TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

taotluse esitamiseni ei ole patsiendi psüühiline seisund oluliselt paranenud, patsient ei mõista ravivajadust ega nõustu edasise haiglaraviga. Ravita jäädes on tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, mistõttu peavad psühhiaatrid vajalikuks jätkata tahtest olenematut ravi haiglatingimustes. Taotluse kohaselt ei tunnista NP abivajadust enda suhtes, vaid leiab, et ta on haritud ja intelligentne ning palju lugenud inimene. Linnatänavail sülitab NP teiste rahulikult käituvate kodanike peale, käib kaupluses vargil koos emaga, ei allu turvatöötajate korraldustele, ema ja tütar käituvad väga agressiivselt, ähvardavad tänavatel lapsi, ründavad inimesi ning lähevad füüsiliselt agressiivseks; kilekotis kannavad kaasas kas kirvest, metallist kangi või haamrit. Tavakodanikud ei julge nende kohta politseile avaldusi esitada, sest ema ja tütar hakkavad tegelema jälitustegevusega, teevad kindlaks näiteks isiku auto ja lähevad seda lõhkuma. Mõlemad käivad kalmistul haudu rüüstamas, mis tähendab seda, et varastavad kunstlilli ja viivad endale koju. Ema ja tütar sõimavad tänaval inimesi valimatute roppude sõnadega ja sotsiaal-osakonnas kasutavad suhtlemisel räiget sõimu. Nende naabrid on aastaid kannatanud ema ja tütre terrori all, mille käigus nad rikuvad teiste inimeste vara ja rahu. Öösiti teevad nad suurt lärmi, kui taovad vastu radiaatoreid, mille all kannatab terve trepikoja rahvas. 29.04.2014 esitatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku psühhiaatrite arvamuse kohaselt on osakonnas patsient selgelt teadvusel, kuid situatsioonis desorienteeritud. Käitumiselt rahulik, kuid ärev ja pinges, alanenud meeleoluga. Patsiendi sõnul on tal olnud naabritega ka füüsilise vägivallaga tülisid, teda olevat rünnatud. Psühhiaatri hinnangul ei ole vaatamata neuroleptilisele ravile psühhoos taandunud, patsient pole praktiliselt üldse paranenud, tal puudub haiguskriitika. Patsiendil ilmneb raske psüühikahäire (täpsustamata raske psühhootiline häire) ning ta ohustab oma luululistest elamustest juhitud käitumisega ennast ja ümbritsevaid inimesi. Patsient ei ole oma seisundist lähtuvalt võimeline otsustama ravivajaduse üle ning vajab psühhiaatrilise ravi jätkamist. 08.05.2014 teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti nr 241 kohaselt esineb NPl vaimuhaigus luululise häire kujul, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. NP võib olla reaalselt ettearvamatu, inadekvaatse käitumisega, agressiivne johtuvalt tema psühhootilistest, luululistest elamustest ja veendumustest. Isikul puudub haigusteadvus, millega seoses ei kasuta ta kodus suure tõenäosusega vajalikke ravimeid. Isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. NP tahtest olenemata psühhiaatriahaiglasse paigutamise eelduste äralangemise aeg, s.o ravi kestus võiks olla kuni kolm kuud.

Esimese astme kohtu määrus Harju Maakohtu 12.05.2014 määrusega rahuldati avaldus ning paigutati NP tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks, s.o kuni 12.08.2014. Maakohtu määruse kohaselt nähtub psühhiaatrite arvamusest, et NP seisund ei ole oluliselt paranenud. Vaatamata neuroleptilisele ravile ei ole psühhoos taandunud, patsient ei ole praktiliselt üldse paranenud ning tal puudub haiguskriitika. NPl ilmneb raske psüühikahäire (täpsustamata äge psühhootiline häire) ning ta ohustab oma luululistest elamustest juhitud käitumisega ennast ja ümbritsevaid inimesi. Patsient ei ole oma seisundist lähtuvalt võimeline otsustama ravivajaduse üle ning vajab psühhiaatrilise ravi jätkamist. 08.05.2014 ekspertiisiaktist nr 241 nähtub, et NP on õigesti orienteeritud kohas, enda isikus ja ajas, kuid saab kliinikus viibimisest aru hoopiski omal moel. Ta on endiselt veendunud, et naabrid

