Boris Shubin hagi Mürin OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
3 500 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 24. märtsi 2014. a vaheotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Mürin apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (I astme menetluses kostja): OÜ Mürin (registrikood: 10054422; aadress: Elektrijaama tee 61, Narva); Apellandi seaduslik esindaja: juhatuse liige Vitali Burak; Vastustaja (I astme menetluses hageja): Boris Shubin (isikukood: XXXXXXXXXXX; aadress: X-XX, XXX); Vastustaja lepinguline esindaja: Mihhail Tuštšenko
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 24. märtsi 2014. a vaheotsus.
2.Teha asjas uus otsus, millega jätta Boris Shubini hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes ning töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg-tes 1 ja 2 sätestatud korras rahuldamata.
3.Saata tsiviilasi Boris Shubini ülejäänud nõuetes (saamata jäänud palga, kasutamata puhkuse hüvitise ning kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise nõue) hagist loobumise vastuvõtmise osas seisukoha võtmiseks maakohtule.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus
Jätta kõik käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 2 nimetatud nõuete menetlemisega seotud menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Boris Shubini kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Boris Shubin (edaspidi hageja, töötaja) esitas 25. aprillil 2013. a OÜ Mürin vastu Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks TLS § 105 lg 1 alusel, töölepingu TLS § 107 lg 1 ja 2 alusel lõpetamise ning saamata jäänud palga, kasutamata puhkuse hüvitise ja kolme kuu keskmise töötasu hüvitise nõuetes. Avalduse kohaselt sõlmisid pooled 01. oktoobril 2012. a töölepingu määramata tähtajaks. Vastavalt töölepingule asus töötaja autojuhi ametikohale. Tööandja lõpetas 21. märtsi 2013. a ülesütlemise avaldusega töölepingu TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Ülesütlemise avalduse kohaselt ei täida töötaja alates 02. novembrist 2012. a oma töökohustusi ega teavita tööandjat töökohustuste täitmisest keeldumise asjaoludest. Samuti hoidub töötaja kõrvale tööandja esindajaga suhtlemisest. Tööandja nõudis töötajalt TLS § 74 lg 3 alusel liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamist 1 200 eurot, aruande alusel väljamakstud 110,77 euro ja kütuse maksumuse 909,75 euro tagastamist, kokku 2 468,86 eurot. Töötaja leidis, et töölepingu ülesütlemine on tühine. Töölepingu kehtivuse ajal ei leidnud aset erandlikke asjaolusid, mis annaksid tööandjale õiguse töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Olles tööandja ülesandel reisil teatas töötaja 27. oktoobril 2012. a telefoni teel samal päeval toimunud liiklusõnnetusest, s.o töökohustuse täitmist takistavatest asjaoludest. Antud takistuse kõrvaldamiseks ei ole tööandja midagi ette võtnud. Edaspidi hoidus tööandja esindaja töötajaga suhtlemast. 26. märtsil 2013. a õnnestus töötajal tööandja seadusliku esindajaga telefoni teel rääkida, kuid viimane palus suhelda tööandja lepingulise esindajaga. Kuivõrd
tööandja pahauskselt ning pikaajaliselt hoidus töötajaga suhtlemast ning hoidis töötajat teadmatuses töökohustuste täitmise osas, siis on töölepingu ülesütlemine tühine TLS § 106 alusel. Tööandja vaidles avaldusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Töötaja lõpetas alates
