2-13-22021/19 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbimata - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

töökohustuste rikkumine 08.04.- 09.04.2013. Samuti ei saanud töötaja töölepingut rikkuda ajal, kui tööleping oli peatunud (28.12.2010 – 07.04. 2013). Kostja heidab ülesütlemise avalduses hagejale ette, et koolis on väga pingeline ja äärmise usaldamatuse õhkkond. Kostja etteheited hageja autoritaarsest juhtimisstiilist ja õpetajate ebavõrdsest kohtlemisest on paljasõnalised ja otsitud, kuna hageja tööleping oli vahetult enne tööle naasmist 2,5 aasta jooksul peatatud. Samuti on kostja lepingu ülesütlemise põhjendusena esitanud töötajatepoolsed lahkumisavalduste esitamised. Avaldused on asjakohatud, alusetud ja ebausaldusväärsed. Hageja on töötanud XXXXX XXXXXXXXXXXX ligi üheksateist aastat. Ta on XXXXX XXXXXXXXXXXX XXXXXXXX kohustusi täitnud alates märtsist 2008 ning valiti XXXXXXXXXX avaliku konkursi võitjana. Hagejat iseloomustakse hea kolleegi ja XXXXXXXXXX õpetajate poolt, kes ei ole enam kooliga alluvussuhtes. Kostja soov hagejast vabaneda on ilmne, sest soovitakse koht jätta kostja soosikule. XXXXX XXXXXXXXXXXX uus direktor EK kuulub oktoobris 2009 võitnud koalitsiooni ja on ühtlasi tegev volikogu kolmes komisjonis: haridus – ja kultuuri; arengu- ja eelarve ning sotsiaalkomisjonis. 09.04.2013 saabus A-sse avaldus kolmeteistkümne XXXXX XXXXXXXXXXXX töötaja allkirjaga, kes väljendavad soovi, et XXXXXXXXXX jätkaks EK. XXXXX XXXXXXXXXXXX töötab üldse 22 töötajat, seega pooled töötajad nn umbusaldust ei toetanud, kuigi nad on tööalaselt alluva positsioonis ehk survestatavad kostja poolt. Allakirjutanud kolmeteistkümnest töötajast on isiklikud või omakasulised motiivid EK eelistamiseks XXXXXXXX ametikohal kuuel töötajal ja ülejäänud allakirjutanutel ei saa olla hageja umbusaldamiseks põhjust. Kostja tugineb ka sellele, et XXXXX XXXXXXXXXXXX uus hoolekogu avaldas hagejale 05.04.2013 umbusaldust, kuna kooli sisekliima olevat hageja juhtimise all olnud pingeline. Hageja leidis, et hoolekogu seisukoht on aluseta ja otsitud. Kostja poolt hageja töölepingu täiesti põhjendamatu ülesütlemine on hinnatav väga jämeda töötaja õiguste rikkumisena. Kostja ei arvestanud, et hageja töötas XXXXX XXXXXXXXXXXX ligi 19 aastat ja et hagejal on kolm väikest last, keda tal tuleb ülal pidada. Kostja subjektiivne otsus tähendab hageja perele kodu kaotamist ja lastele olulist elukorralduse muutust, sest XXXXXX puudub hagejal tema erialast lähtuv edasitöötamise võimalus. Seega hageja perel tuleks vahetada elukoht ja müüa korter. Kuivõrd erialase töö võimalus on tõenäoline vaid mõnes suuremas linnas, kus uue elukoha maksumus on oluliselt kallim, tekitab elukoha vahetus hageja perele olulisi materiaalseid probleeme. Hageja palus tuvastada TLS § 107 lg 1 alusel hageja sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja sellest tulenevalt: VÕS § 6 lg-le 2 tuginedes jätta kohaldamata TLS § 107 lg 2 ja ennistada hageja XXXXX XXXXXXXXXXXX XXXXXXXX ametikohale alates 09.04.2013 ning TLS § 108 alusel mõista kostjalt välja hageja saamata jäänud töötasu lähtudes kuu töötasust 689 eurot. Juhul, kui kohus hageja ennistamisnõuet ei rahulda, lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel hageja tööleping alates 08.07.2013 ja mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks tema 12 kuu töötasu suurune hüvitis 8 268 eurot. TLS § 97 lg 2 p 2 ja § 100 lg 5 alusel mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis 2067 eurot vähem etteteatud 90 kalendripäeva eest. VÕS § 113 ja § 94 alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis seaduses sätestatud määras alates 08.07.2013 ja TsMS § 367 alusel välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja vastuväited

