Muud › Muud hagiasjad

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 20.10.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-13-26374/46
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Muud › Muud hagiasjad
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 20.10.2014
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4761

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2014, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-26374

Tsiviilasi

Tere AS hagi AS Põlva Vesi vastu 102 059,75 eurot puudumise tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

102 059,75 eurot

võlgnevuse

apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Põlva Vesi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

30. september 2014

Menetlusosalised ja nende

Apellant (kostja): AS Põlva Vesi (rk: 10151183), esindajad vandeadvokaadid Alo Noormets ja Margo Lemetti Vastustaja (hageja): Tere AS (rk: 11411278), esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

esindajad

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014 otsus muutmata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus AS-i Põlva Vesi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Sarnased lahendid

Muud

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sarnaneb kliendileping hageja tootmisüksusest ja selle territooriumilt saabuva reovee puhastamise ja sademevee ärajuhtimise kohta kõige enam töövõtulepingule. Kliendilepingu p 8 järgi tasutakse vee-, kanalisatsiooni- ja sademeveeteenuste eest teenustasu kostja arvete alusel vastavalt Põlva Linnavolikogu poolt kehtestatud veevarustuse, reovee ning sademevee ärajuhtimise ja puhastamise teenuse hinna reguleerimise korrale. Põlva Linnavolikogu 14.03.2007 määrusega nr 8 kehtestatud „Veevarustuse, reovee ning sademevee ärajuhtimise ja puhastamise teenuse hinna reguleerimise korra“ (Kord) § 3 lg 6 sätestab, et reovee puhastamise ja puhastatud heitvee loodusesse juhtimise tasu kujundatakse hinnagruppide alusel. Tulenevalt Korra § 3 lg-test 7, 8 ja 9 peab kostja tõendama, et ta on puhastanud 2012 septembris ning 2013 märtsis ja mais hageja poolt reoveepuhastisse lastud reovett, mille saasteainete kontsentratsioon ületas I hinnagrupi näitajaid. Järelikult tuleb kostjal tõendada ka seda, et valitud proovivõtutoimingud (sh reoveeproovi liik) on lubatavad ning annavad usaldusväärse analüüsitulemuse. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 15 lg 3 kohaselt tuleb ühiskanalisatsiooni juhitava vee reostusnäitajate mõõtmisel arvestada veeseaduse § 121 lõike 3 alusel kehtestatud proovivõtumeetoditele ja analüüsi referentmeetoditele esitatavaid nõudeid. Kuigi keskkonnaministri 06.05.2002 määruses nr 30 „Proovivõtumeetodid“ (kuni 31.05.2013 kehtinud redaktsioon, Proovivõtumeetodid) ei ole vee-ettevõtjale konkreetset