1.Heli Paenurk (hageja) esitas 13. septembril 2013 Tartu Maakohtule OÜ LUTSULAND (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus tuvastada töösuhte olemasolu ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 27 200 eurot ja viivis. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. veebruaril 2013 töölepingu tähtajaga kuni 22. juuni 2016. a, mille alusel asus hageja kostja juures tööle kokana. Tööleping allkirjastati selle sõlmimise kuupäevast hiljem ja kostja ei andnud töölepingu koopiat hagejale. Kostja ütles 1. juulil 2013 töölepingu alates 16. juulist 2013 erakorraliselt üles töömahu vähenemise tõttu. Hageja esitas
12.juulil 2013 kostjale nõude hüvitise saamiseks hiljemalt 17. juulil 2013. Kostja teatas, et võtab ülesütlemisavalduse tagasi ja ootab hagejat tööle. Hageja ei nõustunud ülesütlemisavalduse tagasivõtmisega. Kuna kostja ei maksnud hagejale tähtajalise töölepingu ülesütlemisel töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg-s 3 sätestatud hüvitist, peab ta maksma hagejale viivist kuni kohustuse täitmiseni.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Pooled sõlmisid tähtajatu töölepingu. Kirjalik tööleping jäi hageja soovil sõlmimata. Kostja majandustegevus toimub küll kindlaks tähtajaks üüritud ruumides, kuid kostja on töötajatega sõlminud nii tähtajatuid kui ka tähtajalisi töölepinguid. Ülesütlemisavaldust tehes oli kostja tahe lõpetada hagejaga tööleping, mis tema arvates oli tähtajatu. Tulenevalt hageja seisukohast, et tööleping on tähtajaline, esitas kostja töölepingu ülesütlemise avalduse tühistamise avalduse, kuna oli eksimuses.
3.Tartu Maakohus rahuldas 21. aprilli 2014. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 1. veebruarist 2013 tähtajalise töölepingu, luges töölepingu TLS § 89 lg 1 alusel lõppenuks alates 16. juulist 2013 ning mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 100 lg 3 alusel välja hüvitise 27 200 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 17. juulist 2013 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et hageja töötas kostja juures kokana alates 1. veebruarist 2013 kuni 16. juulini 2013. Seega tuleb tööleping lugeda sõlmituks alates 1. veebruarist 2013. Kostja esitas 1. juulil 2013 hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 89 lg 1 alusel töömahu vähenemise tõttu, teatades sellest 15 kalendripäeva ette ja lugedes töölepingu lõppenuks
16.juulil 2013. Töölepingu ülesütlemine muutus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi kehtivaks avalduse kättesaamisega 1. juulil 2013 kostja telefoni teel saadetud lühisõnumiga. Kuna hageja oli ülesütlemisavalduse kätte saanud, ei olnud kostjal enam võimalik seda 12. juulil 2013 tagasi võtta (TsÜS § 72). Seetõttu tuleb tööleping lugeda lõppenuks TLS § 89 lg 1 alusel alates
16.juulist 2013. Tunnistaja ütluste ja kostja 12. juuli 2013 e-kirjaga on tõendatud, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu. Kostja esitatud tööleping ei tõenda, et pooled sõlmisid tähtajatu töölepingu. Kostja väited, et hageja ei tagastanud kostjale hagejale tutvumiseks esitatud töölepingut ja seetõttu ei saa kostja teada, milline tähtaeg töölepingul oli, ei ole asjakohased. TLS § 5 kohaselt peab tööandja hea seisma selle eest, et töötajat teavitatakse töötingimustest. Töötingimustest teavitamata jätmise eest vastutab tööandja TLS § 117 järgi. Kostja ei ole tõendanud, et ta palus hagejal allkirjastatud tööleping tagastada töötamise ajal. Olukorras, kus üks lepingupool esitab lepingu allkirjastamiseks teisele poolele, ei saa eeldada, et lepingu allkirjastamiseks esitanud pool ei tea lepingutingimusi või on mingite asjaolude osas eksimuses. Hageja ei pidanud teadma, et kostja võib olla töölepingu sõlmimisel ja töölepingu lõpetamise tingimustes eksimuses. Tööandja peab teadma seadust ning seaduse mittetundmine ega ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvate asjaolude suhtes ei ole oluliseks eksimuseks. Kostja ei saanud esitada töölepingu ülesütlemise avalduse tühistamise avaldust