Kostja vaidles hagile vastu. Juhul, kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, siis lõpetada hagejaga 27.09.2009 sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 10.04.2013. Hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed tingimused on täidetud. Kostja ütles töölepingu hagejaga üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel seoses usalduse kaotusega hageja kui kooli juhi vastu, kuna hageja ei ole oma käitumisviisi tõttu võimeline looma koolis pingevaba, igapäevast kooli toimimist ja arengut soodustavat õhkkonda. Täidetud on ka ülesütlemise formaalsed eeldused, kuivõrd kostja esitas ülesütlemise avalduse hagejale 09.04.2013. Hageja nõue saada TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hüvitist 12 kuu keskmise töötasu ulatuses summas 8268 eurot on alusetu ja vastuolus TLS-ga. Samuti puudub tööandjal kohustus maksta hagejale hüvitist 2067 eurot vähem etteteatatud aja eest. TLS § 97 lg 3 sätestab, et TLS § 88 lg-s 1 nimetatud alusel võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamisaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamisaja lõppemiseni. Ei ole mõistlik nõuda, et töösuhe jätkuks veel 90 päeva ja lubada hagejal kooli juhtida olukorras, kus XXXXX XXXXXXXXXXXX hoolekogu oli avaldanud umbusaldust hagejale, kus üle poole kollektiivist avaldasid umbusaldust hagejale ja kus sisuliselt oli alanud kollektiivi lagunemine, sest kaks õpetajat olid juba esitanud lahkumisavalduse, nähes ette, et hageja tööle asumisega tekib XXXXXXXX käitumisest tingitud stressirohke ja tööks sobimatu õhkkond. Etteteatamistähtaja mittejärgmine oli antud juhul TLS § 97 lg 3 alusel põhjendatud. Eeltoodu põhjal on ka hageja viivisenõue alusetu. Esimese astme kohtu otsus Maakohus tuvastas TLS § 107 lg 1 alusel LS ja A vahelise 24.07.2009 töölepingu A poolse 09.04.2013 erakorralise ülesütlemise tühisuse ja lõpetas TLS § 107 lg 2 alusel LS ja A vahelise 24.07.2009 töölepingu alates 09.07.2013. Kohus mõistis A-lt LS kasuks TLS § 97 lg 2 p 4 alusel välja hüvitise 2067 eurot töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja (90 päeva) eest ning TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise 2067 eurot. Kohus mõistis välja A-lt LS kasuks VÕS §-de 113 ja 94 alusel viivise põhisummana kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 229,21 eurot ja alates otsuse tegemisest 07.03.2014 protsendina põhinõudelt (4134 eurot) VÕS §-des 94 ja 113 sätestatud alustel. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Käesoleval juhul ütles tööandja töölepingu üles 09.04.2013 avaldusega nr 20-5/518 töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töötajast tuleneval põhjusel. Kuivõrd dokument on esitatud paberkandjal ja ei ole tingimuslik, siis ülesütlemise avaldus on vormikohane ja vastab TLS § 95 lg 1 toodud vorminõuetele. Tööandja on täitnud ka formaalselt põhjendamiskohustust, kuivõrd avaldus sisaldab töölepingu ülesütlemise põhjuseid. Vaidlust ei ole ka selles, et ülesütlemisavaldus tehti hagejale teatavaks 09.04.2013. Seega tööandja tahteavaldus tööleping üles öelda on töötajale nimetatud kuupäeval kättetoimetatud. Ülesütlemise põhjuseks esitas kostja avalduses hageja juhtimise ajal ebarahuldava tööõhkkonna tekkimise. Kostja leidis, et koolis oli väga pingeline ja äärmise usaldamatuse õhkkond. Palju on esinenud konflikte ja staažikate pedagoogide alavääristamist. Autoritaarne käitumine, töötajate ebavõrdne kohtlemine ja alluvate suur pinge pärsib loomingulist pedagoogilist tööd. A hoiatas 08.01.2010 hagejat seoses oluliste puudujääkidega XXXXX XXXXXXXXXXXX juhtimisalases

