Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv
Tsiviilasi
XX hagi YY ja OO vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 023/2016/500 ja 023/2016/501
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.09.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Grete Lind Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Madis Sirkel Kostja (vastustaja) OO (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Lea Vainult
Istungi toimumise aeg
25.01.2018
Istungil osalenud isikud
Hageja XX esindaja vandeadvokaat Grete Lind; kostja YY ja tema esindaja Madis Sirkel ning kostja OO esindaja Lea Vainult
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 20.09.2017 otsus osas, millega sundtäitmine täiteasjas nr 023/2016/500 jäeti 48 000 eurot ületavas ulatuses ja sundtäitmine
1(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582 täiteasjas nr 023/2016/501 42 000 eurot ületavas ulatuses lubamatuks tunnistamata, ning teha uus otsus, millega tunnistada täiteasjades läbi viidavad sundtäitmised märgitud summasid ületavas ulatuses lubamatuks. Samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ning rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ning teha uus otsus, millega jätta nii maakohtu menetluses kantud kui apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hagis kostja YY vastu 16,1% ulatuses YY kanda ja 83,9% ulatuses hageja XX kanda ning hagis OO vastu 3% ulatuses OO kanda ning 97% ulatuses XX kanda. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
3.Lugeda Harju Maakohtu 20.09.2017 otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: 3.1 Rahuldada hagi kummagi kostja suhtes osaliselt. 3.2 Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 023/2016/500 lubamatuks 48 000 eurot ületavas ulatuses. 3.3 Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 023/2016/501 lubamatuks 42 000 eurot ületavas ulatuses. 3.4 Tühistada Harju Maakohtu 23.03.2016 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati Tallinna kohtutäitur Priit Petteri menetluses olevates täiteasjades nr 023/2016/500 ja 023/2016/501 menetlus kuni tsiviilasjas nr 216-4582 kohtulahendi jõustumiseni. 3.5 Jätta menetluskulud hagis kostja YY vastu 16,1% ulatuses YY kanda ja 83,9% ulatuses hageja XX kanda ning hagis OO vastu 3% ulatuses OO kanda ning 97% ulatuses XX kanda.
4.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja YY vastu 16,1% ulatuses YY kanda ja 83,9% ulatuses hageja XX kanda ning hagis OO vastu 3% ulatuses OO kanda ning 97% ulatuses XX kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 2(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582
1.XX (hageja) esitas 22.03.2016 Harju Maakohtule hagi YY (kostja I) ja OO (kostja II) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 023/2016/500 ja 023/2016/501.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad ja VV 14.07.2014 osaühingu osade müügilepingu ja aktsiate müügilepingu, mille alusel kostjad võõrandasid VV-le AKTSIASELTSI ALLANDO TRAILWAYS (AT) aktsiad. Müügilepingust tulenevate VV kohustuste tagamiseks sõlmisid hageja, kostjad ja VV 14.07.2014 hüpoteekide seadmise lepingu, mille alusel seati hagejale kuuluvale korteriomandile (registriosa nr xxxxxxxxxxx) hüpoteek kostja I kasuks summas 42 000 eurot ja samale järjekohale hüpoteek kostja II kasuks summas 48 000 eurot.
3.Hageja sai 14.03.2016 kohtutäitur Priit Petterilt täiteasjades nr 023/2016/500 (sissenõudja kostja II) ja 023/2016/501 (sissenõudja kostja I) täitmisteated. Täitmisteatest täiteasjas nr 023/2016/501 nähtuvalt on võlgnevus 45 277 eurot 64 senti, millele lisanduvad täitemenetluse alustamise tasu 19 eurot 16 senti ja kohtutäituri põhitasu 4754 eurot 15 senti, kokku 50 050 eurot 95 senti. Täitmisteatest täiteasjas nr 023/2016/500 nähtuvalt on võlgnevus 44 751 eurot 90 senti, millele lisanduvad täitemenetluse alustamise tasu 19 eurot 16 senti ja kohtutäituri põhitasu 4698 eurot 95 senti. Nõude sisuks on mõlemas täiteasjas sissenõude pööramine hagejale kuuluvale eelpool nimetatud korteriomandile, hüpoteekide realiseerimine ning vara sundmüügist saadavatest vahenditest laenuvõlgnevuse kustutamine.
4.Hageja hinnangul puuduvad kostjatel täitemenetluse aluseks olevad nõuded, kuna VV on kostjate nõuded tasaarvestanud oma nõuetega kostjate vastu. Hageja on seisukohal, et kostjad on VV-le üle andnud müügilepingule mittevastava asja, mistõttu on VV-l kostjate vastu kahjunõue. Osaühing Optima Privaat (Optima) pöördus AT vastu kohtusse ning kohtulahenditega mõisteti AT-lt välja 18 610 eurot 79 senti, sh menetluskulud (tsiviilasi nr 2-11-20568). Kohtuotsus, millega mõisteti välja põhinõue ja kohtumäärus, millega mõisteti välja menetluskulud, jõustusid pärast müügilepingu sõlmimist. Kostjad ei ole AT-lt väljamõistetud summasid vaidlustanud. VV sai pärast müügilepingu sõlmimist teada, et Optimale on kahju tekitatud tahtlikult.
5.Kostjad on rikkunud müügilepingut, sest on AT nimel võtnud kohustusi ja sõlminud tehingu, millest on tekkinud AT kohustusi ning nad ei ole VV sellest teavitanud. VV-l on õigus nõuda kostjatelt nõuete, sh kohustuste võtmisega soetud kahjude hüvitamist. Kostjad on rikkunud müügilepingut ka sellega, et aktsiaseltsi dokumentatsioon ei kajasta kõiki AT varasid ja kohustusi, sh Optimale tahtlikult tekitatud kahju. Hageja leiab, et kuivõrd kostja I tahtliku tegevuse tagajärjel suurenesid AT kohustused, millest VV müügilepingu sõlmimisel ei teavitatud, ja kostjad kinnitasid, et AT-l selliseid kohustusi ei ole, siis ei vasta aktsiad müügilepingu tingimustele.
