TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

29.10.2014 esitas SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotluse VM suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40 päevaks. Käesolevalt on tegemist psühhootilise ägenemisega, patsient on paranoiline, esinevad suurusmõtted, mõjustuselamused, tema käitumine on inadekvaatne, sisulist vestlust temaga arendada ei saa. Toimunud käitumise ning psüühilise seisundi alusel on ohtlikkus peamiselt teiste elu ja tervise suhtes. Senist haigusanamneesi hinnates on selge, et lühiajalisest tahtest olenematust ravist piisavalt efekti ei ole. Avaldaja palus patsiendile antav kohtumäärus koostada lühendatud kujul nii, et see ei süvendaks patsiendi paranoilisust ja väldiks edasist ohtlikku käitumist tema poolt ähvardatud isiku suhtes. Esimese astme kohtu määrus Maakohus rahuldas taotluse ja pikendas VM suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus tähtajaga kuni 40 päeva. Riigi poolt mittemenetlusosalisena kantud menetluskulud jättis kohus TsMS § 172 lg 3 alusel täielikult riigi kanda. PsAS § 11 lg 1 kohaselt isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral : 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Sama seaduse § 13 lg 2 kohaselt isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas võib kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. Psühhiaater RP on teinud PsAS § 11 alusel 27.10.2014 kell 11.20 otsuse VM suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt hospitaliseeriti VM 24.10.2014 esialgu ravikokkuleppe alusel, kuna patsient ise kutsus endale kiirabi. Selget motiivi, miks ta kiirabi kutsus ei õnnestunud ei kiirabil ega valvepsühhiaatril välja selgitada. Üheks põhjuseks tõi unetuse. Sõnaline kontakt patsiendiga oli vähesisuline, ta oli kahtlustava ja ettevaatliku olekuga. Järgnevatel päevadel käitus osakonnas samuti paranoiliselt, avaldas mõtteid, et kõik teavad tema kohta kõiki asjaolusid jne. 27.10.2014 avaldas soovi haiglast koheselt lahkuda. Samas selleks ajaks oli saanud teatavaks, et patsient on viimase kuu jooksul ahistanud ühte naisterahvast – nt helistanud ~10 korda päevas, saatnud kummalise sisuga sõnumeid, taotlenud kokkusaamist antud naisterahvaga tema töökohas, uurinud välja, kus koolis naise lapsed käivad. Lisaks on patsiendi vend avaldanud, et nende eaka ema tervis muutus viimastel kuudel väga halvaks, alates sellest ajast kui patsient XXXXXX hooldekodust ära tuli ja taas ema juurde elama asus. Ema on praeguseks kolitud elama oma tütre juurde. Patsient on varasemalt korduvalt ema suhtes olnud nii füüsiliselt kui ka vaimselt agressiivne. 2008 viibis ema peksmise tõttu sundravil. Patsiendil on 90-ndate alguses diagnoositud paranoiline skisofreenia, tal pole kunagi olnud haiguskriitikat ning tema ravisoostumus on olnud halb. Peale hooldekodust lahkumist (mai 2014) pole ta ravi tarvitanud. Käesolevalt on tegemist psühhootilise ägenemisega, patsient on paranoiline, esinevad suurusmõtted, mõjutuselamused. Patsient avaldab, et on ühes naises leidnud oma „eluenergia ning vaimu kaitsja“. Ohtlik pealmiselt ümbritsevate suhtes tajuhäirete ja luulumõtete ning nendega seotud võimalike ohtlike käitumisväljenduste ilmnemise tõttu. Haiglaravi nõusoleku alusel ei osutu enam võimalikuks, kuna patsient soovib koheselt lahkuda, ambulatoorsest ravist huvitatud ei ole, kuna tal pole tema meelest ühtegi haigust, mida ravida. Psühhiaatri IT 28.10.2014 arvamuse kohaselt toodi VM haiglaravile kiirabiga kodust. Kiirabi kutsus ise, ebaselgetel motiividel. Sõnaline kontakt vähesisuline, mõttekäik resoneeritud, laialivalguv. Avaldas paranoilisi mõtteid. Kuna ülalnimetatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva raske psüühikahäire tõttu iseenda 2(4)

