Krista Vähi hagi Omaraha OÜ, OÜ Sabakonn ja OÜ Eprotex vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 186/2014/79
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 07. märtsi 2014. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Krista Vähi määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja: Krista Vähi (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX, XX-X); Vastustaja I: Omaraha OÜ (registrikood: 12045597; asukoht: Posti 30, Haapsalu); lepinguline esindaja Andrus Post Vastustaja II: OÜ Sabakonn (registrikood: 10687995; asukoht: Posti 30, Haapsalu); lepinguline esindaja Andrus Post Vastustaja III: OÜ Eprotex (registrikood: 10074057; asukoht: Posti 30, Haapsalu); lepinguline esindaja Andrus Post
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 07. märtsi 2014. a määrus ja saata tsiviilasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
Määruskaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Krista Vähi (edaspidi hageja) esitas 26. veebruaril 2014. a Tartu Maakohtule hagi Omaraha OÜ (edaspidi kostja I), OÜ Sabakonn (edaspidi kostja II) ja OÜ Eprotex (edaspidi kostja III) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 186/2014/79. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga II laenulepingu 820 euro laenamiseks ning kostjaga III laenulepingu 500 euro laenamiseks. Hagejal tekkisid laenu tasumisega makseraskused.
08.novembril 2013. a tegi MTÜ Tallinna Vahekohus otsuse asjas nr 13-451, millega mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja põhivõlg 1 297,71 eurot, intress 303,10 eurot, viivis 25,74 eurot, leppetrahv 396 eurot, menetlustrahv 260 eurot, maksehäireregistri haldustasu 20 eurot, kokku 2 302,55 eurot. Hageja ja kostjad ei ole kokku leppinud, et vaidlus toimub vahekohtus. Hageja ei tea, kuidas läksid kostjate II ja III nõuded üle kostjale I. Kostja I avalduse ning vahekohtu otsuse alusel on kohtutäitur Reet Rosenthal algatanud määruskaebuse esitaja suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 186/2014/79. Hageja palus tunnistada sundtäitmine lubamatuks ning lõpetada täitemenetlus täiteasjas nr 186/2014/79 viivise, intressi, leppetrahvi, lepingutasu ja tagatisfondi makse nõudes; vähendada viivise, leppetrahvi, intressi määra, lepingutasu ning tagatisfondi makseid nullini ning tuvastada vastavate lepingupunktide tühisus; määrata kindlaks põhivõlgnevuse 1253,50 eurot tasumine igakuiste osamaksetena 20 eurot kuus. Hageja palus kõik menetluskulud jätta kostjate kanda.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Tartu Maakohus keeldus 07. märtsi 2014. a määrusega asja menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, sest sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki - juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist – võimalik saavutada. Täiteasjas nr 186/2014/79 täitemenetluse alustamise aluseks on märgitud MTÜ Tallinna Vahekohtu otsus nr 13-451. TsMS § 746 lg 2 järgi on vahekohtu otsusel poolte suhtes samasugune toime nagu jõustunud kohtuotsusel. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks esitanud avalduse vahekohtu otsuse tühistamiseks. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on eelnevalt nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on
tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt märkinud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärgiks on TMS § 221 lg 1 järgi täitedokumendi täidetavuse, mitte täitedokumendi kehtivuse või õigusjõu kõrvaldamine. Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa väärata jõustunud kohtulahendit, mille toime ei ole suunatud tulevikku.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.Krista Vähi esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on TsMS § 371 lg 2 p-s 2 sätestatud kohtu õigus, mitte kohustus, jätta hagi menetlusse võtmata. Asja menetlusse võtmisel või sellest keeldumisel tuleb arvestada menetlusse võtmise poolt ja vastu argumentidega; 2) tuleneb Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-134-07 kohtu kohustus tõlgendada TMS § 221 lgt 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud olukorras, kus ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi täiturile esitamist läbi vaadanud. Vahekohtus asja menetlemist ei ole pooled kokku leppinud. MTÜ Tallinna Vahekohus ei ole erapooletu ja sõltumatu organ.