6.Lisaks on VV pärast müügilepingu sõlmimist saanud teadlikuks, et kostja I korraldusel ja VV teadmata, on AT haagised ehk vara antud ilma tasu saamata üle kolmandale 3(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582 isikule, tekitades sellega aktsiaseltsile kahju 15 000 eurot. Kostjad on sellega rikkunud juhatuse liikme kohustusi, mille tulemusel on tekkinud aktsiaseltsile kahju. AT on loovutanud kahjunõude VV-le.
7.Lähtudes eeltoodust, on VV-l kostjate vastu kahju hüvitamise nõue kokku 83 682 eurot 60 senti. VV on tasaarvestanud kostjate aktsiate ostuhinna tasumise nõude enda kahju hüvitamise nõudega.
8.VV andis perioodil 18.01.2011 kuni 16.07.2014 kostjale I laenu suulise laenulepingu alusel 39 326 eurot 35 senti. VV tasaarvestas 31.12.2015 kostja I müügilepingust tulenevad nõuded 32 000 euro ulatuses VV laenu tagastamise nõudega. VV andis perioodil 11.06.2009 kuni 22.06.2010 kostjale II laenu 45 156 eurot 5 senti. VV ütles 17.02.2016 laenulepingu üles ja palus raha tagastada hiljemalt kahe kuu jooksul alates teatise saamisest. Nimetatud summa tasaarvestas VV kostjate ostuhinna nõudega.
9.Kokkuvõtvalt on vaidlus selles, et kas kostjad müüsid VV-le aktsiad, milles kokku lepiti. Hageja hinnangul ei vasta aktsiad lepingutingimustele, kuna kostjad on müügilepingus ebaõigesti kinnitanud, et AT-l puuduvad nõuded, millest nad ei ole VV teavitanud, ja et aktsiaseltsi dokumentatsioon kajastab kõiki kohustusi. Kuivõrd VV ei ole kostjatelt saanud müügilepingule vastavaid aktsiaid, on tal õigus keelduda ostuhinna tasumisest kuni kostjad on oma kohustuse täitnud. Seega on ka hagejal õigus keelduda oma kohustuste täitmisest.
10.Lisaks eeltoodule on täitemenetlus alusetu ka seetõttu, et täitemenetluste raames nõutakse hagejalt hüpoteegisummast suuremate summade tasumist. Kostja I vastuväited
11.Kostja I leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
12.Kostja I on seisukohal, et tema müügilepingut ega hoolsuskohutust rikkunud ei ole. VV-l puudub müügilepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mida aktsiate ostuhinna nõudega tasaarvestada.
13.Kostja I ei ole VV-lt laenu saanud. Ainuüksi asjaolu, et ülekanded on tehtud, ei tähenda, et VV on kostjale I laenu andnud. Raha laenuks andmise muudab mitteveenvaks ka asjaolu, et VV tuli väidetava laenunõudega välja alles siis, kui tema oma kohustus sissenõutavaks muutus.
14.Kostja I vaidleb vastu ka alusetu rikastumise nõudele, kuivõrd on ebaselge, milles seisnes hageja sooritus kostjale I ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Isegi kui VV-l oleks kostja I vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel, on nõue aegunud, kuivõrd ülekanded kostjale I on tehtud rohkem kui kolm aastat enne hagiavalduse esitamist.
4(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582
15.Kostja I ei nõustu hageja väitega, et kostjad on müügilepingut rikkunud. Hageja väide AT kohta müügilepingus VV-le kinnituste andmise kohta on tõene vaid kostja I osas. Müügilepingust selgub, et kostja II on VV-le kinnitused andnud vaid Allando Express OÜ, osaühingu Stranton CP ja osaühingu Allando Ekspeditsioon kohta. Seega on ebaõige hagiavalduses hageja esitatud väide, et kostja II on müügilepingus andnud VV-le aktsiaseltsi kohta kinnitusi.
16.Kostja I märgib, et VV on AT asutaja ning juhatuse liige alates aastast 1997. AT aktsiad kuulusid kuni VV-le võõrandamiseni VV-le ja kostjatele, kellest VV ja kostja I olid ühtlasi AT juhatuse liikmed. VV-l oli AT juhatuse liikmena kohustus olla kursis aktsiaseltsi igapäevase majandustegevusega ning selle raames toimuvaga. Kostja I on seisukohal, et VV oli enne müügilepingu sõlmimist teadlik nii Askersund Trading Osaühingu (Askersund) ja Optima nõuetest AT vastu kui ka AT vara vähenemisest seoses aktsiaseltsi haagiste eest raha saamata jäämisega. Kostja II vastuväited
17.Kostja II leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
18.Müügilepingu väidetavatest puudustest teavitati mittetähtaegselt, s.o umbes 1 aasta ja 3 kuud pärast tehingu sõlmimist. Müügilepingus on hageja kinnitanud, et ta on tutvunud aktsiaseltsi puudutava dokumentatsiooniga ja teab AT majanduslikku olukorda. Ka juhul, kui hagejal ei olnud enne müügilepingu sõlmimist aktsiaseltsi majanduslikust olukorrast terviklikku ülevaadet, pidi ta müügilepingu järgselt viivitamata ostueseme üle vaatamata ehk AT majandusliku olukorra kindlaks tegema. Hagejal ei olnud selleks mingit takistust, kuna ta on alates 1997. a-st AT juhatuse liige. Kuna Askersundi ja Optima nõuded oli tekkinud enne müügilepingu sõlmimist, siis oli hagejal aktsiaseltsi majandusliku olukorra väljaselgitamisel võimalus sellest ka teada saada. Kuivõrd kostjat II ei ole teavitatud väidetavatest müügilepingu eseme puudustest tähtaegselt, ei saa enam tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele ning nõuda selle alusel kahju hüvitamist.
19.Kahjunõude esitamine ei tõenda nõude olemasolu, kuivõrd alusetust nõudest ei teki pooltele õigusi ja kohustusi. Kostja II möönab, et võlasuhte tekkimise aluseks võib olla kahju õigusvastane tekitamine, ent nõudekirja saatmine ei tõenda kahju tekitamist. Hageja ei ole esitanud ka tõendeid, et AT on kahju Askersundile hüvitanud või kinnitanud kahju hüvitamist tulevikus. Kostja II leiab, et eelnimetatud Askersundi 22.01.2015 nõue on alusetu ja tõendamata ning kostjale II teadaolevalt ei ole vastavat nõuet seniajani kohtusse esitatud.