02.novembrist 2012. a tööülesannete täitmise ilma tööandjat teavitamata. Asjaolu, et töötaja tegi liiklusavarii, ei ole tööülesannete täitmisest keeldumise põhjus. Töötajale saadeti teatis nõudega teavitada tööandjat töökohalt puudumise põhjustest. Kuigi töötaja sai teatise kätte, ei teatanud ta tööandjale teatises märgitud tähtaja jooksul puudumise põhjuseid. Alates novembrist 2012. a kuni märtsini 2013. a toimus töötaja ja tööandja vahel mitu kohtumist tööandja nõude suuruse täpsustamiseks. Tööandjale teadaolevalt töötas töötaja sel ajal juba teise tööandja juures. Tööandja saatis töötajale töölepingu ülesütlemise avalduse, mille töötaja sai 25. märtsil 2013. a kätte. Seega hakkas TsÜS § 135 lg 1 kohaselt 30-päevane töölepingu ülesütlemise vaidlustamise tähtaeg kulgema alates 25. märtsist 2013. a ning lõppes 23. aprillil 2013. a (vastuses ilmselt ekslikult märgitud 23.05.2013. a). Töötaja esitas avalduse töövaidluskomisjonile 24. aprillil 2013. a, s.o peale selleks antud tähtaja möödumist. Tööandja palus kohaldada asjas aegumist. TLS § 106 annab võimaluse esitada avalduse kehtiva töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, välja arvatud, kui tööandja lõpetas lepingu töötajapoolse töölepingu rikkumise tõttu. Sellest tulenevalt ei ole töötajal õigust nõuda töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist. Töövaidluskomisjon lõpetas 11. juunil 2013. a asjas menetluse seoses avaldaja mitteilmumisega istungile. Avaldaja taotles töövaidlusasja uuesti menetlusse võtmist 12. juunil 2013. a. Komisjon rahuldas avaldaja taotluse. 01. juuli 2013. a otsusega rahuldas töövaidluskomisjon tööandja taotluse ning kohaldas asjas aegumist. ITVS § 6 lg 2 kohaselt töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg on 30 kalendripäeva ülesütlemise avalduse saamisest. TsÜS § 135 lg 1 sätestab, et tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 136 lg 6 järgi, kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev ajavahemiku viimasel päeval. Vaadeldaval juhul ütles tööandja töölepingu üles töötajapoolse töölepingu rikkumise tõttu ja töötaja vaidlustas töölepingu ülesütlemise mittetähtaegselt. Töövaidluskomisjon kohaldas TsÜS § 143 alusel aegumist ning jättis töötaja avalduse sisuliselt läbi vaatamata.
2.Töötaja esitas 31. juulil 2013. a maakohtule avalduse asja lahendamiseks hagimenetluse korras. Tööandja vaidles hagile vastu ning leidis, et töötaja saamata jäänud töötasu ja kasutamata puhkuse eest hüvitise nõue on tõendamata, samuti ei ole töötaja avaldanud nõutava summa suurust. ITVS § 15 lg 3 teise lause kohaselt kohaldatakse töövaidluskomisjoni poolt menetluse uuendamisel aegumise kohta sätestatut. Kuna menetluse uuendamine töötaja avalduse alusel toimus 12. juunil 2013. a, töölepingu ülesütlemise vaidlustamise tähtaeg möödus aga 24. aprillil 2013. a, oli töötaja töölepingu ülesütlemise vaidlustamise ja hüvitise väljamõistmise nõuete esitamise tähtaeg möödunud, seega ka aegunud. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus tegi 24. märtsil 2014. a vaheotsuse, millega jättis tööandja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on ITVS § 6 lg 1 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või
kohtusse pöördumiseks neli kuud. Erandi moodustavad sama paragrahvi lg-te 2 ja 3 kohaselt töölepingu ülesütlemise vaidlustamine ja töötasu nõude esitamine. ITVS § 6 lg 2 kohaselt on töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg 30 kalendripäeva ülesütlemise avalduse saamisest. TLS § 106 järgi võib töötaja 30 kalendripäeva jooksul ülesütlemise avalduse saamisest arvates esitada kohtule või töövaidluskomisjonile avalduse kehtiva ülesütlemise vaidlustamiseks vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, välja arvatud, kui tööandja ütles lepingu üles töötajapoolse töölepingu rikkumise tõttu. Kuivõrd tööandja ütles töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, s.o töötajapoolse töölepingu rikkumise tõttu, siis kohaldub käesolevas asjas ITVS § 6 lg-s 1 kehtestatud 4-kuuline aegumistähtaeg. TsÜS § 135 järgi algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Poolte vahel puudub vaidlus, et töötaja sai töölepingu ülesütlemise avalduse
25.märtsil 2013. a isiklikult kätte, seega hakkas aegumistähtaeg kulgema alates 26. märtsist 2013. a ja pidi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude osas lõppema 26. juulil 2013. a. Avaldus töövaidluskomisjonile esitati 25. aprillil 2013. a, menetlus komisjonis uuendati 12. juunil 2013. a, seega olid mõlemad avaldused esitatud 4 kuu jooksul peale töötaja poolt töölepingu ülesütlemise avalduse kättesaamist.
