata ja ütlustega boonus- ja palgasüsteemide ning autokompensatsiooni muutmise kohta, saanuks kohus samad muudatused tuvastada ka nende isikute ütluste alusel, milliseid kohus usaldusväärseiks pidas. Kuivõrd hageja autokompensatsioon muutus, autokompensatsiooni süsteem oli töötajate jaoks oluline, samuti muutus müügiinimeste boonussüsteem, ning muudatused toimusid pärast kostja lahkumist hageja juurest, on välistatud, et kostja saanuks kasutada selliseid muutunud andmeid hageja töötajate väidetaval ülemeelitamisel. Maakohus, järeldades vastupidist, eiras sisuliselt kostja argumenti, et tal puudus tegelik võimalus hageja ärisaladust õigustamatult kasutada. Maakohus tuvastas, et R. S. ja T. L.- e töölepingud hagejaga lõppesid vastavalt 23.08.2013 ja 07.08.2013. Tunnistaja T. A. -e ütlustel muutusid kõikidel hageja müügitöötajatel palgatingimused 2013 suvel ja alates 1. juulist hakkas kehtima tulemuspalga süsteem. Tegemist on tunnistajaga, kes enda kinnitusel töötab hageja juures ja kelle ütluste usaldusväärsus on maakohtu poolt kahtluse alla seadmata. Kuidas seletada kostja väidetavat teadlikkust hageja uutest 01.07.2013 kohalduvatest palgasüsteemidest, on kohtuotsuses usutavalt põhjendamata. Kohus tuvastas, et juhtivlogistiku R. S.- e tööleping hagejaga lõppes 14.06.2013. Tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et R. S.- e töö vahetumise ja tasustamise tingimuste muutmise tõttu pärast kostja lahkumist hageja juurest on välistatud, et kostjal olnuks võimalik kasutada hageja ärisaladusi R. S.- e töö kohta. Isegi kui lugeda tunnistajate R. S.- e, R. S. ja T. L. -e ütlused nende hageja juurest töölt lahkumise asjaolude osas ebausaldusväärseiks, nagu leidis maakohus, nähtub tunnistaja M. R.- i ütlustest, et R. S.- e töökuulutuse edastas hageja seaduslik esindaja; nähtub tunnistaja K. S. ja hageja seadusliku esindaja seletusest ütlustest, et R. S.- e töö muutus. See tähendab, et igal juhul on välistatud kostja teadlikkus pärast kostja lahkumist toimunud muudatustest R. S.- e töötingimustes. Maakohus, eirates vastavaid tõendeid ja neist