20.Optima nõudega seotud väidetega kostja II samuti ei nõustu. Optima nõuet tõendav Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2014 otsus on tehtud enne müügilepingu sõlmimist. Kostja II ei ole AT juhatuse liige olnud. Aktsionäril on reeglina oluliselt piiratum ligipääs teabele ja dokumentatsioonile. VV juhatuse liikmena pidi olema teadlik AT osas tehtud kohtuotsustest.
5(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582
21.Hagiavaldusest ei selgu, kuidas on kahju tekkimine seoses haagistega seotud kostjaga II.
22.Väär ja tõendamata on hageja väide, nagu oleks VV ja kostja II vahel sõlmitud laenuleping. Makse selgitus „ülekanne“ ei viita laenusuhtele. Samuti ei tõenda ainuüksi ülekannete tegemine hageja väidet laenulepingu sõlmimise kohta. Isegi kui vastavad ülekanded oleksid VV poolt kostjale II ilma õigusliku aluseta tehtud, siis oleks vastav alusetu rikastumise nõue kostja II vastu aegunud.
23.Kostja II ei ole alusetult rikastunud. VV poolt kostjale II teostatud ülekannete eesmärgiks oli aktsionäridele laenu kustutamine. Varasemalt oli AT andnud aktsionäridele laenu, mis oli tegelikult optimeeritud töötasu maksmine.
24.Hagiavalduses esitatud väited seoses täitmisteate nõuetele mittevastavusega antud vaidluse puhul asjassepuutumatud. Täitmisavalduses toodud nõue (44 751 eurot 90 senti) on väiksem hüpoteegisummast (48 000 eurot). Maakohtu otsus
25.Harju Maakohus jättis 20.09.2017 otsusega hagi rahuldamata ja tühistas Harju Maakohtu 23.03.2016 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täiteasjades nr 023/2016/500 ja 023/2016/501 menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-16-4582 kohtulahendi jõustumiseni. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt välja kostja I kasuks menetluskulud 3088 eurot 80 senti ning kostja II kasuks menetluskulud 3169 eurot 40 senti.
26.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostjatel on hageja vastu sundtäidetavaid nõudeid.
27.Seoses aktsiate müügilepinguga leidis maakohus esmalt, et põhjendamatud on hageja etteheited kostjatele selle kohta, et kostjad ei teavitanud VV AT bilansis kajastamata kohustustest. Kohus märkis, et hageja etteheide võiks olla põhjendatud juhul, kui VV-l puudunuks igasugune varasem puutumus AT-ga ning võimalus kontrollida aktsiaseltsi majanduslikku seisu. Kuid praegusel juhul on kohtumenetluses kinnitust leidnud, et VV oli AT finantsjuht, seega oli tal võimalus ja ka kohustus olla kursis aktsiaseltsi igapäevategevuse ja kohustustega. Kohus märkis ka seda, et 2013. a majandusaasta aruande, mille puudusi hageja kostjatele ette heidab, on koostanud ning kinnitanud VV ainuisikuliselt.
28.Kõigepealt kontrollis maakohus, kas aktsiad olid puudustega põhjusel, et AT-l oli tekkinud kahju hüvitamise kohustus summas 52 471 eurot 81 senti Askersundi ees. Seoses VV väitega, et ta on tasaarvestanud AT-l tekkinud kahju kostjatel tema vastu olevate nõuetega, osundas maakohus, et kahju hüvitamise esimeseks eelduseks on kahju tekkimine. Aktsiaseltsil oleks kahju tekkinud juhul, kui aktsiaselts oleks
6(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582 Askersundile tema poolt nõutava summa tasunud. Kuivõrd AT ei ole Askersundile tasunud 22.01.2015 nõudekirjas nõutud summat ning selle summaga seotud tasaarvestusi ei ole arvestatud tsiviilasja 2-16-5435 lõpetamisel, ei ole ka AT-l Askersundi nõudega seonduvalt ei nõudekirjas nõutud või väiksemas summas kahju tekkinud.
29.Järgmisena analüüsis maakohus Optima suhtes tehtud kohtulahendiga väidetavalt tekkinud kahjuga seonduvat. Maakohtu hinnangul ei ole pooltel vaidlust selles, et AT on jõustunud kohtuotsuse alusel tsiviilasjas 2-11-20568 tasunud Optimale 18 610 eurot 79 senti. Maakohus nõustus kostjatega selles, et kostjad ei ole müügilepingut rikkunud ega varjanud VV eest kohtuvaidlust tsiviilasjas 2-11-20568. Asjas kogutud tõendid, sh e-kirjavahetused tõendavad, et juba enne müügilepingu sõlmimist teadis VV juhatuse liikmena käimasolevast kohtuvaidlusest ja AT suhtes tehtud negatiivsest kohtulahendist. Kuigi menetluse kestel muutis hageja oma väited sellest, et ta ei teadnud vaid seda, et kahju tekitati tahtlikult, ei muuda see kohtu järeldust antud asjas.
30.Haagistega seotud kahju tekitamise asjaolusid hinnates leidis maakohus, et ei nõustus hagejaga selles, et VV sai haagiste kadumisest ja võimalikust AT vara vähenemisest teada alles pärast aktsiate müügilepingu sõlmimist. Asja materjalidest nähtub, et AT oli kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kannatanuks viidatud kolme haagise üleandmisega seonduvalt. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus edastati 07.02.2014 muuhulgas ka kannatanu esindajale ehk kostjale I, kes on selle edasi saatnud VV-le 10.02.2014, samuti edastas 14.02.2014 kostja I kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ka advokaadile, kelle õigusabiteenust AT erinevates kohtuvaidlustes kasutas. Seega pidi VV olema müügilepingut sõlmides teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väljatoodud asjaoludest. Kohus ei nõustu hageja seiskohaga ka selles, et rikkus kostja I juhatuse liikme hoolsuskohustust, kui võõrandas AT haagised ilma selleks nõukogult nõusolekut saamata. AT põhikirja punkti 5.2 teise lause järgi ei ole äriseadustiku (ÄS) § 317 lg-s 1 nimetatud tehingute tegemiseks nõukogu nõusolek vajalik. Seega ei saa kostjale I ette heita seda, et ta on võõrandanud haagised ilma AT nõukogu nõusolekuta, kuivõrd põhikirjast tulenevalt oli tal oli õigus teha tehingud haagistega teha ilma nõukogult selleks nõusolekut saamata. Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud enda väiteid selle kohta, et kostja I ei ole haagiste müügist saadud sularaha AT-le üle andnud. Hageja etteheited seoses haagiste üleandmisega AT-le kahju tekitamisega kostja II osas on arusaamatud, kuivõrd ei ole tuvastatud, et kostja II oleks vaidlusalusete haagiste üleandmisega kuidagi seotud.
