Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

lahendamiseks Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajale.

kui Osaühingu Allando Ekspeditsioon (ALLANDO TRAILWAYS) logistik Ariel Kings esitas kostjale tellimuse võtta Saksa Liitvabariigist Peter Zenz GmbH-st peale lihakoorem ja toimetada see Tallinna saatelehel märgitud aadressile. Kostja autojuht A. Soosaar võttis Peter Zenz GmbH-st kauba peale, et see toimetada Tallinnasse. Teel Saksamaalt Riiga muutis Osaühingu Allando Ekspeditsioon logistik A. Kings esitatud tellimust ja määras toimetada saadetis ainult Riiga, anda see üle Riias Dominante Park 2 ja laadida saadetis ümber APS Trans autole EJ-7330, mis pidi saadetise ise toimetama Tallinnasse. Oma tellimust kinnitas ta ka kirjalikult. Kostja autojuht A. Soosaar andis tellimuses märgitud tähtajal kauba üle uuele adressaadile ja võttis kauba üleandmise kohta saatelehele vastuvõtja allkirja, märkides ära auto numbri, millele kaup laaditi. 18. augustil 2009 esitas kostja AKTSIASELTSILE ALLANDO TRAILWAYS 1917 euro suuruse arve veoteenuse eest SaksamaaLäti (mahalaadimise koht Dominante Park 2, LV, APS Trans autole EJ-7330). Nimetatud arve on kostjale tasutud. Kostjal oli lepinguline võlasuhe (veoleping) Osaühinguga Allando Ekspeditsioon, mitte aga AgroFood OÜ-ga. Asjaolu, et kaubaveo saatelehele oli esialgu märgitud AgroFood OÜ, ei tähenda veel seda, et võlasuhe oleks AgroFood OÜ-ga. Veose tellijaks oli Tulundusühistu JEWE, mis oli sõlminud veolepingu AKTSIASELTSIGA ALLANDO TRAILWAYS (Osaühinguga Allando Ekspeditsioon), mis omakorda sõlmis lepingu kostjaga kauba toimetamiseks Saksamaalt Riiga kohustusega anda kaup üle aadressil Dominante Park 2 ja laadida kaup ümber APS Trans autole EJ7330. Kostjal ei olnud kohustust toimetada kaup Tallinnasse, kuna esialgne tellimus tühistati. Seega kostja on täitnud oma kohustuse veose tellija ees ja ta ei vastuta edaspidise võimaliku kauba kaotsimineku eest. Hageja on esitanud hagi vale kostja vastu. Eeldades, et kaup on läinud kaduma, oleks hageja pidanud esitama eelkõige hagi oma lepingulise vedaja AKTSIASELTSI ALLANDO TRAILWAYS (Osaühingu Allando Ekspeditsioon) vastu, kes korraldas vedu ja kes vastutab veose kohaletoimetamise eest. Lisaks puudub hagejal hagemisõigus. Mitte ühestki dokumendist ei nähtu, et AgroFood OÜ oleks loovutanud oma võlanõude kostja vastu edasi hagejale või hageja oleks omandanud muul viisil AgroFood OÜ-lt võlanõude kostja vastu. Seega ei ole hageja viide 1. augusti 2009 nõude loovutamise lepingule asjakohane. AgroFood OÜ on end tunnistanud võlausaldajaks võlanõudes kostja vastu pärast 1. augustit 2011. 25. septembril 2009 esitas AgroFood OÜ kohtusse pankrotiavalduse kostja vastu. Pankrotiavalduses tugineb AgroFood OÜ hagiavalduses märgitud võlanõudele. 3. novembril 2009 sõlmisid AgroFood OÜ ja kostja kompromissi, mille kohaselt AgroFood OÜ loobub pankrotiavaldusest. Sisuliselt loobus AgroFood OÜ oma võlanõudest kostja vastu. Hageja kohtule esitatud kinnitus nõude loovutamise kohta tuleb jätta tähelepanuta.

