Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. detsember 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-43186
Tsiviilasi
H.P. hagi OÜ Lutsuland vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind
29 885,72 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. aprilli 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Lutsuland apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11. november 2014
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): OÜ Lutsuland (rk: 10666964), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul ja seaduslik esindaja Urmas Luts Vastustaja (hageja): H.P. (ik: XXX), lepinguline esindaja Gaabriel Tavits
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21. aprilli 2014 otsus muutmata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus OÜ Lutsuland kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.H.P. esitas 13.09.2013 maakohtule OÜ Lutsuland vastu hagiavalduse, milles palus tuvastada hageja ja kostja vahelise töölepingu olemasolu ning välja mõista kostjalt hageja kasuks töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 3 alusel hüvitis 27 200 eurot ja viivis alates 17.07.2013 kuni kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.02.2013 tähtajalise töölepingu tähtajaga kuni 22.06.2016, mille alusel asus hageja OÜ-s Lutsuland tööle kokana. Tööleping allkirjastati selle sõlmimise kuupäevast hiljem ja töölepingu originaal jäi kostja juhatuse liikme L.P. kätte. Kostja koopiat sõlmitud töölepingust hagejale andnud ei ole. 01.07.2013 esitas kostja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, milles teatas, et tööleping lõpetatakse alates 16.07.2013 töömahu vähenemise tõttu. 12.07.2013 teatas hageja kostjale, et ootab tähtajalise töölepingu ülesütlemise hüvitist hiljemalt 16.07.2013. Kostja teatas samal päeval, et võtab ülesütlemisavalduse tagasi ja ootab hagejat tööle. Hageja vastas, et ei nõustu ülesütlemisavalduse tagasivõtmisega. Samas asus kostja eitama tähtajalise töölepingu olemasolu. Tulenevalt TLS § 100 lg-st 3 tuli kostjal tasuda hiljemalt 16.07.2013 hagejale hüvitis, mis vastab töötasule, mille hageja oleks saanud, töötamaks kuni 22.06.2016, s.o 27 200 eurot (800 eurot × 34 kuud).
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt oli poolte vahel sõlmitud tööleping tähtajatu. Kirjalikku töölepingut ei sõlmitud, kuna hageja ei soovinud kirjalikku lepingut sõlmida (tuues põhjuseks, et tal on ravikindlustus muu isiku juures). Kostja toitlustamisega seotud majandustegevus toimub küll kindlaks tähtajaks üüritud ruumides, kuid kostjal on töötajatega sõlmitud nii tähtajatuid kui ka tähtajalisi töölepinguid ja viimaseid erinevateks täheaegadeks. Ülesütlemisavaldust tehes oli kostja tahe lõpetada hagejaga tööleping, mis tema arvates oli tähtajatu. Tulenevalt hageja öeldust, et tööleping oli tähtajaline, esitas kostja töölepingu ülesütlemise avalduse tühistamise avalduse, kuna oli eksimuses.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 21. aprilli 2014 otsusega hagi ning tuvastas, et H.P. ja OÜ Lutsuland vahel sõlmiti tähtajaline tööleping alates 1. veebruarist 2013, luges töölepingu H.P. ja OÜ Lutsuland vahel lõppenuks alates 16. juulist 2013 TLS § 89 lg 1 alusel ning mõistis välja OÜ-lt Lutsuland H.P. kasuks TLS § 100 lg 3 alusel hüvitise 27 200 eurot ja viivise alates