31.Maakohus leidis, et hageja väited suulise laenulepingu osas ei ole kinnitust leidnud. Kohus nõustus kostjate seisukohaga selles, et pelgalt raha ülekandmine kommentaariga „ülekanne“ ei tõenda laenusuhte olemasolu VV ja kostjate vahel. Kohtule ei ole eluliselt usutav, et VV on aastate vältel andnud kostjatele laenu erinevate sendi täpsusega summade kaupa, küsimata ja saamata varasemaid laenusummasid tagasi. Kohut ei veennud laenusuhte olemasolus ka tunnistaja VV kohtuistungil tunnistajana antud üldsõnalised ütlused. Kohus märkis, et tunnistaja VV
7(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582 on hageja abikaasa ning tunnistaja kohustusi tagavad hageja korteriomandile kostjate kasuks seatud hüpoteegid. Seega on VV asja lahendamisest otseselt huvitatud isik. Kohus leidis ka seda, et ei ole eluliselt usutav see, et kui äripartnerite vahel on laenusuhe ning ärisuhte lõpetamisel seda ei reguleerita või ei tasaarvestata. Kohtu jaoks muudab hageja positsiooni laenu andmise kohta ebausutavaks ka see, et väidetava laenunõudega tuli VV välja alles siis, kui tema enda kohustus sissenõutavaks muutus. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, miks ei saanud VV väidetavaid laenulepingust tulenevaid kohustusi kostjate suhtes tasaarvestada müügilepingu sõlmimisel.
32.Alternatiivselt on hageja seisukohal, et juhul, kui laenulepingute olemasolu VV ja kostjate vahel tõendamist ei leia, on tegemist on VV poolt alusetult ülekantud summadega. Kostja I selgitas, et seoses majanduslangusega maksis äriühing 2009. aastast miinimumilähedast töötasu ning võimaluste piires püüdsid VV ja kostjad leida rahaliselt vähem kulukaid lahendusi ettevõttest tulu väljavõtmiseks. Kostja II selgitas rahasummade tasumist VV poolt muuhulgas ka aktsionäridele ebaseaduslikult antud laenu likvideerimisega. Kohtu hinnangul on kostjad oma väiteid piisavalt põhistanud. Kostjate nii vande all kui ka kohtumenetluses antud seletused kinnitavad, et maksude optimeerimise eesmärgil tehti tehing, millega äriühing ostis VV-le kuulunud kinnistu kõrgendatud hinnaga ning keerutati AT raha erinevate pooltega seotud ettevõtete vahel, et ebaseaduslikult antud laen aktsionäridele saaks kustutatud ning kõik rahalised vahendid, mida nn keerutati erinevate isikute vahel jõudsid tagasi aktsiaseltsi.
33.Eeltoodu alusel leidis maakohus, et VV-l ega hagejal ei ole õigust praegusel juhul keelduda oma kohustuse täitmisest kostjate ees. Kohus tuvastas, et kostjatel puuduvad kohustused VV ees, mida VV sai tema vastu olevate nõuetega tasaarvestada. Kostjad ei ole rikkunud müügilepingut ega juhatuse liikme kohustusi, kuivõrd müügilepingu esemeks olevad aktsiad ei olnud puudustega ning kostjad ei ole AT-le kahju tekitanud. Samuti ei ole kostjatel VV ees laenulepingust või alusetust rikastumisest tulenevaid kohustusi, mille täitmist VV saaks nõuda, seega puudub hagejal igasugune alus keelduda oma kohustuse täitmisest.
34.Kohus nõustus hagejaga selles, et hüpoteekide realiseerimisel ei ole võimalik hagejalt koos täitekuludega nõuda hüpoteegisummasid ületavate summade tasumist. Kohus juhtis hageja tähelepanu, et täiteasjas nr 023/2016/500 on kostja II poolt sissenõutava võlgnevuse suuruseks 44 751,90 eurot. Seega nõuab kostja II hagejalt väiksemat summat, kui on hüpoteegilepingus hüpoteegisummana määratletud. See, et sissenõutavale summale lisanduvad ka veel täiturikulud ei ole kuidagi seotud kostja II tegevusega või tema nõude suurusega. Kohus leidis, et sundtäitmise lubatavuse hindamine hüpoteegi realiseerimisele suunatud täiteasjades ei tingi siiski seda, et kohtul tuleks asja lahendamisel tunnustada sundtäitmise lubatavust üksnes hüpoteegisumma piires, lugedes ülejäänud (s.o hüpoteegisummat ületavas) osas sundtäitmise lubamatuks. Sundtäitmise lubatavuse hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab
8(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582 täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Nõude suurus ei ole iseenesest alati sõltuvuses hüpoteegisummast. Põhjendatuks ei saaks pidada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide esitamist ainuüksi sel alusel, et sissenõudja nõude arvestuslik suurus ületab hüpoteegisummat. Seega omandab hüpoteegisumma oma põhilise tähenduse täitemenetluse käigus kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamisel (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 174 lg 3 p 2). Apellatsioonkaebus
35.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
36.Hageja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 217 ja hinnanud ebaõigesti tõendeid. Praegusel juhul ei ole kostjad üheski menetlusdokumendis väitnud, et vastavalt aktsiate müügilepingule informeerisid nad VV müügilepingu sõlmimise ajal, et aktsiaseltsil on kohustusi Optima ja Askersundi ees või et aktsiaseltsi vara hulgas ei ole haagiseid ja nende eest ei ole raha üle antud. Müügilepingu sõlmimise hetkel AT dokumentatsioon ei kajastanud eelpoolnimetatud kohustusi ega vara puudujääki, mistõttu ei vastanud aktsiad müügilepingu tingimustele ja on puudusega. Kuivõrd nimetatud tehingud tegid kostjad, siis ei saanud VV tehingute asjaolusid teada ilma kostjatelt infot saamata. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kostjad ei vastuta puuduste eest, sest VV oli juhatuse liige, finantsjuht ja kinnitas 2013. a majandusaasta aruande.