VASTUSTAJATE SEISUKOHT
4.Vastustaja I vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta see läbi vaatamata. Vastustaja I seisukohtade kohaselt: 1) on maakohus ammendavalt käsitlenud neid asjaolusid, miks ei saa Krista Vähi hagiavaldust menetlusse võtta; 2) on vahekohtu otsusel TsMS § 746 lg 2 järgi poolte suhtes sama toime nagu jõustunud kohtuotsusel. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud avaldust vahekohtu otsuse tühistamiseks. Vastustajale I teadaolevalt on Krista Vähi vahekohtu otsuse kätte saanud ja vastanud, et ta on nõudega nõus. Vastustajad II ja III vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata. Vastustajad II ja III rõhutasid, et nad ei ole täiteasjas nr 186/2014/79 menetluse pooleks, kuivõrd hagejaks vahekohtus oli ainult vastustaja I, ning võlg on välja mõistetud ainult vastustaja I kasuks. Seega ei saa vastustajad II ja III olla menetlusosalisteks. Muus osas toetavad vastustajad II ja III vastustaja I esitatud seisukohti.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 07. märtsi 2014. a määrus tuleb tühistada ja asi tuleb saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
6.Käesoleval juhul tuleneb kostja nõue hageja vastu tarbijalepingust ning täitedokumendiks, mille alusel kostja on algatanud hageja vastu sundtäitemenetluses, on vahekohtu otsus. Hageja väidab hagiavalduses, et ta ei ole kostjaga vaidluse lahendamiseks vahekohtus kokku leppinud. Määruskaebuse kohaselt ei pea hageja MTÜ-d Tallinna Vahekohus sõltumatuks ja erapooletuks
organiks. Seega on hageja vaidlustanud vahekohtu kokkuleppe kehtivuse temaga sõlmitud tarbijakrediidilepingus.
7.Euroopa Ühenduste õiguses reguleerib ebaõiglasi tingimusi tarbijalepingutes Nõukogu
05.aprilli 1993. a direktiiv 93/13/EMÜ (edaspidi Direktiiv). Direktiivi art 3 lg 1 kohaselt loetakse ebaõiglaseks lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat. Tarbija nõrgemat positsiooni lepingulistes suhetes arvestades sätestab Direktiivi art 6 lg 1, et „Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta“. Euroopa Kohtu praktika kohaselt (näiteks kohtuasi nr C-40/08, nr C453/10) on tegemist imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepingupartnerite õiguste ja kohustuste vaheline formaalne tasakaal tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse. Direktiivi artikli 7 lg 1 sätestab: „Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad“. Euroopa Kohus on Direktiiviga ettenähtud kaitse tagamiseks korduvalt toonitanud (näiteks kohtuasi nr C240/98 kuni C-244/98, nr C-40/08), et sellist ebavõrdset olukorda tarbija ja ettevõtja vahel saab tasakaalustada ainult positiivse välise ja lepingupooltest sõltumatu sekkumisega. Neid põhimõtteid silmas pidades on Euroopa Kohus leidnud, et siseriiklik kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingutingimus on ebaõiglane. Seda kohtute päevust on Euroopa Kohus pidanud vajalikuks ka selleks, et tagada tarbijale tõhus kaitse, eelkõige arvestades vaieldamatut ohtu, et tarbija ei ole teadlik oma õigustest või et tal on keeruline neid maksma panna.
8.Kui isik ei nõustu vahekohtu otsusega, siis on tal üldjuhul õigus taotleda kohtult vahekohtu otsuse tühistamist TsMS-i 76. peatüki sätete alusel. TsMS § 752 lg 1 kohaselt võib vahekohtu otsuse tühistamise avalduse esitada kohtule vahekohtu otsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Käesoleva asja hageja ei ole nimetatud korras ja tähtajal kohtult vahekohtu otsuse tühistamist taotlenud. Küsimus on selles, kas direktiiviga tarbijale antud kaitse võib tähendada seda, et vahekohtumenetluses tehtud jõustunud otsuse sundtäitmise küsimust lahendav kohus võib hinnata (ka omal algatusel) vahekohtukokkuleppe tühisust, kui ta leiab, et vahekohtukokkulepe sisaldab ebaõiglast ja tarbijat kahjustavat tingimust.
