Apellant (hageja): OÜ Narsil (registrikood: 10580694), lepinguline esindaja Marko Tiirik Vastustaja (kostja): Narva linn (Narva Linnavalitsuse kaudu), lepinguline esindaja advokaat Reesa Paatsi
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Viru Maakohtu 20. detsembri 2013.a otsuse lõppjäreldused ja resolutsioon, muutes kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta rahuldamata OÜ Narsil apellatsioonkaebus.
Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud OÜ Narsil kanda.
kantud
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Narsil esitas 1. aprillil 2013 Viru Maakohtule hagi Narva linna vastu viivise nõudes summas 12 561,10 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 31. juulil 2000 hoonestusõiguse seadmise lepingu, mille esemeks oli kinnistu asukohaga Kangelaste prospekt 37b („leping 1“), ja
05.septembril 2001 hoonestusõiguse seadmise lepingu, mille esemeks oli kinnistu asukohaga Kangelaste prospekt 37a („leping 2“). Vastavalt 13. detsembril 2002 Narva linna volikogu otsusega kinnitatud detailplaneeringule kehtestati Rahu 47, Kreenholmi 18a, Kangelaste 37, 37a, 37b, 39, 39a, 39b detailplaneeringud. Kehtestatud detailplaneeringute alusel projekteeris hageja kruntidele Kangelaste 37a ja 37b kaubanduskeskuse ning linnatee. Narva Linnavalitsus teavitas 22. novembril 2007 hagejat Narva Volikogu 15. novembri 2007 otsusega nr 407 Kangelaste 37a, 37b, 39a, 39b maa-alale uue detailplaneeringu kehtestamisest. Narva Linnavolikogu 05. juuni 2008 otsusega nr 189 muudeti kinnistute piire ja määrati moodustatud kruntidele sihtotstarbed. Hageja palus 11. oktoobri 2008 kirjas Narva Linnavalitsusele kujundada arvamus hagejale kuuluva tee üleminekuks linna omandusse seoses tee avalikuks kasutamiseks muutumisega. Narva Linnavalitsus kustutas Maakatastrist 18. novembril 2008 Kangelaste 37a ja 37b krundid ja moodustas uue krundi. Sellega kanti kruntidest Kangelaste 37a ja 37b see osa, millel asus hageja ehitatud tee, üle linnale kuuluvale vastmoodustatud krundile. Hageja ja kostja sõlmisid 14. aprillil 2009 lepingute 1 ja 2 lõpetamise kokkuleppe, millega lõpetati ühtlasi kõik eelpoolnimetatud lepingutest tulenevad õigused ja kohustused. Hageja ei loobunud oma õigusest saada kompensatsiooni ehitatud tee eest. Hageja pöördus 27. aprillil 2009 kirjalikult kostja poole läbirääkimiste alustamiseks hagejalt omandatu eest kompensatsiooni saamiseks. Narva linn keeldus läbirääkimistest 28. mai 2009 kirjaga nr 26/1518-2 rahapuudusel, viidates hageja nõusolekule maa-ala piiride muutmiseks ja maakatastri kannete tegemiseks. Hageja esitas 24. jaanuaril 2011 Viru Maakohtule hagi kostja vastu hüvitise nõudes ja
02.veebruaril 2012 täiendava hüvitise nõudes. 19. oktoobri 2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-112636 ja 16. novembri 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-4937 rahuldas kohus hagi hüvitise ja täiendava hüvitise nõudes hageja nõutud ulatuses. Kostja maksis vastavalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitistena välja 11 000 eurot 07. detsembril 2011 ja 32 268,50 eurot
09.jaanuaril 2013.