37.Kostja I tegevuse tõttu AT-le tekitatud kahju osas on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja ebaõigesti kohaldanud aegumist. Kostja I ei ole vastu vaielnud sellele, et tema kui AT juhatuse liikme tahtliku tegevuse tulemusena tekitati Optimale kahju. Seoses aegumisega leiab hageja, et praegusel juhul tuleb eristada kostja I vastutust juhatuse liikmena aktsiaseltsi ees ja kostja I vastutust aktsiate müüjana VV ees. Müügilepingust lähtuvalt ei oma tähtsust kostja I vastutus juhatuse liikmena AT ees, vaid asjaolu, kas kostja I poolt VV-le üle antud aktsiad vastasid kokkuleppele. Kostja I kui aktsiate müüja ei informeerinud müügilepingu sõlmimisel, et AT-l on tsiviilasjast tulenev kohustus Optima ees. Lähtuvalt eeltoodust on kohus ebaõigesti kohaldanud aegumist.
38.Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt pidi VV olema teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väljatoodud asjaoludest. Asjaolu, et määrus saadeti kostjale I või AT lepingulisele esindajale, ei tõenda, et VV määrusest teadlikuks sai.
39.Maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid haagiste osas, on ebaõige. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu – et ta ei ole haagiste eest raha saanud. Samuti nähtub kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest, et aktsiaseltsil jäi raha
9(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582 saamata. Maakohus on ebaõigesti tuginenud kostja I ebaõigele kohtuistungil esitatud väitele, mida ei saa lugeda tõendiks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) mõttes.
40.Kohus on ebaõigesti tõendeid hinnanud ja lugenud, et aktsiad vastasid müügilepingu tingimustele, sest VV ei kontrollinud ise piisavalt juhatuse liikmena aktsiaseltsi vara hulka.
41.Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostjale II ei saa haagiste kadumise osas etteheiteid teha, sest tema ei olnud juhatuse liige. Kostja II müüs VV-le aktsiaid ja andis kinnituse, et AT varanimekiri on õige.
42.Hageja hinnangul ei ole kohus põhjendanud, miks ülekannete selgitus ei tõenda laenuandmist. Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Hageja märgib, et seaduses ei ole reguleeritud, millal kohustub võlausaldaja oma laenunõudeid maksma panema ja millise taktika ta valib. Kostjad ei ole kohtule esitanud ühtegi kirjalikku tõendit (nt konto väljatrükid, kirjavahetus vms), mis kinnitaks nende vande all antud ütlusi. Kuivõrd kohus on laenu andmise või alusetu rikastumise seadnud kahtluse alla tuginedes pelgalt kostjate ütlustele, siis oleks kohus pidanud põhjalikult selgitama, mispärast on kostjate vande all antud ütlused kaalukamad kui muud tõendid, sh VV ütlused.
43.Maakohus on ebaõigesti jätnud VÕS § 110 kohaldamata. Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et hagejalt ei saa nõuda hüpoteegist suuremaid summasid, kuid ei ole teinud otsust, millega jätab hüpoteeki ületavate summade nõudmise rahuldamata. Hageja leiab, et kohtuotsus on vastuoluline, ebaselge ja kohus on ebaõigesti kohaldanud asjaõigusseaduse (AÕS) § 346 lg-t 1. Maakohtu järeldused, et tähtsust ei oma sissenõudja arvestuslik suurus ning hüpoteegisumma omandab oma põhilise tähenduse täitemenetluse käigus kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamisel, on ebaselged ja ebaõiged. Kohtu viide TMS § 174 lg 3 p-le 2 on ebaõige, sest nimetatud säte reguleerib tulemi jaotamist võlausaldajate vahel, kuid antud juhul käib vaidlus võlausaldajate nõuete suuruse üle. Vastustajate seisukohad
44.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
45.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega sundtäitmine täiteasjas nr 023/2016/500 jäeti 48 000 eurot ületavas osas ja sundtäitmine täiteasjas nr 023/2016/501 42 000 eurot ületavas osas lubamatuks tunnistamata, ning ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada ning sundtäitmised täiteasjades märgitud summasid ületavas ulatuses lubamatuks tunnistada. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse ning rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ning jaotada uue otsusega menetluskulud teisiti. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse
10(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582 resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
46.Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et hageja kinnisasjale (korteriomandile) on kummagi kostja kasuks seatud hüpoteegid (koos kinnisasja igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele). Kostja I kasuks on seatud hüpoteek hüpoteegisummaga 42 000 eurot ning hüpoteegi realiseerimiseks on alustatud täiteasja nr 023/2016/501. Kostja II kasuks on seatud hüpoteek hüpoteegisummaga 48 000 eurot ja selle hüpoteegi realiseerimiseks on alustatud täiteasja nr 023/2016/500.
47.Kolleegium märgib, et hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. Sellise realiseerimise õigus saab tuleneda ka TMS § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud kokkuleppest (nn kohese sundtäitmise kokkulepe), mis annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses. AÕS § 346 lg 1 järgi on hüpoteegiga hüpoteegisumma ulatuses tagatud nõue, intressid (muu hulgas viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, samuti võla sissenõudmise kulutused, sealhulgas täitemenetluse kulud ja täituri tasud ning hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksed.
48.Täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks tähendab hüpoteegipidaja asjaõigusliku nõude realiseerimist, sõltumata sellest, kas koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi tagatud nõude isiklik võlgnik või mitte. Sellest tulenevalt ei saa hüpoteegi realiseerimisel pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt ka Riigikohtu 28.09.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). See kehtib mh täituritasu osas, mis AÕS § 346 lg 1 järgi kaetakse hüpoteegisumma ulatuses. Järelikult ei saa ka täituri tasunõuet rahuldada võlgniku muu vara kui üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel (vt ka Riigikohtu 29.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p-d 17 ja 47).