17.juulist 2013 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja töötas OÜ-s Lutsuland kokana alates 01.02.2013 kuni 16.07.2013. Seega tuleb tööleping poolte vahel lugeda sõlmituks alates 01.02.2013. Kostja esitas 01.07.2013 hagejale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 89 lg 1 alusel seoses töömahu vähenemisega 15-kalendripäevase etteteatamisega ja tööleping loeti tööandja poolt lõppenuks 16.07.2013. Kuivõrd töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, siis piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest, mis muutub kehtivaks kättesaamisega vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-le 1. Hageja sai töölepingu ülesütlemise teate kätte telefonile saadetud sõnumina 01.07.2013 (tl 34, 75), mida on kinnitanud ka tunnistajad K.P. ja M.T. . Seega on hageja kostja tahte nõuetekohaselt kätte saanud ning see on kehtiv. Meilivahetusest (tl 6) nähtub, et kostja võttis töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse 12.07.2013 tagasi, hageja sai töölepingu ülesütlemise teate 01.07.2013. Seega kohaldub TsÜS § 72 ja kostja ei saa oma tahteavaldust enam tagasi võtta ning tööleping tuleb lugeda lõppenuks TLS § 89 lg 1 alusel alates 16.07.2013. Kohus leidis, et kostja poolt kohtule esitatud tööleping (tl 91-94) ei tõenda sõlmitud töölepingu tähtajatust. Tunnistaja M.T. ütlustega on tõendatud, et hageja allkirjastas töölepingu ja andis selle allkirjastatult tagasi tööandjale. Samuti kinnitas tunnistaja, et tööleping oli sõlmitud tähtajaga kuni juuni 2016. Tunnistaja ütlused ühtivad kostja poolt hagejale 12.07.2013 saadetud e-kirjaga, kus kostja võttis koondamisteate tagasi, kuna tööleping oli sõlmitud tähtajalisena. Tunnistaja K.P. ütlustest nähtuvalt koostas tema ettevõttes töölepingute projektid, kuid hageja töölepingut ta ei koostanud ega tea lepingu sisu. Kuna teisi usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid tähtajatu töölepingu sõlmimist, kohtule esitatud ei ole, tuleb tunnistaja M.T. ütlustega ja kostja poolt hagejale saadetud e-kirjaga lugeda tõendatuks, et hageja võttis vastu kostja ettepaneku töölepingu sõlmimiseks lepingus sätestatud tingimustel, kinnitades oma aktsepti allkirjaga, ning et poolte vahel sõlmitud tööleping oli tähtajaline. Kostja väited selle kohta, et hageja ei tagastanud kostjale hagejale tutvumiseks esitatud töölepingut ja seetõttu ei saa kostja teada, milline tähtaeg töölepingul oli, ei ole asjakohased. Juhul kui kostja nägi, et hageja ei tagasta töölepingut, oleks kostja pidanud tegema kõik selleks, et sõlmitavad töösuhted saaksid korrektselt vormistatud, kuna TLS § 5 kohaselt peab tööandja hea seisma selle eest, et töötaja oleks informeeritud töötingimustest, mis töötaja suhtes kohaldamisele tulevad. Töötaja on töösuhtes nõrgemaks pooleks ning töödokumentatsiooni olemasolu on tööandja korraldada ja vastavalt TLS § 117 kannab tööandja selle eest ka vastutust. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et kostja palus hagejal tööleping tagastada peale töölepingu erakorralist ülesütlemist, kuid ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks palunud hagejal allkirjastatud tööleping tagastada töötamise ajal. Seega ei ole kostja kui tööandja täitnud seadusega ettenähtud kohustusi. Olukorras, kus üks lepingu pool esitab lepingu allkirjastamiseks teisele poolele, ei saa pool, kellele leping allkirjastamiseks esitatakse, eeldada, et teine lepingu pool ei tea, mis tingimused lepingus kirjas on või võib olla mingite asjaolude osas eksimuses. Kohtus on leidnud tõendamist, et kostja esitas töölepingu hagejale tutvumiseks ja allkirjastamiseks, hageja aktsepteeris sõlmitava töölepingu tingimusi ning asus tööle. Hageja ei pidanud teadma, et tööandja võib olla töölepingu sõlmimisel ja töölepingu lõpetamise tingimustes eksimuses. Tööandja peab teadma seadust ning oluliseks eksimuseks ei ole seaduse mittetundmine ega ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvate asjaolude suhtes. Arvestades eeltoodut VÕS §-s 6, TsÜS § 92 lg 3 p-s 1 ja §-s 138 sätestatud asjaolusid ei esine ning kostja ei saanud eksimusele viidates esitada töölepingu ülesütlemise avalduse tühistamise avaldust. TLS § 100 lg 3 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 27 200 eurot (800 eurot × 34 kuud) ja viivis vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 alates 17.07.2013 kuni kohustuse täitmiseni.