3.Jätta maakohtu menetluskuludest 10% hageja ja 90% solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.21.03.2014.a esitas esialgne hageja Osaühing Ettur maakohtule hagi kostjate vastu Tallinnas aadressil XXXXXXX XX XX asuva kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) valduse saamiseks, kostjate väljatõstmiseks ja 8400 euro väljamõistmiseks. 02.06.2014.a esitas Eurocargo OÜ kohtule avalduse, milles teatas, et ta on omandanud vaidlusaluse kinnistu ja soovib menetlusse astuda esialgse hageja asemel. Kohus lubas hagejal esialgse hageja asemel menetlusse astuda 09.06.2014.a määrusega. 14.07.2014.a suurendas hageja oma rahalise hüvitise nõuet 4200 euro võrra ehk summani 12 600 eurot. Hageja täpsustas, et nõuab hüvitist vaidlusaluse kinnistu kasutamise eest perioodil alates 01.07.2011.a kuni 01.07.2014.a. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjatelt järgmist: kohustada kostjaid üle andma vaidlusaluse kinnistu valdus hagejale ja kinnistu valduse üleandmisest keeldumise korral tõsta kostjad kinnisasjalt välja (esimene nõue); välja mõista solidaarselt kostjatelt hagejale 12 600 eurot kinnistu kasutamise eest (01.07.2011–01.07.2014.a) (teine nõue). Lisaks taotles hageja esimese nõude osas otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist. Kuna kostjad ei ole kinnistu omanikud ja neil puudub alus kinnistut vallata, siis on hagejal õigus viivitamata saada kinnistu valdus. Hageja põhiväited olid järgmised: esialgne hageja oli alates 14.11.2005.a (sh hagi esitamise ajal) vaidlusaluse kinnistu omanik; menetluse kestel võõrandas esialgne hageja kinnistu hagejale; vaidlusalust kinnistut kasutavad ja valdavad kostjad; esialgse hageja ega hageja ja kostjate vahel ei ole sõlmitud lepingut, mis annaks kostjatele aluse vaidlusaluse kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks; samuti ei ole sellist lepingut sõlmitud vaidlusaluse kinnistu varasema omaniku ja kostjate vahel; kostjad ei maksnud esialgsele hagejale ega maksa ka hagejale vaidlusaluse kinnistu kasutamise eest tasu; esialgne hageja ja kostjad pidasid 2013.a läbirääkimisi kinnistu üürilepingu sõlmimiseks, valmistades ette notariaalse kinnistu üürilepingu lähtudes üürist 380 eurot kuus, samuti kokkuleppe ostueesõiguse seadmiseks, aga läbirääkimised nurjusid ja lepingut ei sõlmitud;
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-12596
esialgne hageja saatis 12.11.2013.a kostjatele kohtueelse nõude vaidlusaluse kinnistu valduse üleandmiseks ja võla tasumiseks, aga kostjad ei ole kinnisasja valdust üle andnud ega selle kasutamise eest tasunud; kinnistu kasutusõiguse turuhind ehk keskmine üürihind on 350 eurot kuus, mille tasumist hageja nõuab kostjatelt kui kinnistu kasutajatelt solidaarselt alates 01.07.2011.a.
Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjate peamised vastuväited olid järgmised: vaidlusaluse kinnistu müük endiselt omanikult MR-lt esialgsele hagejale võis olla näilik tehing; kostja II ja endine omanik leppisid 2005.a kokku, et kostjal II on õigus kasutada vaidlusalust kinnistut elukohana, millest endine omanik teavitas ka esialgset hagejat; seega on kinnistu valdus olnud algusest peale õiguspärane; kostjad II ja III on eakad inimesed, kes on enamuse oma elust elanud vaidlusalusel kinnistul; esialgne hageja asus kinnistu valdust ja selle kasutamise eest tasu nõudma alles kaheksa aasta möödumisel omanikuks saamisest; esialgse hageja nõudel on kostjad talle 2013.a septembrist detsembrini tasunud vaidlusaluse kinnistu kasutamise eest 1520 eurot. 24.07.2014.a esitatud täiendavas vastuses kostjad hageja hüvitisenõudega ei nõustunud ja leidsid, et see on tõendamata, samuti on tõendamata hageja väited selle kohta, et vaidlusaluse kinnistu turuüür on 350 eurot. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 31.07.2014.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja kohustas kostjaid andma hagejale üle vaidlusaluse kinnistu valduse ja sellest keeldumise korral määras tõsta kostjad kinnistust välja, ning mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja 11 080 eurot vaidlusaluse kinnistu kasutamise eest perioodil 01.07.2011–01.07.2014.a. Kohus rahuldas hageja taotluse otsuse osaliselt so kinnistu valduse väljaandmise nõude ja vastasel korral väljatõstmise nõude viivitamata täidetavaks tunnistamiseks. Menetluskuludest 10% jäi hageja ja 90% solidaarselt kostjate kanda. Samuti võttis kohus asja toimikusse hageja 14.07.2014.a menetlusdokumendi lisa nr 1, aga ei käsitlenud seda dokumentaalse tõendina. Kohus keeldus menetlemast kostjate 24.07.2014.a taotlust täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Kohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-le 5 ja märkis, et käesolevas asjas on seni lahendamata hageja 14.07.2014.a ja kostjate 24.07.2014.a dokumentaalsete tõendite esitamise taotlused. Kohus leidis, et hageja 14.07.2014.a menetlusdokumendi lisa nr 1 (kohtutäituri abi seisukoht, t lk 145) ei ole käsitletav dokumentaalse tõendina. Hageja esitas selle sooviga põhjendada esimese nõude raames ka kostjate väljatõstmise taotluse märkimist hagiavalduse resolutsioonis, ühelegi hagi alusesse kuuluvale asjaolule hageja seoses selle dokumendiga ei viidanud. Kohus võttis esitatud seisukoha toimikusse, aga ei hinnanud seda tõendina. Kostjate 24.07.2014.a taotluse menetlemisest kohus keeldus. Kohus viitas TsMS § 330 lg-tele 1 ja 3 ja § 331 lg-le 1. Täiendava dokumentaalse tõendi taotluse lahendamine põhjustaks menetluse viibimise, sest selle kohta tuleks küsida hageja seisukoht. Kostjad ei ole toonud esile ühtegi põhjust tõendi nii hiliseks esitamiseks. Sisuliselt puudutab see samu asjaolusid nagu esialgsele vastusele lisatud endise omaniku avaldus. Kohus selgitas 04.07.2014.a määruses senise tõendi ebapiisavust ja määras tähtaja tõendite esitamiseks, mida kostjad ei järginud. Kostjad ei ole toonud esile mõjuvat põhjust TsMS § 331 lg 1 tähenduses. 3(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-12596 Eeltoodud kaalutlustel keeldus kohus viidatud sätte alusel menetlemast kostjate 24.07.2014.a taotlust täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Tõend tuleb kostjatele tagastada otsuse jõustumisel, tõend on seni hoiul kohtutoimikus (t lk 162–163). Tõendi tagastamisel asendab kohus tõendi vastava õiendiga. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus luges TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: hageja (t lk 103) on vaidlusaluse kinnistu omanik; ta omandas selle esialgselt hagejalt (t lk 29) menetluse kestel (t lk 8, 90–91, 101–102), esialgne hageja omakorda ostis kinnistu 28.10.2005.a lepingu alusel endiselt omanikult MR-lt (t lk 83–89); vaidlusalune kinnistu on kostjate valduses (t lk 9–10); esialgne hageja ja kostja pidasid 2013.a läbirääkimisi vaidlusaluse kinnistu kasutamise ja ostueesõiguse kohta lepingu sõlmimiseks, aga need nurjusid (t lk 11–15); esialgne hageja edastas kostjatele 2013.a novembris nõude kinnistu vabastamiseks ja selle kasutamise eest tasu maksmiseks; kostjad said nõudekirja kätte, aga selles esitatud nõudmisi ei täitnud (t lk 16–18); lisaks ei vaidle pooled selle üle, et hageja mõlema nõude osas on nõudeõigus esialgselt hagejalt läinud üle hagejale. Esimese nõudega taotleb hageja vaidlusaluse kinnistu valduse saamist. Sellise nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-d 1 ja 2. Tulenevalt AÕS § 82 lg-st 1 peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Käesolevas asjas ei ole hageja omandiõigus ega kostjate valdus vaidlusalused. Kuigi kostjad peavad hagivastuse p-s 3 võimalikuks endise omaniku ja esialgse hageja vahelise müügilepingu tühisust, siis möönavad nad p-s 5, et esialgne hageja sai vaidlusaluse kinnistu omanikuks. Kuna võlaõigusliku müügitehingu kehtivus ei mõjuta asjaõiguskokkuleppe kehtivust ja praegune hageja on esitanud oma omandiõiguse kohta kinnistusraamatu väljavõtte (t lk 101–102), siis tuvastas kohus, et vaidlusalune kinnistu kuulub hagejale. Kohus viitas AÕS § 83 lg-le. Kostjad väitsid, et endine omanik ja kostja II sõlmisid 2005.a üürilepingu vaidlusaluse kinnistu kasutamiseks. Kostjad ei ole viidanud teiste kostjate õigusele vaidlusalust kinnistut vallata. Hageja vaidles kostjate väitele üürilepingu sõlmimise osas vastu. Kohtu hinnangul ei ole kostjate väide üürilepingu sõlmimise kohta tõendatud. Endise omaniku nimel kirjutatud 19.05.2014.a kinnitus (t lk 92) ei ole selle asjaolu kohta piisav tõend. Endine omanik on 28.10.2005.a lepingu p-s 1.4.1 kinnitanud, et vaidlusalune kinnistu ei olnud sel ajal koormatud mh üürilepinguga ja seda kasutas kostja II ilma õigusliku aluseta. Kohus selgitas 04.07.2014.a määruses, et endise omaniku kinnituse põhjal ei saa kohus kontrollida, kas viidatud avalduse on allkirjastanud endine omanik, samuti ei nähtu sellest üürilepingule iseloomulik kokkulepe üüri suuruse kohta ega üürilepingu sõlmimise aeg. Kohus tegi kostjatele ettepaneku oma väidet kostja II ja endise omaniku vahelise üürilepingu kohta täpsustada ja täiendavalt tõendada ning määras tõendite esitamise tähtaja. Kostjad viidatud tähtaja jooksul täiendavaid tõendeid ei esitanud ja kohus keeldus eespool märgitud põhjustel menetlemast kostjate hilinenud taotlust. Kuna üürileping on võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 järgi vastastikune tasuline leping, siis tuli kostjatel muu hulgas esile tuua ja tõendada kokkulepe üüri suuruse kohta. Kostjad selgitasid 24.07.2014.a menetlusdokumendis, et endine omanik andis vaidlusaluse kinnistu kostja II kasutusse sisuliselt tasuta (viidatud menetlusdokumendi p 5). Kinnistu majandamisega seotud kulutuste kandmine ei vasta kohtu hinnangul üüri mõttele, mida kasutaja maksab omanikule õiguse eest kasutada omanikule kuuluvat asja. Kui ka õige on kostjate väide, et nad võisid kasutada kinnistut tasuta sel ajal, kui see kuulus veel endisele omanikule, siis ei läinud sellisele kasutusõigusele vastav kinnisasja omaniku kohustus üle
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-12596 esialgsele hagejale ega ka hagejale. Nimelt ei sisalda VÕS 21. ptk võrreldavat sätet nagu on VÕS § 291 üürilepingu puhul. Samuti ei anna kostjatele kinnistu jätkuva valdamise õigust eakate kostjate II ja III pikaajaline elamine kinnistul. Seega ei tuvastanud kohus kostjate õigust vaidlusalust kinnisasja vallata. Kohus ei nõustunud kostjatega, et esialgse hageja pikaaegase tegevusetuse tõttu on esialgne hageja või hageja minetanud vaidlusaluse kinnistu valduse saamise nõudeõigust. Hageja nõuab kinnistu valdust omanikuna. Hageja