2-13-45054/22 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbimata - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

2-13-45054 ole midagi varastanud, kedagi petnud ega toime pannud ühtki muud tegu, mille tõttu kostjal oleks olnud põhjust hageja töölepingut üles öelda. TLS § 95 lg 2 kohaselt peab tööandja ülesütlemist põhjendama. Ülesütlemis avaldus on põhjendamata ja hagejale töölepingu ülesütlemise põhjus arusaamatu. Ülesütlemis avalduses on mitmeid viiteid seadustele, kuid pole ühtegi viidet ühelegi konkreetsele teole, mille eest hageja tööleping üles öeldi. Ülesütlemis avalduses viitatakse muuhulgas VÕS § 166 lõikele 1, mille kohaselt võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Samas TLS § 82 kohaselt on töölepingust taganemine keelatud. Hageja asus hagiavalduse seisukohale, et hageja on Narva Haridustöötajate Liidu Narva Kreenholmi Gümnaasiumi ametiühingu osakonna usaldusisik. Narva Kreenholmi Gümnaasium sai teate hageja usaldusisiku staatusest 17.12.2012. TLS § 94 lg 1 kohaselt enne töölepingu ülesütlemist töötajate esindajaga peab tööandja küsima töötajat esindama valinud töötajatelt või ametiühingult arvamust töölepingu ülesütlemise kohta. TLS § 94 lg 2 kohaselt peab tööandja saadud arvamusega mõistlikul määral arvestama. Kostja ei ole küsinud Narva Haridustöötajate Liidult arvamust hageja töölepingu ülesütlemise kohta. TLS § 92 lg 3 kohaselt kui tööandja ütleb töölepingu üles töötajate esindajaga tema volituste ajal või aasta jooksul arvates volituste lõppemisest, loetakse, et tööleping on üles öeldud töötajate esindamise põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ütles töölepingu üles seaduses lubatud alusel. Kuna töölepingu ülesütlemise põhjus on teadmata, siis hageja eeldab, et töölepingu ülesütlemise põhjuseks oli tema staatus töötajate esindajana. Töölepingu ülesütlemisel tuleb järgida seaduse nõudeid. TLS § 87 kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides seaduses ettenähtud tähtaegu. TLS § 97 lg 2 p 2 kohaselt peab tööandja töölepingu erakorraliselt üles ütlemisest ette teatama vähemalt 90 kalendripäeva, kui töösuhe tööandja juures on kestnud üle kümne aasta. Hageja tööstaaži kostja juures arvutati töölepingu punkti 1.4. järgi alates 01.09.1998, seega 30.08.2013 jäi 15 aastasest staažist puudu ainult üks päev. TLS § 97 lg 2 p 3 järgi ainult kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades saab töölepingu üles öelda ilma etteteatamisajata. 30.08.2013 ei esinenud olukorda, et hageja töölepingu oleks võinud üles öelda etteteatamistähtaegu järgimata. Ülesütlemisavalduse kohaselt on oluliseks asjaoluks õppeaasta algus 01.09.2013. Hagejale on selline põhjendus arusaamatu. TLS § 100 lg 5 kohaselt kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui seaduses või kollektiivlepingus sätestatud, on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Kui kostja oleks töölepingu ülesütlemisest hagejale ette teatanud vastavalt seadusele, siis oleks hageja tööleping lõppenud 28.11.2013 (ette teatati 30.08.2013, sellest 90 kalendripäeva 28.11.2013). Seetõttu peab kostja hagejale hüvitama töötasu 64 tööpäeva eest, mida hageja oleks saanud, kui ta oleks töötanud kuni 28.11.2013. Palgatõendi järgi oli hageja keskmine töötasu kuus 1098,06 eurot. Kui keskmine kuu töötasu korrutada kuuega ja jagada perioodi tööpäevade arvuga on keskmiseks tööpäeva tasuks 52,29 eurot (1098,06x6=6588,36 eurot, 6588,36:126=52,29 eurot). Seega peab kostja hüvitama hagejale erakorralisest ülesütlemisest ette teatamata jätmise tõttu saamata jäänud töötasu 3 346,56 eurot (64x52,29). Töö jätkumisel kuni etteteatamise