Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov
Määruse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2026, Tallinn Kohtuasja number
2-25-17984
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus E.E paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.10.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
E.E määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399), esindaja Psühhiaatriakliiniku juhataja Kaire Aadamsoo Puudutatud isik E.E (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 31.10.2025 määrus. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks 40 päevani rahuldamata.
2.Rahuldada määruskaebus.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-25-17984 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 29.10.2025 Harju Maakohtule taotluse E.E (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.
1.1.Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus alates 29.10.2025, kus tema suhtes rakendati alates kell 07.05 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine ja toimetulematus oli ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei olnud võimeline ravivajadust hindama. Ei olnud alust prognoosida puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel.
1.2.Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuse järgi selgitasid raviarstid, et puudutatud isik ei ole teadaolevalt varem psühhiaatriahaiglas viibinud. Puudutatud isikule kutsuti 28.10.2025 politsei ja kaasati kiirabi kuna ta äratas tähelepanu oma kummalise käitumisega. Puudutatud isik seisis üle tunni samas kohas IKEA parklas pöörduste ees. Kaasas olid tal mitmed kohvrid ja pika rihma otsas koer, kes külmetas ja võis auto alla jääda. Puudutatud isik keeldus lahkumast või poodi sisenemast. Puudutatud isik suhtles politseiga, kuigi tema jutt tundus segane. Siiski hindas kiirabi puudutatud isiku aruselgeks, orienteerituks ja erakorralist abi mitte vajavaks. Puudutatud isikule kutsuti 29.10.2025 kiirabi Peetri Circle K juurde, kus ta käitus ümbritsevatele mõistetamatult. Puudutatud isik istus maas. Tema ümber olid korrapäraselt asetatud raamatud, mänguasjad ja toit, justkui oleks ta ehitanud altari. Puudutatud isik pritsis kohati joogiveega nagu ta näeks kedagi. Kiirabibrigaadil ei õnnestunud puudutatud isikuga sõnalist kontakti saada. Isik siiski täitis korraldusi ja läks sokkideväel kiirabiautosse, kus ta toimetati Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda. Puudutatud isik püsis haiglas jätkuvalt pidurdatud ning kõnetu. Puudutatud isik seisis oma asjade juures seina ääres suletud silmadega ja ei reageerinud pöördumisele. Isik oli väliselt kõhn ja paistis alatoitunud. Haiglas võeti ühendust puudutatud isiku isaga, kes väitis, et poeg ei suhtle perioodiliselt, vaid istub ühes asendis ja vaatab ühte punkti, mh kaob päevadeks ära. Puudutatud isik on seni keeldunud psühhiaatri poole pöördumast. Puudutatud isik suunati edasi PERH Psühhiaatriakliinikusse, kus ta hospitaliseeriti ägeda psühhootilise episoodi diagnoosiga tahtest olenematult 29.10.2025 kell 07.05. Valvepsühhiaater ei saanud puudutatud isikuga sõnalist kontakti. Isik vaatas vastuseks küsimustele pingsalt otsa, tegi kätega arusaamatud žeste, kuid allus korraldustele. Avalduse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isiku psüühiline seisund paranenud. Temaga ei olnud võimalik sihipärast kontakteeruda. Puudutatud isik keeldub arstiga suhtlemisest ja nimetab kaaspatsienti arstiks. Puudutatud isik suhtus umbusklikult selgitustesse olukorrast ja uurimise vajalikkusest. Puudutatud isik palus arsti kätt, et tunda, kas on tegu hea või kurja isikuga. Isik jäi midagi mediteerivalt pobisedes enda ette vaatama. Puudutatud isik suhtles sisutult mõne kaashaigega, kuid ei vastanud personalile.
1.3.Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire äge psühhootiline episood (F23). Isiku käitumine on ennustamatu, psühhoosist haaratud, sh hallutsinatsioonidest lähtuv. Puudutatud isik oli ohtlik nii endale kui teistele. Isik ei olnud psühhootilisena suuteline ravi vajalikkust mõistma ega selle üle otsustama. Haiguse olemust ning varasemat ravikogemust arvestavalt ei parane puudutatud isik nelja päevaga. 2
2-25-17984
2.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isikuga ei olnud võimalik kontakti saada, kuna ta ei olnud äratatav. Samas ei olnud puudutatud isik saanud veel ravimeid, mis oleks seda põhjustanud.