ega ka esialgne hageja ei ole talle kuuluva kinnistu valdust nõudma asudes rikkunud hea usu põhimõtet. Hagi esitamine ei ole üldjuhul vastuolus hea usu põhimõttega, kui hagi esitatakse seaduses sätestatud aegumistähtaegu järgides ning kahju ei suurene selle tekkimisest kuni hagi esitamiseni. Omaniku nõue asja väljaandmiseks aeguks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 155 lg 1 järgi 30 aastaga. Kostjad ei ole esile toonud selliseid erilisi asjaolusid, mis lubaks arvata, et hageja on oma nõudeõigust kuritarvitanud, st kostjad ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks neil õigustatult arvata, et hageja nende vastu nõuet ei esitagi (vrd Riigikohtu lahend nr 3-2-1-100-06, p 15). Hageja on esimeses nõudes eraldi märkinud kostjate väljatõstmise taotluse. Kinnisasja väljaandmist reguleerib täitemenetluse seadustiku (TMS) § 180, mille lg-le 3 kohus viitas. Kohus ei täheldanud otsest põhjust, miks peaks kohtuotsuse resolutsioonis kostjate väljatõstmist eraldi otsustama, vaid eeldatavasti on piisav kohustada kostjaid vaidlusalune kinnistu hagejale üle andma – nagu hageja taotleb sama nõude esimeses pooles. Samas nähtub hagejate esitatud kohtutäituri abi seisukohast (t lk 145) ja kohtupraktikast (vt nt Harju Maakohtu 28.09.2012.a tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-12-12967; 15.03.2013.a otsus tsiviilasjas nr 2-1157895 ja 21.06.2013.a otsus tsiviilasjas nr 2-12-27769), et kohtud on samaaegselt kinnisasja väljaandmisega otsustanud ka kostja(te) väljatõstmise. TsMS § 442 lg 5 teise lause kohaselt peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Seetõttu ei näinud kohus takistust hageja nõude sel kujul rahuldamiseks nagu hageja selle esitas. Hageja taotles esimese nõude osas otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist. Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul TsMS § 468 lg-s 1 loetletud olukorda, st kohus saab otsuse (ka osaliselt) tunnistada viivitamata täidetavaks TsMS § 469 lg 1 alusel. Sellisel juhul tuleb hagejal anda tagatis, mille suuruse määrab kohus. Kohus määras tagatise suuruseks 10 000 eurot ja hageja on nõutud tagatise andnud. TsMS § 469 lg 1 ei võimalda kohtul kaalutlusõiguse alusel valida, kas otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Kui pool on esitanud kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise taotluse, peab kohus kohustama hagejat maksma tagatist TsMS § 469 lg 2 järgi, määrates kindlaks ka tagatise liigi, selle suuruse ja maksmise tähtaja. Kohtuotsust ei või viivitamatule täitmisele pöörata enne seda, kui hageja on andnud kohtu määratud tagatise (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-158-10, p 9 teine lõik). Seega tuleb hageja taotlus rahuldada ja tunnistada otsus esimese nõude osas viivitamata täidetavaks. Kohus selgitas pooltele, et kui viivitamata täitmisele kuuluva lahendi peale esitatakse apellatsioonkaebus, siis võib ringkonnakohus põhistatud avalduse alusel vastavalt TsMS § 472 lg-le 1 määrata, et lahendi täitmine peatatakse tagatiseta või tagatise vastu, lahendi täitmine võib jätkuda üksnes tagatise vastu või juba tehtud täitetoiming tühistatakse tagatise vastu. Teise nõudega soovib hageja saada kostjatelt hüvitist vaidlusaluse kinnistu õigusvastase kasutamise eest. Sellise nõude õiguslik alus on hageja märgitud asjaoludel ühe võimalusena VÕS § 1037 lg 1. AÕS § 68 lg 1 sätestab, et omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist (vt nõude sel alusel võimalikkuse kohta nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-05, p 31). Samuti võib hageja teise nõude