Hageja on kostjale tehtud pöördumistes ning mõlemas varasemas hagimenetluses väitnud, et soovib kostjalt kompensatsiooni turuväärtuse ulatuses, s.o 60-70 000 eurot. Hageja saatis
27.novembril 2011 kostjale ettepaneku, milles on selgesõnaline viide sellele, et hageja kavatseb saada võõrandatud tee eest kompensatsiooni täies ulatuses ning seadus ei keela nõuete esitamist osade kaupa. Samuti on hageja teinud kostjale ettepaneku täieliku hüvituse tasumiseks
03.jaanuari 2013 kirjaga. Viivisenõue ei ole hageja soov alusetult rikastuda, vaid mõistlik hüvitus selle eest, et Narva linn alates 2004 kuni 2013 kasutas 43 268,50 eurot hageja raha. Hageja pole ka kogu varasema asjaajamise jooksul väljendanud kostjale soovi loobuda viivisenõudest, mistõttu nõue ei saa olla üllatuslik ega vastuolus hea usu põhimõttega. Tegemist on seadusest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on 10 aastat.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hageja nõue on aegunud. Hageja ei ole esitanud tõendeid 27. novembril 2011, 27. aprillil 2009 ega 03. jaanuaril 2013 kirjalikus vormis kostja poole pöördumise kohta. Samuti on tõendamata põhinõude ja sellega koos kõrvalnõude sissenõutavaks muutumine alates 27. aprillist 2009. Hageja viivisenõude näol on tegemist tehingust tuleneva nõudega. Ilma hoonestusõiguse seadmise lepingute ennetähtaegse lõpetamiseta ei oleks hagejal olnud alust nõuda AÕS § 235 lg-s 1 nimetatud hüvitist. Kuivõrd hageja põhinõue oleks aegunud hagi esitamise seisuga, siis on aegunud ka viivisenõue. Hageja pole viivistenõuet kostjale esitanud pika aja jooksul, s.o hageja poolt nimetatud
27.aprillist 2009 alates, mis toob kaasa selle õiguse teostamise lubamatuse (RKTKo nr 3-2-1100-07). Kuigi hageja nõuab viivist nimetatud tähtajast alates, on esitatud hagiga esitatud viivistenõue esmakordne. Hageja on oma käitumisega kuritarvitanud oma õigusi, esitades üllatuslikult pärast nelja aastat ning samadel alustel toimunud kahte lõppenud kohtuvaidlust Narva linna vastu viiviste nõude.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohtu 20. detsembri 2013 otsusega jäeti hagi aegumise tõttu rahuldamata. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue hoonestusõiguse lepingute ennetähtaegse lõpetamise kokkuleppest. Sama tuvastas kohus tsiviilasjas nr 2-12-4937. Tehingust, sh lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi üldjuhul kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 144 aegub koos põhinõudega ka viivisenõue. Viru Maakohus rahuldas tsiviilasjades nr 2-11-2636 ja nr 2-12-4937 OÜ Narsil hagi kostja vastu põhinõudes ehk tee hariliku väärtuse hüvitamise nõudes. Kostjalt hageja kasuks tsiviilasjades hüvitise ja täiendava hüvitise väljamõistmisel on kohus vaidlusaluse õigussuhte kvalifitseerimisel olnud üldsõnaline. Maakohus leiab, et kohus rakendas eelnimetatud tsiviilasjade lahendamisel VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg 1. Puudub vaidlus selles osas, et lepingute 1 ja 2 lõpetamisega 14. aprillil 2009 lõppesid kõik nendest lepingutest tulenevad õigused ja kohustused, v.a hageja nõue saada kompensatsiooni, ning lõppes lepingutest 1 ja 2 tulenev võlasuhe. Lepingute ennetähtaegse lõpetamiseta poleks saanud hagejal tekkida ka nõuet kostja vastu. Hageja seadusest tulenev nõudeõigus saanuks tekkida alles hoonestusõiguse lepingus kokkulepitud tähtaja möödumisel. Maakohus järeldas, et käesolevas asjas on tegemist tehingust tuleneva nõude lahendamisega ja kohaldada tuleb kolmeaastast nõude aegumistähtaega. Maakohus leidis, et viide planeerimisseaduse (PlanS) (kuni 28. veebruarini 2013 kehtinud sõnastuses ja alates 01. märtsist 2013 kehtetu) §-le 30 on nõude tehingust või seadusest tulenevuse üle otsustamisel asjasse puutumatu, kuna nimetatud sätte mõte oli reguleerida