töös. XXXXX XXXXXXXXXXXX viidi läbi alates 15.09.2010 teenistuslik järelevalve, mille akti tutvustamisel tegi kostja hagejale ettepaneku töölepingu lõpetada. Vastuseks ettepanekule teatas 10.12.2010 hageja, et soovib jätkata tööd kuni rasedus- ja sünnituspuhkusele minekuni ja seejärel minna lapsehoolduspuhkusele. Kostja leidis ülesütlemise avalduses, et hageja rikkus oma tegevuse ja käitumisega töölepingu p 8.2.2, mille kohaselt peab töötaja hoiduma tööandja juures tegudest, mis takistavad teistel töötajatel töökohustuste täitmist ning kahjustavad teiste töötajate või kolmandate isikute vara. Samuti leidis tööandja ülesütlemisavalduses, et hageja rikkus oluliselt ametijuhendi p 6.4, mille kohaselt on antud töökohal töötamisel oluliseks kohusetundlikkus, tasakaalukus, hea kohanemisvõime, täpsus, stressitaluvus, ausus ja usaldusväärsus, lojaalsus, suutlikkus võtta iseseisvalt vastu otsuseid oma ametikoha pädevuse piires ning võime ette näha tagajärgi ja vastutada nende eest. Kostja on esitanud ülesütlemise õigusliku alusena TLS § 88 lg 1 p 5, kuid kohtu hinnangul ei olnud hageja toime pannud rikkumist, mis vastaks nimetatud punktis sätestatule. Samas ülesütlemise põhjusena esitatud tegevus oleks käsitletav tööga mitte toime tulemisena tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata - see tähendab TLS § 88 lg 1 p 2 kohase etteheitena. 13 töötaja umbusaldusavaldus tõendab, et oluline osa töötajatest leidis, et hageja oli autoritaarse käitumisega ja alavääristas kolleege. Hoolekogu 05.04.2013 protokolliga on tõendatud, et lapsevanemad on avaldanud muret seoses hageja tööle naasmisega. Konflikti olemasolu töötajatega on tõendatud ka PM ja ÜR lahkumisavaldustega. Eelpooltoodud seisukohta ei muuda ka endise XXXXX XXXXXXXXXXX poolt hagejale antud positiivne tööalane iseloomustus, TL toetuskiri ja VV arvamus, sest nimetatud tõendid ei väära konflikti olemasolu umbusalduse esitanud töötajatega. Kohtu hinnangul on hageja, kui XXXXXXXX ülesanne muuhulgas tagada tööks sobiliku sisekliima olemasolu. Ka ametijuhendi järgi eeldati XXXXXXXXXX head suhtlemisoskust (p 6.3.1), tasakaalukust ja stressitaluvust (p 6.4). Asjaolu, et niivõrd suur osa töötajatest avaldasid umbusaldust XXXXXXXXXX, näitab eelpoolloetletud vajalike omaduste ebapiisavust hagejal. Tulenevalt TLS § 88 lg-st 4 võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Kohtu hinnangul ei ole etteheidetavate tegudest möödunud aeg - ligi 2,5 aastat - mõistlik aeg töölepingu ülesütlemiseks. Seega on ülesütlemine tehtud pärast mõistliku aja möödumist. Samuti ei ole kohtu hinnangul järgitud TLS § 88 lg-s 3 sätestatud hoiatuskohustust. Hoiatusena oleks võinud käsitleda XXXXX XXXXXXXXXXX 08.01.2010 käskkirjas nr 6 esitatud hoiatust, 26.01.2010 teadet ja 15.09.2010 A järelevalve akti, kuid ka nendest on möödunud mõistlik aeg. Kuivõrd tööandja ei öelnud töölepingut üles mõistliku aja jooksul, on ülesütlemine seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu tühine. Et lepingu ülesütlemine on tühine, ei saa olla ka alust lepingu ülesütlemiseks etteteatamistähtaega järgimata TLS § 97 lg 3 järgi. TLS § 107 lg 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. TLS § 107 lg 2 sätestab, et § 107 lg-s 1 sätestatud juhul lõpetab kohus töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kuivõrd kostja ütles töölepingu üles 10.04.2013 ja ette tuli teatada 90 päeva, mis möödus 09.07.2013, tuleb leping lõpetada 09.07.2013.