MUU MENETLUS MAAKOHTUS
4.18. märtsil 2014. a toimunud maakohtu istungil loobus töötaja hüvitise nõudest ning jäi üksnes töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude ja töölepingu TLS § 107 lg 1 ja 2 alusel lõpetamise nõude juurde.
25.märtsi 2014. a määrusega, s.o pärast vaheotsuse tegemist, andis maakohus hagejale tähtaega hagist loobumise taotluse täpsustamiseks. Hageja esindaja esitas 09. aprillil 2014. a kohtule avalduse, mille kohaselt hageja loobub kostja vastu saamata jäänud palga, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ning kolme kuu keskmise töötasu hüvitise ( TLS § 109 lg 1 alusel) nõudest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.OÜ Mürin esitas Viru Maakohtu 23. märtsi 2014. a vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub vaheotsus tühistada ning teha asja uus otsus, millega rahuldada apellandi taotlus aegumise kohaldamiseks ning lõpetada tsiviilasjas menetlus. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) eksis maakohus ITVS § 6 lg 1 kohaldamise osas. Nii TLS § 105 lg 1 kui ka TLS § 106 kohaselt võib töötaja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse 30 päeva jooksul töölepingu ülesütlemise avalduse kättesaamisest. Vastustaja sai ülesütlemise avalduse 25. märtsil 2013. a kätte (TVK toimiku nr 4.1-1/1002-2013 tl 33-34). Vastustaja pöördus töövaidluskomisjoni 25. aprillil 2013. a.
11.juunil 2013. a määratud istungile vastustaja ei ilmunud ning avalduse menetluse uuendamiseks esitas ta 12. juunil 2013. a; 2) uuendas töövaidluskomisjon 12. juunil 2013. a ITVS § 15 lg 3 alusel menetluse. ITVS § 15 lg 3 teise lause kohaselt kohaldatakse sel juhul aegumise kohta sätestatut. Vastavalt TsÜS § 135 lg 1 saabus vastustaja jaoks töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks avalduse esitamise tähtaeg 24. aprillil 2013. a. Kuivõrd menetlus töövaidluskomisjonis uuendati
12.juunil 2013. a, siis oli selleks hetkeks 30-päevane tähtaeg möödunud.
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus maakohtu vaheotsus jätta muutmata. Vastustaja nõustus täielikult maakohtu järeldustega. Puudub vaidlus, et vastustaja sai ülesütlemise avalduse 25. märtsil 2013. a kätte. Aegumistähtaeg hakkas kulgema 26. märtsil 2013. a ja pidi lõppema töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude osas 26. juulil 2013. a. Ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue oli esitatud 25. aprillil 2013. a ning menetlus töövaidluskomisjonis uuendati 12. juunil 2013. a, seega olid mõlemad avaldused esitatud 4 kuu jooksul peale ülesütlemise avalduse kättesaamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas saab teha uue otsuse, millega jätta vastustaja hagi töölepingu tühisuse tuvastamise nõudes rahuldamata. Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et käesolevas tsiviilasjas kohaldub töölepingu tühisuse tuvastamise hagi esitamisele 4-kuuline aegumistähtaeg ning hagi ei ole aegunud.
8.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei saa kohaldada ITVS § 6 lg 1 alusel 4-kuulist aegumise tähtaega. ITVS § 6 lg 1 sätestab 4-kuulise vaidlustamise tähtaja töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks kahe erandiga: see ei kohaldu töölepingu ülesütlemise vaidlustamisel ning töötasu nõuete puhul. Antud juhul ongi tegemist nõudega, millele 4-kuuline tähtaeg ei kohaldu.