kohaliku omavalitsuse kohustusi kinnisasja omaniku ees. Hageja oli käesoleval juhul hoonestusõiguse omanikuks. Tõendite puudumisel ei saanud kohus lugeda tõendatuks aegumise peatumist läbirääkimiste ajaks, s.o alates 27. aprillist 2009. Pooltevahelise õigussuhte olemusest tulenevalt muutus põhinõue sissenõutavaks ja aegumistähtaeg algas TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi alates ajahetkest, mil hagejal tekkis õigus nõuda kostjalt hüvitist seoses hagejale kahju tekitamisega ehk hiljemalt 22. novembril 2007, mil Narva Linnavalitsus teavitas hagejat volikogu otsusega nr 407 uue detailplaneeringu kehtestamisest. Seega tuli viivisenõude aegumistähtaja aluseks lugeda nõude sissenõutavaks muutumist 22. novembril 2007. Põhinõude aegumistähtaja lõpp saabus 22. novembril 2010. Võttes arvesse aegumise peatumist seoses hageja poolt nõude rahuldamiseks hagi esitamisega tsiviilasjades nr 2-11-2636 ja 2-124937, hagi esitamisest kuni otsuse jõustumiseni kulunud ajavahemikku, kokku 1 aasta 8 kuud, aegus põhinõue ja sellega koos kõrvalnõue 22. juulil 2012. Seega hagi esitamise ajaks (1. aprilliks 2013) oli hageja nõue aegunud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Narsil esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 20. detsembri 2013 otsus ja saata asi samale kohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei ole õige maakohtu seisukoht, et hageja nõue tuleneb hoonestusõiguse lepingute ennetähtaegse lõpetamise kokkuleppest. Hageja nõude puhul on tegemist seadusest, mitte lepingust tuleneva nõudega. Hoonestusõiguse lõppemisel tasumisele kuuluvate hüvitiste suuruste ja tähtaegade osas ei ole pooled seadusest erinevalt kokku leppinud. Hageja ei ole esitatud hagiavaldustes kordagi viidanud ja kohtud ei ole ka tsiviilasjades nr 2-11-2636 ja 212-4937 tuvastanud, et hageja nõue tuleneks hoonestusõiguse lepingute ennetähtaegse lõpetamise kokkuleppest. Tsiviilasjades nr 2-11-2636 ja 2-12-4937 on kohus asunud vastupidisele seisukohale, s.o et kostjal tekkis kohustus maksta hagejale kui hoonestajale hüvitis kinnisasjale jääva ehitise eest vastavalt AÕS § 253 lg-le 1. Seega on maakohtu seisukoht vastuolus jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-4937; 2) isegi kui nõue tuleneks 14. septembril 2009 sõlmitud hoonestusõiguse lepingute ennetähtaegse lõpetamise kokkuleppest, siis sellest momendist hakkaks kulgema ka kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg, millest tulenevalt saabus aegumistähtaja lõpp 14. aprillil 2012. Võttes arvesse aegumise peatumist seoses hageja poolt nõude rahuldamiseks hagi esitamisega tsiviilasjades nr 2-11-2636 ja 2-12-4937, s.o. hagi esitamisest kuni otsuste jõustumiseni kuulunud ajavahemikku, kokku 1 aasta ja 8 kuud, aegus põhinõue 14. detsembril 2013. Hagi viivise nõudes on esitatud aga 01. aprillil 2013, s.o 3-aastase aegumistähtaja jooksul; 3) on maakohtu otsus vastuoluline. Kohus loeb aegumistähtaja alguseks 22. novembrit 2007, mil Narva Linnavalitsus teavitas hagejat volikogu otsusega nr 407 uue detailplaneeringu kehtestamisest, kuid leiab, et nõude aluseks on 14. septembril 2009 sõlmitud hoonestusõiguse lepingute ennetähtaegse lõpetamise kokkulepe; 4) on ebaõige maakohtu seisukoht, et hageja viide hagi ühe õigusliku alusena planeerimisseaduse (PlanS) (kuni 28. veebruarini 2013 kehtinud sõnastuses ja alates 01. märsist 2013 kehtetu) §-le 30 on asjasse puutumatu. Vastavalt AÕS § 241 lg-le 4 kohaldatakse hoonestusõigusele kinnisasja sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega on PlanS § 30 asjassepuutuv, kuna nimetatud säte reguleerib kohaliku omavalitsuse kohustusi ka
hoonestusõiguse omaniku ees. Ka nähtub kohtuotsusest, et kohus luges aegumistähtaja alguseks
22.novembrit 2007, mil Narva linnavalitsus teavitas hagejat volikogu otsusest nr 407 uue detailplaneeringu kehtestamisest, seega lähtus kohus ilmselgelt PlanS § 30 redaktsioonist, mis kehtis 22. novembril 2007; 5) oleks tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg TsÜS §146 lg 5 kohaselt kümme aastat.