Vastavalt pooltevahelise töölepingu p-le 1.3. arvutati töötaja pidevat tööstaaži tööandja juures alates 01.09.1994. Seega oleks pidanud TLS § 97 lg 2 p 4 järgi tööandja töötajale erakorralisest ülesütlemisest ette teatama vähemalt 90 kalendripäeva. TLS § 100 lg 5 järgi on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Seega on töötajal õigus saada hüvitist vähem etteteatatud aja eest 90 kalendripäeva eest. Töötaja keskmine palk oli 689 eurot. Seega on hüvitis 90 kalendripäeva eest 3 kuupalka ehk 2067 eurot. TLS § 109 lg 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Tulenevalt TLS § 109 lg 1 viimasest lausest võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohus ei pidanud põhjendatuks nimetatud hüvitist suurendada. Kuigi hagejal on kolm väikest last ja erialase töö leidmine on võimalik vaid mõnes suuremas linnas, mis oleks põhjus hüvitise suurendamiseks, on tööandjapoolne ülesütlemine olulises ulatuses tingitud töötajast ning seetõttu ei oleks hüvitise suurendamine õiglane. Kuivõrd hüvitise oleks kostja pidanud tasuma töölepingu lõppemisel, mõistis kohus välja viivise põhisummalt 4134 eurot kohtuotsuse tegemise seisuga 229,21 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse hagi piire ületavate hinnangute ning sellest tulenevalt resolutsioonipunkt osas, millega mõisteti LSle TLS §109 lg 1 alusel hüvitis 2067 eurot. Teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule saatmata uus otsus, millega rahuldada LS hagi nõue, jättes VÕS § 6 lg-le 2 tuginedes kohaldamata TLS § 107 lg 2 ja ennistada LS XXXXXXXX ametikohale alates 10.04.2013 ning TLS § 108 alusel mõista A-lt välja LS kasuks saamata jäänud töötasu ajavahemiku 10.04.2013 kuni otsuse tegemiseni lähtudes kuu töötasust 689 eurot. Alternatiivselt rahuldada hagi nõue ja lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel LS tööleping alates 10.07.2013 ja mõista A-lt TLS § 109 lg 1 alusel LS kasuks tema 12 kuu töötasu suurune hüvitis 8268 eurot. Mõista A-lt LS kasuks VÕS §-de 113 ja 94 alusel välja viivis summalt 8268 eurot seaduses sätestatud määras alates 10.07.2013 kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hagi piire arvestades jõudis kohus hagejaga samale järeldusele, et ülesütlemiseavalduses ei ole kirjeldatud ühtegi konkreetset tegu, mis põhjustas hageja usalduse kaotuse. Kohtu hinnangul ei ole hageja toime pannud rikkumist, mis vastaks TLS § 88 lg 1 p-le 5 ning LS töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Arusaamatuks jääb aga kuidas sai kohus asuda järgnevalt tööandja rolli ja anda pädevust ületavaid hinnanguid asjaolude pinnalt, mis kohtu eelneval hinnangul ei ole asjakohased töölepingu lõpetamise alusena (usalduse kaotus), rääkimata, et kohtu hinnangul on üldse möödunud mõistlik aeg neile asjaoludele ja hoiatustele tuginemiseks. Veelgi enam, kohus on asunud enda poolt esitatud „hagi alust“ tõendama, lugedes asjas kogutud ja hagi piiridest tulenevalt eelnevalt asjakohatuteks hinnatud tõendid (sh umbusaldusavaldus, hoolekogu (vanemate) mure, PM ning ÜR lahkumisavaldused) nüüd asjakohasteks tõendamaks hageja mittevastavust oma ametikohale. Hageja õigusi on jämedalt rikutud, mistõttu tema taotlus tööle ennistamiseks või hüvitise saamiseks summas 8268 eurot on põhjendatud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kuna kostja ei valinud kohtu hinnangul töölepingu lõpetamise „õiget alust“, siis seeläbi rikuti veel ühte olulist hageja õigust - ta ei saanud usalduse kaotuse kui kohtu arvates vale aluse tõttu taotleda töötuskindlustushüvitist. Seega jäi hageja aasta vältel ilma 50-40 % oma töötasust kuus. Ebaõiglane on kohtu arusaam, nagu

