Kohtulahend

Kostja I märkis 19.08.2011 esitatud vastuses, et seoses CMR saatelehe hageja poolt tõlkimata jätmisega ei ole tal võimalik sisulisi vastuväiteid hagile esitatud. 10.05.2012 esitatud vastuses leidis kostja I, et hagi on esitatud vale kostja vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja I möönis, et tema puhul on tegemist ekspedeerijaga, kuid märkis, et toimunud on lepingu ülevõtmine kostja II poolt, milleks andis kostjale I nõusoleku veo tellija Tulundusühistu JEWE 25.05.2009 e-kirjas. Tulundusühistu JEWE mitte ainult ei nõustunud lepingu ülevõtmisega, vaid ka tasus kostja II poolt 25.05.2009 esitatud arve nr 90030. Seega oli Tulundusühistu JEWE igati teadlik sellest, et leping on kostja II poolt üle võetud. Lepingu ülevõtmisega läksid kõik lepingust tulenevad kostja I õigused ja kohustused üle kostjale II. Seega ei ole tuginedes veolepingule võimalik hageja subjektiivsete õiguste rikkumine kostja I poolt. Samuti taotles kostja I vaheotsuse tegemist, millega tuvastataks, et kostja I ei ole 15.05.2009 sõlmitud kaubaveo leping-tellimuse nr V900039 lepingupooleks ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda. 21.05.2012 taotles kostja I kaasata menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel kostja II. 06.06.2013 esitatud vastuses asus kostja I seisukohale, et hageja poolt esitatud kujul ei ole hageja ja kostja I vahel kirjalikku lepingut sõlmitud, mida näitab ilmekalt ka Tulundusühistu JEWE käitumine. Esitatud lepingu p-i 7 kohaselt kohustub tellija (Tulundusühistu JEWE) tasuma teenuse eest 7 päeva jooksul pärast kaubasaaja CMR-ile allakirjutamist, kuid tegelikkuses tasus tellija veo korraldamise eest kostjale II enne kaubasaaja poolt kauba kättesaamist. Vaidlusaluse veo korraldamisega tegeles algusest peale kostja II. Juhul kui maakohus asub siiski seisukohale, et kostja I on ekspedeerija ja/või tegelik vedaja, esitas kostja I vastuväited. Kostja I leidis, et kuna hagiavaldusega esitatud saatelehtede kohaselt on saatjateks NV Coldstar SA ja G Frozen Food NV, ei olnud seega hageja lepingu sõlmimisel saatjaks CMR artikli 17 lg 1 mõistes ning ta ei saa nõuda kostjalt I väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist. Samuti juhtis kostja I kohtu tähelepanu, et kui kohus leiab, et kostjad on järjestikused vedajad CMR art 34 mõttes, siis vastutavad järjestikused vedajad CMR art 37 kohaselt. CMR art 37 kohaldamise eelduseks on kahju eest hüvitise tasumine kahju saajale, mille järel tekib regressiõigus teise veos osalenud vedaja vastu. Kauba sihtkohta mittejõudmine ei ole otseselt seotud Tulundusühistule JEWE kahju põhjustamisega. Kolmandate isikute vara kadumine ei saa põhjustada hagejale kahju enne, kui kolmas isik, kellega hageja oli lepingulistes suhetes, nõuab temalt kahju hüvitamist. Seega ei ole hageja tõendanud talle tekkinud kahju. Kostja II vastuväited 06.12.2012 esitatud vastuses tunnistas kostja II, et kokkuleppel kostjaga I ja hageja nõusolekul on ta Tulundusühistu JEWE ja kostja I vahelisest veolepingust tulenevad õigused ja kohustused kostjalt I üle võtnud ja korraldas vedu reaalselt. Samas ei tunnistanud kostja II hagi, leides, et hageja nõue tema vastu on aegunud. Kostja II märkis, et hageja ei ole tõendanud väidetavalt kostjale II e-kirja teel 27.05.2009 saadetud pretensiooni ega 03.06.2009 saadetud kahjunõude jõudmist kostjani II. Samuti ei tõenda tähitud kirja saatmine seda, et kostja II oleks kirjad kätte saanud. Kirja on vastu võtnud raamatupidaja KM, kes on kostja I raamatupidaja ega tööta kostja II alluvuses. Kirja esimene adressaat oli kostja I juhatuse liige RM, kellele ilmselt kiri ka anti. Hageja esitatud kahjunõuded ei ole kostjani II jõudnud. Esimese kirjaliku nõude sai kostja II alles hagiavalduse näol 12.11.2012, mis on enam kui kolm aastat pärast vedude korraldamist. Üheaastane hagi aegumise tähtaeg ei ole peatunud ning hagi on aegunud ja tuleb jätta rahuldamata.

