Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium
Kohtunikud
Mare Merimaa, Gaida Kivinurm, Margo Klaar
Määruse tegemise aeg ja koht
30.06.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-3413
Tsiviilasi
OÜ Moonrider ja E Si avaldused K Ni pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.01.2014 määrus pankrotimenetluse lõpetamises raugemise tõttu, pankrotihalduri tasu kindlaksmääramises ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmises
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K Ni määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlausaldaja OÜ Moonrider (registrikood 10727111, asukoht Toompuiestee 37, Tallinn) Võlausaldaja E S (IK xxxxxxxxxxx, registrijärgne aadress xxxxxxxxxxxxx) Võlgnik K N (pankrotis, IK xxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxx) Pankrotihaldur vandeadvokaat Urmas Ustav
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Asjaolud ja menetluse käik Osaühing Moonrider esitas 27.01.2011 ja E S esitas 01.08.2011 avalduse K Ni pankroti väljakuulutamiseks. Harju Maakohus kuulutas 01.11.2011 määrusega välja K Ni pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Urmas Ustavi. Võlausaldajate esimene üldkoosolek toimus 18.11.2011. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 29.03.2012. Pankrotihaldur esitas kohtule taotluse lõpetada K Ni (pankrotis) pankrotimenetlus raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist, kuna pankrotivarast ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks ning palus määrata pankrotihalduri tasuks 9600 eurot, millele lisandub käibemaks 1920 eurot, millest 397 eurot palus hüvitada riigi vahenditest, ja 11 123 euro osas palus anda võlgnikule menetlusabi ning see võlgnikult välja mõista. 01.11.2011 määrusega mõisteti K Nilt (pankrotis) Urmas Ustavi kasuks välja ajutise halduri tasu 2640 eurot ja kulutuste hüvitis 17,28 eurot. 19.12.2011 määrusega kohustati Riigi Tugiteenuste Keskust kandma võlausaldajate poolt kohtu deposiiti kantud raha võlgniku arvele 7500 eurot pankrotimenetluse kulude katteks, mis sisaldas endas ka ajutise halduri tasu. Pankrotivara puudumise tõttu oli see ainus menetluse finantseerimise allikas. Muid väljamakseid ei ole tehtud, pandiese puudub. Müümata ja teistelt isikutelt saada olev vara puudub. Pankrotimenetluse jooksul selgitas haldur välja pankrotimenetlusega seonduvaid küsimusi, korraldas ja viis läbi võlausaldajate ning pankrotitoimkonna üldkoosolekuid, tutvus nõuete kaitsmiseks esitatud nõudeavaldustega, vormistas pankrotimenetluse toimingutega seotud dokumente, koostas ja esitas kohtule aruande, koostas halduri toimiku, suhtles võlausaldajatega ja võlgnikuga, esitas 3 hagi, tsiviilasjade raames koostas haldur arvukalt menetlusdokumente, osales kohtuistungitel ja suhtles võlausaldajate ning võlgnikuga. K Ni (pankrotis) pankrotimenetluses on tunnustatud nõudeid kokku 3 643 595,42 eurot.Tunnustatud nõuete osas ei ole väljamakseid tehtud, kuna puuduvad vahendid. Halduri kuluks oli menetluses töötasu 442 tunni ja 6 minuti eest (1 h 96 eurot). Hetkel ainsad teadaolevad kohtukulud on tsiviilasjas nr 2-13-1855 võlgnikult välja mõistetud 2552 eurot ja viivis VÕS § 113 ettenähtud ulatuses. Haldur esitas võlgniku suhtes kuriteokaebuse, mille materjalid lisati 10.01.2012 alustatud kriminaalmenetlusele nr 12730000014. Uut kriminaalmenetlust halduri kuriteokaebuse alusel ei alustatud. Haldur ei ole kriminaalmenetluses kannatanu ega tunnistaja ning ei esinda K Ni (pankrotis), mistõttu kriminaalmenetluse olemasolu ei peaks takistama halduri vabastamist K Ni (pankrotis) pankrotimenetluse lõppemisel raugemise tõttu. Kogutud andmete põhjal leidis pankrotihaldur, et võlgniku maksejõuetuse võis põhjustada teadmata eesmärgil üle oma reaalsete majanduslike võimete ja võimaluste ulatuvate laenude võtmine. Võlgniku suulise selgituse kohaselt võis maksejõuetuse põhjustada tema kontrolli all olevate või olnud äriühingute rahaliste kohustuste täitmise ülevõtmine füüsilise isikuna. 18.11.2011 esitas K N pankrotimenetluses täitmata jäävatest kohustustest vabastamise avalduse. Haldur palus 05.12. ja 10.12.2013 pankrotitoimkonnal esitada oma seisukoht raugemistaotluse esitamise, võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise ning