prooviliiki otseselt ette kirjutatud, pidi kostja proovivõtu sageduse, võimalike eritingimuste ja reoainesisalduse näitajate määramisel arvestama hagejalt saabuva reovee formeerumise iseärasustega. Kostja pidi teadma, et hageja tootmisüksus tegeleb erinevate piimatoodete valmistamisega ning seal eksisteerivad erinevad tootmistsüklid, mille tõttu on väljuva reovee vooluhulk ja kvaliteet väga muutlikud. Taolisest reovee formeerumise iseärasusest lähtudes pidi kostja valima sobiva ja vajaliku proovivõtu liigi, mille tulemus kajastaks reoveeainete sisaldust võimalikult objektiivselt. Samuti pidi kostja arvestama Proovivõtumeetodite § 24 lg 4 teises lauses ja lg-s 5 kehtestatud nõudeid, et üldjuhul võetakse reoveest automaatsete proovivõtuseadmetega 24-tunnise või tootmisobjektidel tööpäevase vooluhulgaga proportsionaalne keskmistatud proov ning vaid reovee koguse ja koostise vähese (+/-10%) muutumise korral saab punktproov olla esinduslik pikema ajavahemiku suhtes. Seega ainuüksi sellest, et tegemist oli tootmisobjektilt tuleva reoveega, pidi kostja kõigepealt kaaluma tööpäevase vooluhulgaga proportsionaalse keskmistatud proovi võtmist, kui puudus võimalus automaatsete proovivõtuseadmete ööpäevaringseks kasutamiseks. Kõigi kolme vaidlusaluse arvega seotud reovee punktproov on võetud vaid üks kord kuus, s.o 05.09.2012 ning 20.03. ja 22.05.2013. Neile eelnev ja järgnev punktproov on samuti võetud kord kuus, 22.08. ja 09.10.2012 ning 06.02., 18.04. ja 12.06.2013. Millest lähtuvalt sai lugeda 05.09.2012 ning 20.03. ja 22.05.2013 punktproovi tulemuse kehtivaks ja objektiivseks kogu vastaval kalendrikuul, sealjuures sõltumata proovivõtmisest ajast ning seda veel erineval arvul päevadel nii tagasi- kui ka etteulatuvalt, kostja põhjendada ei oska. Kuna reo- ja heitvesi on oma olemuselt suhteliselt sarnased veeliigid, siis oli kostjal tarvis lähtuda ka Proovivõtumeetodite § 6 lg-st 6, mis sätestas keskmistatud proovi võtmise kohustuse, kui tahetakse määrata uuritavate näitajate keskmist väärtust ja kui kontrollitavaks objektiks on heitvesi. Sellisel puhul oli vajalik võtta proove kas ajas keskmistatult (segatakse püsiva vooluhulga juures ühesuguse ajavahemiku järel võetud võrdse mahuga punktproovid) või vooluhulgaga proportsionaalselt (segatakse ühesuguse ajavahemiku järel vooluhulgaga proportsionaalse mahuga võetud punkt- või valikproovid). Kostja ei ole reoveeproovi võtmise liigi määramisel arvestanud üldse hageja reovee koguse ja koostise suuri kõikumisi. Nii tuleneb analüüsiaktide TA12002276, nr 333 ja TA13001152 ning 2012 oktoobris võetud proovi analüüsi võrdlemisel, et reoveeainete sisaldus on kuude lõikes oluliselt varieerunud: pH puhul 1,49 korda, hõljuvaine puhul 15,45 korda, BHT puhul 15,88 korda, KHT puhul 33,19 korda, üldlämmastiku puhul 5,37 korda ja üldfosfori puhul