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Lutsuland esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 21. aprilli 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta H.P. hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuvastas kohus ebaõigesti tähtajalise töölepingu olemasolu. TLS § 9 lg 1 järgi eeldatakse, et tööleping sõlmitakse tähtajatult. Seega oli hageja ülesandeks tõendada, et temaga sõlmitud tööleping oli tähtajaline ja et töölepingu tähtaeg oli juunis 2016. Hageja ei ole seda tõendanud. Tunnistaja M.T. ütlused ja tööandja e-kiri (tl 6) ei ole piisavaks tõendusmaterjaliks, et tuvastada kirjaliku allkirjastatud töölepingu olemasolu ning selle tähtajana juuni 2016: - tunnistaja M.T. ütluste kohaselt ei näinud ta, et hageja oleks konkreetse töölepingu allkirjastanud, samuti ei näinud ta allkirjastatud töölepingut. Tunnistaja ütlused töölepingu projekti saamise ja tööandjale tagastamise osas on vastuolus hageja ütlustega. Tunnistaja väitis, et hageja sai lepingu projekti hommikul ja andis selle samal päeval tööandjale tagasi. Hageja väitis, et võttis töölepingu projekti koju kaasa ja tagastas selle tööandjale järgmisel hommikul. Lisaks oli tunnistajal oma ütluste kohaselt hagejaga tihe läbikäimine ning teatud vaenulikkus tööandja suhtes. Tunnistaja lahkus kostja juurest töölt omal soovil augustis 2013. Sellise tunnistaja ütlustesse oleks tulnud suhtuda kriitikaga. Ühtlasi on kaheldav, kas sellise isikulise tõendi kaudu on võimalik tuvastada töölepingu olulisi tingimusi (tähtaegsust ja detailselt tähtaega juunis 2016, samuti palgakokkulepet); - e-kirjavahetusest nähtuvalt kirjutas hageja 12.07.2013 kostjale, et ootab tähtajalise töölepingu erakorralise ülesütlemisega kaasnevat hüvitist ja kostja vastas samal päeval, et „kuna tegemist on tähtajalise töölepinguga, siis sellest tulenevalt võtan koondamisteate tagasi. Ootan Teid tagasi pärast puhkust [...]. Esimesel tööpäeval võtke palun kaasa teile tutvumiseks ja allkirjastamiseks antud tööleping, mida te pole allkirjaga siiani tagastanud.” E-kirjavahetusest saab tuvastada, et kostja valduses ei olnud allkirjastatud töölepingut ning kostja vastas teadmatusest, et tegemist on tähtajalise lepinguga. Selline ekslik vastus ei saa muuta töölepingut tähtajaliseks. Kostja esindaja selgitas seda istungil järgmiselt: „minu valduses pole tähtajalist lepingut. Ma võtsin tagasi selle [lepingust taganemise], kuna see ehmatas mind. Inimene ähvardas mind ja siis ma ehmatasin, et kas tõesti võib olla teistsugune leping ja ütlesin, et siis palun näita seda mulle.” E-kirjas sisalduv kinnitus ei saa olla asjaolude omaksvõtt ning sellisele kirjale ei saa omistada otsustavat tähendust olukorras, kus kinnitus oli objektiivselt ebaõige. Seega jaotas kohus ebaõigesti tõendamiskoormise ja luges töölepingu tähtajaliseks ilmselgelt ebapiisavate tõendite alusel. Kohus mõistis töötajale välja ca 29 000 eurot olukorras, kus puudus kirjalik tööleping ning töötaja töötas poole kohaga vaid ca 6 kuud; 2) oli tegemist olemuslikult tähtajatu töölepinguga. Tähtajalise töölepingu sõlmimine on erandlik nähtus. TLS §-st 9 tulenevalt peab tähtajalise lepingu puhul töösuhte iseloom olema ajutine. Praegusel juhul võeti hageja tööle kokana ja mitte hooajaks ega ajutiselt kedagi asendama. Kokatöö ei ole ajutise iseloomuga. Juba seetõttu ei saanud kostja seadusest tulenevalt sõlmida hagejaga tähtajalist lepingut ja pealegi veel ca 3,5 aasta pikkuse tähtajaga. Kostja on lepingu lõpetamise teatises viidanud TLS § 100 lg-le 1 ja selle alusel töötaja õigusele saada ülesütlemise hüvitisena ühe kuu keskmise palga. See tähendab, et kostja lähtus lepingu lõpetamisel teadmisest, et ta lõpetab tähtajatut lepingut, sest TLS § 100 lg 1 rakendub vaid tähtajatute lepingute puhul. TLS § 100 lg 3 rakendamise juhud on need, kus leping on sõlmitud hooajatööks või ajutiselt näiteks kellegi asendamiseks ja mille puhul võiksid lepingute tähtajad olla 3-4-5 kuud. Sellistel juhtudel jäävad hüvitised mõistlikesse piiridesse, mida ei saa rääkida praeguse juhtumi puhul;
