TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

Ultimaatumi esitamise eesmärk on probleemidele tähelepanu juhtimine. Puudutatud isik soovib selliste pöördumistega üldist teadvust parandada ja rahvast harida. Lisaks tuleb lugeda tema igapäevaseid sõnumeid Facebook’is. Puudutatud isik avaldas, et tal on võime näha teiste isikute sisse, ta on ise teinud temalt elatise väljamõistmise asjaga tegeleva kohtunik Sillaotsa suhtes kohtupsühhiaatriaekspertiisi ning diagnoosinud kohtunikul raske ajuhaiguse. Puudutatud isik ei pidanud psühhiaatrilist ravi vajalikuks, kuid avaldas samas valmisolekut jääda haiglasse, kui seda vajalikuks peetakse. Maakohus kuulas kliinikus ära ka raviarst IT arvamuse, mille kohaselt on puudutatud isikule vaja ravi kindlasti rohkem kui 4 päeva, sest ta on avaldanud konkreetseid ähvardusi konkreetsete institutsioonide ja isikute suhtes, mistõttu on ta potentsiaalselt ohtlik teiste isikute elule ja tervisele. Puudutatud isikul on 1980-ndate alguses diagnoositud paranoidne skisofreenia, kuid ta ei ole kunagi ravi saanud. Pikka aega ravimata haiguse tõttu on puudutatul isikul kujunenud ebaadekvaatne maailmapilt ning reaalsustaju puudub. Ravivajadust puudutatud isik ei tunnista ning haiguskriitika puudumise tõttu ei ole muu psühhiaatriline abi võimalik. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud koosseis oli puudutatud isiku suhtes täidetud. Isik on psüühilise ja emotsionaalse seisundi poolest ning käitumuslikult ebaadekvaatne, mida ta ise ei tunnista. Tal puudub adekvaatne arusaamine, et tema käitumine erineb ühiskondlikult aktsepteeritavast inimestevahelisest käitumisest. Tema tervis ja endaga hakkamasaamine on viimasel ajal halvenenud. Tema käitumine ei ole adekvaatne ning ta vajab ravi. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt puudub tal arusaam haigusest ja ravivajadusest, selles veendus maakohus ka isiklikult kohapeal. Puudutatud isik ei saa aru enda psüühilisest seisundist ja vajadusest ravi järele. Ravita jäämisel võib ta aga kahjustada enda turvalisust, elu ja tervist. Seda tõendavad muuhulgas asjaolud, et puudutatud isik ei orienteeru selgesti ajas, tal on esinenud luulusid, haiglas olles on ta käitunud ebaadekvaatselt ja olnud agressiivne haiglapersonali suhtes. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane, kuna isiku kriitikavõime oma haiguse suhtes on puudulik ja ta ei saa aru ravivajadusest. Puudutatud isiku esindaja seisukoht Puudutatud isiku esindaja seisukoha järgi võib esindatav, arvestades tema tervislikku seisundit, käituda viisil, mis seab ohtu tema tervise. Esindaja leidis, et puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tema tahtest olenematu ravi pikendamine kuni 40 päevaks on põhjendatud. Esindaja märkis, et 19.11.2014 vestlusest esindatavaga selgus, et isik ravivajadust ei aktsepteeri, ravikriitika puudub täielikult. Esindatav selgitas, et ta on kliinikus ebaseaduslikult, ta on ise alternatiivmeditsiini spetsialist ning kliiniku ravi talle seetõttu ka ei mõju. Esindatav avaldas, et ainult tema saab õigesti aru maailmas toimuvast, isegi Rooma paavst ei ole sellest siiani õigesti aru saanud ja raviarst ei olegi suuteline teda ravima. Esindatav, olles holistilise meditsiini ainuesindaja Eestis, saab ja oskab väidetavalt nii ennast kui ka teisi Facebook’i kaudu ravida. Puudutatud isik avaldas, et tema puhul on tegemist sõjavangiga, kes tuleks koheselt vabastada, mitte aga hoida kinnises raviasutuses. Riik on tema suhtes toime pannud füüsilise ründe. Määruskaebus Puudutatud isik palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada. Maakohtu määrusest ei nähtu õiguslikke aluseid puudutatud isiku suhtes tema tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi seaduslikuks pikendamiseks 40 päevani. Puudutatud isiku puhul ei ole tegemist psüühiliselt haige inimesega ning seetõttu ei saa ta ohustada ei iseenda ega ka teiste elu, tervist või julgeolekut. Tulenevalt PsAS §-st 11 puudub alus puudutatud isiku suhtes tema tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Menetluse edasine käik

02.12.2014 esitas puudutud isik taotluse enda koheseks vabastamiseks SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikust. Taotluse kohaselt on isik allutatud ravile vastu tema tahtmist. Puudutatud isikul on õigus valida enda ravimiseks tavameditsiini asemel holistiline meditsiin. Kuna puudutatud isikult on omavoliliselt vabadus võetud, palub ta hüvitatada sellega tekitatud kahju. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas 01.12.2014 TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb kohtumäärus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohus on kontrollinud piisavalt põhjalikult isiku tahte vastase psühhiaatrilise ravi jätkamise eeldusi, tuginedes seejuures psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus, samuti kuulas maakohus isiklikult üle puudutatud isiku ning raviarsti psühhiaater IT. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 neid ei korda. Põhjendatud ei ole kaebuses sisalduv käsitlus, nagu ei vajaks puudutatud isik psühhiaatrilist ravi. Toimiku materjalist nähtuvalt esineb isikul raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia), mille tõttu ei suuda ta kestvalt oma tegudest aru saada ja neid juhtida, tal puudub haiguskriitika ning ta ei ole võimeline oma ravivajadusest aru saama. Psühhiaater IT hinnangul (17.11.2014 psühhiaatri otsus, tl 6) võib puudutatud isiku käitumine olla ettearvamatu ning ta võib seetõttu olla teistele ohtlik. Muu ravi kui psühhiaatriline ravi ei ole võimalik. Samuti nähtub psühhiaater MM 18.11.2014 arvamusest (tl 7), et muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik ega küllaldane. Ravita jäämisel ohustab puudutatud isik raske psüühikahäire tõttu ka iseenda elu, tervist ja julgeolekut. Maakohus, kuulanud isiklikult üle nii puudutatud isiku kui tema raviarsti, leidis, et puudutatud isik on psüühiliselt ja emotsionaalselt seisundilt ning käitumuslikult ebaadekvaatne, mida ta ise aga ei tunnista. Tal puudub adekvaatne arusaamine, et tema käitumine erineb ühiskondlikult aktsepteeritavast inimestevahelisest käitumisest. Tema tervis ja eluga toimetulek on varasemaga võrreldes halvenenud, tema käitumine ei ole adekvaatne ning ta vajab ravi. Maakohus on oma siseveendumuse kujunemist määruses piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu seisukohta ümber hinnata. Pealegi on ka puudutatud isiku esindaja varem väljendanud seisukohta, et tema esindatav vajab tahtest olenematu ravi pikendamist kuni 40 päevaks. Esindaja tõi eelnevalt välja, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika, tema käitumine on ettearvamatu ja ta võib nii ennast kui teisi ohustada. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohtu määrusest ei nähtu seaduslikke aluseid, mis annaksid õiguse kohaldada puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tema tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Maakohus on kontrollinud põhjalikult PsAS § 11 lg 1 kohaldamise eeldusi ning leidnud õigesti, et puudutatud isiku suhtes tuleb pikendada tema tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

I. Nõmm

I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.