Jätta Pärnu Maakohtu 19.02.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud täies ulatuses DL’i kanda.
3.Liita maakohtu poolt DL’ilt väljamõistetud 450 euro suurusele riigilõivule apellatsioonimenetluses tasumisele kuulunud riigilõivu summa 375 eurot, millest DL oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.
4.Välja mõista DL’ilt Eesti Vabariigi kasuks menetlusabikulu katteks kokku 825 eurot, mis tuleb riigituludesse tasuda 25 euro suuruste igakuiste osamaksetena 33 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
5.Riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb DL’il tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses, arvestatuna summalt, mille tasumisega on viivitatud, alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.04.07.2012 esitas DL (hageja) Harju Maakohtule hagi Pärnu kohtutäituri Eha Nikkeri (kostja I), IA (kostja II) ja Eesti Vabariigi (kostja III) vastu sundenampakkumise kehtetuks tunnistamiseks.
2.27.09.2013 kohtu nõudel esitatud täpsustatud hagiavalduse kohaselt oli 31.05.2012 kohtutäituri büroos toimunud Abja vallas Viljandimaal asuva XXXXXXXXX kinnistu enampakkumine korraldatud tühise arestimisakti alusel ja kohtutäitur rikkus TMS § 74 lg 8 sätestatud enampakkumise olulisi tingimusi. Kinnistu oli arestitud juba 14.07.2004, kuid seda ei õnnestunud kohtutäituril müüa ja TMS § 77 lg 4 alusel oleks täitur pidanud kinnistu aresti alt vabastama. Hageja leiab, et 8 aastat ei ole mõistlik aeg TMS § 77 lg 4 mõistes. Hageja nõustub, et sissenõudja taotlusel oleks kinnistu uuesti arestitud, kuid see oleks olnud uus arestimine koos kõikide arestimisega kaasnevate uute asjaoludega, sh uue hinnaga. Tuginedes TMS § 77 lg-le 4 ja § 55 lg-le 4 on hageja seisukohal, et arestimine oli 31.05.2012 sundenampakkumise ajal tühine. Lisaks on 2004. aasta arestimise akti kantud kinnistu hinna ja 31.05.2012 enampakkumisel pakutud hinna vahe enam kui kahekordne. Kohtutäitur pidi olema teadlik kinnisvarahindade tõusust 8 aasta jooksul. Kohtutäitur teadlikult rikkus TMS § 74 lg 5, korraldades allahindluse. Kohtutäitur selgitas ainult vara allahindamisega seonduvat, kuid ei ole isegi kaalunud vara üleshindamist. Õige ei ole kohtutäituri seisukoht, et hageja ei esitanud ümberhindamise kohta vastuväiteid. Hageja esitas 06.04.2012 kuupäevaga kaebuse kohtutäiturile, milles muu hulgas vaidlustas 02.04.2012 vara ümberhindamise akti. Kohtutäitur oli teadlik hageja mittenõustumisest hindamisega ja soovist kaasata ekspert. Sellega on piisavalt tõendatud kohtutäituri poolt TMS § 74 lg 8 rikkumine. Kostjate vastuväited
3.Kostja I oli seisukohal, et tegemist on perspektiivitu hagiga ja hagi tuleks jätta TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Samuti leidis kostja I, et kui kohus peab võimalikuks hagi läbi vaadata, tuleb see jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Kostja I hinnangul on kõik täitemenetluse toimingud täiteasjas 173/2001/2215 on tehtud kooskõlas seaduse nõuetega ning puudub alus 31.05.2012 toimunud kordusenampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, kinnisasja valduse hagejale tagastamiseks ning kinnisasja arestist vabastamiseks. Hageja viibis 14.07.2004 kinnisasja arestimise akti koostamise juures ega avaldanud vastuväiteid arestimise akti märgitud hinna osas ega teinud märkusi, mida arestimise akti kanda. Kinnisasja arestimisel on kostja I arvestanud hageja poolt pakutud kinnisasja hinnaga. Arestimise ajal kehtinud TMS § 77 alusel on hageja minetanud kaebeõiguse kinnisasja hinna vaidlustamiseks ning hagejal ei ole käesoleval ajal hagimenetluses seda kaebeõigust enam võimalik realiseerida. Kostja I on hagejalt 12.03.2012 kirjalikult küsinud, kas hageja soovib uue kordusenampakkumise toimumist ning arestitud vara alla hindamist vastavalt TMS §-s 100 (12.03.2012 kehtinud redaktsioon) sätestatule. Kostja I on hagejat teavitanud ka võimalusest esitada avaldus ja taotleda sissenõudja nõusolekut kinnisasja müügiks kohtutäituri kontrolli all vastavalt TMS §-le 102 ning palunud esitada kirjalikud seisukohad