aja lõpuni 28.11.2013 oleks olnud hagejal õigus täiendavalt saada puhkusehüvitist ajaperioodi 31.08.2013-28.11.2013 eest. Ajaperioodi 31.08.2013–28.11.2013 jäävate tööpäevade (64) jagamisel kalendriaasta kalendripäevadega (365) ja tulemuse korrutamisel puhkusepäevadega (56) saame hüvitamisele kuuluva kalendripäevade arvu (64:365x56=9,82 kalendripäeva). Keskmise kuutasu korrutamisel 6-ga saame kuue kuu töötasu (1098,06x6=6588,36 eurot). Saadud summa jagamisel perioodi kalendripäevade arvuga saame ühe kalendripäeva tasuks 36.40 eurot (6588,36:181=36,40 eurot). Hüvitamisele kuuluvate kalendripäevade korrutamisel keskmine kalendripäevatasuga saame tasumisele kuuluva puhkusehüvitise, summas 357.45 eurot (9,82x36,40= 357,45 eurot). Seega oleks kostja pidanud tasuma hagejale täiendavalt puhkusehüvitist 357,45 eurot.

2-13-45054 Hageja rõhutas hagiavalduses, et TLS § 107 kohaselt, kui töövaidluskomisjon või kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi lõike kaks kohaselt lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Hageja taotleb töölepingu lõpetamist kohtu otsusega. TLS § 109 lg 2 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 nimetatud juhul töötajaga, kes on valitud töötajate esindajaks, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. TLS §109 lg 2 järgi võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Palun kohtul kaaluda hüvitise suurendamist võttes arvesse muuhulgas järgmisi asjaolusid: 1) hagejal on tööstaaži ligi 15 aastat; 2) hageja tööleping öeldi üles ootamatult vahetult enne õppeaasta algust; 3) hageja tööleping öeldi üles ilma ette teatamata ja ilma põhjust selgitamata. Hageja asus seisukohale, et ta ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt on asjakohatu hageja taotlus vähem saadud töötasu ja puhkusehüvitise hüvitamiseks seoses töölepingu ülesütlemisest ette teatamata jätmisega. Kui tööleping lõpetatakse ilma etteteatamistähtaega järgimata, on töötajal TLS § 100 lg 5 alusel õigus hüvitisele, mida ta oleks saanud, kui etteteatamistähtaega oleks järgitud. Kui etteteatamistähtaega oleks järgitud, oleks hageja saanud töölepingu lõppemisel töötasu 3 346,56 eurot (bruto) ja puhkusehüvitist 357,47 eurot (bruto). Kostja oma vastuses kohtule nõustub, et hageja töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel oli tühine ja on nõus hageja taotlusega töölepingu lõpetamiseks kohtu poolt. Seega puudub poolte vahel vaidlus, et hageja töölepingut oleks olnud võimalik lõpetada TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ja seega puudusid ka igasugused põhjused töölepingu ülesütlemiseks ilma etteteatamistähtajata. Ainuüksi asjaolu, et töölepingu ülesütlemine tehti TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ei ole aluseks, et etteteatamistähtaega ei peaks rakendama. TLS § 97 kohaselt peab töölepingu ülesütlemisest üldjuhul alati ette teatama ja kostja ei ole tõendanud, et hageja töölepingu ülesütlemisel 30.08.2013 oleks esinenud sellised asjaolud, kus kostja oleks saanud hageja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata. Riigikohus oma otsuses 3-2-1-82-12 on leidnud, et kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, loetakse TLS § 107 lg 1 järgi, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. TLS § 107 lg 2 alusel lõpetab kohus ülesütlemise tühisuse korral töölepingu poole taotlusel ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Seega saab kohus lõpetada hageja töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel. Kostja vastuses esitatud väide hageja puhkuse saldole seisuga 30.08.2013 ei oma tähtsust, sest hageja ei nõua kasutamata puhkuse