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-12596 õiguslik alus olla VÕS § 1043. Kohus viitas VÕS § 1045 lg 1 p-le 5. Hageja tugines õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele ja nõuab hüvitist kolme aasta, st 36 kuu eest lähtudes igakuisest summast 350 eurot. Hüvitamisele kuuluva kahju ja kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb mh arvestada VÕS §-des 127 ja 128 sätestatut. Võõra vara ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-64-05, p-d 16 ja 19, ning nr 3-2-1-123-05, p-d 23 ja 28). Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-64-05, p 16, samuti kokkuvõtvalt nr 3-2-1-51-09, p 15). Kostjad ei ole hageja rahalisele nõudele vastuväiteid esitanud, kuid märkisid, et 2013.a septembrist detsembrini tasusid nad esialgsele hagejale 1520 eurot. Kuna poolte vahel ei ole erimeelsusi vaidlusaluse kinnistu kasutamise hariliku väärtuse ega kasutuseelise väärtuse osas, siis tuvastas kohus viidatud väärtuseks 350 eurot kuus. Kohus võttis siinjuures arvesse, et nii poolte varasematel läbirääkimistel 2013.a kui ka kohtumenetluse jooksul on kostjad olnud nõus tasuma vaidlusaluse kinnistu kasutamise eest 380 eurot kuus, samast summast lähtusid kostjad 2013.a teisel poolel esialgsele hagejale tasumisel (1520 : 4 = 380). Samuti ei ole vaidlust selles, et kostjad on kasutanud kinnistut hageja rahalise nõude alusena märgitud perioodil, st 01.07.2011–01.07.2014.a. Kohus tuvastas esimese nõude lahendamisel, et kostjatel puudus selleks õiguslik alus. Hageja valitud õigusliku alternatiivi alusel on teine nõue järelikult sisuliselt põhjendatud. Kokku on hagejal õigus nõuda kõnealuse perioodi eest kostjatelt hüvitist 12 600 eurot ( = 36 × 350), millest tuleb maha arvata kostjate poolt sel perioodil juba tasutud 1520 eurot. Kostjate maksetest 2013.a nelja kuu jooksul saab koosmõjus VÕS §-ga 294 järeldada, et need olid mõeldud tasumiseks kas samade või vahetult eelnenud kuude eest. Hageja ei ole kohtule teatanud, et esialgne hageja oleks VÕS § 88 lg-s 4 sätestatud korras määranud täitmist mõne muu (nt varasema) kohustuse katteks. Nii hageja kui ka kostjate poolt väidetud läbirääkimistest samal perioodil ja kokkuleppena varasema võlgnevuse lepingu alusel tasumisest järeldas kohus, et kõnealused maksed tehti 2013.a eest, mis tervikuna sisaldub hageja nimetatud nõudeperioodis. Teise nõude sai kohus niisiis rahuldada osaliselt summas 11 080 eurot ( = 12600 - 1520). Sarnaselt eespool märgituga ei ole hageja ka teise nõude osas nõudeõigust minetanud, sest kasutustasul põhineva hüvitise nõude aegumisele tuleks kohaldada TsÜS § 154 ja hageja nimetatud perioodi eest ei olnud nõue hagi esitamise ajaks aegunud. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jättis kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja esitatud ajaleheartikli (t lk 19–22), kokkuvõtte Riigikohtu otsusest (t lk 23–25), AL e-kirja (t lk 26) ja Pärnu Maakohtu e-kirja (t lk 27), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad 03.09.2014.a apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osaliselt so resolutsiooni p-d 2, 3, 4, 6 ja 7. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus keeldunud ebaseaduslikult kostjate poolt esitatud dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisest, jätnud tähelepanuta kostjate sõnaselge vastuväite ning tuvastanud vääralt lepingulise suhte olemasolu, mis on viinud väära lahendi tegemiseni. Maakohtu 04.07.2014.a määruse resolutsiooni p 4 järgi oli tõendite ja taotluste esitamise tähtpäev 14.07.2014.a, teiste menetlusosaliste taotlustele oli võimalik vastata kuni 24.07.2014.a. 14.07.2014.a esitas hageja kohtule uue nõude ning nõude suurendamise taotluse.
