Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

2 (6)

Tsiviilasi nr 2-13-37563

Kostja seisukohad ja vastuväited, hagejate seisukohad kostja väidete osas Kostja ei tunnista vastuse (tl 86-87) ja teiste menetlusdokumentide (tl 130-132) kohaselt tema vastu esitatud hagi. Hagist ei nähtu, et hagejad oleksid oma kohtuotsusega väljamõistetud võlgnevust tasunud igakuuliselt. Makseid nähtub vaid lisatud maksekorraldustest 2012. aastal juuli kuus ning 2013.a osaliselt. Hagejad ei ole esitanud konkreetset arvestust, millal, milliste maksekorraldustega ning kui palju on võlgnevust tasutud. Lisatud maksekorraldustest ei nähtu kusagilt tsiviilasja nr 2-11-58608 numbrit ja et makseid on teostatud võlgnevuse katteks. Praktikas, eriti kui võlgnevust tasutakse koos jooksvate kuludega, on elementaarne, et selguse huvides ja just vältimaks võimalikke kahetitõlgendamisi, on vajalik võlgnikul täpselt ära näidata, millist makset ta teostab. Hagejad on senini kostja ees pikaajalised võlglased (tõend tl 135), mistõttu on keeruline sellise makseviisi juures tuletada, mida ja millises ulatuses mingi maksega tasutakse. Kostja on seisukohal, et heauskne ei ole hagejate arvamus, et see on nende otsustada, millal ja mis ulatuses nad võlgnevust kostjale tagasi maksavad. Hagejad selgitavad, et täidetavas kohtuotsuses ei ole määratud, kui sageli ja millises ulatuses hagejad võlgnevust tasuma peavad. Hagejad tegelesid võlgnevuste likvideerimisega juba enne kohtumenetluse algust (17.august 2011 – 221,50 eurot arvete nr 20100700400100011 ja 20100800400100011 tasumine) ning jätkasid võlgnevuste tasumist kohtumenetluse ajal (10.01.2012 – 135,01 € arvete nr 20100800400100011 ja 20100900400100011 osaline tasumine) ja pärast kohtumenetluse lõppemist (kohtuotsus jõustus 13.05.2012). Lisaks eeltoodud maksetele on kohtutäitur Rannar Liitmaa 05.09.2013 S.D. kontolt kinni pidanud summa 27,39 eurot, selgitusega 175/2013/1801 Pärnu Maakohus 13.04.2012 kohtuotsus või määrus tsiviilasjas nr. 2-11-58608, täiteasi 175/2013/1801. Kohtuotsusega välja mõistetud viivise summas 50,31 eurot tasusid hagejad 07.02.2014 KÜ Pikk Maja arveldusarvele EE721010902037254001. Samas ei ole kostja viivise osas täitmist taotlenud. Maksete teostamisel võtsid hagejad aluseks kostja poolt esitatud arved perioodil august 2010 september 2011. Samal ajal tasusid hagejad ka jooksvate arvete eest. Arvete tasumisel märkisid hagejad makse selgituseks kostja poolt esitatud arvete numbrid. Hagejad on esitanud ka kokkuvõtva tabeli tehtud maksete kohta oma 14.02.2014 menetlusdokumendis.

Lisaks on hagejad ise hagiavalduses väitnud, et ajaks, kui kostja andis võlgnevuse täitmisele, oli hagejatel tasutud vaid osa võlgnevusest. Seega on igal juhul olnud kostja poolt täitemenetluse algatamine seaduslik ning kostja nõue ei olnud sundtäitmise algatamise ajal ei rahuldatud, ajatatud ega tasaarvestatud. Kostja seisukoht on hagejate hinnangul ekslik. Lähtudes täitemenetluse formaliseerituse printsiibist ei ole võlgnikul võimalik pidada kohtutäituriga vaidlust täitmiseks esitatud nõudesumma üle ega sissenõudjal oma nõuet korrigeerida. Kohtutäitur on kohustatud täitma täitedokumendi täitmisavalduses näidatud nõude ulatuses, millega hagejad ei nõustunud. Sellest tulenevalt ei ole võimalik ka hagi rahuldada osaliselt, s.t tunnistada sundtäitmine lubamatuks vaid osaliselt.