hiljemalt 29.03.2012. Hageja oma seisukohti vara allahindamise kohta ei esitanud. Sissenõudja soovis vara allahindamist 10% võrra, võrreldes esimese enampakkumisega. Ümberhindamise akti märgitud hind on enampakkumisel alghinnaks ning hageja ei ole tõendanud, et see ei vastanud turuhinnale. Samuti leidis kostja I, et hageja viidatud TMS § 74 lg 8 alusel saab hinda vaidlustada ja taotleda eksperdi määramist kinnisasja hinna määramiseks kinnisasja arestimisel, mitte ümberhindamisel. Kohtutäiturile ei esitatud pärast enampakkumise kuulutuse ega ka kordusenampakkumise kuulutuse ilmumist avaldusi ega dokumente, mis andnuks TMS § 82 lg 2 alusel õiguse asja alghinda enampakkumisel muuta.
5.Samuti märkis kostja I, et kinnisasja arestimise hetkel kehtinud TMS-is ei olnud reguleeritud kinnisasja arestimise tühisuse aluseid (regulatsioon kehtis kuni 31.12.2005). Hageja viide kehtiva TMS § 55 lg-le 4 on paljasõnaline ja ei ole täpsustatud, millistest õigustest ei ole kohtutäitur hagejat teavitanud ja milliseid menetlusnorme, mis kehtisid kinnisasja arestimise ajal, ei ole kohtutäitur järginud. Lisaks märkis kostja I, et kohtutäiturile ei olnud teada hageja tegelik asukoht ja sellest tulenevalt ei olnud võimalik hagejale dokumente kätte toimetada, et korraldada pärast esmast enampakkumist järgmisi enampakkumisi. Hageja on oma tegeliku asukoha teatamata jätmise teel hoidunud kohtuotsuse täitmisest kõrvale.
6.Kostja II, kes tegi enampakkumisel parima pakkumise ja omandas hagejale kuulunud kinnisasja, leidis, et hagi on põhjendamatu ning palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II leidis, et vara arestimise akt oli kehtiv ja kohtutäitur oli määranud alghinna vastavalt kehtivatele seadustele.
7.Kostja III (täitemenetluses sissenõudja) palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja III märkis, et 14.07.2004 koostati hagejale kuulunud kinnistu arestimise akt, kus kinnisasja hinnaks määrati 52 000 krooni (3323,40 eurot) ning hageja viibis arestimise juures ja osales kinnisasja hinna määramisel. TMS § 75 lg-le 5 viidates märkis kostja III, et hageja ei ole 14.07.2004 arstimisakti peale tähtaegselt kaebust esitanud. Kostja III oli seisukohal, et hagiavalduses enampakkumise olulise tingimuse rikkumisena väljatoodud TMS § 74 lg 8 väidetav rikkumine ei ole enampakkumise kehtetuks tunnistamise alus. Arestitud kinnisvara hindamise ajal puudus vaidlus selle hinna üle. Seetõttu ei olnud kohtutäituril ka kohustust taotleda kohtult uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist. Seoses hageja mittenõustumisega 02.04.2012 vara ümberhindamise aktiga märkis kostja III, et kuigi kohtutäitur oli hagejat eelnevalt teavitanud täitetoimingust (arestitud vara allahindamine ja arestitud vara müügi
korraldamine), ei esitanud hageja omapoolset ettepanekut kinnisasja ümberhindamise kohta. Samuti märkis kostja III, et erinevalt arstimisel määratud hinna vaidlustamisest ei ole kinnisasja ümberhindamisel kohtutäituril kohustust taotleda kohtult uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist. Kostja III hinnangul ei ole hageja hagis arestimise tühistamiseks viidanud ühelegi sellisele alusele, mis võiks kaasa tuua arestimise tühisuse. Maakohtu otsus
8.19.02.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ning mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks menetlusabikulu katteks välja 450 eurot, mille määras tasuda riigituludesse 25 euro suuruste igakuiste osamaksetena 18 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. Samuti määras kohus, et riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses, arvestatuna summalt, mille tasumisega on viivitatud, alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
9.Kohus märkis, et TsMS § 423 lg 2 p 1, millele kostja I hagi läbi vaatamata jätmise alusena viitas, ei kohusta, vaid annab kohtule üksnes õiguse jätta hagi läbi vaatamata. Kohus möönis, et otsuses toodud põhjendustel saaks hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel ka läbi vaatamata, kuid kohus pidas õigeks lahendada hagi kohtuotsusega.