tahavad endale saada tema ja tema ema korterit ning muutub seda rääkides pahuraks ja kurjaks. Tal puudub igasugune haigusteadvus, ta on endiselt ägedalt luululine, pahur, vihane, kahtlustav ja vaenulik naabrite suhtes. Tema käitumise motiivideks on endiselt tema luululised elamused ja veendumused, mistõttu võib ta olla ettearvamatu, käituda inadekvaatselt ja agressiivselt. NPl esineb vaimuhaigus luululise häire kujul, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Tal puudub täielikult haigusteadvus, millega seoses ei kasuta ta kodus suure tõenäosusega vajalikke ravimeid. Tema suhtes ei ole võimalik praegu kohaldada peale haiglaravi muud psühhiaatrilist abi. Kohus kuulas esialgse õiguskaitse rakendamisel ära ka NP ning tulenevalt psühhiaatrite arvamusest ja teostatud ekspertiisist leidis, et Tapa valla avaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning NP tuleb paigutada tema tahte vastaselt kuni kolmeks kuuks psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks.

Määruskaebus NP palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 toodud tingimused isiku tahtevastaselt kinnisesse asutusse paigutamiseks. Viitega Riigikohtu 03.10.2007 määrusele nr 3-2-1-83-07 ja 10.10.2007 määrusele nr 3-2-1-81-07 leiab ta, et isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena. Asjaolu, et isikul on erimeelsusi naabritega, ei tähenda, et ta on ohtlik iseendale või teistele. Kaebuse esitaja ei nõustu arstide seisukohaga, et tal on luululine häire, tema kinnituse kohaselt ei ole ta ohtlik ei endale ega teistele, teatud probleemid temal ja tema emal naabritega küll olid, kuid tänaseks on need lahenenud. Tegelikult oli vaen naabrite poolne ja naabrite eesmärgiks on nad korterist välja saada. NPl ei ole varem psüühilisi probleeme olnud ja ta ei ole konfliktne inimene. Ta ei nõustu kolmekuulise raviga. Juhul kui ravi vajadus ringkonnakohtu hinnangul ära ei lange, võiks ravi olla vähemalt lühiajalisem. Kaebaja ei leia, et ta oleks haige, kuid kui arstid tungivalt soovivad, siis ta nõustuks raviga eeldusel, et ravi toimub kodus. Menetluse edasine käik 11.07.2014 esitas SA Põhja Eesti-Regionaalhaigla Harju Maakohtule teatise, mille kohaselt lõpetati 10.07.2014 NP tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi seoses patsiendi psüühilise seisundi paranemisega. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb kohtumäärus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohus on kontrollinud piisavalt põhjalikult isiku tema tahte vastasele haiglaravile paigutamise eeldusi, tuginedes seejuures psühhiaatrite ning kohtupsühhiaatria eksperdi arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist. Määruskaebuse väide, et puudutatud isiku käitumine ei ole talle endale ega ümbritsevatele isikutele ohtlik ning et raviaja pikendamine ei ole põhjendatud, on vastuolus tsiviilasja materjaliga. Tapa Vallavalitsuse avalduse kohaselt käitub NP koos oma emaga väga agressiivselt, ähvardades tänavatel lapsi, rünnates inimesi ning minnes füüsiliselt agressiivseks. Kilekotis kannavad nad kaasas kas kirvest, metallist kangi või haamrit. Nende naabrid on aastaid kannatanud ema ja tütre terrori all, mille käigus nad rikuvad teiste inimeste vara ja rahu. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku psühhiaatrite hinnangul ei ole NP ravi esimeste nädalate jooksul praktiliselt üldse paranenud ning tal puudub haiguskriitika (29.04.2014 arvamus tl 27-28). Patsiendil ilmneb raske psüühikahäire ning ta ohustab oma luululistest elamustest juhitud käitumisega ennast ja ümbritsevaid inimesi. Patsient ei ole oma seisundist lähtuvalt võimeline otsustama ravivajaduse üle ning vajab psühhiaatrilise ravi jätkamist. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti kohaselt võib NP olla reaalselt ettearvamatu, inadekvaatse käitumisega, agressiivne johtuvalt tema psühhootilistest, luululistest elamustest ja veendumustest. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et maakohus tuvastas õigesti, et antud juhul esinesid PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused, mis tingisid NP suhtes tahtest olenematu ravi pikendamise kuni 3 kuuks. Maakohus ei ole isiku ohtlikkuse hindamisel lähtunud tema üldist käitumist iseloomustavatest asjaoludest, vaid on viidanud faktidele, mille põhjal ta otsustas ravi vajalikkuse. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu kaebuse väide, et NP ei vaja psühhiaatrilist ravi.

Ü. Jänes

I. Nõmm

I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.