TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

presidenti ja valitsust, kirjeldab, kuidas on teinud pommi eskiise ja siis müüs neid välismaale. Patsient on olnud politseis uurimise all võimaliku pommiähvarduse tõttu, möödunud nädalal sellega seoses psühhiaatri Dr. V poolt läbiviidud ekspertiis. Vastuvõtul on patsient düsfooriline, kiiresti ärrituv, avaldab suurusluulumõtteid: käsil on mitmed erinevad patendikatsed, tema ise loob praegu 9 erinevat firmat, tegeleb korraga IT, psühholoogia ja keemiaga. Kinnitab, et tegeles pommi modelleerimisega. Sõimab valvearsti. Haigeks ennast ei pea, ravimite võtmisest keeldub ja haiglaraviga ei nõustu. Valvearst vormistas tahtest olenematu ravi otsuse 16.09.2014 kell 13:37. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb PU-l raske psüühikahäire paranoidse skisofreenia näol, mis käesolevalt on ägenenud. Patsient on ägedalt psühhootiline, tal puudub haiguteadvus ja ta pole võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Psühhiaatrid olid arvamusel, et patsiendi seisundit ja häire iseloomu arvestades ei ole tõenäoline tema paranemine adekvaatse toimetulekuni järgnevate päevade jooksul, tema ravi peab toimuma kontrollitud keskkonnas, kuid oma seisundi tõttu pole ta võimeline hindama ravivajadust ega andma teadvustatud nõusolekut haiglaraviks. Avaldaja taotleb PU suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40ravipäevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi haiglatingimustes 40 päeva vältel arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Esimese astme kohtu määrus 17.09.2014 määrusega rahuldas Harju Maakohus avalduse ja rakendas esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendas seda 40 päevani ning lubas kohaldada PU suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 26.10.2014. Kohus määras esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 26.10.2014 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus tugines määruses psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis esitatud tõendite uurimisel, et esinevad asjaolud PU suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esmase õiguskaitse vahendi korras. Esitatud taotlusest, sellele lisatud arsti arvamusest ning meditsiinilisest dokumentatsioonist nähtub, et PU viibib haiglaravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus kolmandat korda. 2013 aastal kaotas töö, tekkisid võlad, ei saanud hakkama igapäevaelu korraldamisel, süvenesid unehäired, ärevus ja pinge ning esinesid enesetapumõtted. Pöördus 12.02.2014 polikliinikusse valvearstile, suunati haiglasse, kuhu patsient jõudis 26.02.2014. Patsiendil olid esiplaanil mõõduka depressiooni sümptomid, mille kujunemist soodustavaks on olnud igapäevast toimetulekut mõjutav kognitiivne defitsiit varasemalt diagnoositud residuaalsest skisofreeniast. Ravis oli oluline osa oli töö ja elukorralduse juhendamisel, hakkas tegutsema, planeerima. Haiglas meeleolu stabiliseerus, suitsiidmõtteid ei esinenud, tahteaktiivsus paranes. Soovis jätkata ise tööotsinguid ja elukorraldust ning lahkus statsionaarist. Kuna ei leidnud öömaja ja elamispinda, tundis taas võimetust, ängistust ja suutmatust toime tulla. Sisemine pinge, ärevus, alaväärsuse ja väljapääsmatuse tunne süvenesid niivõrd, et pöördus tagasi haiglasse. Kuna ärevuse foon tõusnud, võetud patsient statsionaarsele ravile 20.03.2014. Osakonnas rahunes, tegeles töö ja elukohaotsingutega, kuid oli abiootav ja passiivne. Juhendamisel tegutses, ebaõnne korral tujukas. Uni paranes, ärevus taandunud, meeleolu stabiilne, psühhoosivaba. Elutüdimusmõtteid ja suitsiidmõtteid ei avaldanud. Nõustus jätkama ravi ambulatoorselt. Sotsiaalsete küsimuste lahendamisteks korduvalt nõustatud. Vaimse Tervise keskuses kaardistatud olukord tugiisiku vajaduse osas. Peale haiglaravi patsient leidis endale tööd, esialgu kasutas toetusravi ja külastas psühhiaatrit, kuid siis omavoliliselt ravi katkestas, viimane ambulatoorne visiit oli juunis 2014.