tähendaks hageja taotletud hüvitise väljamõistmine ülekohtust käitumist kostja suhtes. Tegelikkuses rikuti jämedalt hageja õigusi ning ilmse ülekohtu heastamiseks taotles hageja eelkõige tööle ennistamist. Väär ja vastuoluline on kaevatava otsuse põhistus taotletud hüvitise osalise väljamõistmise osas. Riigikohus on selgitanud, et arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja poolte huve võib kohus hüvitise suurust muuta, sh arvestab kohus nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Käesoleval juhul kohtu hinnangul ei ole ülesütlemiseavalduses kirjeldatud ühtegi konkreetset tegu, mis põhjustas usalduse kaotuse. Tööandja poolt esitatu on pigem hinnang töötaja tegevusele ligi 3 aastat tagasi, samuti ei ole hageja toime pannud rikkumist, mis vastaks TLS § 88 lg 1 p-le 5. Samuti leidis kohus, et kuna lepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu tühine, ei saa olla ka alust lepingu ülesütlemiseks etteteatamistähtaega järgimata jättes TLS § 97 lg 3 järgi ehk hageja töölepingu lõpetamiseks päeva pealt. Seega on ilmne, et kostja on hageja töölepingu ülesütlemisel jämedalt rikkunud seadust, mis iseenesest oleks alus hüvitise suurendamiseks. Kohus on alusetult eiranud ka seadusandja seisukohta (seletuskiri TLS-le lk 68), et alla 3-aastase lapse ema kuulub töötajate grupi hulka, kes vajab täiendavat kaitset. Selle põhimõttelise seisukoha eiramine kohtupraktikas muudab seadusandja väited sisutühjaks. Hüvitise suurendamisel on kohtupraktikas arvestatud töösuhte kestust. Arusaadav ei ole, miks ei ole arvestatav hageja ligi 19-aastane töötamine kostja juures tema hüvanguks. Samuti on hageja töölepingu erakorraline ülesütlemine toimunud sisuliselt esimesel päeval, mil ta katkestas lapsehoolduspuhkuse ja tööle asus, mis tähendas hagejale kui 3-lapselise pere ülalpidajale olulist sissetuleku kaotamist ning kogu perele olulist elukorralduse muutust (sh kooli vahetamist), sest XXXXXX puudub hagejal tema erialast lähtuv edasitöötamise võimalus. Lisaks töösuhte lõpetamise negatiivne alus ei võimaldanud hagejal saada ka töötuskindlustushüvitist, mis veelgi suurendab talle tekitatud ebaõiglust. Eeltoodut arvestades on ebaõiglane ja ebaseaduslik maakohtu seisukoht, et hageja poolt taotletud hüvitise väljamõistmine täies ulatuses on ülekohtune kostja suhtes. Kohus rahuldas hageja viivisenõude osaliselt summas 229,21 eurot, arvestades viivist põhivõla summalt 4134 eurot. Hageja taotles viivist summalt 8268 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetud hüvitise suuruse osas. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuses toodud põhjendused töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse nõude rahuldamise kohta, kuid vaidlustatud ei ole maakohtu otsuse resolutsiooni vastavas osas. TsMS § 457 lg 1 järgi toob pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna ei mõjuta poolte õigusi ja kohustusi. Seetõttu ei ole kohtuotsus vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale apellatsioonkaebust esitamata. Eeltoodud seisukohta on rõhutanud Riigikohus lahendites nr 3-2-188-07 ja 3-2-1-11-11. Kuna apellatsioonkaebuses ei ole maakohtu otsuse resolutsiooni töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude rahuldamise kohta vaidlustatud, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta hageja apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsuse sellekohaste põhjenduste peale. Hagi piire ei ole maakohus selle nõude osas ületanud, nagu väitis apellant. Hagi piirid on määratud nõudega ja maakohus analüüsiski hageja nõuet. Sealjuures pidi maakohus hindama ka kostja vastuväiteid hageja nõudele.