3.Maakohus rahuldas 29.10.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 29.10.2025 kell 07.05 kuni 02.11.2025 kell
07.05.Lisaks andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire äge psühhootiline episood (F23). Tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Isik on segasusseisundis ja ei suuda enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid teha. Kogu tema käitumine on ennustamatu, psühhoosist haaratud sh hallutsinatsioonidest lähtuv. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kohus järeldas, et puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Ise isik end haigeks ei pea ja ei soostu ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama. Menetluse edasine käik
4.Avaldaja andis 31.10.2025 kohtule teada, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud. Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Maakohus pikendas 31.10.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 29.10.2025 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 08.12.2025 kell 07.05 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt antipsühhootilise ja üldrahustava ravi manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
5.1.Maakohus jäi oma varasema seisukoha juurde, et PsAS § 11 lg-s 1 ja § 13 lg-s 1 ning TsMS § 534 lg-s 5 sätestatud puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused on täidetud. Kogutud tõendite ja arstide arvamuse kohaselt vajas puudutatud isik jätkuvalt tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, kuna tema seisund ei olnud pärast neljapäevase tahtevastase ravi kohaldamist paranenud.
5.2.Puudutatud isik on segadusseisundis ja ei suuda teha adekvaatseid otsuseid. Kogu tema käitumine on ennustamatu, psühhoosist haaratud, sh hallutsinatsioonidest lähtuv. Ta on ohtlik nii endale kui teistele. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav 3
2-25-17984 ravimite korrektne manustamine. Kohus leidis arsti arvamusele, isiku ja arsti ärakuulamisele tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle.
5.3.Ise isik end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes. Määruskaebus
6.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu 31.10.2025 määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldaja esialgse õiguskaitse taotlus puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamise ning tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks rahuldamata. Puudutatud isik arvab, et ta on täiesti terve ja ei pea haiglas viibima. Teda on haiglas uuritud, kuid ei ole midagi leitud, kuid arst ütleb ikka, et ta on haige ja tema koht on haiglas. Puudutatud isikul on jälle isaga kõik korras ja isik saab tema juures elada. Samuti on puudutatud isikul head suhted sotsiaalkeskuses, kust saab ka vajadusel igakülgset abi. Puudutatud isik arvab, et ta ravimeid ei vaja, kuid arsti nõudmisel võib neid peale haiglast väljumist tarvitada. Puudutatud isik ei ole kindlasti ohtlik ei endale ega teistele. Puudutatud isiku ohtlikkus ei ole tõendatud. Ta saab oma eluga iseseisvalt hakkama. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud määrus ebaseaduslik. Puudutatud isiku osas ei ole täidetud PsAS § 11 lg 1-s sätestatud tingimused. Menetlusosaliste seisukohad
7.Avaldaja on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, s.o äge psühhootiline episood (F23). Tema käitumine on juhitud täiel määral psühhoosielamustest ja seetõttu ettearvamatu. Ta on ohtlik nii enesele, mis väljendub mh alatoitumises, pidurduses ja luululisuses kui ka ümbritsevatele, sest puudutatud isiku käitumine püsis meelepetete ajel täiesti ennustamatu ja kõrge riskiga. Puudutatud isikul puudub haigustaju, ta eitab endal igasuguse psüühikahäire esinemist, ravi ega uuringuid vajalikuks ei pidanud, haiglasse jääma ei nõustunud, mistõttu muu abi jäi ebapiisavaks. Menetluse edasine käik
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 teise lause alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Puudutatud isiku määruskaebus rahuldatakse.
10.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. 4
2-25-17984
11.Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Seejuures tuleb isiku tegelik ohtlikkus alati konkreetselt tuvastada. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11). Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-1610435/138, p 18; RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662/92, p 14; 3-2-1-155-13, p 39.2).
12.Kolleegium leiab, et maakohtu 31.10.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaja pikendamine 40 päevani ei olnud avaldaja esile toodud asjaoludel ja vaidlustatud määruses esitatud põhjendustel põhjendatud.
13.Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire äge psühhootiline episood (F23). Lisaks esialgsele avaldusele ja sellele lisatud arstide arvamusele tugines maakohus 31.10.2025 määruses põhjendatult ka puudutatud isiku raviarsti 31.10.2025 teatele, mille kohaselt ei olnud patsiendi seisund muutunud.
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei tuvastanud aga maakohus piisava kindlusega, et puudutatud isik oli endale või teistele ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, mis õigustanuks TsMS § 534 lg 1 ja lg 5 teise lause järgi esialgse õiguskaitse pikendamist kuni 40 päevani.