10.Kohus leidis, et täitemenetluse seadustiku (TMS) §-st 55 järeldub, et arestimisakt on tühine eelkõige siis, kui täitemenetluse läbiviimiseks või vara arestimiseks puudus seaduslik alus või kui võlgnikul oli oluliselt takistatud oma õiguste kaitsmine täitemenetluses. Selliseid asjaolusid käesolevas asjas ei ole kohtu ette toodud. Täitemenetluses täidetakse jõustunud otsust ning kohus on hagejale korduvalt selgitanud, et nõue ei ole aegunud. Hageja on täitemenetlusest ja kõikidest täitetoimingutest olnud teadlik. Hageja viibis ise 2004. aastal vara arestimise akti koostamise juures ja oli nõus akti märgitud hinnaga. Kohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, et hageja poolt kohtule ja kohtutäiturile esitatud hagid ja kaebused tõendavad, et kohtutäitur on hagejat kui võlgnikku tema õigustest täitemenetluses piisavalt ja õigeaegselt teavitanud. Lisaks puuduste kõrvaldamiseks esitatud hagiavalduse terviktekstis hageja sundenampakkumise kehtetuks tunnistamise nõudes enam ei tugine sellele, et kohtutäitur teda õigustest ei teavitanud.
11.Hageja leidis, et enampakkumine toimus tühise arestimisakti alusel, kuid hageja väidetel ei olnud arestimisakt tühine algusest peale, vaid üksnes 31.05.2012 enampakkumise ajal. Kohus märkis, et kinnisasja arestimine on tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg-s 1 tähenduses: see on kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud, omavahel seotud toimingute (vara ülevaatamine ja hindamine, arestimisakti koostamine) kogum. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kui tehing on tühine, siis on ta seda algusest peale. Eeltoodust tulenevalt ei ole õiguslikult võimalik olukord, et vara arestimine (ja selle kohta koostatud akt) on algul kehtiv, kuid muutub tühiseks mingil ajahetkel täitemenetluse käigus.
12.Samuti märkis kohus, arestimisakti ei muuda tühiseks hageja esile toodud asjaolu, et arestitud kinnisvara ei õnnestunud hageja arvates müüa mõistliku aja jooksul ning seetõttu oleks kohtutäitur pidanud kinnistu TMS § 77 lg 4 alusel aresti alt vabastama. Hageja viidatud säte hakkas kehtima uue täitemenetluse seadustiku jõustumisega 01.01.2006. Osavõtjate puudumise tõttu nurjunud, 25.01.2005 toimunud esimese enampakkumise ajal ja kuni 31.12.2004 kehtinud täitemenetluse seadustiku § 648 sidus müümata vara aresti alt vabastamise kordusenampakkumise nurjumisega. Vaatlusaluses täiteasjas õnnestus kinnisasi kordusenampakkumisel müüa.
13.Kohus leidis, et kui hageja hinnangul kohtutäitur õigusvastaselt jättis kinnistu arestist vabastamata, olnuks kohane õiguskaitsevahend kohtutäituri tegevuse(tuse) peale TMS § 217 lg 1 alusel ja korras kaebuse esitamine kohtutäiturile ja seejärel kohtule. TMS § 217 lg
6 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tähtaegselt kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Hageja esitas 14.05.2012 kaebuse täitemenetluse lõpetamiseks ja siis ka üksnes nõude aegumise motiivil. Täitemenetluse lõpetamise taotluses ei ole hageja kinnistu müügiperioodi ebamõistlikku pikkust ega vara arestist vabastamata jätmise õigusvastasust esile toonud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et 04.07.2012 hagi esitamise ajaks oli hageja kaotanud õiguse tugineda sellele, et kohtutäitur ei vabastanud kinnistut aresti alt, kui kinnistut ei õnnestunud mõistliku aja jooksul müüa.