9.Vastustaja esitas oma avalduses töövaidluskomisjonile ning hagiavalduses kohtule nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks TLS § 105 lg 1 alusel. Vastustaja leidis ka, et tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine on tühine TLS § 106 alusel, sest see on vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus leiab, et TLS § 106 annab töötajale täiendava aluse töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks, kui tööandja on järginud kõiki seaduses toodud nõudeid, kuid ülesütlemine viib ikkagi ebaõiglase tulemini ega ole seetõttu kooskõlas hea usu põhimõttega. Seega, kui tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine on õiguspärane ehk töösuhe on öeldud üles ülesütlemissituatsiooni olemasolul ja vorminõudeid järgides ning töötajal ei ole võimalik tugineda TLS §-le 104, siis võib töötaja vaidlustada ülesütlemise, kui see ei vasta hea usu põhimõttele. TLS § 106 ei sätesta tööandjapoolse töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks ühelgi juhul pikemat tähtaega kui 30 päeva, vaid sisaldab üksnes piirangut, et hea usu põhimõttele ei saa ülesütlemise vaidlustamisel tugineda juhul, kui töölepingu ülesütlemise aluseks oli töötajapoolne töölepingu rikkumine. Käesolevas asjas leidis töötaja, et töölepingu kehtivuse ajal ei esinenud erandlikke asjaolusid, mis annaksid tööandjale õiguse töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Kui ülesütlemist õigustavad asjaolud puuduvad, siis saab olla tegemist õigusvastase ülesütlemisega TLS § 104 lg 1 järgi. Seadusliku aluseta või seaduse nõuetele mittevastava töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks tuleb TLS § 105 lg-s 1 sätestatud korras pöörduda kohtusse või töövaidluskomisjoni.
10.TLS § 105 lg 1 kohaselt peab hagi kohtuse või avalduse töövaidluskomisjoni esitama 30 päeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Sama tähtaja töölepingu ülesütlemisavalduse vaidlustamiseks näeb ette ka ITVS § 6 lg 2. Vaidlust ei ole, et töötaja sai ülesütlemisavalduse 25. märtsil 2013. a tähitud kirjaga kätte. TsÜS § 135 järgi algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 6 kohaselt kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev ajavahemiku viimasel päeval.
Sama paragrahvi lg 9 kohaselt loetakse tähtaja määramisel päevaks ajavahemikku keskööst keskööni. Seega hakkas töölepingu ülesütlemisavalduse vaidlustamise tähtaeg vastustaja jaoks kulgema järgmisest päevast peale avalduse kättesaamist, s.o alates 26. märtsist 2013. a. Tähtaeg lõppes
24.aprillil 2013. a kell 00:00. Vaidlust ei ole selles osas, et avaldus esitati töövaidluskomisjoni
25.aprillil 2013. a, seega peale vaidlustamiseks antud tähtaja möödumist. TLS § 105 lg 2 kohaselt kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Ringkonnakohus peab oluliseks märkida, et TLS §-s 105 sätestatud tähtaeg kohtusse hagi esitamiseks töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks on õigustlõpetav, mitte aegumistähtaeg, nagu ekslikult väidab apellant. TLS §-s 105 sätestatud tähtaja möödumisel loetakse ka seadusvastane ülesütlemine kehtivaks ja tööleping lõppenuks. Kuivõrd vastustaja ei ole käesolevas asjas tähtaja ennistamist taotlenud ning avaldus töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks oli esitatud seadusest sätestatud tähtaja möödudes, siis on töölepingu ülesütlemine kehtiv ning vastustaja on kaotanud oma õiguse ülesütlemise vaidlustamiseks.
11.Asja materjalide kohaselt on hageja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudele lisaks esitanud ka muid (rahalisi) nõudeid, kuid on nimetatud nõuetest loobunud ning vastava täpsustatud menetlusdokumendi esitanud pärast maakohtu poolt vaidlustatud kohtulahendi tegemist. Maakohus ei ole hagist osalise loobumise vastuvõtmise osas seisukohta võtnud. Sellest tulenevalt tuleb käesolev tsiviilasi saata maakohtule tagasi 09. aprilli 2014 menetlusdokumendis avaldatud hagist osalise loobumise avalduse vastuvõtmise üle seisukoha võtmiseks.
12.TsMS § 162 lg 2 ja § 168 lg 4 kohaselt tuleb kõik menetluskulud jätta vastustaja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.