8,27 korda. Ka reoveekogused on märgitud kuudel erinenud rohkem kui 10%. Näiteks erines reovee kogus arvete nr 122737 ja 127493 järgi 47,26%, arvete nr 122105 ja 126326 järgi 19,89%, arvete nr 122737 ja 126326 järgi 27,14%, arvete nr 122105 ja 127493 järgi 38,85% ning arvete nr 126326 ja 127493 järgi 15,81%. Seega on õige hageja väide, et tema tootmisüksusest tulnud reovee reoainete sisaldus on pidevas muutumises ning erineb erinevatel kuupäevadel ja kellaaegadel kordades. Järelikult pidi kostja, lähtudes hageja reovee kogusest ja reostusainete näitajate olulisest erinevusest punktproovis kuude lõikes ning Proovivõtumeetodite § 24 lg-te 4–6 sõnastusest, mõttest ja eesmärgist, korduvalt võtma tööpäevase vooluhulgaga proportsionaalseid keskmistatud proove, et tõendada hageja reovee reoainete sisaldust vastavas kalendrikuus. Lisaks ei nähtu ühestki proovivõtuprotokollist, et punktproovid oleks võetud tootmisüksuse tippkoormuse ajal. Eeltoodud asjaoludel leidis kohus, et kord kuus võetud punktproov ei saanud olla usaldusväärne ega objektiivne, et selle alusel tehtud analüüsiga tõendada hageja reoveeainete kontsentratsiooni vastaval kalendrikuul ning nõuda ärajuhitud reovee puhastamise eest tasu I grupi tasumäärast suuremas ulatuses. Juhul kui võiks lugeda vaidlustatud punktproovi ja selle analüüsitulemuse lubatavaks, ei ole kohtul ikkagi võimalik tuvastada I hinnagrupist kõrgema tasumääraga reovee kogust, sest proovivõtmine toimus vaid sekundi jooksul ning puuduvad tõendid reovee vooluhulga ja voolu iseloomu (turbulentne, laminaarne, tagasivoolu esinemine jms) kohta sel hetkel. Antud asjaolud olnuks vajalikud analüüsitulemiste usaldusväärsuse hindamisel. Kuigi Proovivõtumeetodite § 8 lg 3 p-de 2, 7 ja 9 kohaselt pidi proovivõtuprotokoll sisaldama informatsiooni proovivõtukoha ja proovivõtu kirjelduse ning vee sügavuse kohta, on selles fikseeritud vaid kaevu tinglik nimetus, selle asukoht ja sügavus – 3,65 m. Samas ei ole ka viimast võimalik arvestada, sest tunnistajate A.O. ja E.P. ütlustest tuleneb, et protokollis märgitud sügavus ei vasta tegelikkusele, kuna proov võeti vastavalt 4,5 m või vähemalt 6 m sügavuselt. Kostja vastuväide, et isegi keskmistatud reovee proovitulemuste korral ei muutuks hagejalt reovee puhastamise eest nõutava tasu suurus, on paljasõnaline. Üldtuntuks saab lugeda asjaolu, et reoveeainete kontsentratsioon väheneb kiiresti, kui kõrge reoainete sisaldusega veele lisada madalama kontsentratsiooniga vett, ning olukord oleks vastupidine, kui madala reoaine sisaldusega veele lisada kõrgema reoainete kontsentratsiooniga vett. Ka ei ole arvestatav kostja vastuväide tavast, mille kohaselt on hageja varem tasunud arve I hinnagrupi määrast suuremas ulatuses, ehkki ka sellel kuul oli reoveest võetud üksainus punktproov. Poolte sellist käitumist ei saa lugeda tavaks ega praktikaks võlaõigusseadus (VÕS) § 25 mõttes, sest selle järgimises ei olnud pooled kokku leppinud ja vastavalt esinenud asjaoludele ei saanud hageja pidada kostja käitumist mõistlikuks. Kostja võetud punktproovil kord kuus ja selle analüüsitulemuse laiendamisel tervele kalendrikuule puudub igasugune loogika ja mõistlik põhjendus ning see oli oma eesmärgilt selgelt ebaobjektiivne, sest lähtus ainult kostja erapoolikust huvist – saada väiksemate analüüsikuludega suuremat reovee puhastamise tasu. Kuna kostja pole tõendanud, et hageja reoveeainete sisaldus vaidlustatud kuudel oleks olnud väljaspool I grupi reovee saasteainete näitajate piire, saab teha järelduse, et kostja pole puhastanud nendel kuudel hageja reovett, mille eest viimane peaks talle tasuma II grupi tasumääras või kahekordse II grupi tasumäära alusel. Arvestades, et hageja on tasunud reovee puhastamise eest I grupi tasumäära järgi, siis tuleb hagi rahuldada. Kuna hagi kuulub rahuldamisele ainuüksi keskmistatud proovide võtmata jätmise tõttu, siis puudub kohtul vajadus kontrollida, kas reoveeproovi võtmise juurde oli kutsutud hageja, kas proovivõtust teatati hagejale mõistliku aja jooksul ette ning kas ja kuidas need asjaolud, sh proovi pitseerimata jätmine, võisid mõjutada punktproovi esinduslikkust ja usaldusväärsust.