14.Lisaks leidis kohus, et hageja tuginemine kinnistu müügiperioodi pikkuse ebamõistlikkusele on põhjendamatu ka seetõttu, et mitmeaastane ajaline vahe kahe enampakkumise vahel oli tingitud hagejast endast. Maakohus tuvastas sama täitemenetlusega seotud tsiviilasjas 2-12-19122 tehtud lahendis, et sellise olukorra, kus nurjunud enampakkumise ja kordusenampakkumise vahe on 8 aastat, põhjustas hageja ise ning et kohtutäitur on oma ametikohustusi täitnud täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kohus oli seisukohal, et kohtutäitur on veenvalt põhistanud, et 25.01.2005 enampakkumise nurjumise järel kuni 19.09.2007 (mil võlgnik tuli kohtutäituri vastuvõtule) ei olnud võimalik kordusenampakkumist korraldada, kuna võlgniku asukoht ei olnud kohtutäiturile teada. Vastuvõtul võlgnik ise teatas kohtutäiturile, et elab juba pikemat aega välismaal. Seejärel on hageja 20.09.2007 sissenõudjaga kokku leppinud (täitetoimiku koopia lk 30 – 31) võla tasumises osamaksete teel. Uus enampakkumine korraldati pärast seda, kui sissenõudja teatas kohtutäiturile, et võlgnik ei ole osamaksete tasumise kokkulepet täitnud, ning avaldas soovi korraldada uus enampakkumine.
15.Sundenampakkumise kehtetuse teise alusena tõi hageja välja asjaolu, et kohtutäitur rikkus TMS § 74 lg-s 8 sätestatud enampakkumise olulisi tingimusi, kui jättis vara ümberhindamisel arvestamata hageja vastuväited ning ei kaasanud kinnistu hindamisel eksperti. Kohus märkis, et TMS § 74 lg 8 reguleerib arestitud asja hindamist, mitte enampakkumise tingimusi. Viidates TMS § 82 lg-tele 1 ja 2 leidis kohus, et praeguses asjas TMS § 82 lg-s 2 sätestatud aluseid alghinna muutmiseks ei esinenud. Kohtu hinnangul on kohtutäitur kordusenampakkumisel alghinda alandanud kooskõlas TMS § 100 lg-s 5 sätestatuga. Kohtutäitur palus 12.03.2012 täitetoimingu teates (täitetoimiku koopia, lk 43) võlgnikul ja sissenõudjal 29. märtsiks 2012 teatada, kas nad soovivad kordusenampakkumise korraldamist ning arestitud vara alla hindamist vastavalt TMS §-s 100 sätestatule. Sissenõudja teatas 15.03.2012 kohtutäiturile, et on nõus langetama XXXXXXXXX kinnistu enampakkumise alghinda 10%. Hageja võlgnikuna oma seisukohta kordusenampakkumise korraldamise ja vara allahindamise kohta kohtutäituri määratud tähtpäevaks ei esitanud ning 02.04.2012 ümberhindamise aktiga hindas kohtutäitur vara 10% alla.
16.Kohus märkis, et hageja viidatud TMS § 74 lg 8 sätestab varale määratud hinna vaidlustamise võimaluse asja arestimisel. Sundenampakkumisel müüdud, hagejale kuulunud XXXXXXXXX kinnistu arestiti 2004, hageja viibis ise asja arestimise juures ja oli kinnistule määratud hinnaga nõus. Hageja ei nõustu hoopis arestimisaktis määratud hinna 02.04.2012 aktiga 10% alandamisega. Hageja mittenõustumine vara ümberhindamisega ei mõjuta aga kuidagi arestimisakti kehtivust. Hageja vaidlustas ümberhindamisakti 10.04.2012 kohtutäiturile esitatud kaebuses. Kaebuse lahendamiseks tehtud kohtutäituri 30.04.2012 otsuse peale esitas hageja kohtule kaebuse (tsiviilasi 2-1219122), mille kohus 07.11.2013 määrusega jättis rahuldamata, määrus jõustus 29.11.2013.