07.06.2013 kohtule esitatud dokumendis märkis kostja II, et tema ei olnud vedaja, vaid veo vahendaja. Kostjal II puudub informatsioon vedu teostanud isiku kohta ja kuna veos kohale ei jõudnud, ei ole temani jõudnud ka CMR saatelehed. Hagejal puudub nõudeõigus kostja II vastu, kuna hageja poolt kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hagejale oleks loovutatud nõue kostja II vastu ning seega ei saa kostja II kuidagi rikkuda hageja subjektiivseid õigusi. Maakohtu otsus 29.11.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi kostja I vastu ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja kahjuhüvitise 11 856,52 eurot, kuni hagi esitamiseni 12.06.2012 viivisevõlgnevuse 1786,07 eurot ja sealt edasi viivisevõlgnevuse 5% põhinõudelt aastas kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hagi kostja II vastu jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja I kanda. Kohtu hinnangul on kostjate väited menetluse käigus järk-järgult täienenud, on vastuolulised, ei ole kooskõlas teiste tõenditega, on kohut eksitavad ja kantud eesmärgist vabaneda vastutusest. Kohus märkis, et puudub vaidlus, et tegemist oli rahvusvahelise autokaubaveoga ja poolte lepingule kohaldub CMR konventsioon. Kostja I vastutus hageja ees rajaneb nendevahelisele lepingule, milles kostja I esineb ekspediitorina. Sellist olukorda CMR täpsemalt ei reguleeri. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. Eeldatavalt kostja I pidi tegelema vedamise korraldamisega VÕS § 855 mõistes, mis vastab ekspedeerija tegevusele VÕS § 854 kohaselt. VÕS § 861 sätestab ekspedeerija vastutuse analoogselt vedajaga. Samuti märkis kohus seoses AgroFood OÜ ülesandel kaubaveolepingu sõlmimise eesmärgil Tulundusühistu JEWE poolt 15.05.2009 kostjale I esitatud kaubaveo leping-tellimusega nr V900039, et sisuliselt puudub poolte vahel vaidlus, et tegemist oli Tulundusühistu JEWE ja kostja I vahel sõlmitud kaubaveo lepinguga, milles Tulundusühistu JEWE oli veo tellija (kauba saatja) ja kostja I vedaja (või veo korraldaja). Kuigi kostja I eitab kirjaliku lepingu olemasolu, sest väidab, et ei ole esitatud leping-tellimust kätte saanud, leidis kohus, et leping oli sõlmitud kirjalikult kaubaveo leping-tellimuse nr V900039 vormis. Lepingul puuduvad poolte allkirjad, kuid lepingu p.12 näeb ette, et leping jõustub automaatselt peale lepingu jõudmist ekspedeerija elektroonilisele postile, kui ekspedeerija pole teatanud sellest loobumisest ühe tööpäeva jooksul. Kohtu hinnangul tõendavad kostja I kirjaliku leping-tellimuse kättesaamist ja lepingu sisuga kursisolekut tunnistaja EG kohtuistungil antud ütlused (tl 117-118, II), kostja nõustumine kirjalikus lepingus esitatud kolmeteistkümne punktiga (tl 117, II), EG ja AKi ekirjavahetus (tl 20, I), milles räägitakse lepingu parandamisest ning kostja II poolt 25.05.2009 esitatud arve, milles kajastuvad lepingus märgitud kauba peale- ja mahalaadimise kohad. Kohus leidis, et vedu hakkas teostama kostja I sõidukiga 867 ARN 255GE, mille kinnituseks on CMR saateleht (tl 25, I) esimesele veosele (lihakaup), millel vedajana märgitud kostja I. Saatelehel on kajastatud samuti vedu teostanud auto nr 867 ARN 255GE ja autojuhi allkiri kauba vastuvõtmise kohta, laadimise