usaldusisiku määramise kohta. Toimkonna liikmed oma seisukohti haldurile ei edastanud, vaatamata halduri korduvatele palvetele. Seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks esitas haldur võlgnikule korduvaid päringuid tema vara päritolu ja kohustuste kohta. Ajutise halduri nimetamisest peale ei ole võlgnik vaatamata korduvatele päringutele esitanud tähtaegselt, nõuetekohaselt ja palutud detailsusastmega andmeid haldurile oma vara ja kohustuste kohta - ülevaadet kõigi võlgniku arvelduskontode, ka välisriikide krediidiasutustes avatute kohta, arvelduskonto numbri, panga nimetuse ja kontaktandmete kohta, detailset loetelu võlgnikule kuuluva kinnis- ja vallasvara kohta koos omandiõigust tõendavate dokumentidega, detailset ülevaadet nõudeõiguste ja võlgnikule kuuluvate väärtpaberite kohta. 28.11.2011 kinnitas võlgnik kohtus vandega, et LFS Multi Family Office S.A. on talle kuuluv ja likvideerimisel olev äriühing ja likvideerimise jaotised ei ole selgunud. Samas Yann Badeni (Baden) selgituste kohaselt ei ole LFS Multi Family Office S.A. kunagi olnud likvideerimisel, vaid äriühingu suhtes algatati 2009.a pankrotimenetlus, mis lõpetati vara puudumise tõttu. Seega kinnitas võlgnik kohtus vandega andmeid oma vara kohta, mis ei vastanud tegelikkusele. Haldur leidis, et K Ni (pankrotis) suhtes tuleb jätta algatamata kohustustest vabastamise menetlus. Esimese astme kohtu määrus 16.01.2014 määrusega lõpetas Harju Maakohus pankrotimenetluse raugemise tõttu ja märkis võlausaldajate tunnustatud nõuete eest saamata jäänud summad. Kohus vabastas pankrotihalduri kohustustest ja määras halduri tasu suuruseks 9600 eurot, millele lisandub käibemaks 1920 eurot, kokku 11 520 eurot ning jättis pankrotimenetluse kulud võlgniku kanda ja määras K Nile (pankrotis) pankrotihalduri tasu hüvitamiseks menetlusabi, mida ei mõisteta riigituludesse välja, 397 eurot. Kohus jättis algatamata K Ni kohustustest vabastamise menetluse. Kohus leidis, et võlgnikul puudub vara, mille arvel rahuldada võlausaldajate nõudeid, PankrS § 1 lg 2 tähenduses on võlgnik maksejõuetu ja kuna võlgnikul puudub ka massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks vara, tuleb menetlus lõpetada raugemise tõttu PankrS § 157 p 2 alusel. K Ni (pankrotis) maksejõuetuse põhjuseks tuleb lugeda muu asjaolu PankrS § 162 lg 3 tähenduses. Asja menetlemise käigus ei ole tuvastamist leidnud raske juhtimisviga või kuritegu. PankrS § 65 kohaselt halduril on õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest. PankrS § 150 lg 4 järgi pankrotimenetluse raugemise korral otsustab kohus pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt. PankrS § 65 lg 11 kohaselt kui kohus on kuulutanud pankroti välja PankrS § 171 lg 11 alusel ja võlgnikul ei ole piisavalt vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus halduri tasu PankrS § 23 lg 1-3 alusel. Halduri tasu ja kulutuste hüvitamiseks võib kohus määrata menetlusabi andmise. Menetlusabi taotluse võib esitada haldur. Kuigi pankrotihaldur on pankrotimenetluse käigus pärast pankroti väljakuulutamist teinud tööd 442 h ja 6 minutit, palus ta määrata halduri tasu 100 töötunni eest. Pankrotimenetluse jooksul on haldur ette valmistanud ja läbi viinud võlausaldajate üldkoosolekuid, koostanud protokollid, kontrollinud nõudeid, suhelnud võlgnikuga ja võlausaldajatega, külastanud pangakontoreid, koostanud raugemise aruande. Haldur palus määrata halduri tasuks 9600 eurot, millele lisandub käibemaks 1920 eurot, kokku 11 520 eurot. Halduri tasu 397 eurot palus pankrotihaldur hüvitada riigi vahenditest, ülejäänud summa võlgnikult välja mõista.
