Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Ulvi Loonurm, Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
13.11.2014 Tallinnas 2-13-18025 JD hagi SK vastu pärimistunnistuse tühisuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.03.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
JD apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja JD (IK XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk Kostja SK (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Peeter Malve
Kohtuistung
21.10.2014
Jätta rahuldamata JD taotlused kohtuliku ekspertiisi määramiseks ja uute dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Jätta Harju Maakohtu 25.03.2014 otsus tsiviilasjas nr. 2-13-18025 muutmata, hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud JD kanda. Välja mõista JD-lt (i.k. XXXXXXXXXX) apellatsioonkaebuse esitamisel tasumata riigilõiv 300 eurot riigituludesse. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.
TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib esitada asja läbi vaadanud maakohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul menetluskulude jaotust ette nägeva kohtulahendi jõustumisest arvates. Asjaolud JD esitas 22.04.2014 Harju maakohtule hagi SK vastu pärimistunnistuse tühiseks tunnistamiseks. Hageja taotleb tunnistada tühiseks 20.12.2011 SK-le välja antud pärimistunnistus, mille kohaselt kostja sai korteriomandi asukohaga XXXXXXXX XXX X-XX Tallinnas omanikuks 3⁄4 mõttelises osas. Hagejale on välja antud 15.12.2004 pärimistunnistus, mille kohaselt temale on ema ZJ pärijana üle läinud 1⁄2 mõttelist osa korteriomandist asukohaga Tallinnas XXXXXXXX XXX X-XX. Isa IJ suri 18.08.2004. 20.12.2011 pöördus ta notar Evi Paberiti poole eesmärgiga saada pärimistunnistus tema vanematele kuulunud kogu korteriomandi kohta. Notar sellest keeldus, sest IJ-ile oli ilmunud pärija SK, kes oli pärinud 3⁄4 mõttelist osa korteriomandist Tallinnas XXXXXXXX XXX X-XX. Hagejale on teada, et kostja ei ole ZJ ega IJ-i sugulane. SK ei ole avaldusega vastu võtnud pärandit ega ole asunud valdama või kasutama pärandvara notari poolt kehtestatud kolmekuulise tähtaja jooksul. Tähtaeg selleks lõppes pärast ZJ surma aprillis 2004 ja pärast IJ-i surma jaanuaris 2005. Pärandvaraks olnud korteriomand oli ZJ lahusvara. Kostjal ei olnud õigust saada 20.12.2011 väljastatud pärimistunnistust. Eelmenetluses tutvus hageja pärimistoimikuga, kust nähtub, et kostja esitas notarile pärimisavalduse 10.01.2005. Hageja asus seisukohale, et kuupäev avaldusel on notari poolt võltsitud ja soovis selle tõestamiseks määrata tehnilis-kriminalistlik ekspertiis. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. SK on IJ-i vend ja ainus seadusjärgne pärija. Teadaande IJ-i pärimisasja kohta avaldas notar 17.01.2005. Kostja esitas pärimisavalduse, mille notar tõestas 10.01.2005. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. JD ema ZJ suri 06.12.2003. ZJ oli abielus IJ-iga. IJ ei olnud hageja bioloogiline isa, vaid kasuisa. 20.02.2004 esitasid notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks JD ZJ tütrena ja IJ ZJ abikaasana. Ühtlasi avaldas IJ, et soovib omandiõiguse tunnistust poolele abielu jooksul soetatud ühisomandis olnud varale. Pärandvaraks oli korteriomand asukohaga Tallinnas XXXXXXXX XXX X, reaalosana krt XX.