ja teiste elu, tervist ja julgeolekut ning kuna muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt PsAS § 11 lg-le 1 vajab VM tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist. Pärnu Maakohus 28.10.2014 määrusega kohaldas VM suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas VM ravi kohaldamiseks SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva. Määruse kohaselt asjaolu, et VM on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida, on kinnitust leidnud psühhiaatrite arvamustega. VM vajab haiglaravi ning haiglaravita jätmisel ohustab ta raske psüühikahäire tõttu eelkõige teiste ja ka enda julgeolekut, elu ja tervist. VM-l esinevad tajuhäired ja luulumõtted, ning eelpool märgitud asjaoludel on oht agressiivsele käitumisele teiste suhtes. Kohtu hinnangul eeltoodut arvestades muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Eeltooduga on kinnitust leidnud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud koosseis ning psühhiaatrid on esitanud dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kohtu poolt 30.10.2014 ära kuulatud psühhiaater RP andis arvamuse, et VM-l esineb raske psüühikahäire, paranoiline skisofreenia (paranoilised luulu- ja suurusmõtted; kuuleb hääli, kus antakse märku kellega astuda suhtesse), mis piirab VM võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning kohtule esitatud avalduses märgitud seisund püsib. Haiglaravita jätmisel on oht eelkõige teistele ning ravi võimalik tähtaeg on kuni 40 päeva. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. VM ärakuulamisel 30.10.2014 leidis kinnitust arstide poolt märgitu. Kohtul puudus kahtlus, et VM-l on raske psüühikahäire, paranoiline skisofreenia, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. VM vajab haiglaravi ning haiglaravita jätmisel ohustab ta raske psüühikahäire tõttu eelkõige teiste julgeolekut, elu ja tervist. Eeltoodut arvestades muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Selliseks järelduseks on alust seetõttu, et VM on viimase kuu jooksul ahistanud ühte naisterahvast, käitunud oma eaka ema suhtes vaenulikult, nii et ema tervis oluliselt halvenenud ning õde ja vend on ema patsiendi juurest ära kolinud. Haiglaravil viibimise vältel on VM inadekvaatne ja kummalise olekuga, avaldanud mõjustuselamusi, energialiikumist. Ta on personali suhtes vaenuliku olekuga, mõnel korral ärritunud sedavõrd, et löönud rusikatega õeposti klaasseinale. Tegemist psühhootilise ägenemisega, s.t VM on paranoiline, esinevad suurusmõtted, mõjustuselamused, tema käitumine on inadekvaatne. Määruskaebus VM palub tühistada maakohtu määruse. VM leiab, et ei vaja pikemat ravi ja saab oma eluga hakkama. Kuna ei põe ühtegi haigust, mida ravida, siis soovib koheselt haiglast lahkuda ega ole huvitatud ambulatoorsest ravist. Määruskaebuse menetlus maakohtus Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele võimaluse sellele vastata. SA Pärnu Haigla jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde, ei pea määruskaebust sisuliselt õigeks ning vaidleb sellel vastu. Häädemeeste Vallavalitsus jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja ei pea määruskaebust põhjendatuks.

3(4)

Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjendused Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 järgi tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning vastab TsMS § 465 lg 2 p 8 nõuetele. Kuna kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 kolleegium maakohtu määruse põhjendusi ei korda. Toimiku materjalist nähtuvalt tugines kohus puudutatud isiku VM suhtes esmase õiguskaitsevahendi rakendamisel, s.o hospitaliseerimisel ja tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi rakendamisel kuni 40 päevaks, raviarstide arvamusele. Samuti kuulas kohus ära VM. Raviarstide arvamuse kohaselt esineb VM-l raske psüühikahäire paranoiline skisofreenia psühhootilise ägenemisega, mistõttu ta ohustab oma tujuhäirete ja luulumõtete ning nendega seotud võimalike ohtlike käitumisväljenduste ilmnemise tõttu iseennast ning ümbritsevaid inimesi. Määruskaebuse esitaja peab end terveks ja soovib koheselt haiglast lahkuda ning ambulatoorsest ravist ta huvitatud ei ole. Eeltoodu tõttu haiglaravi ja ambulatoorne ravi nõusoleku alusel ei ole võimalik. Arvestades esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit, on õige maakohtu järeldus, et VM vajab tahtevastast psühhiaatrilist statsionaarset ravi kuni 40 päeva, arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Nimetatuga olid täidetud TsMS § 534 lg-s 5 sätestatud eeldused. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et esinesid PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused, mis tingisid VM suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise ja pikendamise 40 päevani. Avaldaja poolt esiletoodud asjaolud on piisavalt põhjendatud ja tõendatud ning maakohus on need õigesti tuvastanud. Ringkonnakohtu käsutuses ei ole andmeid, mis seaksid tahtest olenematu ravi kohaldamise vajalikkuse kahtluse alla. Määruskaebuse esitaja hinnang oma tervise kohta ei lükka ümber raviarstide arvamust tahtevastase psühhiaatrilise ravi rakendamise vajalikkuse kohta. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata. TsMS § 172 lg 3 järgi tuleb määruskaebuse läbivaatamise kulud jätta riigi kanda.

Kaija Kaijanen /digitaalselt allkirjastatud

Margo Klaar /digitaalselt allkirjastatud

Ande Tänav /digitaalselt allkirjastatud/

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.