kuupäev 19.05.2009. CMR saateleht teisele veosele (kalakaup; tl 26, I) on välja trükitud kauba saatja poolt, kes on jätnud märkimata auto numbri. Samas on autojuht saatelehel allkirjastanud kauba vastuvõtmise ja allkiri on silmnähtavalt identne teisel saatelehel oleva allkirjaga, millest saab järeldada, et mõlema veose võttis vastu üks ja sama autojuht. Laadimise kuupäev on 19.05.2009. E-kirja teel on kauba saatja G N.V. kinnitanud, et mereannid, millised ostis AgroFood OÜ, laaditi veoautole numbriga 867ARN 255 GE (tl 39,42 I). Kostja II on esitanud 25.05.2009 Tulundusühistule JEWE tasumiseks veoarve ja märkinud, et veo teostas auto 867 ARN 255GE, mis laaditi 19.05.2009 (tl 22, I).

Tunnistaja EG on kinnitanud, et esimese CMR saatelehe blanketi (tl 25, I) millel vedajana märgitud kostja I, sai anda vaid vedaja autojuht. Tunnistaja väitis, et edastas pealelaadimiskohta veoki numbri, mille sai vedajalt ehk kostjalt I. Kauba saatja kontrollib veose laadimisel alati auto numbreid. Kui tuleks teise numbriga auto, siis tehas teataks koheselt kauba saajale ja keelduks kaupa laadimast. Tunnistaja on transpordis töötanud 7 aastat ja väitis, et sellist asja ei saa juhtuda, et kaup laaditakse vale auto peale. Kostja I väited, et auto nr 867 ARN 255GE ei saanud vedu teostada, sest peale tellimuse saamist vajas remonti ja viibis remondis ning neid väiteid kinnitavad tõendid (tl 51,55,56 II) jättis kohus tähelepanuta, sest need on vastuolus teiste kogutud tõenditega ega ole usaldusväärsed. Kostja I ei viidanud auto remondivajadusele ja selle veo ajal remondisolekule menetluses kahe aasta jooksul. Sellised vastuväited esitas kostja I alles 10.06.2013. Kahtlusi usaldusväärsuses süvendab asjaolu, et vaatamata hageja taotlusele ja kohtu korduvale nõudmisele ei olnud kostja I võimeline tuvastama veokil 867 ARN 255GE töötanud või sellele kinnistatud autojuhti, samas on ta väidetavalt tuvastanud, millised autoosad samal autol neli aastat tagasi vajasid remondi käigus väljavahetamist. Tunnistaja EG väitel edastati temale kostja I poolt vedu teostava auto number, mille tema omakorda edastas mõlemale ettevõttele, kus kaupa laaditi ja kogu veo jooksul ei väitnud kostja I esindaja kordagi, et nimetatud auto remondivajaduse tõttu vedu teostama ei asunudki. Kohus märkis, et eeltoodust tulenevalt laaditi 19.05.2009 Belgias kahes laadimiskohas kostja I sõidukile 867 ARN 255GE vastavalt vedaja ja Tulundusühistu JEWE vahel sõlmitud veolepingule kaks veost, mis tuli toimetada Eestisse. Kogu veo jooksu vedaja logistiku AK-iga telefoni teel ja e-kirjavahetust pidanud tunnistaja EG ütlustele ja nimetatud isikute vahelisele ekirjavahetusele tuginedes leidis kohus, et tõendatud on, et vedu teostas kostja I ja et veos sihtkohta ei jõudnud s.t. läks kaduma vedaja valduses. Kostja I väited, et ta on Tulundusühistuga JEWE sõlmitud veolepingu üle andnud kostjale II ja kostja II väited, et ta on lepingust tulenevad õigused ja kohustused kehtivalt üle võtnud, ei leidnud tõendamist. Kirjalikku ülevõtmise lepingut kostjate vahel sõlmitud ei ole ja kostjad ei ole ka selgitanud, millisest ajahetkest lepingust tulenevad õigused kostjale II väidetavalt loovutati ning millisest ajahetkest kostja II