4.AS Põlva Vesi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohtu otsuse ülesehitus ja loogika täielikus vastuolus asjakohase materiaalõiguse ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadega 01.02.2011 lahendis nr 3-2-1-125-10 praeguse vaidlusega identse olukorra kohta. Viidatud lahendis on Riigikohus andnud täpsed juhised ülereostustasu määramise kohta reovee ärajuhtimise teenuse osutamisel; 2) tuvastas kohus vääralt, et kostja lepingujärgseks kohustuseks oli hageja reovee puhastamine ja et kostja on kohustatud tõendama reovee puhastamist. Kostja kohustused hageja ees teenuslepingu alusel piirnesid reovee ärajuhtimisega, mistõttu kostjal puudub kohustus tõendada reovee puhastamisega seotud asjaolusid. Riigikohus on kinnitanud, et reovee puhastamine on küll samuti vee-ettevõtja kohustus, kuid seda eelkõige teiste õigusaktide (eriti veeseaduse) järgi, st see on tema avalik-õiguslik kohustus; 3) ei olnud hageja tulenevalt ÜVVKS § 8 lg 4 p-de 2, 3, lg 6, Põlva linna ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise ja nende kasutamise eeskirja (Eeskiri) § 13 lg 4; § 14 lg-te 1, 2, 3 ning teenuslepingu p 5 sätetest õigustatud juhtima ühiskanalisatsiooni ükskõik millise koostisega reovett, vaid ta pidi kinni pidama kohaliku omavalitsuse eeskirjas sätestatud saasteainete piirväärtustest ning vajadusel kasutama kohtpuhasteid ja/või ühtlustusmahuteid; 4) oli kostjal õigus nõuda hagejalt reostusnorme ületava reovee kanalisatsiooni juhtimise korral ÜVVKS § 14 lg 3 alusel Korra § 3 lg-tes 6–9 sätestatud ülenormatiivse reostuse tasu maksmist, mille suurus arvutatakse selle järgi, millisesse Korra § 3 lg-s 6 sätestatud saastegruppi reovesi kuulus. Ülereostustasu ei ole tasu reovee ärajuhtimise teenuse eest, vaid avalikõiguslik preventiivne ja sanktsiooniline (sunni)vahend juhuks, kui klient juhib kanalisatsiooni ülemäära reostatud reovett. Riigikohus on rõhutanud, et tegemist on avaliku võimu poolt kehtestatud meetmega, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine, puhtam elukeskkond ja keskkonnaõiguses kehtiva põhimõtte „saastaja maksab“ rakendamine. Ülereostustasu võtmist võivad õigustada ka vee-ettevõtjale ülereostusest tingitud potentsiaalsed kulud ja riskid ning seda vaatamata sellele, kas klient täidab oma kohustusi reovee nõuete järgimisel; 5) ei pea vee-ettevõtja ülereostustasu nõudmiseks tõendama midagi muud peale kliendi reovee ülenormatiivse reostuse. Kostja on teostanud igakuised proovivõtud, mille analüüsitulemustega on tõendatud, et hageja reovesi ületas kõnealustel kordadel I grupi saasteainete piirnorme. Riigikohus on selgitanud, et vee-ettevõtjal on õigus võetud reoveeproovi analüüsile tuginedes eeldada, et kliendi reovesi on jätkuvalt samasuguse seisundiga, kuni seda ei ole järgmise analüüsiga ümber lükatud või kuni klient ei ole muul viisil tõendanud, et ta ei ole perioodil, mille eest talt ülereostustasu nõutakse, ülereostusega reovett kanalisatsiooni lasknud. Riigikohus on märkinud, et ÜVVKS-is reovee reostusnäitajate kindlakstegemise korda ja proovide võtmist detailsemalt ei reguleerita. Siiski sisaldab ÜVVKS § 8 lg 4 p 3 delegatsiooninormi, mille kohaselt sisaldab kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kinnitatav ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri muu hulgas ka reoainesisalduse kontrollimise korda. Eeskirja § 15 lg-te 1, 3 ja 4 järgi on vee-ettevõtjal reoveeproovide teostamisel suur otsustamispädevus, kuivõrd Eeskiri võimaldab tal reoveeproovi teostada omal äranägemisel vastavalt vajadusele ning ise otsustada proovivõtu sageduse jm tingimused. Arvestades, et pooltevahelise lepingu kohaselt toimub arveldamine igakuiselt, siis on pooled kokku leppinud, et ka reoveeproovide võtmine toimub sagedusega korra kuus;