17.Kõige eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et hageja väited enampakkumise oluliste tingimuste rikkumise ja arestimisakti tühisuse kohta on alusetud ja põhjendamata. Kuna enampakkumine on kehtiv, puudub hagejal TMS § 223 lg 2 p-s 1 sätestatud alus kinnistu ostjalt väljanõudmiseks.
18.Hagejalt riigi kasuks 450 euro menetlusabikulu väljamõistmisel tugines kohus Pärnu Maakohtu 13.11.2012 määrusele, millega kohus andis hagejale menetlusabi ja vabastas ta hagi esitamisel riigilõivu 450 euro tasumisest, ning TsMS § 190 lg-le 4 ja § 179 lg-le 1. Raha riigituludesse tasumise kohustuse tähtaja osas viitas kohus TsMS § 179 lg-le 7 ja leidis, et esineb mõjuv põhjus võimaldada hagejal väljamõistetud menetlusabi summa riigile tasuda pikema perioodi jooksul, kui seaduses sätestatud 15 päeva. Kohus märkis, et hageja kannab karistust kinnipidamisasutuses, vangistuse lõpptähtaeg on 02.02.2017. Hageja 21.09.2012 menetlusabi taotlusele lisatud sissetulekute andmetest (toimiku lk 27) nähtuvalt töötab hageja vanglas, kuid tema sissetulek ei ole suur ning töötasust peetakse kinni maksed nõuete fondi ja vabanemisfondi. Kohtute infosüsteemi andmetel on Tallinna Vangla 02.02.2014 esitanud Harju Maakohtule taotluse hageja ennetähtaegselt vabastamiseks, taotluse kohta ei ole käesoleva otsuse tegemise ajaks veel lahendit tehtud. Ka ennetähtaegselt vabastamise taotlusele lisatud Tallinna Vangla iseloomustusest nähtuvalt on hageja vangistuses hõivatud töise tegevusega. Hageja apellatsioonkaebus
19.14.03.2014 esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 19.02.2014 otsuse ja teha asja sisulisel lahendamisel uue otsuse. Hageja hinnangul tuleb asja sisulisel lahendamisel alustada nõude aegumise küsimusest.
20.Hageja hinnangul on maakohus jätnud vastamata kõige tähtsamale küsimusele. Tuginedes TMS §-le 55 leiab hageja, et vastata tuleb küsimusele, millal kaotas kehtivuse täitedokument (Pärnu Maakohtu 26.03.2001 jõustunud otsus nr 1-377/00). Seejuures tugineb hageja ka TMS § 12 lg-le 4. Hageja leiab, et kohtutäitur on eiranud TMS § 77 lg-s 4 sätestatud kohustust vabastada asi arestist, kui asja ei õnnestu mõistliku aja jooksul müüa. Hageja hinnangul on 8 aastat ebamõistlikult pikk aeg. Samuti leiab hageja, et alusetud on maakohtu etteheited, et hageja ise on süüdi selles, et asja ei müüdud 8 aasta jooksul. Hageja märgib, et TMS § 54 võtab temalt käsutusõiguse ja seega jääb talle arusaamatuks, kuidas sai hageja eemalolek riigist segada müügi korraldamist, arvestades seejuures ka TMS § 24 lg-t 5. Tuginedes TMS § 24 lg 2 teisele lausele leiab hageja, et maakohus eksib, leides, et kohtutäitur ei saa või ei tohi kohaldada aegumist. Hageja leiab, et seisukoht, mis avaldati seoses aegumistähtaja saabumisega alles 01.03.2021, on absurdne.