nähtuvaid vaieldamatuid asjaolusid, rikkus tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust ja vaheotsuse põhjendamise kohustust. Samuti on eeltoodud põhjustel välistatud, et kostja saanuks kasutada hagis väidetud võrdlusmeetodit. Tunnistaja K. S. ütlus, millele toetub vaheotsus, on järgmine: „Alust on arvata, et K. G. kasutas võrdlusmeetodit. See on hea meetod, kuidas välja tuua, miks mujal on parem. See on lihtne ja inimestel, kes majandustingimusi oluliseks peavad, on see oluline. Inimestele, kes R AS-ist lahkusid, pakuti paremaid majandustingimusi. Meile öeldi, et Eesti Keskkonnateenustes on palgad paremad. Ma arvan, et R AS töötajatega läbirääkijaks ja initsieerijaks oli K. G.. Need inimesed suhtlesid omavahel, seepärast arvan seda.“. Refereeritud ütlus sisaldab vaid tunnistaja spekulatsiooni, mitte vahetut teadmist tõendamisesemesse kuuluva asjaolu kohta. Teiste isikute ütlustest puudub teave selle kohta, et mingisugust võrdlusmeetodit töötingimustest hageja juures ja E AS- s oleks kostja kasutanud. Enamgi, tunnistajad R. S., R. S. ja T. L. välistasid selgelt võrdlusmeetodi kasutamise. Tunnistaja M. R .-i ütlustel rääkis R. S. e töötingimused E AS- s läbi tema, mitte kostja. Sama tunnistaja ütlustel rääkis R. S. töötingimused E AS- s läbi K.V., mitte kostja. Sama tunnistaja ütlustel lähtus E AS läbirääkimistel oma palgasüsteemist ja hageja personalipoliitika, palgasüsteemi jms jättis kostja E AS-le avaldamata. Nimetatud ütluste usaldusväärsus on maakohtu poolt kahtluse alla seadmata. Maakohus, eirates selgeid tõendeid võrdlusmeetodi kasutamise välistatuse kohta ja järeldades ühe tunnistaja (K. S.) ütlusest, millistest puudub selge teave võrdlusmeetodi kasutamise kohta, justkui kostja oleks meelitanud hageja töötajaid tööle E AS-i ja justkui kostja oleks võrrelnud ärisaladusena kaitstud töötingimusi hageja juures, rikkus tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust, samuti vaheotsuse põhjendamise kohustust. Vaheotsuses tuvastati T. K. ütluste alusel, et kostja on pöördunud hageja töötaja poole ettepanekuga asuda tööle E AS-i. T. K. ütlustest nähtub aga üheselt, et ta ei ole hageja töötaja ja ettepanekut talle tehes oli välistatud kostja teadlikkus hageja ärisaladusest, selle õigustamatu kasutamine ja ka võrdlusmeetodi kasutamine. Vahekohtu vastupidine järeldus on alusetu. Vaheotsuses kirjeldatakse, justkui kostja oleks võtnud ühendust hageja töötaja T. K. iga ja küsinud, kas nimetatu ei tahaks tööle tulla E AS-i. Samuti leitakse vaheotsuses, justkui hageja töötaja P. K. oleks teavitanud K. S.-t enda värbamisest, sooviga värvata ka teisi. Kohtuistungi protokolli on kantud järgmised K. S. ütlused: „Mina ei ole K. G.-ga enam suhelnud peale tema töösuhte lõppemist. Ma ei tea, milline on olnud R. S.- e suhtlus R ASis töötamise ajal kostjaga peale tema töösuhte lõppemist. Ma arvan, et nad on suhelnud omavahel. K. G. on töötajatega rääkinud, et nad võiks tööle minna E-sse. On nimetatud konkreetseid nimesid. Teised müügitöötajad on sellest mulle rääkinud, nt T. K.. Mulle on antud mõista, et inimesed on omavahel suhelnud. K. G. helistas T. K.- ile ja küsis, et kas ta ei tahaks E-sse tööle minna ja küsis, kelle veel võiks kaasav võtta.“. Ka sellistest tunnistaja ütlustest ei nähtu, et kostja oleks hageja ärisaladust kasutanud. Lisaks, maakohtu poolt usaldusväärseks peetud tunnistaja K. S. ütlused viitavad hageja töötajale T. K.- ile või P. K.- ile. Selliste nimedega või selliste initsiaaliga isikut hageja juures kostja teada töötanud ei ole ja selline isik on kostjale tundmatu. Tegemist on väljamõeldud isikuga. Tunnistaja M. R.- i ütlustel võtsid hageja müügitöötajad E AS-ga ühendust 2013 kevadel, kuid siis ei olnud tööd pakkuda. Vaheotsuses on see asjaolu jäänud täielikult tähelepanuta. Samas järeldub tunnistaja ütlusest üheselt, et kostjal puudus igasugune põhjus hageja töötajate E AS-i värbamiseks. Tunnistaja M. R-.i ütluste usaldusväärsus on vaheotsuses kahtluse alla seadmata.

Samas haakuvad sellised ütlused R. S-.e, R. S. ja T. L.- e ütlustega, kes olid varasemalt hageja töötajad ja kes 2013 suvel E AS teenistusse asusid. Maakohus seob ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise kostja poolt hageja töötajate mõjutamisega hagejaga töölepingu lõpetamiseks. Kohus loeb kostja mõjutuseks ka seda, kui kostja on võtnud ühendust hageja töötajatega ja pakkunud neile võimalust asuda tööle E AS- s ja sellest ajendatuna võisid R. S. ja R. S. ise kostjaga ühendust võtta. Kirjeldatud põhjendusest jääb arusaamatuks, milles seisneks sellises olukorras kostja õigusrikkumine. Inimestel on õigus omavahel suhelda, v.a kui suhtlusega rikutakse õigust, näiteks ärisaladuse hoidmise kohustust. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 104 lõiget 5 ja § 127 lõikeid 3 ning 4 seoses konkurentsipiirangu ja ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju tuvastamisega. Seda olukorras, kus vähemalt Tallinna Lauluväljakul toimunud R.W. kontserdiga seotud väidetavate rikkumiste osas puuduvad igasugused tõendid. Esmalt puudub kahju hüvitamise aluseks olev rikkumine, sest 03.09.2009 konkurentsipiirang oli tühine, 2011 väidetavalt aset leidnud piirangu rikkumise tuvastamisel ei saa juhinduda 2012 hageja ühepoolse otsusega kehtestatud „Ärisaladuse ja konkurentsipiirangu põhimõtetest“, poolte vahel puudus sisuline konkurents. Teiseks puuduvad andmed, et hageja poolt väidetavalt kaitstav teave moodustaks ärisaladuse VÕS § 625 lg. 1 ja intellektuaalomandi kaubandusaspektide lepingu art. 39 p. 2 tähenduses, kostjale oli ärisaladus teadmata hageja juures toimunud muudatuste tõttu, hageja töötajad lahkusid hageja juurest selliste muudatuste tõttu ja kostja ning hageja töötajate suhtluses puudus võrdlusmeetodi kasutamine töötingimuste kohta hageja juures ja mujal. Kokkuvõtvalt puudub ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumine, millest saaks kahju sõltuda. Kolmandaks on vaheotsuses põhjendamata, millega on tõendatud kohtu järeldus, et T. L. tegi E AS heaks töötades pakkumise Tallinna Lauluväljakul R.W. kontserdil jäätmekäitlusteenuse osutamiseks OÜ-le K. Tunnistajate T. L.- e, T. A. -e ja M. R. -i ütlustel töötas T. L. vastava pakkumise tegemise ajal hageja juures, mitte E AS- s. Viimase pakkumise vastava teenuse osutamiseks koostas hageja juures T. L. e puhkuse ajal hageja töötaja I.E.. E AS- s tegeles pakkumisega J.A.. Maakohus ei ole kahelnud tunnistajate ütlustes seoses kontserdi tarbeks pakkumise koostamisega, kuid eiras tunnistajate ütlusi. Neljandaks puudub põhjuslik seos väidetava rikkumise ja hageja nimetatud kahju vahel. Töötajatel on õigus igal ajal sõltumata põhjusest tööleping korraliselt üles öelda ja asuda konkurendi juurde tööle, emigreeruda vms. Iga töötaja lahkumisel, sõltumata põhjusest, võib tööandjal kaasneda uute töötajate leidmiseks värbamiskulusid, väljaõppekulusid ja töötajate töö ärajäämise tõttu saamata tulusid. Ka praeguses vaidluses on võimalik, et hagejal tulnuks selliseid kulusid kanda sõltumata kostjale etteheidetavatest rikkumistest. Enamgi, OÜ F tegevuse tulemusena võitis hageja endale läbi T OÜ aastateks kliendi P OÜ näol, mitte vastupidi. Hageja seadusliku esindaja vande all antud seletuse kohaselt on P OÜ hageja kliendiks ka praegu. Kostja vande all antud seletustest tulenevalt ei olnud varem, s.o enne väidetavat konkurentsipiirangu rikkumist P OÜ hageja kliendiks. Seetõttu kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 127 lõiget 4. Viiendaks on vaheotsuses põhjendamata, millise asjaolu tõttu leitakse, et kostja pidi ette nägema hageja värbamiskulusid ja uute töötajate väljaõppe kulusid ning lahkunud töötaja müügitulu ärajäämist olukorras, kus hagejal on tööl vastavad spetsialistid, kelle ülesandeks ongi