6) oli kostja ülereostustasu õiguslikust olemusest ja eesmärgist ning Korra § 3 lg-te 7 ja 8 regulatsioonist tulenevalt õigustatud hageja reovee saasteainete sisalduse tuvastama punktproovina teostatud proovivõtuga ning kostja ei pidanud tõendama hageja reovee saasteainete keskmist sisaldust terve arvestusperioodi (kalendrikuu) kestel. Kostja on reoveeproovide võtmisel täitnud kõiki Proovivõtumeetodite asjakohaseid nõudeid. Ülereostustasu peamine eesmärk on mõjutada klienti hoiduma ülereostuse tekitamisest ja vähendama oma reostustaset, kuna see tekitab keskkonnale ülemäärast kahju. Ülereostustasu määramisel on oluline eelkõige reovee saasteainete sisaldus ühel konkreetsel ajahetkel, sest kui vastav sisaldus ületab piirväärtusi, siis esinebki juba seadusest lähtuv alus ülereostustasu rakendamiseks. Vastavat loogikat toetab ka Korra § 3 lg-te 7 ja 8 regulatsioon, mis näeb ette, et hinnagrupp määratakse kliendi reoveest võetavate analüüside põhjal maksimaalse saasteaine sisalduse järgi ning kasvõi ühe saasteaine osas grupile ettenähtud kontsentratsiooni ületamisel võetakse reovee eest tasumise aluseks järgmine grupp. Sellest tulenevalt ei ole vajalik teostada keskmistatud proove, kuivõrd need ei näita kliendi reovee maksimaalset saasteainete sisaldust, vaid keskmist sisaldust. Ülenormatiivse reostusega reovee suunamine kanalisatsiooni võib halvata reoveepuhasti töö. Kui klient on korra suunanud kanalisatsiooni ülenormatiivse reostusega reovett, siis sellega on juba kahju keskkonnale ja reoveepuhastile tekitatud; 7) isegi juhul kui proovivõttude juures peaks tuvastamist leidma protseduurinõuete rikkumine, siis tuleb proovivõttude protokolle ja analüüsiakte arvestada dokumentaalsete tõenditena, mille järgi on samuti võimalik tõendatuks lugeda alus ülereostustasu määramiseks. Kostja teavitas hagejat nõuetekohaselt kõikidest proovivõttudest. 05.09.2012 ja 20.03.2013 proovivõttudel osales hageja esindaja, ehkki proovivõtu esinduslikkuse seisukohalt ei oma see asjaolu tähendust. 05.09.2012, 20.03.2013 ja 22.05.2013 proovivõttude teostamine on proovivõtuprotokollide ning tunnistajate A. O ja E. P ütlustega tõendamist leidnud, samuti on analüüsiaktidega tõendatud proovide analüüsimine akrediteeritud laborites; 8) esineb alus hagi rahuldamata jätmiseks ka olukorras, kus kohus asub seisukohale, et kostja ei ole hageja käest nõudnud I hinnagruppi ületava tasumäärana mitte ülereostustasu, vaid mingit muuliigilist tasu. Isegi sellises olukorras on kostja nõuetekohaselt tõendanud hageja reovee saasteainete sisalduse. Ka kohus kinnitas, et õigusaktides ei ole vee-ettevõtjale konkreetset prooviliiki otseselt ette kirjutatud, kuigi asus lõppjärelduses seisukohale, et kostja oleks pidanud teostama keskmistatud proove. Kohtuotsus on selles osas vastuoluline. Kohus jättis arvestamata kostja viite Proovivõtumeetodite eelnõu seletuskirjale. Arvestades, et tegemist on spetsiifilise ja tehnilise valdkonnaga, oleks kohus pidanud põhjendama, miks ta seadusandja selgitustega ei arvestanud. Seletuskirjas on selgitatud, et ehkki § 24 alusel tuleb reostusallika reostuskoormuse määramisel üldjuhul võtta keskmistatud proov, siis proovide võtmisel heitveest ei ole keskmistatud proovi võtmine alati asjakohane ja otstarbekas ning piisab punktproovi võtmisest. Kohustus kasutada hageja reovee suhtes punktproovi tuleneb ka Korra § 3 lg-test 7 ja 8, kuivõrd keskmistatud meetodiga ei ole võimalik tuvastada reovee maksimaalset saasteainete sisaldust, vaid üksnes keskmist. Kohtu seisukoht on vastuolus keskkonnaõiguses kehtiva „saastaja maksab“ põhimõttega, kuna see võimaldaks keskkonna saastajal vältida või vähendada oma rahalist vastutust keskkonna ülenormatiivse saastamise eest, sest keskmistatud proov võimaldab kunstlikult „lahjendada“ ülenormatiivse reostusega reovee saasteainete sisaldust. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et kostja oleks pidanud teostama keskmistatud proove, palub apellant anda selge seisukoht, kas ja kuidas on keskmistatud proovide alusel reovee saasteainete sisalduse määramine kooskõlas Korra § 3 lg-te 7 ja 8 regulatsiooni ning „saastaja maksab“ põhimõttega. Samuti palub apellant anda selge seisukoht, kuidas ja kui tihti peab vee-ettevõtja keskmistatud proove kalendrikuus teostama, et üheselt tõendada kliendi reovee saasteainete sisaldust. Asjakohatu ja põhjendamatu on kohtu viide Proovivõtumeetodite § 24 lg 6 teisele lausele ja väide, et kostja ei ole tõendanud, et punktproovid oleks võetud hageja tootmisüksuse tippkoormuse ajal. Vastav õigusnorm kehtib keskmistatud proovide suhtes ning lisaks ei ole