väidetavalt kohustused üle võttis. Kostja II ei ole tõendanud, et ta asunuks veolepingut täitma. Tulenevalt VÕS § 179 lg-st 1 saab lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle anda vaid teise lepingupoole nõusolekul. Tulundusühistu JEWE selleks nõusolekut andnud ei ole. Hinnates kogutud tõendeid, ei nõustunud kohus kostja I väitega, et EG ja AKi 25.05.2009 ekirjavahetust (tl 20-21, I) võib käsitleda Tulundusühistu JEWE nõusolekuna lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmiseks. Kirjavahetusest nähtub, et kostja I on avaldanud soovi veotasu maksmiseks kostjale II. Seda seisukohta kinnitab tunnistaja EG oma ütlustega (tl 118-119, II). Tunnistaja väitel palus AK teha lepingus paranduse, mille kohaselt arve esitab kostja II ja andis ka viimase arveldusarve, kuhu raha kanda. Vedajat sel kuupäeval enam muuta ei oleks saanud, sest koorem oli peal, vedu kestnud päevi ja auto jõudmas kohe mahalaadimisele. Et lepingu tingimus oli ettemaks, siis tema palus AK-il esitada arve. Kui lähtuda kostja I väitest, et ta andis lepingu üle kostjale II vedu teostama pidanud auto remondisoleku tõttu, on selgusetu, miks kostja I, kes omas 100 (20 külmutus-) autot (tl 66,116, II), pidi lepingu üle andma temaga seotud firmale, kes ei omanud ühtegi autot ja kelle tegevusalaks oli kindlustus (tl 60, II). Tuginedes CMR art-tele 17.1, 12 ja 13.1 märkis kohus, et vaidlusaluse veolepingu puhul oli saatjaks Tulundusühistu JEWE. Kaup saajani ei jõudnud ja saatedokumenti saajale üle ei antud ning seega säilis Tulundusühistul JEWE nõudeõigus kuni saaja poolt nõude esitamiseni. Tulundusühistu Jewe saatjana on loovutanud kaubaveolepingust nr V900039 tulenevad nõuded AgroFood OÜ-le, s.o. saajale. 01.08.2009 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga loovutas

AgroFood OÜ (saaja) kauba ostu-müügilepingutest ja veolepingust tulenevad nõuded hagejale, kellel on õigus kahjunõude esitamiseks. Kostja I vastuväited seoses mitme vedaja korraldatava veoga jättis kohus tähelepanuta, sest kohus tuvastas, et tegemist ei olnud järjestikuse veoga. Veo teostas ja kahju põhjustas vedajana üksnes kostja I. Kostjaga II puudus Tulundusühistul JEWE igasugune lepinguline suhe ning tõendamist ei ole leidnud, et kostja II oleks vedu teostanud või korraldanud. Kuna kostja II vastu hagejal nõue puudub, jättis kohus tähelepanuta kostja II vastuväited nõude aegumise kohta. Viidates VÕS § 128 lg-le 3 märkis kohus, et kokku on vedaja, kostja I, põhjustanud kauba kaotsiminekuga kahju 11 856,52 eurot, mis kuulub temalt hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja viivisenõude osas tugines kohus CMR art-le 27, märkides ühtlasi, et kostja I ei ole viivisnõudele ja selle arvutamisele vastuväiteid esitanud. Apellatsioonkaebus 02.01.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja I tühistada Harju Maakohtu 29.11.2013 otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt, kui ringkonnakohus saab asja ise lahendada, siis tühistada maakohtu otsus ja jätta hagi rahuldamata, lugeda hageja kahju hüvitamise nõue seoses veotasudega summas 377,08 eurot ja sellest tulenev viivisenõue aegunuks ja jätta menetluskulud hageja kanda. Samuti esitab kostja I uuesti maakohtu poolt rahuldamata jäetud taotluse tunnistaja ÜT ülekuulamiseks ja kostja I seadusliku esindaja RM vande all ülekuulamiseks. Kostja I leiab viidates TsMS §-le 392, et maakohus on viinud asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Samuti ei ole kohus otsust tehes järginud TsMS §-s 438 lg-s 1 ja 442 lg-s 8 sätestatut. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusnorme, jättes asjas olulist tähtsust omavad tõendid hindamata, jõudes seeläbi kokkuvõttes ebaõigele lõppjäreldusele. Tuginedes TsMS § 232 lg-le 1 märgib kostja I, et kohtul on kohustus hinnata kõiki tõendeid. Juhul, kui kohus leiab, et esitatud tõendid ei ole asjakohased või usaldusväärsed, on kohtul kohustus oma seisukohta põhjendada. Asjaolu, et mootorsõiduk nr 867 ARN viibis veo teostamise hetkel remondis, soovis kostja I täiendavalt tõendada tunnistaja ÜT ütlustega. Maakohus jättis põhjendamatult kostja I taotluse rahuldamata, andmata kostjale I võimalust tõendada täiendavalt oma väidet, et rahvusvahelise kaubaveo saatelehele oli märgitud ekslikult vale mootorsõiduki registreerimismärgi number, kuna vastav veok ei saanud remondi tõttu vedu teostada. Autojuht, kes hageja hinnangul vedu teostas, ei ole kostja I juures nimetatud ajal töötanud. Maakohus on rikkunud TsMS §-s 232 sätestatud kohustust hinnata kõiki tõendeid, kuna kohus ei ole hinnanud kostja II 03.12.2012 vastuses hagiavaldusele esitatud väidet, et tema korraldas reaalselt kõnealuseid vedusid. Kostja I möönab, et Riigikohus on selgitanud, et lisaks otsestele tõenditele võib tugineda ka kaudsetele tõenditele, kuid eelnev võimalus ei vabasta kohut siiski kohustusest hinnata kõiki esitatud tõendeid. Kostja I hinnangul ei tõenda ka kauba saatja G N.V 19.01.2011 e-kiri usaldusväärselt, et veos laaditi veokile nr 867 ARN. E-kirjade ajaloo on 09.09.2013 esitanud hageja ka kohtule, millest tuleneb, et vastava veoki numbri on hageja ise kauba saatjale G N.V edastanud, millest on G N.V hageja järelepärimisele vastates lähtunud. Hageja saatis G N.V-le veoki numbrid, lähtudes algsest informatsioonist, et nimetatud vedu pidi teostama kostja I ülalmärgitud veokiga. Kontrollimatu on maakohtu hinnang, et kostjate väited on menetluse käigus järk-järgult täienenud, on vastuolulised, ei ole kooskõlas teiste tõenditega, on kohut eksitavad ja kantud eesmärgist vabaneda vastutusest. Maakohus ei saa kostjatele heita ette tähtajaliselt tehtud

menetlustoiminguid. Samuti ei selgu otsusest, millised kostjate väited on kohtu jaoks vastuolulised või kohut eksitavad. Maakohus on hinnanud vääralt tõendeid, leides, et tõendamist ei ole leidnud kostja I väide, et ta on Tulundusühistuga JEWE sõlmitud veolepingu üle andnud kostjale II ja kostja II väited, et ta on lepingust tulenevad õigused ja kohustused kehtivalt üle võtnud. Seejuures tugineb kostja I TsMS § 232 lg-le 1 ja märgib, et kohtul on kohustus hinnata kõiki tõendeid ja oma seisukohta põhjendada. Samuti on maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS §-i 179, kuigi selle normi eeldused olid täidetud. Kostja II on 03.12.2012 vastuses hagiavaldusele tunnistanud, et kokkuleppel kostjaga I ja hageja nõusolekust tulenevalt on ta Tulundusühistu JEWE ja kostja I vahelisest veolepingust tulenevad õigused ja kohustused