21.Samuti on hagejale arusaamatu maakohtu arusaam, et hageja peab maksma riigilõivu. Hageja märgib, et on täiesti varatu ega kavatse nõutud riigilõivu maksta, kuna tal pole seda raha kuskilt võtta. Vastused apellatsioonkaebusele
22.Kostjad I ja III paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
23.Kostja II apellatsioonkaebuse osas oma seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
25.Apellatsioonkaebuses on hageja korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Erinevalt hagejast, leiab kolleegium, et maakohus on käsitlenud hageja poolt kahtluse alla seatud sundenampakkumise kehtivuse eeldusi ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja poolt esitatud nõuet rahuldada. Kuna esimese astme kohus on kõigile hageja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme
kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi pinnal ei tuvastanud. Maakohus on hageja poolt esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendamatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
26.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et jagab maakohtu lähenemist, mille kohaselt ei saa kinnistu kehtiv arestimine muutuda tühiseks üksnes seetõttu, et arestimisest möödub TMS § 77 lg-s 4 märgitud mõistlik aeg. Kolleegium möönab, et 8 aasta pikkune kinnistu arestimise aeg on ebamõistlikult pikk, kuid ringkonnakohus leiab, et arestitud vara vabastamine eeldab lisaks ebamõislikult pika aja möödumisele siiski ka täituri sellekohast toimingut. Kui täitur kinnistut arestist iseenda initsiatiivil ei vabasta, siis tuleb võlgnikul näidata initsiatiivi vähemalt sel määral, et vaidlustada TMS § 217 sätestatud korras täituri tegevusetust TMS § 77 lg-s 4 silmas peetud kohustuse täitmata jätmise osas. Õige on maakohtu seisukoht, et sellisel alusel ei ole võlgnik täituri tegevuse seaduspärasust kahtluse alla seadnud. Kuna arestimine pelgalt aja möödudes kehtivust ei kaota, ei saa kolleegiumi hinnangul kõnealusel juhul olla sundenampakkumise vaidlustamise aluseks TMS § 223 lg 1 ehk väide, et sundenampakkumine toimus tühise arestimise alusel. Kolleegium leiab samuti, et sundenampakkumise vaidlustamise lubamine arestimise liigsele kestvusele tuginedes ei oleks kooskõlas TMS § 217 lg-s 6 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt kaotab menetlusosaline õiguse tugineda asjaoludele, mida ta oleks võinud tuua esile TMS § 217 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul täituri tegevuse peale kaevates.
27.Kaebuses tõstatud küsimuse osas kinnistu ümberhindamise kohta on kohus seisukoha võtnud tsiviilasjas nr 2-12-19122 07.11.2013 tehtud ja 29.11.2013 jõustunud kohtumäärusega, lahendades hageja poolt kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja mittenõustumine vara ümberhindamisega ei mõjuta sundenampakkumise aluseks olnud arestimisakti kehtivust ega tähenda enampakkumise oluliste tingimuste rikkumist. Maakohu on õigesti leidnud, et nurjunud enampakkumise järel toimuva kordusenampakkumise tarvis vara ümberhindamist reguleerib TMS § 100 ning seaduses ei nähta ette võimalust, et võlgnik võiks kohtutäituri määratud hinda vaidlustada TMS § 74 kaudu. Kohtutäitur on kinnisasja alla hinnanud kooskõlas TMS § 100 lg-ga 5, mille järgi kohtutäitur võib asjad alla hinnata, kuid mitte rohkem kui 25% eelmise enampakkumise alghinnaga võrreldes, küsides allahindamise kohta eelnevalt võlgniku ja sissenõudja seisukoha. Täitetoimikust nähtuvalt (lk 43-44) on kohtutäitur 12.03.2012 saatnud sissenõudjale ja hagejale (viimasele Tallinna vangla aadressil) kirjaliku teate, milles palus hiljemalt 29.03.2012 teatada, kas asjaosalised soovivad uue kordusenampakkumise korraldamist ning arestitud vara alla hindamist vastavalt TMS § 100 sätestatule. Teates selgitatakse asja kohtutäituri kontrolli all müümise võimalust ning ära on toodud ka TMS §-de 100 ja 102 tekstid. Sissenõudja on 15.03.2012 teatanud, et nõustub kinnistu enampakkumise alghinna langetamisega 10% (täitetoimiku lk 45). Võlgnik on ringkonnakohtu istungil kinnitanud, et ta on nimetatud teate vanglas viibides kätte saanud, kuid ei ole tähtaegselt oma seisukohta avaldanud. 02.04.2012 on kohtutäitur koostanud vara ümberhindamise akti (täitetoimiku lk 46) ja määranud kinnistu uueks hinnaks 2 990 eurot. Seega on täitur hinnanud kinnisasjale arestimisel määratud hinda alla 10,03%, mis on vähem kui TMS § 100 lg-ga 5 lubatud suurus. Seadusest ei tulene kohtutäiturile kohustust kinnisasja ümberhindamisel kõrgemat hinda määrata ning õige on maakohtu käsitlus, mille kohaselt on ümberhindamisel määratud hind enampakkumisel alghinnaks ning kui see erineb tegelikust turuhinnast, kerkib hind eeldatavalt pakkumiste käigus. Praegusel juhul müüdi kinnistu 6 900 euro eest, mis tähendab, et kinnistu eest
saadud hind ületab vara arestimisel hageja enda poolt määratud hinda rohkem kui kaks korda.