5.Tere AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole antud kohtuasi identne Riigikohtu tsiviilasjaga nr 3-2-1-125-10. Viidatud tsiviilasjas oli Rae vald ÜVVKS § 14 lg 31 alusel kehtestanud ülenormatiivse reostuse tasu, mida aga Põlva linn ei ole Korras kehtestanud. Kostja on alles apellatsioonimenetluses hakanud väitma, et Korra § 3 lg-tes 6–9 on kehtestatud ülenormatiivse reostuse tasu. Sellise uue põhiväite esitamine apellatsioonimenetluses ei ole TsMS § 631 lg 1 ja § 652 lg 3 alusel võimalik. Alates 01.11.2010 kehtivast ÜVVKS § 14 lg-st 3 järeldub, et ette võidakse näha mitu erinevat reovee puhastustasu hinnagruppi ning ülenormatiivse reostuse tasu võidakse kehtestada lisaks reovee ärajuhtimise ja puhastamise tasule. Korra § 3 lg-d 6–9 reguleerivad reovee puhastamise tasu jagamist hinnagruppidesse. Reovee puhastustasu on ÜVVKS § 14 lg 1 p 2 ja Korra § 2 lg 5 alusel veeteenuse hinna üks komponente. Korra preambulast nähtub, et Kord kehtestatakse ÜVVKS § 14 lg 2 alusel. Kuna volitusnorm ülenormatiivse reostuse tasu kehtestamiseks sisaldub ÜVVKS § 14 lg-s 3, pole Põlva Linnavolikogu soovinud ülenormatiivse reostuse tasu kehtestada, kuivõrd Korras puudub viide ÜVVKS § 14 lg-le 3 või varasemale ÜVVKS § 14 lg-le 31. Kui Korras pole nimetatud ülenormatiivse reostuse tasu, siis pole sellist tasu ka kehtestatud. Legaliteedi põhimõttest tulenevalt pole seaduses sisalduva volitusnormi alusel võimalik mingi tasu kehtestamine ilma, et antud tasu oleks kohaliku omavalitsuse volikogu määruses nimetatud või tasu kehtestamist võimaldavale seaduse volitusnormile viidatud; 2) ei ole kostja arvetelt nähtuvalt nõudnud hagejalt mitte ülenormatiivse reostuse tasu, vaid tasu reovee puhastamise eest ja sademevee ärajuhtimise tasu. Kui kostja on apellatsioonkaebuse järgi nõudnud hagejalt üksnes ülenormatiivse reostuse tasu, siis jääb arusaamatuks, kas või kus on nõutud tasu osutatud teenuste ees. Ülenormatiivse reostuse tasu nõudmine eeldab teenuse osutamist, sest ülenormatiivse reostuse tasu on võimalik nõuda „lisaks teenusele“; 3) juhul kui ringkonnakohus peaks leidma, et Korra § 3 lg-d 6–9 sisaldavad ülenormatiivse reostuse tasu, taotleb hageja tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest lahendites nr 3-4-1-10-00 ja 3-4-1-15-11 selle põhiseaduslikkuse kontrollimist. ÜVVKS § 14 lg 31 ega ka alates 01.11.2010 kehtiv ÜVVKS § 14 lg 3 ei sätesta diskretsiooni ulatust kohaliku omavalitsuse jaoks, mistõttu ei saa rääkida nõuetekohasest volituste delegeerimisest. Seega kui Põlva linn on Korras kehtestanud ülenormatiivse reostuse tasu, on see vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 113, kuna avalik-õiguslike maksude jm kohustuste kehtestamine on võimalik vaid seadusega. Riigikohus on selgitanud (3-1-1-86-07), et riigi karistusvõimu delegeerimine eraõiguslikule juriidilisele isikule on vastuolus PS §-dega 3; 10; 13 ja 14. Seega oleks ülenormatiivse reostamise tasu kui karistuslik kahjuhüvitis samuti põhiseadusega vastuolus; 4) tuvastas kohus õigesti, et kuivõrd hageja ettevõttest tulev reovee kogus ja koostis on pidevas ja suuremas kui 10%-lises muutumises, pidi kostja Proovivõtumeetodite § 24 lg-te 4–6 alusel korduvalt võtma tööpäevase vooluhulgaga proportsionaalselt keskmistatud proove, mida kostja pole teinud, mistõttu kostja nõuded on alusetud. Terminoloogiliselt korrektsem oleks olnud väljendada, et kostja peab tõendama, et hageja on juhtinud 2012 septembris ning 2013 märtsis ja mais reoveepuhastisse reovett, mille saasteainete kontsentratsioon ületas I hinnagrupi arvnäitajaid, nimetatu ei muuda aga kohtu mõtte sisu. Korra § 6 lg 3 järgse reovee puhastustasu hinnagrupi määratlemisel saab arvestada üksnes nõuetekohaselt ning Proovivõtumeetodites