hüvitamist kuni 30.08.2013. Hageja nõuab puhkusehüvitist aja eest, kui ta oleks saanud töötada ajaperioodil 31.08.2013 -28.11.2013. Viru Maakohus 14.05.2012 otsuses nr 2-10-56937 on leidnud, et töösuhte lõpetamisel kohtu otsusega tuleb rahuldada hageja rahalised nõuded hüvitise saamiseks (keskmine töötasu ja puhkusehüvitis). Nimetatud Viru Maakohtu otsus nr. 2-10-56937 jõustus 12.06.2013 Riigikohtu kohtumäärusega, mille kohaselt kassatsioonikaebust ei võetud Riigikohtu menetlusse. Hageja nõuab hüvitist vähemalt kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja oma vastuses tunnistab hageja hüvitise nõuet kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Seega ei ole kostjal takistust hüvitise ülekandmiseks hageja pangakontole. Kahjuks siiani ei ole kostja aga seda teinud. TLS § 109 lg 2 järgi on jäetud tühise töölepingu ülesütlemise eest määratava hüvitise suurus kohtu otsustada võttes arvesse töölepingu lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Palume kohtul kaaluda hüvitise suurendamist võttes aluseks töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hageja tööleping öeldi üles 30.08.2013 ilma ette teatamata ja hüvitist maksmata. Hagejale ei selgitatud töölepingu ülesütlemise põhjust ja siiani ei tea hageja, miks ta jäi ilma töökohast. Hageja pidi töölt lahkuma koheselt vahetult enne uue õppeaasta algust pärast 15 aastast töötamist, kuigi ta oli juba ette valmistunud töötamiseks õpetajana uuel õppaastal 2013/2014. Ettepanek

Kostja, Narva Linnavalitsus, vaidles kirjalikus vastuses hagile vastu ja palus hagi jätta osaliselt ulatuses rahuldamata. Kostja võtab kirjalikus vastuses õigeks, et hagejaga töölepingu ülesütlemisel ei ole järgituid TLS §94 lg.1 nõudeid ning ei ole enne töölepingu ülesütlemist töötajate esindajaga küsitud ametiühingu arvamust töölepingu ülesütlemise kohta. Kostja toetab hageja nõuet lõpetada hagejaga tööleping TLS §107 lg.2 alusel ning määrata töölepingu lõpetamisel hüvitise suuruseks TLS §109 lg.2 määratud summa ehk hageja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja vaidleb vastu töölepingu ülesütlemisest ette teatamata jätmisega vähem saadud töötasu nõudele, summas 3 346.56 eurot ja vähem saadud puhkusehüvitise nõudele summas 357.45 eurot, kuna kostja tegi hagejale 07.11.2013.a kompromissettepaneku, milleks oli hageja töökohale naasmine ja hüvitise väljamaksmine, millega hageja ei nõustunud. Narva Kreenholmi Gümnaasiumi tõendi nr 4-3/181 11.11.2013.a ei olnud hagejal töölepingu ülesütlemise päeva seisuga, 30.08.2013, kasutamata puhkuse päevi saada. Kostja rõhutab kirjalikes vastuväidetes, et ta on seisukohal, et töölepingu seaduse § 97 lõige 3 ei kohusta tööandjat ütlema töölepingu ülesütlemisest töötajale ette igal juhul. Antud õigusnorm annab tööandjale õiguse öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Tööandja kasutas antud õigust ja ei teatanud töötajale töölepingu ülesütlemisest. Antud olukorras ei ole TLS § 100 lg 5 kohaldatav, kuna see sätestab töötaja õigust nõuda hüvitist, kui tööandja tegelikult teatab ülesütlemisest ette vähem võrreldes seaduses sätestatud etteteatamise tähtaegadega. Hageja töötas kuni 30.08.2013. a Narva Kreenholmi Gümnaasiumis, alates 01.10.2013. a töötab tema Narva Humanitaargümnaasiumis. Mõlemad üldhariduskoolid on Narva linna ametiasutuse hallatavad asutused. TLS § 1 lg 1 kohaselt teeb töölepingu alusel füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Narva Kreenholmi Gümnaasium ja Narva Humanitaargümnaasium ei ole juriidilised isikud tööandja mõttes. Kehtiva seadusandluse kohaselt oli ja on hageja tegelik tööandja Narva linn. Seetõttu