IJ suri 18.08.2004. 15.12.2004 väljastas notar pärimistunnistuse (notari ametitoimingute nr. 12151/2004), mille kohaselt ZJ vara on üle läinud 1⁄2 mõttelises osas tema tütrele JD-le. Pärandvara koosneb 1⁄2 mõttelisest osast korteriomandist asukohaga Tallinnas XXXXXXXX XXX X, reaalosana krt XX. 15.12.2004 on notar tõestanud ka kinnistamisavalduse, millega JD on avaldanud soovi teha kinnisturaamatu kanne, mille kohaselt on temale üle läinud 1⁄4 mõttelist osa korteriomandist, mis kantud Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna korteriomandi kinnistusregistri registriossa nr. XXXXXX. 20.12.2011 on Tallinna Notar Evi Paberit koostanud ja tõestanud kaks pärimistunnistust. Notari ametitegevuse raamatu nr. 2654/11 all pärimistunnistuse, mille kohaselt 06.12.2003 surnud ZJ vara on üle läinud 1⁄2 mõttelises osas tema 18.08.2004 surnud abikaasale IJ-ile ja 1⁄2 mõttelises osas tema tütrele JDle. Notar on märkinud, et Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri korteriomandi registriossa nr XXXXXXXX sisse kantud korteriomand kuulus abikaasade ühisvara hulka. Pärandaja tütrele JD-le on 15.12.2004 välja antud pärimistunnistus, notari ametitoimingu nr. 12151. Notari ametitegevuse raamatu nr. 2656/2011 all pärimistunnistuse, mille kohaselt 18.08.2004 surnud IJ-i vara on üle läinud tema vennale SK-le. Eeltoodud asjaolude osas poolte vahel sisuline vaidlus puudub. Hageja vaidlustas notari ametitegevuse raamatu nr. 2656/2011 all 20.12.2011 registreeritud pärimistunnistuse, mille kohaselt 18.08.2004 surnud IJ-i vara on üle läinud tema vennale SKle. Hageja leidis, et kostja ei ole esitanud avaldust pärandi vastuvõtmiseks seaduses ettenähtud tähtajal ning tõendamata on kostja sugulus pärandajaga. Hageja väide, et temale on välja antud pärimistunnistus, mille kohaselt tema on oma ema ZJ pärijana pärinud 1⁄2 mõttelist osa korteriomandist asukohaga Tallinnas XXXXXXXX XXX XXX, ei vasta tegelikkusele. Hagejale on 15.12.2004 notari poolt väljastatud pärimistunnistus, mille kohaselt temale läks üle 1⁄2 mõttelist osa ZJ pärandvarast, milleks on 1⁄2 mõttelist osa korteriomandist. Nimetatud asjaolust lähtudes päris JD 1⁄4 mõttelist osa korteriomandist asukohaga XXXXXXXX XXX X, korter XX. Korteriomand oli abikaasade ZJ ja IJ-i ühisvara. Nende abielu registreeriti 07.09.1974. Korteri XXXXXXXX XXX X-XX ostis ZJ 18.06.1998 ja see kanti kinnisturaamatusse korteriomandina 19.07.2002 esitatud kinnistamisavalduse alusel 16.04.2003, s.o. abielu ajal. Hageja väitis, et tegemist oli ZJ lahusvaraga, kuid oma väiteid ei tõendanud. Pärast ZJ surma jäi IJ-i omandisse 3⁄4 mõttelist osa korteriomandist: 1⁄2 mõttelist osa omandiõiguse alusel ja 1⁄4 mõttelist osa abikaasalt saadud pärandina. IJ suri 18.08.2004. IJ-i pärandi avanemisel kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 117 lg. 1 kohaselt tuli pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks seaduses sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab. Sama seaduse § 118 lg. 1 määras kindlaks, et notar võib pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Notar avaldas pärimisteate Ametlikes Teadaannetes 17.01.2005 ja andis pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks kolmekuulise tähtaja teate avaldamisest. Juba enne pärimisteate avaldamist 10.01.2005 oli notar tõestanud SK avalduse, kes teatas, et on IJ-i vend ja võtab tema pärandi vastu.