49.Vähemalt apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et täiteasjas nr 023/2016/501 täidetav nõue koos täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasuga on 50 050 eurot 95 senti. Täiteasjas nr 023/2016/500 on nõue koos täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasuga 49 470 eurot 1 sent (IV kd, tl 135 pöördel). Seega ületab sundtäidetav nõue täiteasjas nr 023/2016/501 hüpoteegisummat vähemalt 8050 euro 95 sendi võrra (50 050,95 – 42 000) ning täiteasjas nr 023/2016/500 vähemalt 1470 euro 1 sendi võrra (49 470,01 – 48 000).
50.Ka maakohus on vaidlustatud otsuses nõustunud, et hüpoteekide realiseerimisel ei ole võimalik hagejalt koos täitekuludega nõuda hüpoteegisummasid ületavate summade
11(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582 tasumist, ning viidanud ka asjakohasele kohtupraktikale. Seejärel on aga maakohus asunud (otsuse p-s 60) seisukohale, et sundtäitmise lubatavuse hindamine hüpoteegi realiseerimisele suunatud täiteasjades ei tingi seda, et kohtul tuleks asja lahendamisel tunnustada sundtäitmise lubatavust üksnes hüpoteegisumma piires, lugedes ülejäänud (s.o hüpoteegisummat ületavas) osas sundtäitmise lubamatuks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu selline seisukoht ebaõige ning AÕS § 346 lg 1 alusel tuleb sundtäitmised täiteasjades hüpoteegisummasid ületavas osas lubamatuks tunnistada.
51.Hageja väidete järgi on kostjad rikkunud VV-ga sõlmitud aktsiate müügilepingu p-dest 3.4.2 ja 3.6.1 tulenevat kinnitusi sellega, et VV-le pärast müügilepingu sõlmimist teatavaks saanud asjaoludel on AT-l on bilansiväliseid rahalisi kohustusi Askersundi ja Optima ees vastavalt 52 471 eurot 81 senti ning 18 610 eurot 79 senti. Hageja leiab, et nende müügilepingust tulenevate kohustuste rikkumisega on kostjad tekitanud VVle kahju, mille viimane on kostjate ostuhinna nõudega tasaarvestanud.
52.VÕS § 218 lg 1 esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Müüja vastutab selle eest, et müügiesemel oleksid kokkulepitud omadused VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Müüja müügieseme omaduste kohta antud kinnitused (eseme omaduste kohta antud lubadused) peavad VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi olema tõesed sõltumata müügiesemest. Läbirääkimistel asja omaduste kohta antud tõele mittevastav kinnitus muutub lepingu sõlmimisel lepingutingimustele mittevastavuseks VÕS § 217 lg 1 p 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu 05.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 14; 18.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-14, p 12). Kui kinnituse tõesus ei ole müüja jaoks ilmne, tuleks kinnituse andmisest hoiduda (vt ka Riigikohtu 28.03.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 15). VÕS § 218 lg 4 järgi ei vastuta müüja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma.
53.Maakohus on otsuses tuvastanud, et AT-l ei ole ega ole olnud Askersundi ees täitmata rahalisi kohustusi. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus selle järelduse tegemisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Apellatsioonkaebuses pole selles küsimuses asjaolude ebaõiget tuvastamist või tõendamise menetluse normide olulist rikkumist maakohtule ka ette heidetud. Seega on alusetu hageja väide, et kostjad pidanuks väidetud Askersundi nõudest VV müügilepingu sõlmimisel teavitama. Ringkonnakohus küll ei nõustu maakohtu otsuse p-s 34 esitatud käsitlusega, nagu võinuks AT-l kahju tekkida ainult juhul, kui AT oleks Askersundile 22.01.2015 (otsuses ekslikult märgitud 22.01.2017) nõudekirjas märgitud kahju hüvitanud. Kolleegiumi hinnangul ei sõltu kahju tekkimine sellest, kas kahju on tegelikult hüvitatud, ning vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsuse p-st 34 välja jätta. See ei muuda siiski maakohtu kõnealuseid lõppjäreldusi ebaõigeks.
12(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582
54.Kolleegium leiab, et Optima nõuet puudutavas osas on kostjad andnud müügilepingus ebaõige kinnituse, kuid maakohtu tuvastatud asjaoludel ei vastuta kostjad VÕS § 218 lg-st 4 tulenevalt müügieseme mittevastavuse eest, kuna kostja teadis või vähemalt pidi müügilepingu sõlmimisel teadma Optima nõudega seonduvatest asjaoludest. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb vastavalt muuta.
55.Pooled ei ole menetluses väitnud, et AT raamatupidamisdokumentatsioon Optima nõuet kajastas, samuti ei ole väidetud, et kostjad oleksid VV AT võimalikust kohustusest Optima ees enne müügilepingu sõlmimist teavitanud. Samas, ei ole vaidlust, et VV oli AT juhatuse liige juba alates 06.11.1997. Aktsiaseltsi juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 315 lg 1). Juhatuse liikme üldine hoolsusstandard tähendab seda, et ta peab tegutsema heas usus, informeeritult, kooskõlas seadusega ja juriidilise isiku huvides (vt ka Riigikohtu 02.12.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-15, p 13). Aktsiaseltsi juhatuse ülesandeks on mh seltsi raamatupidamise korraldamine (ÄS § 306 lg 4) ning majandusaasta aruande koostamine (ÄS § 331). Juhul kui VV täitis AT juhatuse liikme ülesandeid temalt eeldatava hoolsusega, mida tuleb kolleegiumi hinnangul praegusel juhul eeldada, pidi ta aktsiate ostmise ajaks teadlik olema 2011. a-l alanud kohtuvaidlusest tsiviilasjas nr 2-11-20568 ning sellega seonduvast Optima võimalikust nõudest AT vastu.
56.Maakohtu poolt otsuse p-des 37-41 käsitletud tõenditest järelduvalt VV aktsiate ostmisel ka tegelikult teadis Optima ja AT vahelisest kohtuvaidlusest ning sellest tulenevast võimalikust nõudest. Ringkonnakohus nõustub viidatud maakohtu põhjendustega, sh seisukohaga, et asjas ei ole oluline mitte VV teadmine kohtuvaidluse üksikasjadest, vaid teadmine AT võimalikust kahju hüvitamise kohustusest. Apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Ka ringkonnakohtu hinnangul puudub praeguses asjas alus eeldada, et kostja I AT juhatuse liikmena varjas pahatahtlikult teise juhatuse liikme VV eest aktsiaseltsi vastu esitatud kahjunõudega seonduvat. Menetlusosaliste endi selgitustest võib järeldada, et suhted VV ja kostjate (kui AT kaasaktsionäride vahel) halvenesid kõige varem 2013. a lõpus. Optima oli esitanud vaidlusaluse nõude AT vastu oluliselt varem.