etteteatamistähtaja lõpuni saamata jäänud töötasu ulatuses ning puhkuse eest hüvitise maksmine hagejale tähendaks tööandjale (Narva linnale) töösuhetest tulenevat topelt kulu, hagejale aga topelt tulu, mis ei ole põhjendatud. Hageja, töötades linna asutuses Narva Humanitaargümnaasiumis, saab nii töötasu kui ka puhkusehüvitist. Hüvitise nõudmine sama aja eest on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Hagiavalduses palus hageja kohtult lõpetada tema tööleping kohtu otsusega. Kostja toetab antud taotlust. Kohtu otsusega töölepingu lõpetamise õiguslik alus on TLS § 107 lg 2. Kostja asub seisukohale, et antud õigusnormi kasutamisel ei ole TLS § 109 lg 2 sätestatud hüvitise suurus (seda enam suurendatud hüvitise summa) põhjendatud ja mõistlikkuse põhimõtetega kooskõlas. Võttes arvesse asjaolu, et hageja ei töötanud tööandja (Narva linna) juures ajavahemikul 31.08-30.09.2014. a, on põhjendatud ja mõistlik hüvitise suurus hageja ühe

2-13-45054 kuu keskmise töötasu ulatuses. Eeltoodust tulenevalt palub kostja vähendada TLS § 109 lg 2 sätestatud hüvitise suurust kuni hageja ühe kuu keskmise töötasu suuruseni, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve, aga samuti jätta hageja taotlus hüvitise väljamaksmiseks TLS § 100 lg 5 alusel rahuldamata. Kostja, Narva Linnavalitsus, oma vastuväidete tõendamiseks esitas kohtule tõendi, et hagejal oli kogu puhkus kasutatud ning seisuga 30.08.2013.a oli hageja puhkusepäevade saldo null päeva. HAGEJA NÕUDED JA KOSTJA VASTUVÄITED KOHTUISTUNGIL Hageja, K L ja tema esindaja, Nelli Loomets, paluvad kohtuistungil hagi rahuldada ja välja mõista kostjalt hüvitis vähemalt kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, TLS § 109 alusel. Töölepingust ülesütlemise asjaolud ei ole selged. Hagejale ei olnud teatatud ette töölepingu ülesütlemisest. Vaidlust ei ole ette teatamata jätmise hüvitise väljamõistmise üle, mille paluvad välja mõista. Leiavad, et TLS § 109 lg 2 alusel hüvitis kannab sanktsioone tööandjale. Käesoleval juhul ei ole tegemist ainult kahju hüvitamise eesmärgiga. Tuginevad kohtulahendile 14.05.2012. tsiviilasjas nr 2-10-56937, kus oli sama olukord, mõisteti välja hüvitis keskmise töötasu ulatuses, puhkuse hüvitis ja hüvitis ebaseadusliku töölepingu ülesütlemise eest. Menetluskulud paluvad jätta kostja kanda. Hageja ja tema esindaja asuvad kohtuistungil seisukohale, et üles öeldud tööleping oli välja antud Kreenholmi Gümnaasiumi poolt. Lõpetati tööleping usalduse kaotuse tõttu ilma põhjenduseta. Iga töölepingu üles ütlemisega saab inimene kahju. Hageja ei saanud aru, miks temaga leping lõpetati ja oli sunnitud pöörduma kohtusse. Kuna töötasu uues töökohas on väiksem, siis tekkis ka varaline kahju. Peab hüvitama ka töölepingu ülesütlemisega seotud mittevaralist kahju. Hagejal tekkis maine kaotamine. Ta pöördus kohtu poole et teada, miks leping oli lõpetatud. See tekitab mittevaralist kahju. Hageja oli stressis seoses töölepingu tühise ülesütlemisega. Kostja, Narva Linnavalitsuse, esindaja, Vladislav Iljin, vaidles kohtuistungi hagile vastu ja palus hagi jätta osaliselt rahuldamata. Esindaja asus kohtuistungil seisukohale, et kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja tunnistab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, on nõus, et tööleping öeldi üles 30.09.2013.a.. Kostja nõustub hagejaga, et on vaja maksta hüvitist alates 01.09.2013.a kuni 30.09.2013.a ette teatamise tähtaja rikkumise eest hüvitist. Ilma tööta oli K L 1 kuu ja 1 päev. Kostja teeb korduvalt hagejale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks. Kostja on nõus maksma hüvitist kolme kuu eest.