Kohtul ei ole alust kahelda SK avalduse tõestamise kuupäeva tegelikkusele mittevastavuses. Pärimistoimikust nähtuvalt esitas kostja notari juurde pöördumisel oma passi, mille kehtivusaeg oli kuni 10.09.2005. Kui kostja, vastavalt hageja väidetele, oleks avalduse pärimiseks esitanud alles 2011 aastal, ei oleks ta saanud isikusamasust tõendada kehtetu passiga. SK väitis kohtuistungil, et hageja ise palus tal minna 2005 aastal notar Evi Paberiti juurde, kuid soovis, et kostja esitaks pärandist loobumise avalduse. Seega esitas kostja avalduse IJ-i pärandi vastuvõtmiseks tähtaegselt. Hageja väited, et kostja puhul ei ole tegemist IJ-i vennaga ega muu sugulasega ei ole samuti põhjendatud. Kostja on väitnud, et tema on IJ-i poolvend, neil oli ühine ema ja erinevad isad. Oma suguluse tõendamiseks pärandajaga on kostja esitanud notarile dokumendid. IJ-i sünnitõend nr. 65, millest nähtub, et IJ-i ema oli MJ ja isa PJ. Abielulahutamise tunnistus nr. 82, millest nähtub, et JM P t. ja JP I p. abielu on lahutatud Eesti NSV Ülemkohtu poolt ning selle kohta on koostatud 28.02.1952 kanne nr.71. Perekonnanimeks pärast lahutust jääb „J“. Lisatud on ka Ülemkohtu otsus, millest nähtub, et abikaasadel oli ühine poeg I, sündinud 25.02.1942. Tallinna Perekonnaseisuameti tõend 14.12.2004 nr. 3536 ja abielutunnistus, millest nähtub, et M Ja P t. on abiellunud 28.02.1952 NK-ga ja pärast abiellumist on tema perekonnanimi K. SK sünnitunnistus (sünd. 21.04.1955), millest nähtuvalt on tema emaks KM P t. Eelnimetatud dokumentidega on tõendatud, et pärandajal IJ-il ja pärijal SK-l on ühine ema, mistõttu nad on (pool) vennad. Nimetatud asjaolu ei muuda ka fakt, et Pihkva oblasti PSA arhiivist väljastatud IJ-i sünnitõendil on tema sünniajaks märgitud 30.01.1942 ja ülejäänud dokumentidel 25.02.1942. Kostja väitel olevat IJ sellest erinevusest oma eluajal rääkinud ka kostjale. IJ-i ema on surnud. Kuna IJ-il puuduvad esimese ringi pärijad, on tema pärijaks tulenevalt PärS § 14 lõikest 3 vend SK. Notari ametitegevuse raamatus nr. 2656/2011 all tõestatud pärimistunnistus, mille kohaselt 18.08.2004 surnud IJ-i vara on üle läinud tema vennale SK-le, on seaduslik ja selle tühiseks tunnistamiseks puuduvad alused. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatanmiseks. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja pöördus hagiga kohtusse eesmärgiga välja selgitada 20.08.2004 surnud IJ-i pärandi vastuvõtmise asjaolud SK poolt, kellele 20.12.2011 notar Evi Paberit väljastas pärimistunnistuse, s.o. 7 aastat pärast pärandi avamist. Kohtumenetluse käigus kohus rahuldas hageja taotluse J-ite perekonna pärimisasja väljanõudmiseks, millega tutvumise järel said teatavaks pärimismenetluse teostamise asjaolud ja nimelt: kostja poolt pärandi vastuvõtmise avalduse esitamise kuupäev, s.o. 10.01.2005; notarile kostja poolt esitatud dokumendid ja fotod, mille alusel notar oli tuvastanud kostja suguluse IJ-iga. Hageja jäi pärast pärimisasjaga tutvumist oma seisukoha ja nõude juurde, sest leidis, et pärimismenetlust on teostatud pärimisseadust rikkudes, sest 10.01.2005 kostja ei esitanud notarile avaldust pärandi vastuvõtmise kohta ega saanud asjas olevate dokumentide ja fotodega tõendada oma sugulust IJ-iga. Kohus keeldus põhjendamatult kriminaalekspertiisi teostamisest 10.01.2005 dateeritud pärandi vastuvõtmise avalduse suhtes, sest õiguslikult omab tähtsust, kas kostja esitas pärandi vastuvõtmise avalduse tähtaegselt või mitte. Vastuväited kaebusele
Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohus on oma otsust põhjendandes järginud TsMS § 442 lg. 8 nõudeid ja hageja väited selle kohta, et kostja ei ole esitanud pärandi vastuvõtmise avaldust tähtaegselt ja ta ei ole pärandaja sugulane, asjakohaselt ja tõenditele vastavalt kummutanud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjndustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Esitatud tõendid kinnitasid veenvalt, et kostja esitas notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks 10.01.2005 ning seda, et ta oli IJ-i vend. Seega puudus alus määrata käekirjaekspertiisi kontrollimaks, kas kostja esitas notarile avalduse 10.01.2005 või hiljem. Samal põhjusel jätab ringkonnakohus rahuldamata apellandi taotluse ekspertiisi määramiseks ringkonnakohtu poolt. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda. Kuna apellant oli menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel, siis mõistab kolleegium tasumata riigilõivu 300 eurot temalt TsMS § 190 lg. 4 alusel välja riigituludesse. Kolleegium jätab rahuldamata apellandi taotluse uute dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks, kuivõrd apellant ei ole põhistanud nende mitteesitamise põhjendatust maakohtu menetluses ja nende asjakohasust.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.