5.Narva linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata. Alternatiivselt palub vastustaja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt vähendada viiviseid nullini. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies ulatuses apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellandi nõue aegunud. OÜ Narsil nõue on tehingust tulenev nõue, millele kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg (TsÜS § 144 lg 1 koosmõjus TsÜS § 146 lg-ga 1). Ka apellant ise on apellatsioonkaebuses möönnud, et tegemist on tehingust tuleneva nõudega (apellatsiooni p 1.15, 1.19). Nõuet ei ole võimalik lugeda seadusest tulenevaks ainuüksi seetõttu, et vältida aegumise tõttu nõude rahuldamata jätmist. Samuti ei väära nõude tehingulist alust asjaolu, et hoonestusõiguse lõppemisel ei leppinud poole kokku hüvitise suuruses; 2) ei võimalda AÕS § 253 lg 1 laiendavat tõlgendamist. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hoonestusõigus ei lõppenud tähtaja möödumisega. Seega ei saa AÕS § 253 lg 1 olla OÜ Narsil nõude aluseks. Apellandi vastav soov ei oma siinkohal tähtsust. AÕS § 253 lg 1 kohaldamata jätmine ei välista hoonestaja nõudeid kinnisasja omaniku vastu. Kahju hüvitamise nõudeid on võimalik esitada ka võlaõigusseaduse alusel; 3) on õige maakohtu järeldus, et PlanS § 30 regulatsioon ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohane. Meelevaldne on apellandi järeldus, et maakohus on asja lahendamisel lähtunud PlanS-st. 4) ei ole aegumistähtaeg peatunud alates 27. aprillist 2009. Apellant ei ole senises menetluses tõendanud, et ta on pöördunud 27. aprillil 2009 kirjaga Narva Linnavalitsuse poole läbirääkimiste pidamise ettepanekuga. Narva linn ei ole seda asjaolu ka omaks võtnud; 5) on hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Kui ringkonnakohus asub seisukohale, et hageja nõue ei ole aegunud, on ringkonnakohtul võimalik asi ise lahendada. Seega ei ole põhjendatud apellandi taotlus asjas maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks. OÜ Narsil on minetanud viiviste nõudmise õiguse, kuna ei ole vastavat õigust pikka aega kasutanud. Hageja ei ole esitanud viivise nõuet ei tsiviilasjas nr 2-11-2636 ega nr 2-12-4937, kuigi puudus mis tahes takistus viivise nõude esitamiseks koos põhinõudega. Tsiviilasjas nr 2-12-4937 on hageja ka kinnitanud, et viivise nõuet ei esitata. Kolme eraldi nõude esitamisega on apellant tekitanud Narva linnale olulist kahju, mis seisneb mh õigusabikuludes. Juhul, kui OÜ Narsil nõue oleks lahendatud vaid ühes kohtuvaidluses, ei oleks vastustajale sedavõrd suuri menetluskulusid tekkinud. 6) on apellatsioonkaebuses esitatud nõude suurus alusetu ega ühti maakohtu menetluses olnud nõude suurusega. 28. oktoobri 2013 vastuses muutis hageja oma rahalise nõude summat. OÜ Narsil ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud nõude suurendamise aluseid ega välja toonud vastavat arvestust; 7) ei ole viivise nõude rahuldamine kooskõlas viivise instituudi eesmärgiga. Viiviste instituudi eesmärgiks on võlausaldajale tekkinud kahju hüvitamise kergendamine. Praegusel juhul rikastuks apellant vastustaja arvelt alusetult, kui OÜ Narsil viiviste tasumise nõue kogu ulatuses rahuldada, kuna apellandile ei ole sellises summas kahju tekkinud. Vastustaja taotleb VÕS
§ 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel nõutavate viiviste vähendamist nullini. Ei saa ka jätta tähelepanuta, et viiviste nõue moodustab summaliselt ühe kolmandiku (1/3) selle aluseks olevast hüvitisnõudest. OÜ Narsil on selgelt pahatahtlikult nö korjanud viivist, andmata Narva linnale koheselt pärast nõuete sissenõutavaks muutumist (hagi kohaselt väidetavalt 27. aprillil 2009) võimalust hinnata kõiki põhinõudega seonduvaid asjaolusid, sh selle maksmata jätmisel viiviste tasumise kohustuse võimalikku tekkimist. Seega ei olnud vastustajal apellandi pahauskse tegutsemise tõttu võimalik ka vältida viiviste nõude summa kasvamist.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et muutmata tuleb jätta maakohtu otsuse lõppjäreldus, mille kohaselt hagi tuleb jätta rahuldamata nõude aegumise tõttu. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. OÜ Narsil apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Hageja viivisenõudele aegumise kohaldamise üle otsustamisel tuleb esmalt võtta seisukoht, kas tegemist on tehingust või seadusest tuleneva nõudega, kuna sellest sõltub aegumistähtaja kestus. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõude aluseks oli seadus või tehing. Ehkki hageja põhinõue on lahendatud jõustunud kohtuotsustega tsiviilasjades nr 2-11-2636 ja nr 2-12-4937, ei ole nendes lahendites hageja nõuet üheselt kvalifitseeritud. Maakohus asus seisukohale, et hageja nõude aluseks oli poolte vahel sõlmitud tehing, seega oli tegemist tehingulise nõudega, mille aegumistähtaeg on TsSÜ § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Apellant on seisukohal, et hageja nõue tulenes seadusest.