Kuivõrd võlgnikul ei ole vara pankrotimenetluse kulude katmiseks ja K Ni (pankrotis) pankrot on välja kuulutatud PankrS § 171 lõike 11 alusel, siis määrab kohus võlgnikule PankrS § 65 lg 11 ja TsMS § 183 lg 2 alusel halduri tasu hüvitamiseks menetlusabi, mida ei mõisteta riigituludesse välja, 397 eurot. Kohus leidis, et menetlusabi, mille kohus määrab võlgnikule PankrS § 65 lg 11 ja TsMS § 183 lg 2 alusel halduri tasu hüvitamiseks, peab sisaldab kõiki makse. Kohus kohaldas PankrS § 65 lg 11 ja TsMS § 183 lg 2 tõlgendamisel analoogiat PankrS §-s 651 sätestatud halduri tasu piirmääradega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13 asunud seisukohale, et pankrotiseadusega on määratud halduri tasu piirmäärad, piirmääras halduri tasu sisaldab ka makse ning regulatsiooni eesmärk on kaitsta võlausaldajaid, s.t isikuid, kellele tehtavad väljamaksed sõltuvad pankrotivara suurusest. K N (pankrotis) esitas 18.11.2011 Harju Maakohtule avalduse pankrotimenetluses täitmata jäävatest kohustustest vabastamiseks. 19.12.2013 kohtule esitatud lõpparuandes märkis haldur, et ajutise halduri nimetamisest peale ei ole võlgnik vaatamata halduri korduvatele päringutele esitanud tähtaegselt, nõuetekohaselt ja palutud detailsusastmega andmeid haldurile oma vara ja kohustuste kohta. Samuti leiab haldur, et võlgnik kinnitas kohtus vandega andmeid oma vara kohta, mis ei vastanud tegelikkusele. Haldur on seisukohal, et K Ni (pankrotis) suhtes tuleb jätta kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. Eeltoodust tulenevalt kohus leidis, et kuna võlgnik ei ole vaatamata halduri korduvatele päringutele esitanud tähtaegselt, nõuetekohaselt ja palutud detailsusastmega andmeid haldurile oma vara ja kohustuste kohta ning veelgi enam, on andnud andmeid, mis ei vastanud tegelikkusele, tuleb võlgniku avaldus tema kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks jätta rahuldamata ning võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata kooskõlas PankrS § 171 lg 2 punktis 5 sätestatuga. Määruskaebus K N palub Harju Maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus määras kindlaks halduri töötasu, määras võlgnikule menetlusabi ning jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Kaebaja leiab, et kohus rikkus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise otsustamisel oluliselt ärakuulamise põhimõtet ega järginud uurimisprintsiipi. Maakohus tugines üksnes pankrotihalduri paljasõnalistele hinnangutele, jättes võlgniku ilma võimalusest esitada omapoolseid seisukohti või vastuväiteid. Riigikohus on toonitanud, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei tohi jääda välja selgitamata. PankrS § 171 lg 2 kohaselt on kohtul kaalutlusõigus, selle teostamiseks peab kohus välja selgitamata, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused. Määruses puudub mistahes viide selle kohta, millisel viisil on kohus tegelikult kontrollinud, kas esinevad kohustusest vabastamise menetluse algatamata jätmise eeldused. Kohus ei ole välja toonud, milles seisneb võlgniku raske hooletus või tahtlus. Riigikohus on leidnud, et süülise käitumisega ei saa olla näiteks tegemist juhul, kui puudused esitatud andmetes on tingitud sellest, et võlgnik on kaotanud ülevaate oma majandusliku olukorra üle ning osaleb menetluses asjatundjate abi kasutamata. Samuti ei ole põhjendatud menetluse alustamata jätmine üksnes põhjusel, et võlgnik on jätnud esitamata andmed oma tegevuse kohta, mille eest ta lisasissetulekut ei saa või seetõttu, et võlgnik ei ole esitanud andmeid oma õiguste ja kohustuste kohta, mis moodustavad varas vaid tähtsustu osa.