1.Maakohus leidis 31.10.2025 määruses (sarnaselt 29.10.2025 määrusega), et puudutatud isik on segadusseisundis ja ei suuda teha adekvaatseid otsuseid ning kogu tema käitumine on ennustamatu, psühhoosist haaratud, sh hallutsinatsioonidest lähtuv. Samas ei toonud maakohus esile, milles puudutatud isiku ohtlikkus täpsemalt väljendus, s.o milles seisnes oht isiku enda või kolmandate isikute elule, tervisele või julgeolekule, ning miks see oht oli sedavõrd tõsine ja tõenäoline, et õigustada isiku kinnisesse asutusse paigutamist kuni 40 päevaks. Eelnevaga rikkus maakohus kohtumääruse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 koosmõjus § 463 lg-ga 2 ja § 465 lg 2 p 8).
15.Avaldaja on esile toonud, et puudutatud isiku käitumine ja mõtlemine oli ebaadekvaatne. Psühhiaatrite arvamuses on lakooniliselt märgitud, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik iseendale, kuid ka ümbritsevatele. Avaldaja on kohtu ette toonud, et puudutatud isik käitus avalikus kohas ümbritsevatele mõistetamatult. Puudutatud isik seisis meelepettelistest 5
2-25-17984 elamustest tulenevalt üle tunni samas kohas IKEA parklas pöörduste ees ning keeldus lahkumast või poodi sisse minemast. Lisaks istus puudutatud isik ühe tankla juures maas, kus tal ümberringi olid korrapäraselt asetatud esemes, mh raamatud, mänguasjad ja toit (dtl 6). Ringkonnakohtu hinnangul oli tegemist küll ümbritsevatele mõistetamatu käitumisega, kuid üksnes need episoodid ei võimalda järeldada, et puudutatud isiku käitumine oleks pigem kindlasti kui tõenäoliselt olnud temale või kolmandatele isikutele ohtlik, et õigustada puudutatud isiku suhtes tahtevastase ravi kohaldamist kuni 40 päeva.
16.Täiendava asjaoluna tõi avaldaja 29.10.2025 arvamuses välja, et kogu puudutatud isiku käitumine on ennustamatu, psühhoosist haaratud sh hallutsinatsioonidest lähtuv (dtl 6). Samas ei selgu sellest, milles täpsemalt puudutatud isikust tulenev oht tema või kolmandate isikute elule, tervisele või julgeolekule võis väljenduda. Kuigi avaldaja on kohtu ette toonud, et mh tundsid kaaspatsiendid puudutatud isiku ebatavalise käitumise tõttu puudutatud isiku käitumisest häiritust ja hirmu (dtl 72), ei ole avaldaja ka sisustanud, et tegemist oleks olnud reaalse ohuga kolmandate isikute või puudutatud isiku elule või tervisele.
17.Kuigi kohtupraktikast tulenevalt võib isiku ohtlikkusele viidata ka haiguskriitika puudumine, mh kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest, siis ringkonnakohus on seisukohal, et ainuüksi ka see asjaolu ei andnud alust puudutatud isiku suhtest esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamist kuni 40 päevani. Üksnes asjaolu, et puudutatud isik iseseisvalt ravi ja uuringuid vajalikuks ei pidanud, ei anna alust puudutatud isiku suhtes ravi pikendamiseks. Puudutatud isiku suhtes ei esinenud mingeid muid konkreetseid ohtlikkusele viitavaid faktilisi asjaolusid.
18.Seega leiab ringkonnakohus, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nõutud ohtlikkuse kriteerium puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele ravile paigutamise pikendamiseks kuni 40 päevani TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 alusel ei olnud täidetud. Samuti ei olnud esialgse õiguskaitse pikendamiseks piisavat alust arvata, et ilma selleta oleks kaasnenud oht isikule endale või kolmandatele isikutele (TsMS § 534 lg 1 p-s 1 nimetatud teine tingimus).
19.Eelnevast lähtuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu 31.10.2025 määruse ja teeb ise uue määruse, millega jätab avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks 40 päevani rahuldamata.
20.Ehkki esialgse õiguskaitse pikendamine kuni 40 päevani ei olnud põhjendatud juba seetõttu, et täidetud ei olnud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus, märgib ringkonnakohus, et asjas esile toodu ei anna alust järeldada ka seda, et muu psühhiaatriline abi ei oleks olnud küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3 mõttes). Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline abi on äärmuslik abinõu, mida tuleks rakendada vaid siis, kui muud abinõud ei ole piisavad. Olukorras, kus avaldaja ei olnud veenvalt põhistanud puudutatud isiku jätkuvat ja pigem kindlat kui tõenäolist ohtlikkust iseendale või teistele, ei anna asja materjalid ka alust järeldada, et muu psühhiaatriline abi ei oleks olnud küllaldane, st et puudutatud isiku ohtlikkust endale või teistele oleks olnud võimalik vältida vaid kinnises asutuses tahtest olenematu raviga.
21.Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus põhjendatud. määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.
Ka
6
2-25-17984
22.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.