Kostja leiab, et hagejad ei ole oma nõuet tõendanud. Samuti jääb kostjale arusaamatuks, miks ei ole hagejad pöördunud täitemenetluse algatamisel kohtutäituri vastuvõtule või otse sissenõudja, ehk siis kostja poole. Juhul, kui tõepoolest on täitemenetluse algatamise seisuga hagejad tasunud just antud võlgnevuse katteks ära 1344.25 eurot ning nad leidsid, et

3 (6)

Tsiviilasi nr 2-13-37563 täitmisteates on väljanõutav summa ebaõige ning seega ebaõiged ka täituri kulud, siis igati mõistlik käitumine oleks olnud pöörduda vastavas küsimuses kohtutäituri või sissenõudja poole. Sissenõudja oleks saanud oma nõuet korrigeerida ning kohtutäitur vastavalt vähendada kohtutäituri tasusid. Antud tegevus ei oleks maksnud hagejatele mitte midagi ning säästnud nii hagejaid kui kostjat ulatuslikest kulutustest ning ajakulust. Selle asemel pöördusid hagejad hagiga kohtu poole, tasusid riigilõivu, kandsid õigusabikulusid. Kuna käesolevas asjas tehtud tagaseljaotsuse andsid hagejad ilma kaja esitamise tähtaja möödumise äraootamist täitmisele (täiteasi nr 176/2013/2475), siis tekitasid hagejad kostjale kahju põhjendamatute kulude näol. Kostja esitas küll taotluse täitemenetluse peatamiseks või vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamiseks, kuni on selgunud, kas kaja alusel menetlus taastatakse või mitte, kuid hagejad ei olnud omalt poolt täitemenetluse peatamise või tähtaja pikendamisega nõus, kuigi olid selleks ajaks teadlikud kaja esitamisest ja võimalusest, et tagaseljaotsust tsiviilasjas nr 2-1337563 ei saa enam täita. Seega ei rahuldanud kohtutäitur kostja taotlust/kaebust (otsus tl 137140) ning koheselt võeti kostja arvelt maha ka hagejate poolt esitatud nõue + täituri kulud, kokku 1030.36 eurot. Kostja on seisukohal, et kui ka on poolte vahel tekkinud arusaamatus võlgnevuse tasumise osas, oleks saanud antud vaidlust lahendada kokkuleppel, ilma kohtu poole pöördumata. Kostja on seisukohal, et hagejad on pöördunud kohtusse ennatlikult ning tekitanud ilmaasjata kulutusi, seetõttu ei ole õiglane jätta ka menetluskulud kostja kanda. Lähtudes eelnevast palub kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata ning hagi rahuldamise või osalise rahuldamise korral tuleb menetluskulude jätta hageja kanda, sest hagejad on oma tegevusega ise põhjustanud endale vastavate kulude kandmise, mida oleks saanud igati vältida. Hagejate arvates oleks ka kostja võinud pöörduda hagejate poole enne kohtutäituri poole pöördumist. Kostjale oli ju tema raamatupidamise andmete alusel teada, et hagejad täidavad kohtuotsust ja tasuvad võlgnevust jõudumööda. Hagejad olid sunnitud pöörduma kohtu poole eelkõige oma eluaseme kaitseks, kuna kohtutäitur arestis hagejate korteriomandi, garaaži ja sõidukid kostja täitmisavalduse alusel, võlasummaga arvestamata. Seega ei saa hagejad nõustuda kostja seisukohaga, et hagejad on pöördunud kohtusse ennatlikult ning tekitanud ilmaasjata kulutusi. Küll on aga hagejatele tekitanud kulutusi kostja ebaseaduslik täitemenetluse algatamine hagejate vastu, samuti toob kulutusi kaasa kostja poolt algatatud menetluse taastamine. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 sätete kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kuivõrd käesoleval juhul on täitedokumendiks jõustunud kohtuotsus (TMS § 2 lg 1 p 1) tsiviilasjas nr 2-11-58608, saavad hagejad võlgnikena TMS § 221 lg 2 järgi esitada eelmärgitud vastuväiteid (käesoleval juhul on hagejate vastuväide selles, et kostja nõue on rahuldatud) üksnes siis, kui alus, millel need