2-13-45054 nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Abieluasjas ja põlvnemisasjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega. Kohus luges eelpooltoodud asjaolud tuvastatuks, kuna neid ei ole vaja tõendada kostja poolt nende asjaolude omaksvõtu tõttu. Kohus tuvastas, et poolte vahel on õiguslik vaidlus selle üle: 1) kas kostja peab hagejale maksma vähem saadud töötasu, kuna ta jättis hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatamata ja lõpetas töölepingu päevapealt; 2) kas kostja peab hagejale välja maksma puhkusehüvitise töölepingu ülesütlemise vähem ette teatamata jätmise aja eest 3) kas kostja peab hagejale maksma hüvitist kuue kuu keskmise töötasu ulatuses sest hageja oli ilma tööta ainult ühe kuu. Tsiviilasja sisuliseks lahendamiseks pidas kohus vajalikuks pöörduda Riigikohtu praktika poole. Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-13 13.05.2013.a tehtud otsuse p.14 asus seisukohale, et kolleegium peab vajalikuks selgitada, et töölepingu lõpetamise korral poolte kokkuleppel TLS § 79 järgi, nagu leidis ringkonnakohus, ei ole tööandjal kohustust järgida TLS §-s 97 sätestatud etteteatamistähtaegu ega maksta TLS § 100 lg-te 1 ja 5 alusel hüvitist. Töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegu peab tööandja TLS § 97 lg 1 kohaselt järgima üksnes töölepingu erakorralisel ülesütlemisel (nt TLS § 89 järgi). Etteteatamistähtaja järgimata jätmiseks ei ole vaja töötaja nõusolekut, tööandja võib öelda töölepingu üles ilma ette teatamata sõltumata sellest, kas töötaja on sellega nõus. Kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal TLS § 100 lg 5 kohaselt õigus saada hüvitist. TLS §87 sätestab, et töölepingu võib erakorraliselt üles öelda üksnes töölepinguseaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides töölepinguseaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. Narva Kreenholmi Gümnaasiumi ülesütlemisavaldusega 30.08.2013 nr 6-21/410 luges kohus tuvastatuks asjaolu, et Narva Linnavalitsus ütles K L töölepingu erakorraliselt üles TLS §88 lg.1 p.5 alusel 30.08.2013.a., kusjuures Narva Linnavalitsus rakendas TLS §97 lg.3, mis võimaldab TLS §88 lg.1 p.5 alusel töölepingu erakorraliselt üles öelda etteteatamistähtaegu järgimata. TLS §88 lg.1 p.5 sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. TLS §97 lg.3 sätestab, et TLS § 88 lõikes 1 nimetatud alusel võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Käesoleval juhul nõustub kohus kostja ja Riigikohtu seisukohaga, et etteteatamistähtaja järgimata jätmiseks ei ole vaja töötaja nõusolekut, tööandja võib öelda töölepingu üles ilma ette teatamata sõltumata sellest, kas töötaja on sellega nõus. Juhul, kui Narva Linnavalitsuse poolt esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus oleks kehtiv olnud, siis ei oleks Narva Linnavalitsus pidanud järgima etteteatamise tähtaegu, vastavalt TLS §97 lg.3 sätetele. Kohus asus seisukohale, et kuna etteteatamistähtaega ei pidanudki järgima, siis ei ole K L alust nõuda hüvitis TLS §100 lg.5 alusel töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamata jätmise aja eest. Kohus asus seisukohale, et selles osas tuleb K L hagi jätta rahuldamata. Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et Narva Linnavalitsuse poolt K L töölepingu