Apellant on maakohtule ette heitnud, et maakohus ei ole otsuses käsitlenud tema nõuet tööle ennistamiseks. Kolleegium nõustub selle etteheitega. Hageja on oma nõude esitanud viisil, kus ta palus töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisel ennistada ta tööle, mõistes välja saamata jäänud töötasu töölt puudutud aja eest, ja juhul, kui kohus seda nõuet ei rahulda, siis palus hageja lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ja välja mõista hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi. Hageja leidis, et tema suhtes ei ole alust kohaldada TLS 107 lg 2, kuna see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu, arvestades eelkõige töölepingu ülesütlemise viisi ja tööandja käitumist hageja suhtes. Kolleegium apellandi väidetega ei nõustu. Kolleegium möönab, et hagejaga sõlmitud töölepingu ilma seadusliku aluseta ülesütlemine kostja poolt oli töötaja õigusi oluliselt riivav, kuid see ei anna alust selleks, et jätta TLS § 107 lg 2 VÕS § 6 lg 2 järgi kohaldamata. Tööleping on kestvusleping, mille pooled peavad lepingu täitmisel tegema koostööd ja kui pooltevahelised suhted on konfliktsed, siis töölepingu jätkamine ei ole mõistlik. Sellisel kaalutlusel on ka seadusandja ette näinud TLS § 107 lg-s 2 toodud regulatsiooni ja töölepingu mitteõiguspärase ülesütlemisega tekitatud kahju hüvitamise võimaluse. Seadusandja on töövaidlust lahendavale organile andnud õiguse välja mõista töölepingu lõpetamisega töötajale tekkinud nii varalise kui mittevaralise kahju korvamiseks tööandjalt TLS § 109 lg 1 järgi hüvitise. Maakohus ei ole tööle ennistamise nõude rahuldamata jätmise kohta tehtud otsustust kajastanud otsuse resolutsioonis, mis on vastuolus TsMS § 442 lg-ga 5. Eeltoodud viga on võimalik ringkonnakohtul kõrvaldada ja kohtuotsuse resolutsiooni täiendada otsustusega tööle ennistamise nõude rahuldamata jätmise kohta. Kuna nii tööandja kui töötaja oma alternatiivses nõudes taotlesid TLS § 107 lg 2 järgi töölepingu lõpetamist kohtu poolt, siis on maakohus õigesti lõpetanud töölepingu alates 09. juulist 2013 ning välja mõistnud hüvitise töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja eest. Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu poolt TLS § 109 lg 1 järgi hüvitise väljamõistmist. TLS § 109 lg 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 järgi, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega on kohtule jäetud hüvitise väljamõistmisel kaalumisruumi. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 14.05.2014 tehtud otsuse p-s 32 selgitanud, et kolme kuu keskmine töötasu ei pruugi olla töötajale piisav hüvitis selle eest, et tööandja on töölepingu üles öelnud ebaseaduslikult. Riigikohus leidis, et TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitise nõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille lahendamisel tuleb kohaldada TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7.peatüki sätteid. Üldkogu leidis, et töövaidlusorganil on võimalik selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Kui töötaja saamata jäänud tulu suureneb seoses töövaidluse kestmisega, peab töövaidlusorgan (sh nii töövaidluskomisjon kui ka maa-, ringkonna- ja Riigikohus) seda TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetava hüvitist suuruse määramisel arvestama. Töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 kohaldamisel mõistma oma lahendi resolutsioonis tööandjalt välja ühtse rahasumma, kuid põhjendama selle summa suurust oma lahendi põhjendavas osas. Kohaldatavateks säteteks on mh VÕS § 127 lg-d 5 ja 6, § 128 lg 4, § 134 lg 1, § 139 ja § 140.