üle võtnud kostjalt I. Kostja II teatas muu hulgas, et korraldas ka reaalselt kõnealuseid vedusid. Kostja I hinnangul ei nähtu hageja poolt hagiavaldusele lisatud 25.05.2009 e-kirjavahetusest, et kostja I on avaldanud soovi vaid veotasu maksmiseks kostjale II nagu leidis maakohus. Tunnistaja EG ütlused on vastuolus dokumentaalsete tõenditega ning seetõttu ei saa olla usaldusväärsemad varem koostatud dokumentaalsetest tõenditest. Lisaks juhib kostja I kohtu tähelepanu asjaolule, et Tulundusühistu JEWE mitte ainult ei nõustunud lepingu ülevõtmisega, vaid ka tasus kostja II poolt 25.05.2009 esitatud arve nr 900305. Teostatud ülekande kohta on hageja esitanud kohtule maksekorralduse. Lisaks tõendab lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmist kinnitus lepingu ülevõtmise kohta, milles kostjad kinnitasid, et kostja I ja Tulundusühistu JEWE vahel sõlmitud leping, mille kohaselt kohustus kostja I korraldama vedusid Belgia Kuningriigist Eesti Vabariiki pealelaadimisega 19.05.2009 ja mahalaadimisega 26.05.2009, on kostja I poolt üle antud ja kostja II poolt üle võetud 19.05.2009. Vastupidiselt maakohtu seisukohale nähtub eelnimetatud dokumentaalsest tõendist üheselt, millisest ajahetkest lepingust tulenevad õigused kostjale II loovutati ning millisest ajahetkest kostja II kohustused üle võttis. Asjaolu, et kostja II oli hageja lepingupartneriks, nähtub ka hageja 19.01.2011 järelepärimisest G N.V-le, milles hageja kinnitab, et Allando Ekspeditsioon OÜ on tema lepingupartner. Seadusel ei põhine maakohtu järeldus, et VÕS § 179 lg 1 kohaselt lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülemineku aluseks kolmandale isikule on vajalik kirjaliku ülevõtmise lepingu olemasolu. Kostja I viitab TsÜS § 77 lg-le 1 ja § 78 lg-le 1 ning märgib, et maakohus ei ole põhjendanud, mis õigusakt reguleerib lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülemineku aluseks oleva tehingudokumendi kirjaliku vormi olemasolu. Maakohus ei ole tunnistaja EG ütluste aluseks võtmisel pööranud tähelepanu sellele, et tunnistaja ütlused käesolevas menetluses ei ole ilmselgelt objektiivseks tõendiks, kuivõrd tunnistaja oli vedude toimumise ajal Tulundusühistu JEWE juhatuse liige, mistõttu oli tunnistaja EG ilmselgelt huvitatud hagi rahuldamisest ning tema ütlused on antud viisil, mis on hagejale kasulikud. Sisuliselt võiks väita, et tunnistaja ütlustega on tegemist juhatuse liikme vande all antud ütlustega, kuna Tulundusühistu JEWE omas algselt nõuet. Kostja I leiab, et asjakohatu on maakohtu etteheide, et selgusetu on, miks kostja I, kes omas 20 külmutusautot, pidi lepingu üle andma temaga seotud firmale, kes ei omanud ühtegi autot ja kelle tegevusalaks oli kindlustus. Maakohtul oli nimetatud selgusetut asjaolu võimalik selgitada kohtuistungil, kus osales kostja I seaduslik esindaja. Lisaks on maakohus 24.10.2013 toimunud kohtuistungil eelnevat kostja I seaduslikult esindajalt uurinud ning kostja I seaduslik esindaja selgitas, et ei olnud teist võimalust (tuleks mõista, et teist veokit ei olnud parasjagu), kuid vastav võimalus oli kostjal II. Samuti 10.06.2013 kostja I menetlusdokumendi p-s 3 on kostja I vastavat teemat käsitlenud, mis ühtib seadusliku esindaja selgitustega.