Haldur on oma taotluses üldsõnaliselt väitnud, et võlgnik on oma kohustusi rikkunud. Kaebaja kinnitab, et on kõigile halduri päringutele nõuetekohaselt vastanud ja esitanud kõik talle teadaolevad materjalid oma parimate võimaluste juures. Puudub igasugune mõistlik põhjendus võlgnikule ette heita asjaolu, et võlgnikul kui pankrotis isikul puudub detailne nimekiri talle kuuluvate vallasasjade kohta, mis asuvad Prantsusmaal või Luxembourgis. Pankrotihalduril kui pankrotivara valitsejal on kõik võimalused, õigused ja pädevus võlgniku vallasvara ülevõtmiseks ning revideerimiseks. Pankrotivõlgnik ei saa olla vastutav teabeandmiskohustuse rikkumises, kui tal füüsiliselt puuduvad pankrotihalduri poolt nõutud lepingud jms. Võlgnik esitas haldurile võlgnikule kuuluva ja välisriigis asuva vallasvara nimekirja koos vara piltidega. Kuna tegemist on osaliselt vanade esemetega, on võlgnikul võimatu kindlaks teha nende tootjat, väljalaskeaastat või nende seisukorda. Seega on põhjendamatu käsitleda võlgniku tegevust süüliselt kohustuste rikkumisena. Võlgnik ei ole ka andnud valevannet. Õigusteadmisi mitteomava võlgniku teadmatus erinevates riikides kasutatavate terminite kohta ei ole võimalik käsitleda valevandena või süülise kohutuste rikkumisena. Võlgnik leiab, et põhjendamatu on määrata halduri tasuks 11 520 eurot. Vahendid pankrotimenetluse kulude katteks olid olemas, seetõttu on väär maakohtu märge nagu oleks pankrot välja kuulutatud PankrS § 171 lg 11 alusel. OÜ Moonrider andis tagatise pankrotimenetluse kulude katteks 5000 eurot. Pankroti väljakuulutamisel nö üldistel alustel ei näe seadus ette menetlusabi andmist pankrotihalduri tasu ja kulutuste hüvitamiseks. Seni, kuni ei ole tõendatud võlausaldajate võime kanda menetluskulusid, puudub õiguslik alus menetlusabi taotluse rahuldamiseks halduri kulude katteks. Halduri tasu määramisel ei kuulanud kohus PankrS § 65 lg-s 1 märgitud seisukoha saamiseks ära võlgnikku. Praegusel juhul puuduvad laekumised pankrotivarasse, seda asjaolu pidi kohus arvestama pankrotihalduri tasu määramisel. Pankrotihalduri seisukoht Haldur palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Sama põhimõte kehtib ka määruskaebuse läbivaatamisel. Maakohtu määrust on vaidlustatud menetluskulu kindlaksmääramise ja kohustusest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise osas. Seega kolleegium ei kontrolli määrust ülejäänud osas, tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 651 lg-st 1. Kolleegium on seisukohal, et määruse tühistamiseks pankrotihaldur Urmas Ustavile tasu määramises ja võlgnikule menetlusabi andmises 397 euro osas, mida ei nõuta võlgnikult riigituludesse, puudub seaduslik alus. PankrS § 150 lg 4 kohaselt pankrotimenetluse raugemise korral otsustab kohus pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt, mida ongi maakohus teinud. Maakohus on määrust põhjendatud TsMS § 465 lg 2 p 8 nõuete kohaselt. Kolleegium ei tuvastanud menetlusõigusnormide rikkumist ega materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist. Seega puudub alus määruskaebuse rahuldamiseks pankrotihalduri tasu