2-13-45054 ülesütlemine oli tühine nii sisuliselt (Narva Linnavalitsus ei tõendanud ülesütlemisavalduses K L poolt mõne TLS §88 lg.1 p.5 nimetatud teo reaalselt toime panemist) kui ka vormiliselt. Käesolevast tsiviilasjas on tuvastatud (muu hulgas ka kostja omaksvõtuga), et K L oli töötajate esindaja ja Narva Linnavalitsus oli sellest asjaolust teadlik. TLS §94 lg.1 sätestab, et enne töölepingu ülesütlemist töötajate esindajaga peab tööandja küsima töötajat esindama valinud töötajatelt või ametiühingult arvamuse töölepingu ülesütlemise kohta. Narva Linnavalitsus ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks tööandjana küsinud arvamust K L esindama valinud töötajatelt või ametiühingult arvamust töölepingu ülesütlemise kohta. Kohus asus seisukohale, et töölepingu erakorraline ülesütlemine oli ka selle asjaolu tõttu tühine. TLS §92 lg.1 p.4 sätestab, et tööandja ei või töölepingut üles öelda põhjusel, et töötaja esindab seaduses sätestatud alusel teisi töötajaid. Sama sätte lg.3 sätestab, et kui tööandja ütleb üles töölepingu töötajate esindajaga tema volituste ajal või aasta jooksul arvates volituste lõppemisest, loetakse, et tööleping on üles öeldud TLS §92 lg.1 p.4 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles käesolevas seaduses lubatud alusel. Kuna Narva Linnavalitsus ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta ta ütles K L sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles töölepinguseaduses lubatud alustel (Narva Linnavalitsus on võtnud omaks ülesütlemise tühisuse), siis luges kohus tuvastatuks, et Narva Linnavalitsus ütles K L töölepingu üles öeldud TLS §92 lg.1 p.4 nimetatud põhjusel so põhjusel, et K L esindab seaduses sätestatud alusel teisi töötajaid. TLS §104 lg.1 sätestab, et seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kohus luges tuvastatuks, et K L töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, mille tõttu asus kohus seisukohale, et rahuldada tuleb K L hagi töölepingu tühistamise tuvastamise nõudes, aga samuti kuulub rahuldamisele K L taotlus lõpetada tööleping Narva Linnavalitsusega kohtu otsusega. Hüvitise väljamõistmisele pidas kohus vajalikuks rakendada TLS §107 lg.2 ja §109 lg.2 sätteid, arvestades Riigikohtu selgitusi. TLS §109 lg.2 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul töötajaga, kes on rase, kellel on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust või kes on valitud töötajate esindajaks, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 tehtud 14.05.2014.a otsuse p.26.2 asub seisukohale, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on seaduslik ja kehtiv, kui töölepingu ülesütlemiseks oli mõjuv põhjus (TLS § 87), milleks on töötajast tulenevad põhjused (TLS § 88) ja tööandja majanduslikud põhjused (TLS § 89). Kui tööandja on töölepingu üles öelnud ilma eelnimetatud põhjusteta, on töölepingu ülesütlemine ebaseaduslik ja seega ka tühine (kehtetu). Töölepingu mõjuva põhjuseta ülesütlemise õiguslikuks tagajärjeks on ESH art 24 punkti (b) kohaselt see, et osalisriikidel tuleb töötajale ette näha piisav hüvitis või muu toetus. Üldkogu hinnangul ei näe ESH art 24 ette seda, et mõjuva põhjuseta töölepingu lõpetamise korral peab töösuhe jätkuma. Kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu tööandja avalduse alusel TLS § 107 lg 2 järgi, ei muuda see töölepingu ebaseaduslikku (mõjuva põhjuseta) ülesütlemist seaduslikuks. Riigil on kohustus