57.Ringkonnakohtu hinnangul ei sõltu kostjate vastutus müügilepingu rikkumise eest sellest, kas AT tekitas Optimale kahju tahtlikult või mitte. Maakohus on püüdnud vastata hageja väidetele tahtlikust kahju tekitamisest otsuse p-s 42, kuid kohtu põhjenduskäik ei ole lõpuni jälgitav. Lisaks on sellekohased põhjendused vastuolus otsuses varasemalt esitatud põhjendatud seisukohaga, et oluline ei ole mitte VV teadmine kohtuvaidluse üksikasjadest, vaid teadmine AT võimalikust kahju hüvitamise kohustusest. Eelmärgitut arvestades tuleb p-s 42 esitatud põhjendused maakohtu otsusest välja jätta.
13(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582
58.Hagis on kostjatele ette heidetud aktsiate müügilepingu rikkumist mh sellega, et AT vara hulgast puudub kolm haagist (koguväärtuses 15 000 eurot) ja nende eest ei ole AT ka raha saanud. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et ebaõige on maakohtu otsuse p-s 47 märgitu, nagu ei saaks kostjale II haagiste kadumise osas etteheiteid teha, sest tema ei olnud AT juhatuse liige. Kolleegium leiab, et AT juhatusse mitte kuulumine ei vabasta kostjat II iseenesest veel vastutusest kokkulepitud omadustele mittevastavate aktsiate müümise eest. Ebaõige on ka maakohtu otsuse p-s 46 sisalduv järeldus, et kostja I on haagiste eest saadud raha üleandmist AT-le kinnitanud. Maakohus on seejuures tuginenud kostja I seletusele, mis ei ole TsMS §-st 229 lähtudes hagimenetluses tõend. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja I oleks AT-le kõnealuse kolme haagise eest raha üle andnud. Nimetatud põhjendused tuleb maakohtu otsuse p-dest 46 ja 47 välja jätta.
59.Kolleegium lisab samas, et esitatud tõenditest ei nähtu ka see, et kostja I oleks ise vaidlusaluse kolme haagise eest kolmandatelt isikutelt raha saanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus teinud kriminaalasja nr XXXXXXXXXXXX lõpetamise määrusest (I kd, tl-d 85–87) ebaõige järelduse, nagu oleks kolmas isik kostjale I haagiste eest sularahas tasutud. Määruse järgi on tuvastatud, et AT (kostja I isikus) ja kolmandate isikute vahel oli haagiste müümisel pikemajalisem koostöö ning vaidlusaluse kolme haagise eest kostjale I (sularahas) tasumise üle on "sõna-sõnavastu" olukord ning vaidlus tuli prokuröri hinnangul lahendada tsiviilkohtumenetluse korras. Ka on kostja I oma maakohtus esitatud väidete täpsustuseks ringkonnakohtu istungil märkinud, et vaidlusaluse kolme haagise eest ta raha saanud ei ole (VI kd, tl 136).
60.Muus osas ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt otsuse p-des 43–46 tõenditele antud hinnanguga ning tuvastatud asjaoludest tehtud järeldustega. Kolleegium lisab nendele siiski õigusliku põhjenduse, mille kohaselt ei vastuta kostjad ka vara (haagiste) puudujääki puudutavas osas VÕS § 218 lg-st 4 tulenevalt müügieseme mittevastavuse eest, kuna VV teadis või vähemalt pidi müügilepingu sõlmimisel teadma vaidlusaluse kolme haagise puudumisest ja sellega seonduvatest asjaoludest.
61.Kolleegium märgib, et hageja ei ole olnud väidetes järjekindel, kas ta seostab haagiste puudumist ainult müügieseme väidetavate puudustega (st kostjate müügilepingus antud ebaõigete kinnitustega) või ka kostja I poolt aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustuste rikkumisega, mis on tekitanud AT-le kahju (ja mille hüvitamise nõude on äriühing loovutanud VV-le, vt I kd, tl 49). Seetõttu märgib ringkonnakohus lisaks maakohtu seisukohtadele, et hageja ei ole tõendanud, et kostja I oleks AT-le kuulunud haagiste kolmanda isiku otsesesse valdusse andmisel rikkunud juhatuse liikme kohustusi, sh üldist hoolsuskohustust, samuti ei ole tõendatud põhjusliku seos (VÕS § 127 lg 4) kostja I käitumise ja AT-l tekkinud kahju vahel. Seega ei saa lugeda AT väidetavat nõuet kostja I vastu (ning mis on looviutatud VV-le) tõendatuks.
14(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582
62.VV poolt kostjale II ajavahemikul 11.06.2009-22.06.2010 üle kantud raha (kogusummas 45 156 eurot 5 senti) tagastamise kohustuse (puudumise) osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 lähtudes neid ei korda. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud hageja etteheide, et maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja -objektiivselt. Kolleegium leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning tehtud järeldusi TsMS § 436 ja 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Maakohus on küll mh viidanud ka sellistele vastuoludele hageja väidetes, millele kostjad ei ole eelmenetluses tuginenud, kuid tõendite hindamisel on see kolleegiumi hinnangul lubatav ning menetlusosalise väidete elulisele usutavusele tuginemine on iseenesest vajalik olukorras, kus poolte poolt samade asjaolude kohta esitatud tõendid on oma sisult üksteisele vasturääkivad. Kolleegium märgib, et isegi kui lugeda VV kohtule antud ütlusi usaldusväärseteks, oleks nad teiste tõendite valguses ikkagi ebapiisavad laenusuhte olemasolu tõendamiseks.