4 (6)

Tsiviilasi nr 2-13-37563 põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Asjas pole vaidlust selles, et tsiviilasjas nr 2-11-58608 tehti otsus 13.04.2012 ning see jõustus 24.05.2012. Kohus on seisukohal, et hagejad on esitatud maksekorralduste ja neid kokkuvõtva tabeliga (tl 109) tõendanud, et sundtäitmisele antud kohtuotsuse kohane võlgnevus nii põhisummas kui väljamõistetud viivise osas on rahuldatud ning jätkuvaks sundtäitmiseks puudub alus. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole esitatud maksekorralduste alusel ja kuupäevadel raha saanud, kostja peamiseks vastuväiteks on olnud see, et hagejate nõue on tõendamata. Nähtuvalt esitatud maksekorraldustest on hagejad: - 17.08.2011 (s.t juba enne tsiviilasja nr 2-11-58608 menetlust) tasunud kostjale 105 eurot (tl 113); - Tsiviilasja nr 2-11-58608 menetluse ajal 10.01.2012 tasunud 135.01 eurot (tl 7 ja 114); - Pärast tsiviilasjas nr 2-11-58608 otsuse tegemist ja enne otsuse jõustumist tasunud 67.57 eurot (tl 115); - Pärast tsiviilasjas nr 2-11-58608 tehtud otsuse jõustumist kuni täitemenetluse algatamiseni tasunud 1036.67 eurot (tl 114-119); - Pärast täitemenetluse algatamist ning päev enne hagi esitamist 12.08.2013 tasunud 1100 eurot (tl 116); - Kohtumenetluse ajal tasunud kohtuotsusega väljamõistetud viivise 50.31 eurot 07.02.2014 (tl 120). Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11 öelnud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui tulevikku suunatud kujundushagi lahendamisel saab põhimõtteliselt arvestada ka menetluse kestel toimunud muudatusi, mis hagi lahendamist mõjutavad. See puudutab ka nõude rahuldamist kohtumenetluse kestel. Kuna hagejad on tänaseks tasunud seega kokku vähemalt 2494.56 eurot (mis on enam kui kohtuotsusega väljamõistetu) ning kostja ei ole väitnud ka seda, et tasutud arved ei olnuks täitedokumendiks olevas kohtuotsuses märgitud võla aluseks, on kostja nõue rahuldatud. Kui hageja väidab, et sissenõudjal pole nõuet, on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada, ning kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks. Kostja väide, et tasumiste puhul pidanuks näitama kohtuasja numbrit või et tasumistest ei ole võimalik aru saada, mille eest seda on tehtud, ei ole asjakohased. Kõikide ülekannete puhul on märgitud arvete numbrid, mille eest kas täielikult või osaliselt tasuti ning arvestades asjaolu, et hagejaile esitatud arved on numeratsioonilt tähistatud ilmselgelt unikaalsete 17-kohaliste arvudega (nt 20101200400100011), pidi kostja raamatupidamine mõistlikult aru saama, mille eest summasid (tihti koos jooksva arvega) tasuti. Selles mõttes nõustub kohus hagejatega, et enne täitemenetluse algatamist pidi kostja mõistma, et kohtulahendis märgitud summas ei ole täitemenetluse läbiviimine enam põhjendatud, vaid et üle poole võlast on kostjate poolt juba tasutud. Kostja viide ja tõend hagejate praeguse võlgnevuse kohta ei oma asjas tähtsust. Seega tuleb hagi rahuldada. Kohus küll märgib selgituseks, et kui hagejad ei oleks 12.08.2013 teinud võlga lõplikult likvideerivat makset, oleks olnud alus sundtäitmine juba tasutud osas lubamatuks tunnistada. Seadus ei keela sundtäitmise osalist lubamatuks tunnistamist ja selles mõttes ei ole hagejate positsioon õige. Riigikohus on samuti pidanud võimalikuks osalist sundtäitmise lubamatuks tunnistamist (nt lahendis nr 3-2-1-90-13). Samas on poolte käitumine käesoleval juhul oluline asjas menetluskulude aspektist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt peaks hagi rahuldamise korral menetluskulud jääma kostja kanda. Sama paragrahvi lõike 4 järgi võib kohus aga jätta kulud täielikult või osaliselt poolet endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehakse, oleks tema suhtes