2-13-45054 tööandja poolt töölepingu mõjuva põhjuseta lõpetamise korral näha riigisiseses õiguses ette piisav hüvitis või toetus (ESH art 24 punkt (b), PS § 25). Üldkogu hinnangul tuleb riigisiseses õiguses ette näha piisav hüvitis või toetus ka olukorras, kus töövaidlusorgan lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel. Tööandja hüvitise maksmise kohustus on reguleeritud TLS § 109 lg-s 1, mida saab pidada efektiivseks õiguskaitsevahendiks (vt käesoleva otsuse p 32). Seetõttu ei ole riik üldkogu hinnangul rikkunud endale ESH art-ga 24 võetud kohustusi. Sama lahendi p.27 selgitab Riigikohus, et üldkogu hinnangul riivab asjassepuutuv säte PS § 29 lg 1 esimest ja teist lauset. Kui töövaidlusorgan on tuvastanud, et tööandjal ei olnud töölepingu seadusest tulenevat alust töölepingut üles öelda, ning tööandja taotleb seejärel töölepingu lõpetamist, tuleb töövaidlusorganil tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Sellises olukorras ei saa töövaidlusorgan kaaluda mõlema lepingupoole huve, vaid peab alati oma otsusega töölepingu lõpetama. Seega ei arvesta asjassepuutuv säte teise lepingupoole (praegusel juhul töötaja) huvi jätkata töölepingulist suhet senise tööandjaga ning võtab töötajalt võimaluse jätkata olemasolevat töösuhet ja saada sissetulekut aja jooksul, millal tööleping oleks kehtinud. P.28 selgitab Riigikohus, et PS § 29 lg 1 esimesest ja teisest lausest tulenev põhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Tähtajatu kestvuslepinguga (sh töölepinguga) seovad pooled ennast üldjuhul seniks, kuni nad on sellest suhtest huvitatud (nt VÕS § 195 lg 3). Kui ühel poolel ei ole enam huvi jätkata lepingut, võib ta üldjuhul selle lepingulise suhte lõpetada. Privaatautonoomia hõlmab ka ühe lepingupoole huvi astuda olemasolevast lepingulisest suhtest välja, kui selle jätkamine ei ole enam võimalik (PS § 19 lg 1). Privaatautonoomia tagab töösuhete paindlikkuse. Mida avaramad on töösuhte lõpetamise alused, seda paindlikumad on töösuhted. Ka siis, kui töövaidlusorgan on teinud kindlaks, et tähtajatu töölepingu ülesütlemine oli ebaseaduslik, võib esineda olukordi, kus üks lepingupooltest ei pea töösuhte jätkumist võimalikuks. Eelnevast tulenevalt saab üldkogu hinnangul legitiimseks eesmärgiks pidada töösuhete paindlikkust olukorras, kus töövaidlusorgan on teinud kindlaks, et tähtajatu töölepingu ülesütlemine oli tühine, kuid töösuhte jätkumine ei ole võimalik. Riigikohus lahendi nr 3-2-1-79-13 p.32.1 selgitab, et üldkogu hinnangul riivab TLS § 107 lg 2 intensiivselt töötajale PS § 29 lg 1 esimesest ja teisest lausest tulenevat põhiõigust. TLS § 107 lg 2 loob tööandjale võimaluse tööleping töövaidlusorgani abil lõpetada ka siis, kui tööandja ütles töölepingu üles ebaseaduslikult. Sellises olukorras käitus tööandja töölepingut üles öeldes küll õigusvastaselt, kuid sellele rikkumisele ei järgne rikkumisele eelnenud olukorra taastumist ehk töösuhte jätkumist. Kui seadusandja võimaldab tööandjal lõpetada olemasoleva töösuhte ka siis, kui töölepingu ülesütlemine oli ebaseaduslik, peab töötajal olema võimalik kasutada oma huvide kaitseks efektiivset õiguskaitsevahendit. Selleks võib olla ka töötaja õigus nõuda tööandjalt piisavat kahjuhüvitist. Sama lahendi p.32.2 kohaselt, TLS § 109 lg 1 esimene lause sätestab, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Üldkogu arvates ei pruugi ainuüksi kolme kuu keskmine töötasu olla töötajale piisav hüvitis selle eest, et tööandja oli töölepingu üles öelnud ebaseaduslikult. Samas sätestab TLS § 109 lg 1 teine lause, et töövaidlusorgan võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega, kuigi töösuhte lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel ei ole jäetud töövaidlusorganile kaalumisruumi, on seadusandja TLS § 109 lg 2 teise lausega jätnud töövaidlusorganile kaalumisruumi töötajale tööandjalt väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Töövaidlusorgan võib kalduda kõrvale töötaja kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitisest ja hüvitist kas vähendada või suurendada.