3) tuvastas kohus ebaõigesti palgakokkuleppeks 800 eurot kuus. Kostja viitas oma 17.03.2014 seisukohtades, et palga osas lähtub ta mh allkirjastamata töölepingust ning seal fikseeritud 3,2 eurost tunnis ja 20 tunnist nädalas. Kohus ei selgitanud, et selle kokkuleppe tuvastamine on oluline hüvitise suuruse määramisel. Apellant lisab asja juurde võtmiseks hageja palgalehed veebruar kuni juuni 2013 kohta, millest nähtuvalt oli hageja palk 200-300 eurot kuus; 4) palub apellant kuulata ringkonnakohtu istungil tunnistajana üle J.K. . Maakohus määras 26.03.2014 määrusega asja arutamisele kirjalikus menetluses, tuginedes TsMS § 404 lg-le 1, mille järgi varaliselt hinnatava hagi asjas võib kohus määrata kirjaliku menetluse, kui hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3200 eurole ja koos kõrvalnõuetega 6400 eurole. Antud asjas oli hagihind 27 200 eurot. Kohus ei oleks tohtinud menetleda asja kirjalikus menetluses, arvestades siinjuures ka asja (rahalist) olulisust kostja jaoks. Asja lahendamine kirjalikus menetluses on aidanud kaasa sellele, et kohtulahend ei ole põhjendatud. Kohus oleks pidanud selgitama pooltele vajadust oma väiteid täiendavalt tõendada. Istungiprotokollist nähtuvalt olid kostjal kaasas mitmed tunnistajad, kellest üle kuulati vaid üks (K. P). Kohus jättis tunnistajana üle kuulamata J.K. , kuigi protokolli kohaselt hageja tunnistaja M.T. selgitas samal istungil, et töölepingu projektiga tutvumine leidis aset J.K. juuresolekul. Seega oleks J.K. ülekuulamine olnud kindlasti vajalik, ta oleks saanud kinnitada või lükata ümber tunnistaja M.T. ütluseid.
5.H. P vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus valesti jaotanud tõendamiskoormist. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejaga oli tööleping sõlmitud ja hageja tegi tööd. Töödokumentatsiooni olemasolu on tööandja korraldada ning tulenevalt TLS §-st 117 kannab tööandja selle eest ka vastutust. TLS § 4 sätestab üheselt nõude, et tööleping tuleb vormistada kirjalikult, kui töösuhe kestab kauem kui kaks nädalat. Tööandja kohustusi täita töölepingu seaduse nõudeid ei saa panna töötajale. Töötamise ajal ei esitanud kostja kordagi hagejale nõudeid allkirjastatud töölepingu esitamiseks, sest tähtajalise töölepingu allkirjastatud eksemplari oli hageja kostjale juba tagastanud. TLS § 6 järgi peab kokkulepe töölepingu tähtajalisuse kohta olema sõlmitud kirjalikult. TLS § 6 lg-st 9 tuleneb, et kui tähtaja kohta ei ole kirjalikku kokkulepet sõlmitud, eeldatakse, et sellist kokkulepet ei ole sõlmitud või kohustust ei ole määratud. Eeldus ei kehti, kui on tõendamist leidnud vastupidised asjaolud. Antud menetluses on tähtajalise töölepingu olemasolu leidnud kinnitust järgmiste tõenditega: - hageja ütlused, mille järgi sõlmiti temaga tähtajaline leping kestusega kuni 22.06.2016. Töölepingu seaduse järgi tuleb töötingimused töötajale teatada heauskselt, selgelt ja arusaadavalt. Hageja sai aru, et temaga sõlmiti tähtajaline tööleping, kuna tööandja sõlmis töölepingud kooskõlas rendilepinguga, mis oli samuti tähtajaline. Kostja ei ole ümber lükanud väidet, et hagejaga sõlmiti tähtajaline tööleping; - tunnistaja M.T. ütlused, mille kohaselt olid neil hagejaga head suhted ja nad võrdlesid töölepinguid. Tunnistaja kinnitas, et nägi hageja töölepingut ning see oli tähtajaline, kestusega juuni 2016. Tunnistaja ütles, et temal oli samasugune leping sama tähtajaga; - kostja 12.07.2013 e-kiri, millest nähtuvalt soovis tööandja koondamist tagasi võtta, kuna sai aru, et tähtajalise töölepingu lõpetamine koondamise tõttu toob kaasa täiendava hüvitise maksmise. Pikaajalise ettevõtja kogemusega tööandja puhul eksimuse esinemine töölepingu tähtaja osas ei ole tõsiselt võetav. Kostja väide teadmatusest läheb vastuollu ka kostja enda seisukohaga, mille kohaselt sõlmiti tema juures tähtajatud töölepingud ja tähtajalised töölepingud olid pigem erand.