Ebaõige on maakohtu järeldus, et kuigi kostja I eitab kirjaliku lepingu olemasolu, sest väidab, et ei ole esitatud leping-tellimust kätte saanud, oli leping sõlmitud kirjalikult kaubaveo lepingtellimuse nr V900039 vormis. Maakohus on ebaõigesti ja puudulikult tuvastanud, et kostja I poolt kirjaliku leping-tellimuse kättesaamist ja lepingu sisuga kursisolekut tõendavad tunnistaja EG kohtuistungil antud ütlused, kostja I nõustumine kirjalikus lepingus esitatud kolmeteistkümne punktiga, EG ja AK e-kirjavahetus, milles räägitakse lepingu parandamisest ja kostja II poolt 25.05.2009 esitatud arve, milles kajastuvad lepingus märgitud kauba peale- ja mahalaadimise kohad. Kostja I leiab tuginedes TsÜS § 69 lg 1 esimesele lausele ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-123-07 p-s 14 toodud seisukohale, et maakohus on valesti jaotanud tõendamiskoormuse. Kostja I ei pea tõendama negatiivset asjaolu, et ta ei ole tahteavaldust kätte saanud. Samuti ei nähtu otsusest, millel põhineb maakohtu seisukoht, et kostja I kirjaliku lepingu-tellimuse kättesaamist ja lepingu sisuga kursisolekut tõendab ka kostja I nõustumine kirjalikus lepingus esitatud kaheteistkümnenda punktiga. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud kostja I on menetluse kestel esitatud väidet, et lepingu kaheteistkümnendast punktist johtuvalt ei saa pooltele tekkida lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi ning vastav punkt on tühine. Seega on kohus läinud vastuollu TsMS § 442 lg-ga 8. EG ja AK e-kirjavahetusest, milles räägitakse veo puhul isikute asendamisest, ei saa tuletada kirjaliku lepingu-tellimuse kättesaamist. Nimetatud e-kirjas ei räägi AK lepingu parandamisest, vaid lepingu poole asendamisest. Samuti ei saa tuletada kirjaliku lepingu-tellimuse kättesaamist kostja II poolt 25.05.2009 esitatud arvest, milles kajastuvad lepingus märgitud kauba peale- ja mahalaadimise kohad. Kauba peale-ja mahalaadimiskohad ja vedaja või ekspediitori ning hinna osas lepitakse reeglina kokku telefoni teel või vajadusel täpsustatakse üksikasjad e-posti teel. Vastavat on kinnitanud ka tunnistaja EG. Maakohus ei ole andnud hinnangut, miks ei oma arves viidatud transporditeenuse nr T/09/05566 tähtsust võrreldes hageja väidetava lepingu numbriga, mis on V90003911. Tellimuste numbrite erinevusest nähtub samuti, et tegelikkuses ei ole hageja ja kostja I sõlminud hageja poolt maakohtule esitatud lepingut. Tunnistaja ütlusi väidetavalt sõlmitud lepinguga võrreldes nähtub veelkordselt, et hageja ja kostja I vahel ei ole sõlmitud hageja poolt maakohtule esitatud lepingut, sest tegelikkuses tasus hageja veotasu kostjale II enne kauba mahalaadimist. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja I poolt 06.06.2012 maakohtule esitatud taotluse, milles kostja I palus maakohtul tõendite kogumise korras nõuda NV Goldstar SA-lt ja G Frozen Food NV-lt välja rahvusvahelise kaubaveo saatelehe originaaleksemplarid, millega kostja I soovis välja selgitada, kas dokumendid on ehtsad, kas kõnealustel saatelehtedel olevad vedaja allkirjad on tehtud sama isiku poolt või mitte. Samuti soovis kostja I tuvastada, kas NV Goldstar SA templijäljend saatelehel on löödud enne või pärast kuupäeva ja temperatuuri kirjete kirjutamist. Seega ei ole maakohus tuvastanud vaidluse lahendamiseks keskset tähendust omavaid asjaolusid ning olulises osas on täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1-4 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Kostja I rõhutab, et CMR saatelehtede originaaleksemplaride materjalide juurde arvamist on ülioluliseks pidanud kogu menetluse kestel nii maakohus, hageja kui ka kostja I. Samuti juhib kostja I tähelepanu, et maakohus ei ole kostja I poolt 21.05.2012 esitatud