sätestatud nõuete järgi võetud reoveeproove, kuivõrd ÜVVKS § 15 lg 3 kohaselt tuleb ühiskanalisatsiooni juhitava vee reostusnäitajate mõõtmisel arvestada Proovivõtumeetodites sätestatut. Proovivõtumeetodite § 24 lg 5 sätestab, et heitveest võetav punktproov näitab heitvee koostist kindlal ajahetkel, kuid heitvee koguse ja koostise vähese (±10%) varieeruvuse korral on selle tulemus esinduslik ka pikema ajavahemiku suhtes. Piimatööstuses on reovee reoainete sisaldus pidevas ja väga suures muutumises. Hageja Põlva tootmisüksuse reovee reoainete sisaldus erineb kuni 3319% (nt KHTCr näitajad 33,19 korda ehk 3319%; BHT7 näitajad 15,88 korda ehk 1588%; hõljuvaine näitajad 15,45 korda ehk 1545%). Seega ei ole kord kuus võetud punktproovi Proovivõtumeetodite § 24 lg-te 4–6 alusel võimalik lugeda esinduslikuks, sest see ei anna informatsiooni asjaolu kohta, milliste reoainete sisaldustega reovett hageja ühes kuus keskmiselt kanalisatsiooni juhtis. Proovivõtumeetodite § 7 lg 3 p 1 sätestab, et proovivõtja peab tagama võetava proovi esinduslikkuse. Proovivõtumeetodite § 24 lg-d 4 ja 6 sätestavad üheselt, et tootmisobjektide puhul võetakse üksnes tööpäevase vooluhulgaga proportsionaalne keskmistatud proov. Apellant pole suutnud motiveerida, milles seisneb kohtu poolt Proovivõtumeetodite § 24 lg-tes 4–6 sätestatu ebaõige kohaldamine. Sisutud on apellatsioonkaebuse väited, et Eeskirja § 15 lg 1 ning Korra § 3 lg-te 7 ja 8 regulatsiooni kohaselt võib vee-ettevõtja võtta reoveest üksnes punktproove. Eeskirja § 15 ei kõnele sellest, milliseid proove tuleks reoveest võtta. Korra § 3 lg-te 7 ja 8 rakendamisel on antud juhtumil võimalik ÜVVKS § 15 lg-st 3 tulenevalt kasutada üksnes Proovivõtumeetodite § 24 lg-te 4–6 alusel võetud keskmistatud reoveeproove. Ka kostja viited Proovivõtumeetodite eelnõu seletuskirjale on sisutud. Tegemist on olukorraga, kus reoainete sisaldus erineb erineval ajahetkel tuhandetes protsentides, mis eeldab õigusaktide järgi usaldusväärse ja esindusliku reoveeproovi saamiseks üksnes keskmistatud proovide võtmist. „Saastaja maksab“ põhimõttest tulenevalt peab saastaja kinni maksma oma tegelikule reostuskoormusele vastava reovee puhastamise tasu. „Saastaja maksab“ põhimõte ei ole suunatud vee-ettevõtjate alusetule rikastumisele klientide arvelt. Kui arveldusperioodiks on kalendrikuu, siis on läbi keskmistatud proovide võimalik välja selgitada, millisel määral hageja reovesi tegelikult puhastamist vajab ehk milline on hagejast lähtuv reostuskoormus. Kostja tunnistas maakohtus, et alates 2013 sügisest on kostja läinud üle hageja reoveest keskmistatud proovide võtmisele. Seeläbi on kostja faktiliselt omaks võtnud asjaolu, et nõuetekohaste reoveeproovide võtmiseks tuleb võtta keskmistatud proove; 5) on kostja apellatsioonkaebuses esitanud ringkonnakohtule mitmed mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist eeldavad küsimused. Küsimust, kui tihti oleks kostja pidanud keskmistatud proove teostama, reguleerib Eeskirja § 15 lg 3, mille järgi määrab regulaarse proovivõtu sageduse, proovivõtu võimalikud eritingimused ning reoainesisalduse näitajad veeettevõtja reostuse iseloomust lähtuvalt. Küsimusele, kuidas oleks kostja pidanud reoveeproove võtma ja kuidas ta peaks seda edaspidi tegema, et tõendada reovee saasteainete sisaldust – annab vastuse Proovivõtumeetodid. Tootmisest pärineva heitvee korral on oluline, et keskmistatud proovid sisaldaksid tippkoormuse ajal võetud punktproove ning tippkoormuse ajal reoveeproovide võtmiseks tuleb vältimatult kasutada automatiseeritud mõõtmist. Proovivõtumeetodite § 24 lg-s 6 mõeldakse „tippkoormuse“ all aega, mil tootmisest tingitud ja kanalisatsiooni juhitava reovee reostuskoormus on kõige suurem; 6) on põhjendamatu kaebuse väide, et kohus jättis tähelepanuta pooltevahelise tava. Kohus märkis õigesti, et poolte sellist käitumist ei saa lugeda tavaks ega praktikaks VÕS § 25 mõttes, sest selle järgimises ei olnud pooled kokku leppinud ning vastavalt esinenud asjaoludele ei saanud hageja pidada kostja käitumist mõistlikuks. Hagejal on Eeskirja § 25 lg 5 alusel õigus vaidlustada esitatud arveid, kui arvetel puudub faktiline ja õiguslik alus.