5 (6)

Tsiviilasi nr 2-13-37563 äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Käesolevas asjas leiab kohus, et kostjale hagejate menetluskulude kandmise kohustuse määramine oleks äärmiselt ebaõiglane ning jätab TsMS § 162 lg 4 kohaselt menetluskulud poolte endi kanda järgmistel põhjendustel: 1) Tuleb nõustuda pooltega, et täitedokumendiks olevas kohtuotsuses ei ole märgitud otsuse täitmise viisi ega aega. See aga tähendab, et kostja oleks võinud võla osas pöörata nõude sundtäitmisele ka järgmisel päeval pärast otsuse jõustumist, mida ta aga ei teinud, vaid ootas sellega enam kui aasta. Õige on ka kostja väide, et hagejad ei saa oma suva järgi otsustada, kuidas ja millal nad kohtuotsust täidavad ega eeldada, et kostja ei pöördu otsuse täitmiseks kohtutäituri poole. Hagejate maksed kohtuotsuse aluseks olevate arvete tasumiseks on nähtavalt ebaregulaarsed (nt juulist 2012 aprillini 2013 makseid ei tehtud), suuremad maksed algasid alles aprillis 2013, mil kohtuotsuse tegemist oli möödunud juba aasta. Arvete esitamise ja nende tasumise kohustuse tekkimise ajast oli selleks ajaks aga möödunud juba 2,5 aastat; 2) Kostja ei kontrollinud enne sundtäitmise alustamist laekunud makseid (ei teinud vastavat arvestust) ning tema avalduse alusel algatati täitemenetlus oluliselt suuremas summas kui tegelik võlgnevus selleks ajaks oli, sellest aga ilmselt sõltuvad täitemenetluse kulud. Samas ei käitunud heauskselt ka hagejad, kes pärast täitemenetluse algatamist tasusid kogu võla jäägi (s.t üle 40% koguvõlast) ja esitasid kohe järgmisel päeval hagiavalduse, mis tõi kaasa menetluskulusid mõlemale poolele. Kohus nõustub kostjaga selles, et võla tasumise järgselt oleks mõistlikult käituv isik pidanud pöörduma sissenõudja/kohtutäituri poole vastavate tõenditega ning tegema ettepaneku sundtäitmine lõpetada. Kohus märgib siinkohal lisaks, et kuivõrd kohtuotsusega väljamõistetud viivis oli selle ajani tasumata, ei oleks ka sel hetkel olnud formaalset alust täitemenetluse lõpetamiseks, kuigi viivise summat (50.31 eurot) arvestades oleks pooled ilmselt jõudnud kokkuleppele. Väheolulised ei ole ka kostja esiletoodud asjaolud puutuvalt tagaseljaotsuse täitmisse, milles hagejad oli vaatamata esitatud kajale ja võimalusele menetlus taastada kohtu hinnangul põhjendamatult jäigal positsioonil. Seega leiab kohus, et vaatamata hagi rahuldamisele tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.