8.Ringkonnakohus leiab, et AÕS § 253 lõikes 1 sätestatud hüvitisnõude näol on iseenesest tegemist seadusest tuleneva hüvitisnõudega. Hoonestusõiguse lõppemisel selle tähtaja möödumise tõttu saabub nimelt AÕS § 252 lõikes 2 sätestatud õiguslik tagajärg (ehitise muutumine kinnisasja oluliseks osaks ja hoonestaja poolne omandiõiguse kaotus) vahetult seaduse alusel. Selleks puhuks on seadusega ette nähtud ka hüvitisnõue, mille eesmärk on n-ö asendada hoonestajale ehitis, mille omandi ta hoonestusõiguse tähtaja möödumise tõttu kaotas. Sellise seadusest tuleneva hüvitisnõude peamiseks eesmärgiks on motiveerida hoonestajat hoidma ehitist korras ka hoonestusõiguse tähtaja lõpupoole.
8.1.Käesoleval juhul aga puudub vaidlus selles, et hoonestusõigus ei lõppenud mitte tähtaja möödumise tõttu, vaid poolte kokkuleppel. Tsiviilasjades nr 2-11-2636 ja nr 2-12-4937 tehtud kohtuotsustest nähtuvalt seati hoonestusõigused 31.07.2000.a ja 05.09.2001.a lepingutega tähtajaks 50 aastat (käesolevas tsiviilasjas ei ole hoonestusõiguse seadmise lepinguid kohtule esitatud). Vaidlust ei ole selles, et mõlemad lepingud lõpetati poolte vahel 14. aprillil 2009.a sõlmitud kokkuleppega. Seega ei lõppenud hoonestusõigus selle seadmise tähtaja (50 aastat) möödumisel.
8.2.Eeltoodud põhjendusel ei ole hageja nõue kvalifitseeritav AÕS § 253 lõikes 1 sätestatud seadusest tuleneva hüvitisnõudena. AÕS § 253 lg 1 sisuks ei ole reguleerida olukorda, kus hoonestusõigus lõpetatakse poolte kokkuleppel enne selle algselt kokkulepitud tähtaja saabumist. Niisugusel juhul ei saa tegemist olla ka eesmärgiga motiveerida hoonestajat ehitist tähtaja lõppemiseni hooldama ja korras hoidma.
9.Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hoonestusõigus lõpetatakse kokkuleppel enne selle esialgselt kindlaksmääratud tähtaja saabumist, saab hoonestaja nõuda hüvitist juhul, kui selline õigus tuleneb pooltevahelisest kokkuleppest. Kui hoonestusõigus lõpetatakse poolte kokkuleppel, saab eeldada, et pooled on kokkuleppele jõudnud ka lõpetamise tingimuste osas ning puudub vajadus tagada hoonestajale seadusest tulenevat õigust hüvitise saamiseks. Seda
kinnitab kolleegiumi arvates ka AÕS § 2551 p-s 5 sätestatu, mille kohaselt kuuluvad hoonestusõiguse sisu hulka muuhulgas omaniku ja hoonestaja kokkulepped hoonestusõiguse lõppemisel või hoonestusõiguse omanikule langemisel hoonestajale ehitise eest makstava hüvitise kohta. Põhjendatuks ei saa pidada AÕS § 253 lõike 1 analoogia korras kohaldamist juhtudele, kus hoonestusõigus on ennetähtaegselt poolte kokkuleppel lõpetatud. Kuna kokkuleppe sõlmimisel on pooltel võimalik reguleerida õiguse ennetähtaegse lõpetamise tagajärgi, puudub alus eeldada, et seadus sisaldaks selles osas lünka, mille ületamiseks oleks vajalik analoogia kohaldamine. Seega juhul, kui hoonestusõigus lõpetatakse poolte kokkuleppel enne hoonestusõiguse tähtaja saabumist, on tegemist tehingust tuleneva nõudeõigusega. Selle nõudeõiguse aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg 1, s.o kolm aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest.