kujundatakse tasu suurus hinnagruppide alusel sõltuvalt reovee saasteainete kontsentratsioonist. Teenuslepingu näol on tegemist töövõtulepingu tingimustele vastava lepinguga VÕS § 635 lg 1 mõttes ning poolte lepingust tulenevad kohustused olid vastastikused, st hageja tasu maksmise kohustuse ulatus sõltus kostja poolt teenuse osutamise mahust. See, et kostja nõudis hagejalt tasu reovee puhastamise teenuse eest, nähtub ka vaidlusalustest arvetest (I kd, t.l 112, 125 ja 132). Sellest tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et kui kostja soovis saada hagejalt reovee puhastamise teenuse tasu I grupi tasumäärast suuremas määras, siis oli tema kohustus tõendada hageja reovees saasteainete kontsentratsiooni (s.o seda, et hageja reovee saasteainete sisaldus kalendrikuus vastas analüüsiaktides märgitule). Õige on ka see maakohtu seisukoht, et reovees saasteainete kontsentratsiooni kindlaksmääramise aluseks on proovivõtutoimingud ning proovivõtutoimingute lubatavuse ja usaldusväärsuse hindamisel tuleb lähtuda Keskonnaministri 06.05.2002 määrusega nr 30 kehtestatud Proovivõtumeetoditest. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusaluste arvete aluseks olnud proovide ja 2012. a oktoobris võetud proovide analüüsiaktidest nähtuvalt varieerub reovees sisalduvate erinevate saasteainete kontsentratsioon oluliselt (näiteks KHT puhul 33,10 korda, hõljuvainete puhul 15,45 korda, BHT puhul 15,88 korda). Samuti erinesid eelnimetatud ajavahemikul oluliselt ka reoveekogused. Kuna saasteainete koostis reovees ning reovee kogus varieerus olulisel määral, ei näita kostja poolt võetud punktproov (kord kuus võetud pisteline üksikproov proovivõtu ajahetkel) objektiivselt saasteainete koostist terve kalendrikuu jooksul. Proovivõtumeetodite § 24 lg 5 kohaselt heitveest (reoveest) võetav punktproov näitab heitvee koostist kindlal ajahetkel, kuid heitvee koguse ja koostise vähese (+/- 10%) varieeruvuse korral on selle tulemus esinduslik ka pikema ajavahemiku suhtes. Vastavalt proovivõtumeetodite § 24 lg-s 4 sätestatule prooviliigi valimisel tuleb eelnevalt välja selgitada heitvee formeerumise iseärasused. Samuti tuleneb eeskirja § 15 lg-st 3 muuhulgas see, et regulaarse proovivõtu sageduse määrab vee-ettevõtja reostuse iseloomust lähtuvalt. Apellant ei ole nimetatud nõudeid järginud ning põhjendamatu on tema väide, et objektiivse saasteainete sisalduse kindlakstegemiseks terve kalendrikuu kohta piisab ühest pistelisest üksikproovist kalendrikuus. Kord reguleerib teenuse hinda ning ekslik on apellandi seisukoht, et korra § 3 lg-tes 7 ja 8 sätestatust tuleneb kohustus kasutada reovee saasteainete sisalduse kindlakstegemiseks punktproovi. Korra § 3 lg 9 näeb ette võimaluse nõuda kulutuste hüvitamist saasteainete maksimaalse piirkontsentratsiooni ületamise korral, kuid sellekohast nõuet (arvet) ei ole kostja hagejale esitanud. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et tingituna reovee formeerumise iseärasusest ja koostise suurest varieeruvusest pidi kostja hageja reoveest võtma keskmistatud proove. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et apellandi viidatud Keskkonnaministri määruse „Keskkonnaministri 6. mai 2002. a määruse nr 30 „Proovivõtumeetodid“ muutmine“eelnõu seletuskirja (I kd, t.l 200, p 6) kohaselt suuremate reoveepuhastite reostuskoormuse ja reoveepuhasti puhastusefektiivsuse hindamiseks tuleb reoveest võtta just keskmistatud proov.