eksimusele viidates. Kuna kostja ütles tähtajalise töölepingu erakorraliselt üles, on ta TLS § 100 lg 3 järgi kohustatud maksma hagejale hüvitist 27 200 eurot ja viivist VÕS § 113 lg 1 järgi alates töölepingu lõppemisest kuni kohustuse täitmiseni.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohasel leidis maakohus ekslikult, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu. Maakohus jaotas valesti tõendamiskoormuse. Kostja ei pidanud tõendama tähtajatu töölepingu sõlmimist. Hageja ei ole tähtajalise lepingu sõlmimist tõendanud, koka töökoht ei ole ajutise iseloomuga. Samuti tuvastas maakohus valesti hageja töötasu suuruse. Maakohus ei oleks tohtinud menetleda asja kirjalikus menetluses ning oleks pidanud selgitama pooltele vajadust oma väiteid täiendavalt tõendada. Kostja palus üle kuulata tunnistaja, kelle maakohus jättis üle kuulamata.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus ei ole tõendamiskoormust valesti jaotanud ega töölepingu seadust valesti kohaldanud. Hageja tõendas, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu. Menetluse jätkamine kirjalikus menetluses ei mõjutanud kohtuotsuse sisu, rahuldamata tuleb jätta kostja taotlus kuulata üle maakohtus üle kuulamata jäetud tunnistaja. Kostja ei ole näidanud, mis asjaolusid ta soovib tunnistaja ütlustega tõendada. Tunnistaja ei saa anda tunnistusi selle kohta, kas pooled sõlmisid tähtajalise või tähtajatu töölepingu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 1. detsembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et TLS § 6 lg 2 kohaselt peab kokkulepe töölepingu tähtajalisuse kohta olema sõlmitud kirjalikult ning kui tähtaja kohta ei ole kirjalikku kokkulepet sõlmitud, siis TLS § 6 lg 9 järgi eeldatakse, et sellist kokkulepet ei ole sõlmitud või kohustust ei ole määratud. See eeldus ei kehti, kui on tõendatud kokkuleppe sõlmimine töölepingu tähtajalisuse kohta. Maakohus on tõendeid õigesti hinnanud ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu kestusega kuni juuni 2016. Tunnistaja on kinnitanud, et temaga sõlmis kostja tähtajalise töölepingu ning sama tähtajaga töölepingu sõlmis kostja ka hagejaga. Tööleping oli sõlmitud tähtajalisena põhjusel, et samaks ajaks oli kostjal sõlmitud üürileping ruumide kasutamiseks. Tunnistaja nägi hageja lepingus töölepingu tähtaega ja töötasu 800 eurot ning et hageja andis allkirjastatud lepingu kostjale tagasi. Lisaks on kostja kinnitanud töölepingu tähtajalisust 12. juuli 2013. a e-kirjas, milles teatas tähtajalise töölepingu erakorralise ülesütlemise teate tagasivõtmisest. Maakohtu hinnatud tõendite kogum on usaldusväärne, tunnistaja ütlused on kooskõlas teiste tõenditega. Põhjendatud ei ole kostja väide, et ta kinnitas 12. juuli 2013. a e-kirjas töölepingu tähtajalisust teadmatusest. Kostja on maakohtu istungil kinnitanud, et hageja töötasu oli 800 eurot kuus. Kui pooled oleksid sõlminud töölepingu kostja väidetud tingimustel, ei oleks kostjal