Kuivõrd kostja mainis kohtuistungil, et osade töötajatega oli ta sõlminud tähtajalised ja osade töötajatega tähtajatud töölepingud ning ka tunnistaja M.T. ga oli sõlmitud tähtajaline leping, on võimalik väita, et kostja juures oli reegliks pigem tähtajalise lepingu sõlmimine. Kui kostja ei oleks teadnud, et tegemist on tähtajalise töölepinguga, ei oleks kostja soovinud ülesütlemisteadet tagasi võtta. Ka asjaolu, et koondamistasu ei ole kostja hagejale välja maksnud, näitab, et töötaja õiguste rikkumine on kostja juures tavapärane praktika; 2) isegi juhul, kui tähtajalise töölepingu sõlmimine ei olnud seadusega kooskõlas, ei muutu tööleping sellest tähtajatuks. TLS sätestab otsesõnu, et tähtajalise töölepingu saab sõlmida kuni viieks aastaks; 3) tõi hageja maakohtu istungil välja, et tema töötasu oli 800 eurot kuus, ja kostja kinnitas seda. Kostja esindaja märkis kohtuistungil, et osa töötasu maksis ta n-ö mustalt, st deklareerimata. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebusele lisatud palgaarvestuslehed tõenditena arvesse võtmata. Apellant ei ole põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik palgaarvestuslehti esitada juba maakohtus. Kuna palgaarvestuslehed esitati alles ringkonnakohtus, viitab see asjaolule, et need on koostatud tagantjärgi; 4) ei ole kohus rikkunud menetlusnorme ja menetluse jätkamine kirjalikus menetluses ei mõjutanud kohtuotsuse sisu ega tõenduslikku külge. Vastustaja palub jätta taotlus J.K. tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata. J.K. ülekuulamine ei ole vajalik, kuna apellant ei ole näidanud, missuguseid asjaolusid ta soovib tunnistaja ütlustega tõendada. Kostja taotlusest maakohtule järeldub, et J.K. ei saa anda tunnistusi asjas tähtust omava asjaolu kohta – kas tegemist oli tähtajalise töölepinguga või mitte.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
21.aprilli 2014 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.
7.1.Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et tähtajalise töölepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Maakohus on õigesti leidnud, et TLS § 6 lg 2 kohaselt peab kokkulepe töölepingu tähtajalisuse kohta olema sõlmitud kirjalikult ning kui tähtaja kohta kirjalikku kokkulepet sõlmitud ei ole, siis TLS § 6 lg 9 järgi eeldatakse, et sellist kokkulepet ei ole sõlmitud või kohustust ei ole määratud. Nimetatud eeldus ei kehti, kui on tõendatud kokkulepe sõlmimine töölepingu tähtajalisuse kohta. Maakohus on tõendeid õigesti hinnanud ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline tööleping kestusega kuni juuni 2016. Tunnistaja M.T. on kinnitanud, et temaga sõlmis kostja tähtajalise töölepingu tähtajaga kuni 22.06.2016 (t.l 17-19) ning sama tähtajaga töölepingu sõlmis kostja ka hagejaga. Tööleping oli sõlmitud tähtajalisena põhjusel, et samaks tähtajaks oli kostjal sõlmitud rendileping Tartus Kreutzwaldi 64 asuvate ruumide rentimiseks. Ta nägi hageja lepingul töölepingu tähtaega ja palka (800 eurot) ning hageja andis allkirjastatud lepingu tööandjale tagasi. Lisaks on kostja 12.07.2013 e-kirjas (t.l 6) kinnitanud töölepingu tähtajalisust, märkides nimetatud e-kirjas, et ta võtab tähtajalise töölepingu koondamisteatise tagasi.