10.Käesoleval juhul puuduvad samas andmed selle kohta, et 14. aprilli 2009.a kokkuleppes, millega ennetähtaegselt lõpetati hoonestusõiguste seadmise lepingud, oleks ette nähtud konkreetne hüvitise suurus, mille omanik (Narva linn) kohustus hoonestajale hoonestusõiguse ennetähtaegse lõpetamise eest tasuma. Tsiviilasjades nr 2-11-2636 ja 2-12-4937 tehtud otsustest nähtuvalt ei ole hageja nendes tsiviilasjades hagide esitamisel tuginenud 14. aprilli 2009.a lepingule, mh lepingus kindlaksmääratud suurusega kompensatsiooni saamiseks. Kuigi
14.aprilli 2009.a kokkulepet ei ole käesolevas asjas kohtule esitatud, saab ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et kõnealune leping ei sisaldanud kokkuleppeid hoonestajale hoonestusõiguse ennetähtaegse lõpetamise eest hüvitise maksmise kohta. See asjaolu aga ei muuda ringkonnakohtu arvates hoonestaja nõuet seadusest tulenevaks nõudeks. Kolleegiumi arvates tuleb hageja hüvitisnõuet, mis on rahuldatud tsiviilasjades nr 211-2636 ja nr 2-12-4937 tehtud kohtuotsustega summas kokku (11 000 eurot + 32 268,50 eurot) 43 268,50 eurot, käsitada aegumise mõttes tehingust tuleneva nõudena. Ringkonnakohus peab vajalikuks viidata TsÜS § 152 lõikes 1 sätestatule, mille kohaselt juhul, kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel, kohaldatakse nõude aegumisele TsÜS 10. peatüki 2. jaos sätestatut. Seega on nõuete konkurentsi puhuks kehtestatud seadusega põhimõte, et kohaldamisele kuulub tehingust tulenevate nõuete 3aastane aegumistähtaeg vastavalt TsÜS § 146 lõikele 1 ehk tehingulise nõude aegumistähtaeg laieneb ka seadusest tulenevale samasisulisele nõudele.
11.Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et kuna ta tugines oma nõude esitamisel AÕS § 253 lõikele 1, siis puudus maakohtul alus tuvastamaks, et hageja nõudeõigus tulenes poolte vahel 14.04.2009.a sõlmitud lepingust. TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 järgi on hageja nõude kvalifitseerimine kõigi astmete kohtute ülesanne, sõltumata sellest, kuidas pooled ja alama astme kohtud on hagi kvalifitseerinud ja kas pooled on hagi kvalifikatsiooni vaidlustanud. Hageja hüvitisnõude õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Maakohus ei olnud seotud hageja poolt nõudele antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Ringkonnakohus ei nõustu ühtlasi apellandi seisukohaga, et tsiviilasjades nr 2-11-2636 ja nr 212-4937 tehtud kohtuotsustest tulenevalt on hageja (apellandi) nõude seadusest tulenev alus (õiguslik kvalifikatsioon) siduvalt kindlaks tehtud. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Küll aga ei muutu TsMS § 457 alusel kohtutele siduvaks varasemates tsiviilasjades vaidlusalusele võlasuhtele antud õiguslik kvalifikatsioon.
12.Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti asunud seisukohale, et hageja hüvitisenõude aluseks ei olnud käesoleval juhul ka PlanS § 30 (kuni 28.02.2013.a kehtinud redaktsioonis).