olnud vaja kohtuistungil hageja töötasu suurust kinnitada. Usutav on hageja väide, et kostja sõlmis osa töötajatega tähtajalised töölepingud põhjusel, et kostjal oli sõlmitud samaks tähtajaks ruumide üürileping. TLS § 9 lg-s 1 sätestatud mõjuva põhjuse sisustamine on tööandja pädevuses ning kui töötaja sellise tingimusega nõustus, siis on tööleping sõlmitud tähtajalisena. Kuna pooled ei soovinud kohtuvaidluste pidamist kohtuistungil, on põhjendamata kostja väide, et maakohus rikkus asja kirjalikult menetledes menetlusõiguse norme.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kohtud tuvastasid valesti, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu. Maakohtus üle kuulatud tunnistaja ütlused ei kinnita, et hageja allkirjastas töölepingu enda väidetud tingimustel. Tunnistaja ei ole usaldusväärne, kuna ta on hageja sõbranna ja lahkus kostja juurest töölt omal soovil vahetult pärast hagejat. Poolte kirjavahetus ei tõenda, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu. Kostja eksis teadmatusest, kui pidas ülesütlemisavalduse tagasivõtmise avalduses töölepingut tähtajaliseks. Hageja töö iseloom ei olnud ajutine, mistõttu ei olnud pooltel TLS § 9 lg 1 järgi õigus tähtajalist töölepingut sõlmida. Kostja ei sidunud töölepingu tähtaega üürilepinguga.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
10.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt töötas hageja kostja juures kokana ning kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada kostjalt hüvitist tähtajalise töölepingu erakorralise ülesütlemise tõttu. Vaidluse lahendamiseks pidid kohtud tegema kindlaks, kas pooled sõlmisid tähtajalise või tähtajatu töölepingu. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu, ja rahuldas hageja hüvitisenõude. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sõlmiti tähtajaline tööleping hagejaga põhjusel, et kostjal oli samaks tähtajaks sõlmitud ruumide üürileping. Ringkonnakohus selgitas, et kostjal oli tööandjana õigus sisustada tähtajalise töölepingu sõlmimise mõjuv põhjus ning kui hageja selle tingimusega nõustus, sõlmiti tööleping tähtajalisena. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu põhjendusega.
11.TLS § 9 lg-te 1 ja 2 kohaselt eeldatakse, et tööleping sõlmitakse tähtajatult, ning tähtajalise töölepingu võib sõlmida üksnes juhul, kui seda õigustavad töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused või kui tööleping sõlmitakse ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks. Kolleegium selgitab, et TLS §-s 9 sätestatud tähtajalise töölepingu sõlmimise piirangud on kehtestatud töötaja kui töösuhte nõrgema poole kaitseks. Selleks sätestab TLS § 6 lg 2, et tähtajalise
töölepingu sõlmimise korral tuleb töötajale teatada nii töölepingu kestus kui ka tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjus. Kui neid andmeid ei ole töötajale kirjalikult teatatud, eeldatakse TLS § 6 lg 9 järgi, et pooled ei ole kokku leppinud, et tööleping on tähtajaline. Töötaja kaitse tähtajalise töölepingu sõlmimisel väljendub ka tähtajalise töölepingu lõppemist reguleerivas TLS §-s 80, mille teise lõike kohaselt loetakse tööleping algusest peale sõlmituks tähtajatult, kui tähtajalise lepingu sõlmimine oli vastuolus seaduse või kollektiivlepinguga. TLS §-s 9 sätestatuga tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada ka töötaja TLS § 100 lg 3 alusel esitatud hüvitisenõude lahendamisel. Seega juhul, kui tööandja on öelnud tähtajalise töölepingu üles majanduslikul põhjusel, v.a TLS § 89 lg 2 p-s 2 nimetatud alusel, ja tal on kohustus maksta töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni, peab kohus vaidluse korral tegema mh kindlaks, kas pooltel oli TLS § 9 järgi õigus tähtajalist töölepingut sõlmida. Leides, et pooled võisid sõlmida tähtajalise töölepingu põhjusel, et kostjal oli samaks tähtajaks sõlmitud ruumide üürileping, jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et TLS § 9 järgi tuleb tähtajalise töölepingu sõlmimise õiguspärasuse üle