Kahju väljamõistmise aluseks olevatest asjaoludest on maakohtu poolt tuvastatud kostja poolt lepingu rikkumine, s.o ilma seadusliku aluseta töölepingu ülesütlemine. Hageja peab esile tooma tekkinud kahju suuruse ja seda mõjutavad asjaolud. Hageja on selgitanud, et pärast töölepingu ülesütlemist ei ole ta leidnud XXXXXX erialast tööd, mistõttu on ta kaotanud sissetuleku. Arvestades töölepingu lõpetamise alust, ei ole tal võimalik ka saada riigi poolt makstavat töötutoetust. Kolleegium leiab, et hageja kahjuks on ennekõike kaotatud töötasu. Vaidlust ei ole, et hageja töötasu suuruseks on 689 eurot kuus. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega, kui hagejaga ei oleks ebaseaduslikult töölepingut üles öeldud, oleks hagejal olnud võimalus saada oma töö eest töötasu 689 eurot kuus. Järelikult jäi hagejal saamata tulu, mis on VÕS § 128 lg 4 järgi hüvitatavaks kahju liigiks. Kolleegiumi arvates ei esine käesolevas vaidluses aluseid, et VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada kahju hüvitist. Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles esimesel päeval pärast hageja naasmist lapsehoolduspuhkuselt TLS § 88 lg 1 p-le 5 tuginedes. Töölepingu eeltoodud alusel ülesütlemiseks puudusid igasugused alused. Arvestada ei saa kostja väiteid hageja poolt tööülesannete täitmise kohta 2010. ja 2011. a., kuna need asjaolud ei andnud alust töölepingut üles öelda. See, et XXXXX XXXXXXXXXXXX töökollektiiv ei soovinud hageja tööle naasmist, ei anna samuti alust kaaluda hüvitise vähendamist. Kolleegium leiab, et kostjal tuleb hagejale hüvitada saamata jäänud tulu (töötasu) alates 10.07.2013. Hagejaga sõlmitud tööleping öeldi küll üles 09.04.2013, kuid maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja eest töötasu, mistõttu perioodil 10.04.2013 kuni 09.07.2013 ei kaotanud hageja tulu. Maakohus rahuldas 07.03.2014 otsusega hageja nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja selle nõude osas ei ole maakohtu otsust edasi kaevatud. Kostja esindaja sai kohtuotsuse kätte 10.03.2014. Seega jõustus nõude rahuldamise kohta tehtud otsus 10.04.2014. Järelikult on hageja kaotanud seoses kostja poolt töölepingu ilma seadusliku aluseta ülesütlemisega 9 kuu töötasu, s.o 6 201 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 järgi välja mõista. Hüvitise suurendamiseks ei anna alust see, et maakohtu otsus on hageja poolt ringkonnakohtusse edasi kaevatud. Hageja kaebas ringkonnakohtule otsuse edasi osas, milles maakohus jättis rahuldamata tema nõude tööle ennistamiseks. Tööle ennistamise nõude osas leidis ringkonnakohus, et nõude rahuldamiseks ei ole alust. Kolleegiumi arvates ei saa eeltoodu tõttu välja mõista kostjalt hageja kasuks saamata jäänud tulu (töötasu) aja eest pärast maakohtu poolt otsuse tegemist. Kuna ringkonnakohtu otsuse järgi suureneb kostjalt hageja kasuks väljamõistetud summa, siis tuleb muuta ka kostjalt hageja kasuks väljamõistetud viivise suurust. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga viivise 229,21 eurot. Maakohus arvestas viivise võla summalt 4 134 eurot ja leidis, et see on muutunud sissenõutavaks alates 09.07.2013, s.o päevast, kui maakohus lõpetas töölepingu. Kolleegium leiab, et selles osas ei ole alust maakohtu otsust muuta. Ringkonnakohtu poolt täiendavalt väljamõistetud hüvitise suurus sõltus sellest, kui pikk oli kohtumenetlus ja millise aja vältel jäi hageja ilma töötasust, mida ta oleks saanud töölepingu jätkumisel. Eeltoodu tõttu tuleb viivis ringkonnakohtu poolt väljamõistetavalt hüvitiselt välja mõista alates maakohtu otsuse tegemisest 07.03.2014. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, siis leiab kolleegium, et apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 ja 163 lg 1 järgi poolte kanda. Maakohus on vaidlustatud otsusega jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsiooniastmes ei ole menetluskulude jaotust vaidlustatud.