Iseenesest on õige, et PlanS §-s 30 sätestatud nõue õiglase ja kohese tasu saamiseks on oma olemuselt seadusest tulenev nõue. Säte nägi ette kinnisasja omaniku õiguse nõuda kohalikult omavalitsuselt kinnisasja omandamist kohese ja õiglase tasu eest, kui kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud planeeringu tulemusel kaotas omanik sisuliselt võimaluse kinnisasja edaspidi omal vabal äranägemisel kasutada (s.o planeeringuga nähti ette kinnisasja kasutamine avalikul otstarbel või piirati muul viisil oluliselt kinnisasja senise kasutamise võimalusi). Hageja tugines AÕS § 241 lõikele 4, mille kohaselt hoonestusõigusele kohaldatakse kinnisasja sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ringkonnakohus märgib, et PlanS § 30 ja AÕS § 241 lg 4 koostoimes tõlgendamine võiks anda tulemuse, mille kohaselt hoonestajal on õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt hoonestusõiguse omandamist õiglase ja kohese tasu eest, mitte aga hüvitist rajatise eest, mille omandi hoonestaja hoonestusõiguse ennetähtaegse lõpetamise tulemusena kaotab. Käesoleval juhul ei ole hageja kui hoonestaja esitanud Narva linna vastu nõuet omandamaks hoonestusõigus, millisel juhul tulnuks kindlaks määrata ka õiglase ja kohese tasu suurus. Vaidlus puudub selles, et hoonestusõiguste seadmise lepingud 31. juulist 2000.a ja 5. septembrist 2001.a lõpetati poolte kokkuleppega 14. aprillil 2009.a. Ringkonnakohus jääb seisukohale, et kui hoonestusõiguste ennetähtaegse lõpetamise aluseks oli pooltevaheline kokkulepe, siis tulenes ka hoonestaja õigus hüvitise saamiseks sisuliselt sellest lepingust. Lepingu olemasolu korral puudub hagejal alus tuginemaks sellele, et seadusest tuleneva nõude esitamise korral võinuks tema seisund olla soodsam. Asjaolu, et pooled jätsid hüvitise suuruse ja selle tasumise täpsema korra omavahelises lepingus reguleerimata, ei muuda hoonestaja hüvitisenõuet seadusest tulenevaks nõudeks, mis annaks alust kohaldada TsÜS §-s 149 sätestatud kümne aasta pikkust aegumistähtaega. Kolleegium viitab veel kord TsÜS §-le 152, millest tulenevalt ka nõuete võimaliku konkurentsi korral kuuluks kohaldamisele tehinguliste nõuete kohta sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg.
13.Järgnevalt tuleb analüüsida, millal muutus hageja hüvitisnõue sissenõutavaks. Ringkonnakohus lähtub sellest, et ehkki hageja õigus saada kostjalt hüvitist tulenes poolte kokkuleppest seoses hoonestusõiguste ennetähtaegse lõpetamisega, ei nähtud 14. aprilli 2009.a kokkuleppes ette kindlat hüvitise maksmise tähtaega. Seega tuleb kohustuse täitmise tähtaja väljaselgitamisel juhinduda VÕS § 82 lõigetest 3 ja 7. Nimetatud sätete kohaselt võis võlausaldaja (hageja) nõuda kohustuse täitmist, s.o hüvitise maksmist, mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast kokkuleppe sõlmimist, millega hoonestusõigused ennetähtaegselt lõpetati. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et kohustus ei saanud muutuda sissenõutavaks alates 22. novembrist 2007.a, nagu on oma otsuse põhjendustes märkinud maakohus. Kuna hageja nõude aluseks oli hoonestusõiguste ennetähtaegne lõpetamine, tekkis hüvitise saamise õigus alates vastavasisulise kokkuleppe sõlmimisest, s.o 14. aprillist 2009.a. Kohustuse sisuks oli rahasumma – 43 268,50 euro – tasumine. Kohustuse täitmiseks mõistliku aja määramisel tuleks arvestada nii võlgniku kui võlausaldaja huve. Menetluses ei ole kohustuse sissenõutavaks muutumisega seotud asjaolusid ega mõistliku täitmisaja pikkust arutatud, kuid ringkonnakohtu arvates ei takista see siiski asja lahendamist. Ringkonnakohus kontrollib, kas kohustus oleks aegunud juhul, kui lugeda kohustus sissenõutavaks muutunuks alates
14.aprillist 2009.a ja seejärel, kas tulemust mõjutaks see, kui nimetatud kuupäevale lisanduks mõistliku pikkusega aeg kohustuse täitmiseks.
14.Käesolevas asjas on hagi esitatud 1. aprillil 2013.a, seega pisut vähem kui 4 aastat pärast hoonestusõiguste ennetähtaegse lõpetamise kohta kokkuleppe sõlmimist (millest ringkonnakohus lähtub nõude sissenõutavaks muutumise ajana). Üldjuhul tuleks tehingust tulenev nõue niisugustel asjaoludel lugeda TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunuks.
Asjakohane ei ole apellandi viide TsÜS § 146 lõikele 5, mille kohaselt on kinnisomandi üleandmise nõude, kinnisasja asjaõigusega koormamise, asjaõiguse üleandmise või lõpetamise või asjaõiguse sisu muutmise nõude aegumistähtaeg kümme aastat. Ringkonnakohus jääb eelpool (otsuse p 9) väljendatud seisukohale, mille kohaselt hoonestusõiguse ennetähtaegse lõpetamise korral saab hoonestaja hüvitise nõue tuleneda lepingust ning tegemist ei ole TsÜS § 146 lõikes 5 loetletud nõudega. TsÜS § 146 lg 5 käsitleb nõudeid, mis on suunatud kinnistusraamatu kande sisulisele muutmisele, millega ei ole aga tegemist hüvitise saamisele suunatud nõude puhul.
