TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

Mõttekäik oli katkendlik, sihipäratu. Vestluse käigus nõustus haiglaraviga, kuid paari minuti pärast avaldas, et ei ole raviga nõus ning ei mäleta, et oli just raviga nõustunud. Paari minuti pärast järjekordselt nõustub raviga, kuid ei suuda nõusoleku lehele oma allkirja panna, vaid sodis selle ära. Osakonda saabudes oli desorienteeritud olekuga, käis teiste patsientide palatites, võttis nende asju, selgitustele ja korrale kutsumisele ei reageerinud, seetõttu alustatud valvearsti poolt 23.05.2014 kell 10:19 tahtest olenematu raviga. EA esineb raske psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire). Arvestades eeltoodut taotles avaldaja EA suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist neljakümne päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neljakümne päeva vältel arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Maakohtu määrus Harju Maakohus 23.05.2014 määrusega määras rakendada EA suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutada EA isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates 23.05.2014 kella 10:19-st kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päeva. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 02.07.2014 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 alusel võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. EA tervisliku seisundi kohta on olemas Psühhiaatriakliiniku psühhiaatrite KT ja KE ning residendi OD kirjalik arvamus. Antud arvamusest nähtub, et varasemate andmete kohaselt viibis isik SA PER psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil esmakordselt 2009 diagnoosiga maniakaalne skisoafektiivne häire - tema meeleolu oli labiilne, aktiivsus ülemääraselt tõusnud ning ta avaldas paranoilise sisuga luulumõtete fragmente. Oma psüühikahäire tagajärjel käitus agressiivselt tuttava suhtes, keda ähvardas tappa ja üritanud kägistada. Ei mõistnud ravivajadust ning tema suhtes alustati tahtest olenematut ravi, määrati antipsühhootilist ravi, mille foonil isiku seisund paranes. EA sai määratud antipsühhootiline toetusravi, mida isik on korralikult võtnud väidetavalt 2014 alguseni. 2014 kevadel EA sai hospitaliseeritud kahel korral järjest (30.03.-20.04.2014; 21.04.-09.05.2014), teisel korral osutus vajalikuks ravi jätkamine isiku tahtest olenematult. Kliinilises pildis domineerisid meeleolu kõikumine, paranoilise sisuga luulumõtete fragmendid. Seekord suunatud statsionaarsele ravile ambulatoorselt visiidilt arst-resident OD poolt. Peale haiglast välja kirjutamist 09.05.2014 on isik käinud ambulatoorsetel visiitidel kokku kolmel korral. Teisel visiidil jäi raviarstil kahtlus ebapiisavale ravisoostumusele - isik oli kergesti ärrituv, paranoilise hoiakuga, küsimustele vastas napisõnaliselt. 2(4)

EA avaldas 23.05.2014 ärakuulamisel, et tema ei ole haige. Haiglasse sattus nii, et tuli siia kedagi vaatama (tegelikult tuli arsti vastuvõtule). Seejärel hakkab täiesti seosetut ja asjakohatut juttu rääkima. “Et viid tassiga vette üles ja saad kummeliteed vastu. Tema ühtegi sokki ei võtnud jne“. Žestikuleerib kätega. Sisukohast vestlust ei ole võimalik pidada. Kui kohus tutvustas EA tema esindajat, advokaat Mariann Tustit, pidas EA teda Allar Jõksiks. EA vanaema M A avaldas 23.05.2014 telefonitsi, et viis ise lapselapse haiglasse. Oli halvas seisundis ja praegu vajab haiglaravi. Arvestades EA psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. EAl esineb raske psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu haiglaravita jäädes võib oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik eelkõige iseendale (ebaadekvaatsuse ja desorienteerituse tõttu võib sattuda ohtlikesse olukordadesse) ning ka ümbritsevatele (teatud agressiivsus temaga kooselava vanaema suhtes, varasem ähvardav käitumine). Temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Määruskaebus EA palub tühistada maakohtu määruse. Tema puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu, mistõttu tema suhtes esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle pikendamine kuni neljakümneks päevaks tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamisega ei ole põhjendatud. E A ei pea end haigeks ning on veendunud, et ei vaja ka mingit psühhiaatrilist ravi. Talle on määratud liiga kanged ravimid, mis kahjustavad tema tervist. Samuti rikub haiglas viibimine tema õigusi ja põhjustab talle materiaalset kahju. A töötab XXXXXXXXXXXX ja tal ei ole võimalik saada töövõimetuslehte ning haigushüvitist. E A on nõus viibima haiglas, et saada võõrutusravi liiga kangetest ravimitest. Haiglas viibimise tõttu kannatab tööandja ja määruskaebuse esitajal on taaskord oht kaotada töökoht. Avaldaja leiab, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjendused Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning vastab TsMS § 465 lg 2 p 8 nõuetele. Toimiku materjalist nähtuvalt tugines kohus puudutatud isiku suhtes esmase õiguskaitsevahendi rakendamisel, so hospitaliseerimisel ja tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi rakendamisel kuni 40 päeva, raviarsti arvamusele. Samuti kuulas kohus ära puudutatud isiku. Raviarsti arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire ning isik vajas tahtevastast psühhiaatrilist statsionaarset ravi veel kuni 40 päeva. Nimetatuga olid täidetud TsÜS § 534 lg-s 5 sätestatud eeldused. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et esinesid PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused, mis tingisid puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise ja pikendamise 40 päevani. Avaldaja poolt toodud asjaolud on piisavalt põhjendatud ja tõendatud, maakohus on need õigesti tuvastanud.

3(4)

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Puudutatud isik ei ole nõus enda ravimisega, mida on kinnitanud ka määruskaebuses. Patsient leiab, et on terve ja talle on määratud liiga kanged ravimid. Patsiendi arvamust kinnitavad tõendid selle kohta puuduvad. Patsiendi raviarst on väljendanud seisukohta, et patsiendil puudus tema psüühilisest seisundist lähtuvalt võime mõista oma psüühikahäire olemust ja ravivajadust. Nimetatud asjaolude võimaldavad ringkonnakohtul väita, et patsient vajas statsionaarset ravi ja kohtul puudub alus arvata, et kaebuse esitajale määratud ravimid on valed. Eelkõige on patsiendile vajalik asjakohase ravi saamine ja tervenemine, mistõttu ei saa määruse tühistamise aluseks olla asjaolu, et seoses projektijuhina töötamisega ei ole patisendil võimalik saada töövõimetuslehte ning haigushüvitist, et tema töö kannatab või on oht kaotada töökoht. Seetõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.