kolmanda isiku kaasamise taotlust seniajani kirjaliku määrusega lahendanud. Seega on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 216 lg-t 4 ja § 464 lg-t 3. Kostja I leiab, et hageja kahjuhüvitamise nõue veotasude osas on aegunud. Lepingu nr V900039 kohaselt pidi veos jõudma sihtkohta 25.05.2009, milliseks ajaks veosed sihtkohta ei jõudnud. CMR konventsiooni artiklile 32.1 ja sama artikli alapunktile b tuginedes leiab kostja I, et hageja veotasude nõude aegumistähtaja algus hakkas kulgema alates 24.06.2009, so 30 päeva pärast seda kui lepingu kohaselt oleks tulnud kaup üle anda. Seega oli hageja võimaliku veotasude

nõude viimaseks realiseerimise tähtpäevaks 24.06.2009. Hageja on esitanud hagiavalduse seoses makstud veotasu nõuetega alles 03.05.2011. Seega oli CMR konventsioonis sätestatud aegumistähtaeg hagiavalduse esitamise ajaks möödunud. Vastused apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja I kanda. Samuti palub hageja nõuda Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri kriminaalbüroolt dokumentaalsete tõenditena välja kostja I esindajate poolt kriminaalasja nr 09230109286 eeluurimise käigus antud ütlusi kajastavad protokollid. Kostja II märkis, et nõustub enamuse apellatsioonkaebuse väidetega ja et maakohus on teinud seadusele mittevastava otsuse. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ning on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 652 lg 5 kohaselt ei kogu, uuri ega hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses kordab kostja I juba vastuses hagile toodud seisukohti. Maakohus on kõigile neile vastuväidetele hinnangu andnud ja põhjendatult leidnud, et hagi kuulub kostja I suhtes rahuldamisele. Puudub vaidlus, et tegemist oli rahvusvahelise autokaubaveoga ja poolte lepingule kohaldub CMR konventsioon. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kostja vastutus hageja ees rajaneb nendevahelisele lepingule, milles kostja I esineb ekspediitorina. Sellist olukorda CMR täpsemalt ei reguleeri. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. Eeldatavalt kostja I pidi tegelema vedamise korraldamisega VÕS § 855 mõistes, mis vastab ekspedeerija tegevusele VÕS § 854 kohaselt. VÕS § 861 sätestab ekspedeerija vastutuse analoogselt vedajaga. Maakohus on otsuse põhjendava osa p-des 4, 5, 6 ja 7 hinnanud asjas kõiki esitatud tõendeid ja põhjendatult hagi rahuldanud. Maakohus on ka piisavalt põhjendanud, miks osa kostja I poolt esitatud tõenditest mõnda ei saa arvesse võtta. Maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses. Lisaks ülaltoodule on asja materjalide juurde lisatud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuurist väljanõutud materjalid, mis on lisatud tsiviilasja III köitesse. Nimetatud materjalide hulgas on ka kostja I juhatuse liikme RM 09.09.2010 tunnistajana ülekuulamise

protokoll (t.l. 41,III kd). RM ütlused ei kinnita kostja I poolt maakohtus avaldatud seisukohti, mille kohaselt kaupa tegelikult kostja I mootorsõiduk 867 ARN 255 GE ei vedanud. Et nimetatud mootorsõidukiga vedu teostati tõendavad ka TÜ Jewe poolt kostjale I 27.05.2009 esitatud pretensioon (t.l. 12-13, III kd) ja TÜ Jewe poolt 03.06.2009 kostjale I esitatud kahjunõue (t.l. 14-15, III kd). Apellatsioonkaebuses leidis kostja I, et hageja nõue veotasu nõu summas 377,08 eurot on aegunud. Maakohus jättis kostja I aegumise väitele hinnangu andmata, kuid nimetatud väitele saab anda hinnangu ringkonnakohus. Ringkonnakohus ei nõustu kostja I seisukohaga, mille kohaselt on nõue veotasu saamiseks aegunud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-54-14 märkinud: „CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg. Riigikohus on

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.