15.Kuivõrd kostja on tuginenud aegumise vastuväitele, siis oleks hagi rahuldamisel alust üksnes juhul, kui nõude aegumine oleks peatunud. Hageja (apellant) on aegumise peatumise alusena esile toonud hageja poolt nõude rahuldamiseks hagide esitamise tsiviilasjades nr 2-112636 ja nr 2-12-4937. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud tsiviilasjades esitas hageja kahes osas üksnes oma põhinõude, kuid ei esitanud viivise nõuet, mis on esitatud alles käesolevas menetluses. Viivisenõude aegumise peatumise üle otsustamisel saab lähtuda üksnes sellest, et põhinõude osas oli hageja pöördunud hagiga kohtusse. Käesolevas tsiviilasjas ei ole hageja esitanud mistahes tõendeid muude võimalike viivisenõude peatumise aluste kohta (nt läbirääkimiste toimumise kohta).
16.Ringkonnakohus on seisukohal, et põhivõla aegumise peatumine ei too automaatselt kaasa viivisenõude aegumise peatumist. Aegumise peatumise ulatuse määratlemisel on võimalik lähtuda vaidluse esemest, s.o hagi esitamine peatab üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse. Üksnes osaline hagi esitamine peatab nõude aegumise vaid hagetud osas. Ka Riigikohus on oma otsustes nr 32-1-9-13 (p 12) ja 3-2-1-52-10 (p 18) selgitanud, et nõude aegumine saab TsÜS § 160 lg 1 järgi peatuda üksnes selle nõude osas ja selles ulatuses, mis on hagis esitatud. Vastupidine seisukoht ei oleks kooskõlas aegumise instituudi olemuse ja eesmärkidega. Aegumine teenib eelkõige käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigeaegselt maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Käibekindluse ja õigusrahu eesmärkidega aga ei oleks kooskõlas seada õiguslikult soodsamasse positsiooni võlausaldaja, kes valikuliselt esitab oma nõude osade kaupa ja jätab lahtiseks võimaluse esitada ülejäänud osa oma nõudest tulevikus. Olukorras, kus hagi esitamise ajaks on kõik nõude suurust mõjutavad asjaolud põhimõtteliselt juba teada, ei pruugi nõuete osade kaupa esitamine olla kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Nõude sel viisil esitamine võib kaasa tuua põhjendamatuid kulutusi, mida oleks saanud vältida nõude tervikuna esitamisel.
17.Eeltoodud põhjendusel ei too põhivõla osas hagi esitamine ringkonnakohtu arvates kaasa kõrvalnõuete, sh viivisenõude, aegumise peatumist. Õigus nõuda kohustatud isikult viivise tasumist sõltub põhimõtteliselt üksnes põhinõude olemasolu ja selle täitmisega hilinemise kindlakstegemisest. Seega puudub ringkonnakohtu arvates õigusteoreetiliselt veenev põhjendus lugeda põhinõude osas hagi menetlemise ajal peatunuks ka viivise nõude aegumine, mida hageja ei olnud selle aja seisuga esitanud. Kuna puudub alus lugeda viivisenõude aegumine peatunuks tulenevalt põhinõude kohta hagide esitamisest, oli hageja viivisenõue ringkonnakohtu hinnangul käesolevas tsiviilasjas hagi esitamise, s.o 1. aprilli 2013.a, seisuga aegunud. Kui lugeda kostja poolt kohustuse täitmise mõistlikuks tähtajaks VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 mõttes kuni 6 kuud, tulnuks nõue lugeda sissenõutavaks alates 14. (15.) oktoobrist 2009.a. Ka sellisel juhul oleks viivise nõue 1. aprilli 2013.a seisuga aegunud. Ringkonnakohus ei võta käesolevas
asjas siiski seisukohta, missugune olnuks vaidlusaluse suhte puhul kohustuse täitmise konkreetne mõistlik aeg. Ringkonnakohus lähtub üksnes sellest, et rahalise nõude täitmiseks vajalik mõistlik aeg ei saaks üldjuhul olla pikem kui paar kuud.
18.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.