63.Taganemata ülalmärgitust, lisab kolleegium, et isegi kui VV-l oleks kostja II vastu ajavahemikul 11.06.2009-22.06.2010 üle kantud raha osas alusetu rikastumise nõue, ei saanuks VV seda aktsiate müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustusega VÕS § 200 lg 2 piirangu tõttu tasaarvestuseks kasutada. Hüpoteetiliselt tekkinuks nõuete tasaarvestamise õigus kõige varem aktsiate müügilepingu sõlmimisel 14.07.2014. Selleks hetkeks olnuks VV nõue kostjale II ajavahemikul 11.06.200922.06.2010 väidetavalt alusetult üle kantud summade tagamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 151 lg-s 1 sätestatud tähtaega arvestades aegunud.
64.VV poolt kostjale I ajavahemikul 18.01.2011-16.07.2014 kostjale I üle kantud raha (kogusummas 39 326 eurot 35 senti) tagastamise kohustuse (puudumise) osas nõustub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi tuleb samas osaliselt muuta, sh täiendada.
65.Maakohus on otsuses (p-s 56) järeldanud ka kostja I osas, et kõik AT-st välja viidud rahalised vahendid jõudsid tagasi AT-sse. Kostja I ei ole samas väitnud vande all antud seletuses ega muudes kohtule antud selgitustes, et VV poolt temale üle kantud summad pidanuks tagasi jõudma või on tagasi jõudnud AT-sse. Kostja I väidete järgi toimus sellisel viisil varjatud töötasu maksmine (IV kd, tl 35). Seega ei saanud maakohus rajada TsMS § 5 lg-st 1 lähtudes otsust väidetele, mida kostja I ise ei ole esitanud.
66.Samas saab ringkonnakohtu hinnangul lugeda tõendatuks kostja I väited, mille kohaselt oli VV poolt kostjale I ajavahemikul 18.01.2011-16.07.2014 üle kantu AT-st saada oleva töötasu varjatud maksmine. Seda kinnitab kostja I vande alla antud seletus (IV kd, tl 35). VV ütluse põhjal oli seevastu tegemist tähtajatu laenuna üle kantud summadega (IV kd, tl 33). Muid tõendeid poolte väidete kohta esitatud ei ole. Samas muudab kostja I seletuse usutavamaks hageja enda poolt välja toodud asjaolu,
15(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582 et alates 2009. a-st kostjate AT-st saadav töötasu vähenes ca 3-4 korda, sest äriühingu majandusnäitajad halvenesid (vt nt hageja 24.11.2016 seisukoht, p 3; II kd, tl 148). Lisaks on ka ringkonnakohtu hinnangul eluliselt ebausutav, et kui juhul VV-l oli kostja I vastu vaidlusaluste maksete osas (laenulepingutest, alusetust rikastumisest vm õiguslikul alusel) nõudeid, siis ei arvestatud neid aktsiate müügilepingu sõlmimisel (sh ei tehtud tasaarvestust ostuhinna tasumise nõudega), samas kui kostja II osas tehti müügilepingu p-des 5.7-5.9 tasaarvestusi VV nõuetega (I kd, tl 38).
67.Eelmärgitud osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, kuid nõustub samas järeldusega, et VV-l puudub õigus ajavahemikul 18.01.2011-16.07.2014 kostjale I üle kantud raha tagasi nõuda.
68.Hageja hinnangul muudab kostjate vande all antud seletused ebausutavaks muu hulgas see, et seletused on omavahel vastuolus. Kolleegium nõustub, et kostjate vande all antud seletused (IV kd, tl-d 35 ja 37) ei ole kõikides punktides kokkulangevad ning maakohtu järeldus seletuste kokkulangevusest (p-s 56) on osaliselt ebaõige. Samas on ka kostjate vastuväited (menetluslik positsioon) olnud VV poolt saadud summade (st soorituse) õigusliku aluse osas erinevad. Lisaks ei ole VV poolt kostjale I ja kostjale II ülekannete tegemise ajavahemikud kattuvad. Seega ei ole põhjendatud hageja eeldus, et kostjate seletused peaksid omavahel täiel määral kokku langema. Tuleb ka lisada, et mõlemad kostjad on vande all kinnitanud laenusuhte puudumist VV-ga.
69.Muude apellatsioonkaebuse tõendite hindamist puudutavate etteheidete osas märgib kolleegium, et ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaolude põhjal maakohtust erinevaid õiguslikke järeldusi. Hageja mittenõustumine maakohtu tõenditest tehtud järeldustega ei anna veel alust pidada neid järeldusi ebaõigeteks. Menetluskulude jaotus
70.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt ning peab põhjendatuks jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kolleegium märgib, et hageja nõudeid sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 023/2016/501 ja nr 023/2016/500 on praegusel juhul lahendatud küll samas tsiviilasjas, kuid sisult on hageja õiguslikud suhted kostjaga I ja kostjaga II teineteisest eraldisesisvad ning TsMS § 207 lg-s 2 ja § 438 lg 1 teises lauses sätestatut arvestades TsMS § 165 seega asjas ei kohaldu.
71.Kostja I avalduse põhjal alustatud täiteasjas nr 023/2016/501 oli hagi kohaselt sundtäidetava nõude suuruseks 50 050 eurot 95 senti. Arvestades, et käesoleva
16(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-4582 otsusega tunnistatakse sundtäitmine selles täiteasjas lubamatuks 42 000 eurot ületavas ulatuses, rahuldab kohus hagi ligikaudu 16,1% ulatuses. Kostja II avalduse alusel alustatud täiteasjas nr 023/2016/500 oli hagi kohaselt sundtäidetava nõude suurus 49 470 eurot 1 sent ning sundtäitmine tunnistatakse asjas lubamatuks 48 000 eurot ületavas ulatuses. Seega rahuldab ringkonnakohus hagi ligikaudu 3% ulatuses. Eelmärgitut arvestades peab kolleegium põhjendatuks jätta TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes nii maakohtu menetluses kantud kui apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hagis kostja I vastu 16,1% ulatuses kostja I kanda ja 83,9% ulatuses hageja kanda ning hagis kostja II vastu 3% ulatuses kostja II kanda ning 97% ulatuses hageja kanda.
72.Kuivõrd maakohus ei ole enda poolt määratud menetluskulude jaotusest lähtuvalt hinnanud hageja lepingulise esindaja kulu vajalikkust ja põhjendatust (TsMS § 175 lg 1 alusel), juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse pdes 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.