võlausaldajaks nõudes kostja vastu pärast 1.augustit 2009. 25. septembril 2009 esitas AgroFood OÜ Tartu Maakohtule pankrotiavalduse kostja vastu. Pankrotiavalduses tugines AgroFood OÜ kostja vastu samale nõudele, mis on käesolevas asjas nõude esemeks. 3. novembril 2009 sõlmisid AgroFood OÜ ja kostja kompromissi, mille kohaselt AgroFood OÜ loobus oma pankrotiavaldusest kostja vastu ja kohus lõpetas menetluse. AgroFood OÜ loobus kompromissi sõlmimisega nõudest kostja vastu. Avaldusest loobumine sisaldab loobumist avalduse esitamise aluseks olnud nõudest. Hageja esitatud nõude loovutamise kinnitus ei välista osutatud asjaoludele tuginemist. Olukorras, kus AgroFood OÜ on pärast 1. augustit 2009 kasutanud vaidlusalusest nõudest tulenevat õigust kostja vastu, ei ole tõsikindlalt tuvastatav, et AgroFood OÜ ja hageja ei soovinud loovutust piirata teiste võimalike võlgnike suhtes. Kuivõrd veolepingu järgi tuli kaup vedada Saksamaalt Eestisse (CMR art 1 lg 1), siis tuleb asi lahendada CMR-i sätete järgi. Asjaolude osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. Hagi rahuldamata jätmise aluseks ei ole nõude aegumine. CMR art 12 lg-st 1 tuleneb, et õigus käsutada kaupa, iseäranis nõuda vedajalt veo katkestamist, kauba ettenähtud üleandmiskoha muutmist või kauba väljaandmist saatedokumendis märgitust erinevale saajale kuulub saatjale Peter Zenz GmbH-le. Seega tuleb kauba vedajal lähtuda kauba saatja juhistest, kui ei esine asjaolusid, mis tõendaks, et kauba käsutamise õigus kuulus saajale. Saatedokumendiks asjas on rahvusvahelise kaubaveo saateleht. Asjaolu, et kaubaveo saatelehele oli esialgu märgitud AgroFood OÜ, ei tähenda seda, et võlasuhe oleks AgroFood OÜ-ga. Veose tellijaks oli Tulundusühistu JEWE, kes oli sõlminud veolepingu AKTSIASELTSIGA ALLANDO TRAILWAYS (Osaühinguga Allando Ekspeditsioon), mis omakorda sõlmis lepingu kostjaga kauba toimetamiseks Saksamaalt Riiga kohustusega anda kaup üle aadressil Dominante Park 2 ja laadida kaup ümber APS Trans autole EJ-7330. Kostja seisukohad, et tema lepingupartneriks oli AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS ning temal vastutus puudub, on ebaõiged, kuna õigus käsutada kaupa, sh õigus määrata kauba ettenähtud üleandmiskoha muutmist või kauba väljaandmist saatedokumendis märgitust erinevale saajale, kuulus saatjale Peter Zenz GmbH-le. Kostja on tahtlikult eiranud kauba käsutamise õigust omanud saatja juhiseid ning saatedokumendis kajastatud veolepingu tingimusi kauba üleandmise koha osas, toimetades kauba saatedokumendis märgitule vaatamata Tallinna asemel Riiga. Nimetatud käitumist saab käsitada kui tahtlikult õigusvastast tegevust ja seega tuleb kohaldada CMR art 32 lg 1 teist lauset, millest tulenevalt saab järeldada, et nõue ei ole hagi esitamise seisuga, s.o 3. mail 2011, aegunud. Õige on hageja käsitlus, mille kohaselt kauba transpordi eest on AgroFood OÜ tasunud Osaühingu Allando Ekspeditsioon 25. mail 2009 esitatud arve alusel 40 120 krooni ehk 2564 eurot 14 senti, seega on tegemist tasulise kaubaveoga. Nii saatja kui ka vedaja on saatedokumendi allkirjastanud, mistõttu on saatedokument kuni vastupidise tõendamiseni tõend sellest, et saatedokumendis näidatud kauba suhtes on sõlmitud kauba autoveo leping, millele kohaldub CMR, leping on sõlmitud saatedokumendist nähtuvatel tingimustel ning Peter Zenz GmbH on saatedokumendis nimetatud kauba saatedokumendijärgses koguses, seisundis ning tingimustel kostjale vedamiseks üle andnud.

CMR art 12 lg-st 1 tuleneb, et õigus käsutada kaupa, iseäranis nõuda vedajalt veo katkestamist, kauba ettenähtud üleandmiskoha muutmist või kauba väljaandmist saatedokumendis märgitust erinevale saajale, kuulub saatjale Peter Zenz GmbH-le. Seega tuleb kauba vedajal lähtuda kauba saatja juhistest, kui ei esine asjaolusid, mis tõendaks, et kauba käsutamise õigus kuulus saajale. Osaühingul Allando Ekspeditsioon ei olnud volitusi tegutseda saatja esindajana, mistõttu on kostja nimetatud väitele vaatamata rikkunud CMR art 12 lg-s 1 sätestatut. Kostja väide, mille kohaselt on ta järginud kauba vedamisel saatedokumendis üleandmiseks ettenähtud kohana märgitud Tallinna aadressi asemel teisele aadressile Riias temalt kaubaveo tellinud Osaühingu Allando Ekspeditsioon juhiseid, ei ole kostja vastutust välistav, kuivõrd kostja lepingulise suhte osalisena vastutas lepingu täitmise eest. Kuivõrd kostja ei toimetanud kaupa üleandmiseks ettenähtud kohta, vastutab ta kauba kaotsimineku eest CMR art 12 lg 7 ja art 20 lg 1 kohaselt. Kuna AgroFood OÜ on tasunud nii kauba kui ka selle vedamise eest, on kauba kaotsiminekuga AgroFood OÜ-le tekkinud kahju, mille tekitamise eest vastutab kostja CMR art 34 järgi. Kohus nõustus hageja esindaja seisukohtadega, mille kohaselt kauba maksumust kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal näitab kauba eest Peter Zenz GmbH-le tasutud 35 414 eurot 2 senti. Saaja on tasunud ka kauba vedamise kulud 40 120 krooni ehk 2564 eurot 14 senti. Saaja esitas kostjale kahjunõude