osas ja võlgnikule menetlusabi andmise osas. Seda enam, et võlgnikult ei ole välja mõistetud 397 eurot, millise summa osas saab võlgnik riigipoolset menetlusabi. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et maakohtu määrus, millega on jäetud algatamata K Ni (pankrotis) kohustustest vabastamise menetlus, on ebapiisavalt põhjendatud. Tulenevalt PankrS §-st 2 on pankrotimenetluse eesmärgiks eelkõige pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel käesolevas seaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu. Füüsilisest isikust võlgnikule antakse pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest käesolevas seaduses ettenähtud korras. PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kohustustest vabastamiseks esitab võlgnik kohtule PankrS § 170 järgi avalduse, milles kinnitab, et kohustub täitma PankrS §-a 173 nimetatud kohustusi. Maakohus on pankrotivõlgniku avalduse rahuldamata jätmisel tuginenud PankS § 171 lg 2 ple 5, mille kohaselt kohus võib jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste kohta, samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma käesolevas seaduses sätestatud kohustusi. PankrS § 171 lg 2 p 5 kohaldamine eeldab võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Eelnevast tulenevalt on PankrS § 171 lg 2 p-s 5 sätestatud eelduseks võlgniku pahatahtlik käitumine. Kohustustest vabastamise võimalus peaks andma võlgnikule võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (PankrS § 173 lg 1). Samuti ei tohi võlgnik varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Riigikohus on 14. novembri 2011. a määruse nr 3-2-1-121-11, p-s 12 asunud seisukohale, et kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta Maakohus on määruses märkinud, et võlgnik ei ole vaatamata halduri korduvatele päringutele esitanud tähtaegselt, nõuetekohaselt ja palutud detailsusastmega andmeid oma vara ja kohustuste kohta ning on andnud andmeid, mis ei vasta tegelikkusele. Samas ei ole määruses välja toodud, millised ebaõigeid andmeid võlgnik esitas ning millise vara kohta jättis andmed esitamata. Toimiku materjalidest ilmneb, et võlgnik on haldurile esitanud andmeid vara ja kohustuste kohta ning ka põhjendanud, miks ta ei suuda kõiki nõutud dokumente esitada ( 2 kd lk. 117- 127, 141- 157, 159-178). Toimiku materjalidest ilmneb, et pankrotivõlgniku ja halduri vaheline koostöö ei laabunud, kuid see ei ole võlgniku taotluse rahuldamata jätmise aluseks.
Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga, et pankrotihalduril on pädevus välja selgitada pankrotivõlgniku varad ja kohustused, kuid see ei võta pankrotivõlgnikult kohustust toimida PankrS § 85 lg-s 1 sätestatu kohaselt, s.o võlgnik peab kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale andma teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Kolleegium juhib tähelepanu, et PankrS §-s 175 on sätestatud võlgniku kohustustest vabastamise otsustamine, mis toimub PankrS § 175 lg 1 järgi pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Kohtul on õigus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 173 sätestab võlgniku kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning andma õiget teavet oma elu- ja tegevuskoha, varade, tulude kohta. Seega eeldatakse võlgnikult ka edaspidi heas usus käitumist. PankrS § 171 lg 2 alustel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest keeldumiseks puuduvad kolleegiumi arvates maakohtu määruses piisavad põhjendused. Arvestades eeltoodut, asub kolleegium seisukohale, et määruskaebus kuulub rahuldamisele maakohtu määruse punkti 8 tühistamise osas ning tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamiseks.
Gaida Kivinurm
Margo Klaar
Mare Merimaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.