otsustamisel lähtuda töö ajutisest tähtajalisest iseloomust. TLS § 9 lg 1 sõnastusest ega mõttest ei tulene, et tähtajalise töölepingu võib sõlmida tööandja sõlmitud üürilepingu vms lepingu kehtivuse ajaks. Kuna tööandja ja kolmandate isikute vahelised tähtajalised lepingud või muud tähtajalised õigussuhted ei muuda iseenesest töö iseloomu tähtajaliseks, ei saa ainuüksi nende asjaoludega tähtajalise töölepingu sõlmimist õigustada. Töötajaga võib tähtajalise töölepingu sõlmida ka tööandja muude tähtajaliste suhete korral üksnes siis, kui töötaja töö ei ole alalise iseloomuga nt töömahu ajutise suurenemise, hooajalisuse või muu ajutise olukorra tõttu (vt ka Riigikohtu 9. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-02, p 10).
12.Asjaolu, et kohtud ei tuvastanud töömahu ajutist suurenemist või muid põhjusi, mis õigustaks hageja töötamise ajutisust TLS § 9 lg 1 mõttes, ei too aga kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Kuna kolleegium nõustub kohtutega, et hagi tuleb rahuldada, muudab kolleegium ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
13.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 lg-te 1 ja 2 kohaselt peavad isikud õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimima heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil või teisele isikule kahju tekitamise eesmärgil. VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lisaks tuleneb VÕS § 76 lg-st 2, et kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, arvestades tavasid ja praktikat. Hea usu põhimõttega kooskõlas peavad oma õigusi teostama ja kohustusi täitma ka töölepingu pooled (VÕS § 1 lg 1 ning TLS § 15 lg 1 ja § 28 lg 1). Kolleegium on varem selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14). Seejuures on hea usu põhimõtte kohaldamine õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7,§ 652 lg 8 ja § 688 lg 2
kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-43-13, p 14). TsMS § 688 lg-te 3–5 alusel lähtub kolleegium alama astme kohtute otsustega tuvastatust, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast seda, kui kostja oli tähtajaliselt sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles öelnud ja hageja esitas kostjale nõude hüvitise saamiseks, avaldas kostja tahet võtta ülesütlemisavaldus tagasi. Nõustudes kohtute seisukohaga, et kostja pidi tööandjana teadma, millistel tingimustel ta hagejaga töölepingu sõlmis, leiab kolleegium, et kostja ei käitunud tähtajalist töölepingut sõlmides ning hiljem ülesütlemisavaldust tagasi võttes heas usus. Kostja tegevusest on kolleegiumi arvates võimalik järeldada, et ilma seadusest tuleneva aluseta tähtajalist töölepingut sõlmides soovis ta välistada tähtajatu töölepinguga kaasnevaid kohustusi. Mõistes tähtajalise töölepingu erakorralise ülesütlemisega kaasnevat rahalist kohustust, soovis kostja sellest vabaneda, asudes pidama töölepingut tähtajatuks. Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaolud annavad aluse kohaldada hea usu põhimõtet ning jätta kohaldamata TLS § 9 lg-st 1 tulenev kohustus kontrollida tähtajalise töölepingu sõlmimise eeldusi.
14.Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid kostja kanda. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 alusel samuti kostja kanda. Kolleegium selgitab, et menetluskulud määrab kindlaks maakohus pärast Riigikohtu otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2, § 694 lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu
11.veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
15.Kuna kolleegium jätab kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse. Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.