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-12596 Maakohtu 15.07.2014.a määruse resolutsiooni p 2 järgi oli kostjatel õigus esitada vastus täpsustatud nõudele ja hageja uutele taotlustele 04.07.2014.a määruses taotlustele vastamiseks antud tähtaja jooksul. Seega oli kostjatel määruse kohaselt õigus esitada vastus täpsustatud ja muudetud hagile kuni 24.07.2014.a, millist õigust kostjad kasutasid. Kohus on alusetult keeldunud aga dokumentaalse tõendi vastuvõtmisest, millise näol ei olnud tegemist uue tõendi esitamisega. Kohus ei ole ammendavalt selgitanud, miks keeldus eelnevalt esitatud dokumentaalse tõendi täpsustusest. Kostjad on eelnevalt esitanud MR-e kirjaliku kinnituse lepingu sõlmimise kohta. Kohus selgitas kostjatele, et nimetatud kinnituse puhul ei saa kohus olla kindel, et selle on allkirjastanud MR. 24.07.2014.a esitatud tõendi näol on tegemist nimetatud dokumendi notariaalselt kinnitatud koopiaga, milles notar on tuvastanud allakirjutanu isikusamasuse. Seega ei ole tegemist uue asjaoluga, mis võiks kohut või vastaspoolt üllatada. Lisaks jääb arusaamatuks asjaolu, et kohus on jätnud täielikult tähelepanuta kostjate 24.07.2014.a vastuses esitatud seisukohad, sh vastuse p 13 viimase lause, mille kohaselt kostjad leidsid, et hageja ei ole nõuet tõendanud ega põhistanud, ning et hageja väide, et kinnistu turuüür on 350 eurot, on paljasõnaline ja tõendamata. Seega on 24.07.2014.a vastuses kostjad selgelt vaidlustanud hageja rahalised nõuded, kaevatavas otsuses (p 19) on aga kohus märkinud, et kostjad ei ole hageja rahalisele nõudele vastuväiteid esitanud. Seega on kohus alusetult jätnud kostjate seisukohad tähelepanuta. Lisaks märkisid kostjad kaebuses, et esitavad täiendavad seisukohad kaebuse juurde hiljemalt 08.09.2014.a, lisaks soovivad kostjad esitada taotluse viivitamatult täidetava kohtulahendi täitmise peatamiseks. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Koos vastusega esitas hageja ka tingimusliku taotluse tähtaja andmiseks tõendi esitamiseks. Hageja märgib, et juhul, kui ringkonnakohus võtab asja arutamise juurde kostjate 24.07.2014.a vastuse, taotleb hageja täiendavat tähtaega tõendi esitamiseks selle kohta, kui suur oli sarnase kinnistu turuüür perioodil 01.07.2011–01.07.2014.a. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi kostjad tuginevad apellatsioonkaebuses suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha võtnud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
7.Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusnorme, kui keeldus peale kohtu poolt määratud tähtpäeva täiendavate tõendite vastuvõtmisest. Maakohus määras tõendite ja taotluste esitamise viimaseks tähtpäevaks 14.07.2014.a. Samas määruses (t I kd lk 133) määras maakohus vastaspoole taotlustele vastamiseks tähtpäeva 24.07.2014.a. See tähendab, et peale 14.07.2014.a oli võimalik vastata üksnes vastaspoole poolt tähtaegselt esitatud taotlustele, seisukohtadele ja tõenditele. Kostjad esitasid 24.07.2014.a, st selle tähtaja viimasel päeval, mis oli kohtu poolt määratud üksnes vastaspoole taotlustele ja seisukohtadele vastamiseks, uued vastuväited ja uue tõendi, mis puudutas nõuet, mille hageja oli esitanud juba esialgses hagiavalduses. Seega oleks kostjatel tulnud vastav tõend esitada hiljemalt 14.07.2014.a.
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-12596 Kostjad ei esitanud kohtule tähtaja pikendamise taotlust ega esitanud ka 24.07.2014.a menetlusdokumendis põhjuseid, mis saaksid tingida hilinemisega esitatud tõendi vastuvõtmist.
8.Uue tõendi esitamist peale kohtu poolt määratud tähtpäeva ei saa tingida ka see, et hageja suurendas nõuet oma 14.07.2014.a menetlusdokumendiga. Hageja ei esitanud uut nõuet, st hageja ei toonud nõude suurendamisel kohtu ette sisuliselt uusi asjaolusid vaid tugines nõude suurendamisel samadele asjaoludele, millele oli rajatud esialgne hagiavaldus. Hageja nõudis kostjatelt juba esialgses hagiavalduses raha maksmist põhjusel, et kostjad kasutasid ilma õigusliku aluseta hagejale kuuluvat kinnisasja. 14.07.2014.a menetlusdokumendiga suurendas hageja üksnes perioodi, mille eest ta samadel asjaoludel kostjatelt hüvitist nõudis. Seega said kostjad peale 14.07.2014.a tähtpäeva möödumist esitada vastuväiteid üksnes sellele, et hageja asja kasutamise eest hüvitise nõude summat ja perioodi suurendas.