Põhjendatud ei ole apellandi väide, et eelnimetatud tõendite kogum ei ole usaldusväärne. Ainuüksi asjaolust, et tunnistaja M.T. ütluste kohaselt andis hageja allkirjastatud lepingu samal päeval tööandjale tagasi ja hageja seletusest tulenevalt andis ta allkirjastatud lepingu tööandjale tagasi järgmisel päeval, ei saa järeldada tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust. Lepingu tähtajalisuse ja selle palga suuruse osas on tunnistaja ütlused kooskõlas teiste tõenditega. Kostja on tunnistanud maakohtu istungil (t.l 75 pöördel), et ta andis hagejale allkirjastamiseks lepingu ühes eksemplaris. Apellandi väide, et 12.07.2013 e-kirjas sisalduv kinnitus lepingu tähtajalisuse kohta on tehtud teadmatusest, ei ole põhjendatud. Eelneva alusel on maakohus asunud õigele seisukohale, et kostja poolt 17.03.2014 menetlusdokumendiga esitatud hageja poolt allkirjastamata tööleping (t.l 91-94) ei tõenda poolte kokkulepet töölepingu tähtajatuse kohta. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et maakohtu istungil 04.03.2014 (t.l 75) on kostja kinnitanud, et hageja palk oli 800 eurot kuus. Juhul, kui poolte vahel oleks sõlmitud tööleping kostja poolt 17.03.2014 esitatud tingimustel, siis puudunuks kostjal vajadus kinnitada 04.03.2014 kohtuistungil hageja palga suurust 800 eurot kuus. Seetõttu on ebaõige apellatsioonkaebuses esitatud väide, et hageja palk oli tegelikult 200-300 eurot kuus.
7.2.TLS § 9 lg 1 teise lause järgi tähtajalise töölepingu võib sõlmida kuni viieks aastaks, kui seda õigustavad töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused, eelkõige töömahu ajutine suurenemine, hooajatöö või renditöö tegemine. Usutav on hageja väide, et kostja sõlmis osade töötajatega (sh temaga) tähtajalised töölepingud põhjusel, et kostjal oli sõlmitud samaks tähtajaks (kuni 22.06.2016) ruumide rendileping Eesti Maaülikooliga, kes oli rendipinna omanik. Mõjuva põhjuse sisustamine tähtajalise töölepingu sõlmimisel on tööandja pädevuses ning kui töötaja sellise tingimusega nõustus, siis on tööleping sõlmitud tähtajalisena. Sellest tulenevalt on ebaõige apellandi väide, et sisuliselt oli tegemist tähtajatu töölepinguga.
7.3.Maakohtu 04.03.2014 kohtuistungi protokollist nähtuvalt andis maakohus pooltele tähtaja 17.03.2014 kompromissi sõlmimiseks või lõplike seisukohtade esitamiseks. Pooled kompromissini ei jõudnud ning esitasid maakohtule lõplikud seisukohad. Seejuures on maakohus tuginenud poolte seisukohtadele, milles nad soovisid menetluse jätkamist (kohtuvaidlused) kirjalikus menetluses (t.l 78). Kuivõrd pooled ei soovinud kohtuvaidluste pidamist kohtuistungil, siis on põhjendamatu apellandi väide, et kohtuvaidlusi kohtuistungil pidamata jätmisega rikkus maakohus menetlusõiguse norme. Poolte nõusolekul on kirjalik menetlus TsMS § 403 järgi lubatud ning asjaolu, et maakohus viitas 26.03.2014 määruses TsMS § 404 lg-le 1, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.