töötajate värbamine ja koolitamine (K. S., V. G.) ning töötajaga seotud müügitulu võib ära jääda sõltumata töötaja lahkumise põhjusest. Samuti on vaheotsuses põhjendamata, millisest kaalutlusest lähtudes veendus kohus süü vormis ja millisel, kas lepingulisel või lepinguvälise suhte alusel kahju hüvitamisele kuulub. Kui kohtu veendumus süü vormis on seotud solvumisega, siis on selline seos otsusest selgelt loetamatu ja põhjendus menetlusosalistele üllatav. Maakohus jättis asja hinda määrates ja hagi menetlusse võtmise kohta esitatud vastuväidet lahendades tähelepanuta, et hagis esitati lisaks tuvastusnõuetele ja kahju hüvitamise nõudele ka kaks VÕS §-st 1055 tulenevat kahjustava tegevuse keelamise nõuet (ärisaladuse kasutamise keelamise nõue, hageja töötajatega läbirääkimiste pidamise keelamise nõue). See tähendab, et kohus menetles kolme sooritushagi, eeldades, justkui esitatud oleks vaid üks sooritushagi. Seetõttu on tsiviilasja hinna määramisel õigem kohaldada TsMS § 134 lõiget 1 ja määrata tsiviilasja hinnaks 29 970 eurot. Vastavalt tasus hageja ka 500 eurot vähem riigilõivu, mis tuleb hagejalt kohtuotsusega välja mõista. Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu maakohtu määratud tsiviilasja hinna järgi. Ringkonnakohtu poolt tsiviilasja hinna parandamisel on kostja valmis tasuma puuduva osa riigilõivust. Vastuväited kaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. TsMS § 449 lg. 1 sätestab, et kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kuluks või keeruline ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotluseol teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendmatuse kohta. Maakohus tuvastas, et kostja rikkus töölepingust tulenevat konkurentsipiirangut ja ärisaladuse hoidmise kohustust. Otsust põhjendades on maakohus järginud TsMS 438 ja lg. 1 ja 442 lg. 8 sätteid. Apellant vaidlustab maakohtu poolt tõendite hindamist ja asjaolude tuvastamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata ning jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastavalt TsMS §-le 173 nähakse menetluskulude jaotus ette lõppotsuses. Ringkonnakohus rahuldab apellandi taotluse ringkonnakohtu 11.11.2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks, lisades protokolli kostja vastuse kohtule „F OÜ, mida kostja kontrollis, ei osutanud konkurentsi hagejale, vaid osutas teenust hagejale. Siin ei ole konkurentsi.“

/allkirjastatud digitaalselt/ T. Kollom

Ulvi Loonurm

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.