seaduse (TsÜS) § 146 lg-te 1 ja 4 tõlgendamispõhimõtetest, kuna konventsiooni säte viitab siseriikliku õiguse aegumist käsitlevatele normidele. Sellest tuleneb, et kohustuse tahtliku rikkumisena CMR art 32 lg 1 teise lause mõttes tuleb käsitada niisugust rikkumist, mida kohus loeks tahtlikuks TsÜS § 146 lg 4 mõttes. CMR art 32 lg 1 ja TsÜS § 146 lg 4 vahelist seost on käsitlenud Riigikohus asjas nr 3-2-1-165-12 tehtud otsuse p-s 41, leides, et nimetatud sätte kontekstis pidanuks kohustuse rikkumine (sh maksekohustuse täitmata jätmine) olema suunatud õigusvastase tagajärje saavutamisele, sh eelkõige kostja tahtlikule kahjustamisele, ning sarnase sisuga on TsÜS § 146 lg 4. Puudub alus lugeda kostjat veolepingust tulenevat kohustust tahtlikult rikkunuks ja seetõttu on põhjendatud kohaldada ühe aasta pikkust aegumistähtaega CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi. Õige ei ole maakohtu seisukoht, mille kohaselt luges kohus kostja oma kohustust tahtlikult ja õigusvastaselt rikkunuks seetõttu, et kostja eiras tahtlikult kauba käsutamisõigust omanud saatja juhiseid ning saatedokumendis kajastatud veolepingu tingimusi kauba üleandmise koha osas, toimetades kauba saatedokumendis märgitule vaatamata Tallinna asemel Riiga. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Riigikohus on rõhutanud, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine, ka tahtlikult, ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Kostja ei ole käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt ega soovinud tekitada teisele lepingupoolele õigusvastaselt kahju või omandada tema arvel ebaausalt eelist. Pikendatud aegumistähtaja kohaldamise aluseks ei saa olla ainuüksi asjaolu, et kostja rikkus oma kohustust ja seda endale teadvustas või pidi teadvustama. Seega on CMR art 32 lg 1 esimese lause ja alapunkti b järgi hageja nõue aegunud. Kuna asjaolude kohaselt on kogu kaup kaduma läinud, algas hagi aegumistähtaja kulgemine 30. päeval pärast kokkulepitud tähtaja möödumist. Lähtudes sellest, et kauba kohaletoimetamise tähtajana oli kokku lepitud 27. mai 2009, algas aegumine 26. juunil 2009 ja lõppes 27. juulil 2010. Hagi on esitatud

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

seisukohalt. Ringkonnakohus ei hinnanud hageja maakohtus esitatud väiteid, et kostja ei ole pärast kauba kaotsiminekut väljastanud AgroFood OÜ-le järelepärimistele vaatamata kauba saatedokumente. Kaubaveo saatelehe esitas kostja maakohtu 12. septembri 2012. a eelistungil. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus on CMR art 32 lg 1 kohaldamisel jätnud arvestamata VÕS § 802 lg 1, mis sätestab vedamisest tulenevate nõuete aegumise tähtajad. Märgitud sätte teise lause kohaselt on tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg kolm aastat. Kohaldada tuleb VÕS § 802 lg 1 teist lauset, kuna see on erisätteks TsÜS § 146 lg 4 suhtes. Kuna kostja ei ole järginud kauba saatja juhiseid kauba üleandmise koha osas, vaid muutis kolmanda isiku korraldusel kaubaveo sihtkohta, mille tagajärjel läks kaup kaduma, on kostja olnud raskelt hooletu. Keeldudes AgroFood OÜ-le selgitamast kaubaveoga seotud asjaolusid (kellele andis kostja kauba AgroFood OÜ asemel üle, millal toimus üleandmine jne), käitus kostja tahtlikult heade kommete vastaselt ja soovis õigusvastase tagajärje saabumist. Kostja on takistanud kahju hüvitamise hagi esitamist isiku vastu, kes kauba omastas ja sellest kasu sai. Kostja on veolepingut tahtlikult rikkunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. VÕS § 802 lg 1 esimese lause kohaselt on kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üks aasta. Sama lõike teise lause järgi on tahtluse või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega järeldub VÕS § 802 lg 1 alusel, et ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb seega lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.