9.Ringkonnakohus rõhutab samuti seda, et isegi siis, kui maakohtul oleks tulnud kostjate poolt hilinemisega esitatud tõendit menetleda, ei oleks saanud see tingida asjas teistsuguse otsuse tegemist. Kostjad soovisid hilinemisega esitatud tõendiga tõendada seda, et kinnisasja, mida kostjad kasutasid, üle-eelmine omanik lubas kostjatel vaidlusalust kinnisasja tasuta (üksnes kommunaalkulude kandmise eest) kasutada senikaua, kuni kostjad seda vajavad. Sellise väite esitasid kostjad juba varasemas menetlusetapis ning selle väite tõendamiseks esitasid kostjad kinnisasja üle-eelmise omaniku lihtkirjaliku kinnituse. Maakohus hindas seda tõendit, kuid rahuldas kostjate vastuväitest hoolimata hagi põhjusel, et lisaks kinnisasja üleeelmise omaniku kinnitusele oli asjas tõendina esitatud ka kinnisasja müügileping, milles sama isik oli notariaalses lepingus kinnitanud, et kinnisasi ei ole koormatud ühegi kasutuslepinguga, ning et üks kostjatest kasutab vaidlusalust kinnisasja ilma õigusliku aluseta. Seega tuli maakohtul hinnata kahte tõendit – kinnisasja üle-eelmise omaniku poolt tagantjärele antud kinnitust ning sama isiku poolt kinnisasja võõrandamise ajal antud notariaalset kinnitust. Seda, millist tõendit tuleb eelistada, tuleb hinnata tõendite hindamise käigus. Kostjad ei ole käesoleva asja raames kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et maakohus oleks tõendite hindamisel ületanud diskretsiooni piire. Tõenditele antavat hinnangut ei muuda reeglina see, kui menetlusosaline esitab sama isiku mitu kinnitust, mis on eri vormis.
10.Ringkonnakohus märgib, et isegi siis, kui asjas oleks tulnud lugeda tõendatuks, et kinnisasja üle-eelmine omanik lubas tema omanikuks olemise ajal kostjatel kinnisasja üksnes kommunaalkulude kandmise eest kasutada, ei saaks see tingida hagi rahuldamata jätmist. Sellist kasutuslepingut, mille järgi võib üks või mitu isikut kasutada asja tasuta, tuleb kvalifitseerida tasuta kasutamise lepinguks. Tasuta kasutamise lepingut ei muuda tasuliseks lepinguks, so üürilepinguks see, kui pooled on kokku leppinud, et kasutaja peab kandma asja kasutamisega seotud ja asja korrashoiu kulud (näiteks kommunaalkulud), sest asja säilitamiseks vajalike kulude kandmise kohustus on ette nähtud ka tasuta kasutamise lepingu puhul (vt VÕS § 391) ning asja kasutamisega seotud teenuste (prügiveoteenus, vee- ja kanalisatsiooniteenus, elektriteenus jne) eest tasumise kohustus lasubki olemuslikult teenuste tarbijatel. Tasuta kasutamise leping, nagu ka kõik muud võlaõiguslikud lepingud kehtivad üksnes nende isikute vahel, kes vastavad lepingud sõlmisid. Võlaõiguslikud lepingud on isikutega seotud lepingud ning need ei lähe kinnisasja omaniku vahetuse korral kinnisasja omandajale üle. Erandina lähevad kinnisasja võõrandamise korral kinnisasja omandajale üle üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused (vt VÕS § 291). Kuid vastav õiguste ja kohustuste ülemineku säte kehtib üksnes kinnisasja üürilepingute puhul, mitte tasuta kasutamise lepingu puhul. Seega, isegi siis, kui maakohus oleks pidanud tuvastama, et kinnisasja üle- eelmine omanik lubaski kostjatel kinnisasja kasutada, saab vastavasisuline kokkulepe kehtida üksnes nende isikute vahel, kes selle lepingu sõlmisid. Käesoleva tsiviilasja raames ei ole kohtu ette toodud
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-12596 asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja oleks lubanud kostjatel kinnisasja kasutada. Sellele, et kostjad ja hageja oleksid omavahel mingi kasutuslepingu sõlminud, ei ole kostjad tuginenud.