7.peatüki sätteid. Üldkogu leiab, et töövaidlusorganil on võimalik selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Riigikohus selgitab lahendi nr 3-2-1-79-13 p.32.4, et kui töötaja saamata jäänud tulu suureneb seoses töövaidluse kestmisega, peab töövaidlusorgan (sh nii töövaidluskomisjon kui ka maa-, ringkonna- ja Riigikohus) seda TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetava hüvitist suuruse määramisel arvestama. Töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 kohaldamisel mõistma oma lahendi resolutsioonis tööandjalt välja ühtse rahasumma, kuid põhjendama selle summa suurust oma lahendi põhjendavas osas. Kohaldatavateks säteteks on mh VÕS § 127 lg-d 5 ja 6, § 128 lg 4, § 134 lg 1, § 139 ja § 140. Sama lahendi p.32.5 selgitab Riigikohus, et üldkogu selgitab, et TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitise maksmise kohustus on TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks. See tähendab, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, peab ta omal algatusel mõistma tööandjalt töötaja kasuks välja TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, välja arvatud, kui töötaja avaldab, et ta ei soovi hüvitist. Töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 teist lauset kohaldama töötaja kasuks juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust ning töötaja peab selle sätte kohaldamist vajalikuks. Maakohus nõustus Riigikohtu seisukohtadega tervikuna, osaliselt hageja ja kostja seisukohtadega ning asus seisukohale, et K L hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Tuvastada tuleb K L ja Narva Linnavalitsuse vahel sõlmitud töölepingu nr.377 erakorraline ülesütlemise Narva Linnavalitsuse poolt 30.08.2013.a. tühisus. Kohus pidas vajalikus arvestada Narva Linnavalitsuse vastuväiteid osaliselt ja lõpetada K L tööleping 10.10.2013.a so alates päevast, kui K Look asus tööle sama tööandja (Narva Linnavalitsuse) juurde Narva Humanitaargümnaasiumis ning mõista K L kasuks välja saamata jäänud töötasu töölepingu lõpetamisel summas, 1 115.52 eurot. Narva Linnavalitsuse vastuväited K L poolt koostatud saamata jäänud töötasu ja hüvitiste arvestuses luges kohus mitteasjakohasteks, kuna arvestused on koostatud Narva Linnavalitsuse poolt väljastatud õiendite alusel, aga samuti ei ole Narva Linnavalitsus esitanud omapoolset arvestust, mis oleks kostja arvates õige. Kohus luges tuvastatuks, et käesolevas tsiviilasjas esitasid taotluse lõpetada tööleping TLS §107 lg.2 alusel kohtu otsusega mõlemad pooled. Hageja, K L, esitas vastava taotluse hagiavalduses ja kostja, Narva Linnavalitsus, esitas vastava taotluse vastustes. Kohus pidas vajalikuks Narva Linnavalitsuselt hüvitise väljamõistmisel rakendada TLS §109. lg.2 sätteid, mis käsitleb töölepingu ülesütlemist töötajate esindajaga. Kohus luges tuvastatuks, et seoses töölepingu tühise ülesütlemisega on K L saanud täiendavat kahju, kuna tema palk uues töökohas on väiksem. VÕS §127 lg.1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamist olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks olnud. Seega pidas kohus asetada K L olukorda mis ole enne töölepingu erakorralist ülesütlemist so enne 30.08.2013.a.