Käesolevalt patsiendi seisund pole eriti muutunud. Ta on tigeda, kurja olekuga personali suhtes: korrale raskesti alluv, küsimustele ei vasta või vastab küsimustega, ülbe, kahtlustav: mitu korda küsib üle, mis ravimid talle antakse, keeldub nende võtmisest. Seletab, et on terve, tunneb ennast hästi ja tarvitab "oma ravimit": vesi + sooda + sidrun. Ta räägib, et tänapäeval pommi luua ei ole probleem, tema ise õppis seda, praegu aga müüs neid välismaale. See, mis nendega seal tehakse, temasse ei puutu, kuid väidab, et plahvatus tuleb suur ja inimesi see võib küll ära tappa. Mõttekäik on seosetu, patsient arutleb demokraatiast, valitsusest, ärritub, et seda praegu kuskil polegi. Esineb ka parafreenne luul: patsient peab ennast edukaks ärimeheks, kellel on 9 firmat, on veendunud oma ülivõimest. Psühhootiline ja haiguskriitikata. Haiglaravist kategooriliselt keeldub, kodus ravimeid võtta ei kavatsegi. PU-l esineb raske psüühikahäire paranoidse skisofreenia näol, mis käesolevalt on ägenenud. Hetkel ta on ägedalt psühhootiline. Tema käitumine on olulisel määral mõjutatud temal esinevatest psühhootilistest elamustest, ettearvamatu, vaenulik, agressiivne, mistõttu võib olla ohtlik nii ümbritsevatele inimestele kui ka enesele. Ärakuulamisel avaldas raviarst, et PU ähvardab kõiki, väidab, et saadab pomme välismaale ja ähvardab kallale minna. Ei taha arstiga rääkida ega võtta ravimeid. Ärakuulamisel avaldas PU, et ta ei taha haiglasse jääda ega ennast ravida, kuna peab ennast terveks. Kasutab oma ravimit – sooda, vesi, sidrun - PH puhastuseks. Eitab ähvardamist ja pommide tegemist. Ei avaldada, kuhu ta läheks elama, kui haiglast vabaneb. Määratud esindaja toetab avaldust ja tahtevastase ravi kohaldamist. Kohus leidis, et PU-l esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ettearvamatu, ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja rahutu käitumisega ohtlik iseendale ja teistele (ähvardab panna pomme). Sõltuvalt oma seisundist on PU võimetu otsustama ravi vajaduse üle. PU vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes. Arvestades PU psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb tema suhtes kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Lähtudes PU psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt peab kohus võimalikuks pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega neljakümne päevani arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Tulenevalt TsMS §-st 539 lg 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst). Määruskaebus 28.09.2014 esitas PU esindaja riigi õigusabi korras määruskaebuse PU soovil, kes leiab, et tema kinnises asutuses viibimine on vaidlustatud määruse alusel põhjendamatu. Ta peab end terveks ja terve inimese koht ei ole vaimuhaiglas. Ravimite võtmist ei pea vajalikuks ning ta ei mõista, mis alusel teda haiglas ravitakse. PU avaldas rahulolematust enda sunniviisilise haiglasse toimetamise ning ebaadekvaatseks tunnistamise üle. Presidendi ähvardusi ja pommiga ähvardamist PU ei mäleta. PU hinnangul ei ole tema käitumine ohtlik endale ega ümbritsevatele inimestele. Kuivõrd PU hinnangul ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg 1-s sätestatu, siis on ta arvamusel, et tema suhtes esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle pikendamine kuni neljakümne päevani tahtevastase ravi kohaldamisega ei ole põhjendatud. Vastus määruskaebusele

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku juhataja leiab, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida – PU-l esines raske psüühikahäire paranoidse skisofreenia näol, mis temal oli tahtest olenematu ravi kohaldamise ajal ägenenud. Tema käitumine oli mõjutatud temal esinenud psühhootilistest elamustest. Ta oli düsfooriline, vaenulik, kiiresti ärrituv, argsessiivne, ülbitses, sõimas valvearsti ja käitus ettearvamatult. Haiglaravita jätmisel ohutab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist ja julgeolekut – oma psühhootilistest elamustest mõjutatud käitumisega ohustas PU teise inimeste elu ja julgeolekut (sotsiaalmeedias ja internetis patsient avaldas kirju, kus ähvardab Eesti presidenti ja valitsust, kirjeldad, kuidas on teinud pommi eskiise ja siis müüs neid välismaale. Muu psühhiaatriline ravi ei ole küllaldane – PU eitas ravivajadust, haiglaravist kategooriliselt keeldus, kodus ravimeid võtta ei kavatsenud. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu 17.09.2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohus on kontrollinud piisavalt põhjalikult esialgse õiguskaitse rakendamise eeldusi, tuginedes seejuures psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Määruskaebuse väited, et täidetud ei ole esialgse õiguskaitse rakendamise tingimused ning raviaja pikendamine ei ole põhjendatud, on vastuolus tsiviilasja materjalidega. Psühhiaatrite hinnangul esineb PU-l raske psüühikahäire paranoidse skisofreenia näol, mis käesolevalt on ägenenud. Patsient on ägedalt psühhootiline, tal puudub haigusteadvus ja ta pole võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi seisundit ja häire iseloomu arvestades ei ole psühhiaatrite hinnangul tõenäoline tema paranemine adekvaatse toimetulekuni järgnevate päevade jooksul ja tema ravi peab toimuma kontrollitud keskkonnas. Öeldu tõttu on maakohus jõudnud õigele ja põhjendatud järeldusele, et kaebaja suhtes on täidetud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused ja et rakendatud esialgse õiguskaitse tähtaega tuleb pikendada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.