11.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka see kostjate poolt apellatsioonkaebuses esitatud etteheide, et maakohus ei arvestanud kostjate 24.07.2014.a menetlusdokumendis esitatud vastuväidet, et hageja ei ole tõendanud kinnisasja turuüüri suurust. Hageja esitas juba hagiavalduses rahalise nõude, tuginedes sellele, et kostjad kasutasid ilma õigusliku aluseta hagejale kuuluvat kinnisasja. Sellel põhjusel nõudis hageja kostjatelt hüvitist, mille arvestamisel lähtus hageja vaidlusaluse kinnisasja turuüürist. Seejuures ei saa väita, et hageja ei oleks turuüüri tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud. Hageja esitas koos hagiavaldusega kohtule notari poolt ette valmistatud notariaalse lepingu projekti (hagiavalduse lisa 3), millest nähtus, et kostjad on hagejale maksnud asja kasutamise eest raha. Hageja selgitas, et vastavad andmed edastas notarile üks kostjatest ning selgitas, et kostjad olid valmis maksma kinnisasja kasutamise eest tasu 380 eurot kuus. Seega oli kinnisasja kasutustasu kohta kohtule esitatud ka tõend, mille alusel oli põhimõtteliselt võimalik kinnisasja kasutustasu suurust tõendatuks lugeda. Esimeses sisulises vastuses hagiavaldusele (vt t I kd lk 79 jj) ei esitanud kostjad selle hageja väite osas vastuväiteid, vastupidi, vastuses (vt p 13) märkisid kõik kostjad, et nad on tasunud hagejale 2013.a sügisel kolme kuu eest kasutustasu suuruses 380 eurot kuus. Kuigi kostjad märkisid, et nad teostasid makseid kohtumenetluse vältimise eesmärgil, viitab kostjate poolt kasutustasu, suuruses 380 eurot kuus maksmine ja hageja poolt üüritasu suuruse osas esitatud väidetele vastuväidete esitamata jätmine sellele, et selle väite osas võib lähtuda TsMS § 231 lg-s 4 sätestatud omaksvõtu eeldusest. Seejuures on oluline, et kostjad ei esitanud üüri suuruse osas vastuväiteid ka mitte üheski hilisemas menetlusdokumendis, sh mitte selles menetlusdokumendis, mille kostjad kohtu poolt määratud viimaste seisukohtade esitamise tähtaja jooksul (14.07.2014.a) esitasid (t I kd lk 141). Alles peale kohtu poolt määratud viimaste seisukohtade ja tõendite esitamise tähtaja möödumist (24.07.2014.a), esitasid kostjad menetluses esmakordselt väite, et nad vaidlevad vastu sellele, et selle kinnisasja üür võiks olla vähemalt 350 eurot kuus, ning et nende hinnangul ei ole hageja seda väidet tõendanud. Sellises menetluslikus olukorras ei olnud hagejal põhjust esitada kinnisasja üüri suuruse kohta täiendavaid tõendeid. Kui kostjad terve menetluse vältel ühe tõendamisele kuuluva asjaolu osas ühtegi vastuväidet ei esita ja esitavad hoopis väiteid, mis hageja väiteid toetavad, ei ole ka hagejal põhjust omapoolseid täiendavaid tõendeid esitada.
12.Ringkonnakohus märgib, et isegi siis, kui kinnisasja üüritasu suuruse küsimuses kostjatepoolsest omaksvõtu eeldusest lähtuda ei saaks, ei oleks ikkagi alust maakohtu otsust tühistada. Hageja esitas kinnisasja turuüüri tõendamiseks omapoolse tõendi juba hagiavalduses (vt hagiavalduse lisa 3), millega saab lugeda tõendatuks, et kostjad pidasid hagejaga läbirääkimisi üürilepingu sõlmimise osas, mille raames oleks üür olnud 380 eurot kuus. Sellele lisaks väitis hageja, et kostjad tasusid talle üüri 2013.a sügisel suuruses 380 eurot kuus. Käesoleva menetluse kestel esitasid kostjad maakohtule menetlusdokumendi, milles tegid hagejale kompromissiettepaneku, mille kohaselt oleksid kostjad nõustunud üüriga, summas 380 eurot kuus. Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hageja poolt esitatud väide, et kinnisasja turuüür vaidlusalusel perioodil oli vähemalt 350 eurot kuus, tuleb lugeda tõendatuks ka juba käesolevas menetluses esitatud tõendi alusel. Kuigi hageja poolt esitatud tõend eraldivõetuna ei ole võib-olla väga kaalukas, tuleb tõendeid hinnata alati koos menetlusosaliste poolt tõendi ja tõendiga tõendatava asjaolu osas esitatud väidetega ja vastuväidetega.
13.Apellandid ei esitanud täiendavaid seisukohti ega taotlusi, mille esitamise soovile nad kaebuse p-s 2.11. viitavad, ei ole kohtul alust neid käsitleda.
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-12596
14.Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule 22.12.2014.a täiendava tõendi. Ringkonnakohus leiab, et hageja oleks võinud esitada selle tõendi juba maakohtu menetluses, sest maakohtu menetluses tuleb hagejal esitada kõik tõendid, millega ta hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada soovib. Sellel põhjusel tuleb jätta vastav tõend TsMS § 238 lg 5, koosmõjus § 238 lg 3 p-ga 3 arvestamata. Menetluskulude jaotus
15.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 ja § 165 lg-st 3 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.