28.Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta ka sundtäitmise aluseks oleva nõude aegumise osas ja nõustub, et täidetav nõue ei ole aegunud. Õige on maakohtu käsitlus, mille kohaselt on TsÜS § 157 lg 1 järgi jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat lahendi jõustumisest (kehtiv redaktsioon alates 05.04.2011, perioodil 01.07.2002 – 04.04.2011 kehtinud redaktsioonis oli aegumistähtaeg 30 aastat). Sundtäitmise aluseks oleva 14.03.2001 kohtuotsuse täitmisele esitamise ajal 27.09.2001 kehtinud TsÜS § 123 lg 1 kohaselt oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat, aegumistähtaja kulg algas kohtuotsuse jõustumisest, kuid sama paragrahvi lõike 2 kohaselt täitemenetluse algatamisel aegumistähtaja kulg katkes. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenevalt, kui kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse aegumistähtaega alates 01.07.2002. VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumise kohta sätestatut ka enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 01.03.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 01.03.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Kaebustele lisatud materjalidest nähtuvalt esitas sissenõudja kohtutäiturile täitmisavalduse 27.09.2001. Seega vastavalt sel ajal kehtinud TsÜS § 123 lg-s 2 sätestatule täitemenetluse algatamisega aegumistähtaeg katkes ning see katkemine jäi VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kehtima ka 01.07.2002 jõustunud TsÜS-i kehtivuse ajal. Et nõude aegumistähtaeg ei olnud 01.03.2011 seisuga saabunud, siis hakkas selle nõude suhtes 04.05.2011 jõustunud TsÜS § 157 lg 1 muudatusega kulgema alates 01.03.2011 uus ja lühem 10-aastane tähtaeg, mis lõpeb 01.03.2021.
29.Kaebuses avaldatud seisukoht, et kohus on mõistnud hagejalt ebaõigesti välja riigilõivu 450 eurot, ei ole põhjendatud. Koleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuginenud TsMS § 190 lg 4 ja § 179 lg 1 regulatsioonile, mille kohaselt tuleb hagejal hagi rahuldamata jäämise tõttu vaatamata riigilt menetlusabi saamisele menetluskulud siiski kanda. Hagejat on menetlusabi andmisel sellisest perspektiivist hoiatatud. Hageja poolt viidatud raskust kuni 02.02.2017 kestva vangistuse tõttu riigile lõivu hüvitada, on maakohus arvestanud ning võimaldanud hagejal TsMS § 190 lg 7 alusel tasuda väljamõistetud menetlusabi summa riigile pikema perioodi jooksul, kui seaduses sätestatud 15 päeva. Hagejale tasumiseks määratud riigilõivu summa ja osamaksete suuruse määramisel on kohus põhjendatult tuginenud asjaolule, et hageja poolt 21.09.2012 menetlusabi taotlusele lisatud sissetulekute andmete ja 02.02.2014 ennetähtaegselt vabanemiseks esitatud taotlusest nähtuvalt, on hageja vangistuses hõivatud töise tegevusega. Asjaolu, et hageja ei kavatse enda sõnul kohtu poolt väljamõisetud riigilõivu maksta, ei muuda maakohtu otsust selles osas ebaõigeks.
30.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Sarnaselt maakohtu menetluses tasumisele kuulunud riigilõivule, tuleb hagejalt TsMS § 190 lg 2 ja 4 alusel välja mõista ka apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv, mille osas ringkonnakohus otsustas 05.05.2014 tehtud määrusega jätkata kaebajale menetlusabi andmist summas 375 eurot. Nimetatud summa tuleb liita
maakohtu poolt väljamõistetud riigilõivu summale ja hageja poolt riigile samuti hüvitada 25 euro suuruste võrdsete igakuiste maksetega.
31.Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaija Kaijanen
Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.