9.TsMS § 718 lg 4 kohaselt võib seaduses olla kehtestatud teatud liiki vaidluste vahekohtule lahendada andmise keeld või piirang. Eesti õiguses ei ole käesoleval ajal tarbijalepingutest tulenevate vaidluste lahendamine vahekohtus keelatud (TsMS § 719 lg 2). Samas on Riigikohus pidanud vajalikuks „piirata selgelt vahekohtu pädevust tarbijakrediidinõuete lahendamiseks ja seda mh seetõttu, et tulenevalt kiirlaenusaajate tüüpilisest madalast õigusteadlikkusest ei pruugi suur osa TsÜS § 86 järgi kaitset saama pidavatest isikutest tegelikkuses kaitset saada. Seetõttu oleks TsÜS § 86 regulatsioonist tõhusam kehtestada selle asemel (või osaliselt kõrval) seaduses otsesõnu intressipiirang ja kontrollida kiirlaenuandjate tegevust administratiivselt. ..... Lisaks tuleks takistada täitemenetluses laenuvõtjate õigusi rikkuvate kompromissidest täitedokumentide kohest sundtäitmist“ (tsiviilasi nr 3-2-1-186-13). Alles jääb kahtlus, kas vahekohut saab alati pidada sõltumatuks ja erapooletuks. Seda eriti selliste kohtuasjade puhul, kus vahekohtukokkuleppe on koostanud see pool, kes pöördub oma nõude maksmapanekuks vahekohtu poole. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, kuidas toimus vahekohtumenetluses vahekohtu moodustamine ja millised olid vahekohtu menetluse põhimõtted (vahekohtu reglement), seega ei ole käesolevas menetluse staadiumis (enne asja menetlusse võtmist ja kõigi asjaolude välja selgitamist) võimalik anda hinnangut ka vahekohtu sõltumatusele ja erapooletusele.
10.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendusega, et kuna vahekohtuotsusega on hagejalt välja mõistetud kindlad rahasummad, siis ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga väärata jõustunud vahekohtuotsust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus eksis, kui tõlgendas TMS § 221 lg-t 1 selles osas kitsendavalt. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis tsiviilasjas nr 32-1-134-07, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb arvestada asjaolu, et TMS § 2 lg 1 sätestab täitmisele esitamise seisukohast erinevaid täitedokumente. Osa täitedokumentide korral (eelkõige kohtulahendid) on poolte vahel tekkinud vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud kohus. Seetõttu on ka mõistetav TMS § 221 lg-s 2 sätestatud oluline piirang sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamiseks täitemenetluse käigus. Samas on osa täitedokumentide korral (nt notariaalselt tõestatud lepingud) tegemist olukorraga, mil ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud. Sel juhul tuleb TMS § 221 lg-1 tõlgendada laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Kuigi TsMS § 746 lg 2 kohaselt on lõplikul vahekohtu otsusel poolte suhtes samasugune mõju nagu jõustunud kohtuotsusel, tuleb tarbijakrediidilepingu puhul siiski arvestada vahekohtu pädevust ning vahekohtu kokkulepet puudutavaid erisusi. Kui asjaomane isik ei taotle vahekohtuotsuse kontrollimist TsMS-i 76. peatükis sätestatud korras, on sundtäitmise nõuet lahendav kohus reeglina ainuke ja viimane instants, kes on üldse pädev lepingutingimuste õiguspärasust hindama. Käesolevas asjas ei ole võlgnik vaidlustanud vahekohtu otsust, vaid esitas hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Euroopa Kohus on 6. oktoobri 2009 otsuses nr C-40/08 Asturcom Telecomunicaciones versus Maria Cristina Rodriguez Nogueira asunud seisukohale, et tarbijatele antud kaitse võib tähendada muuhulgas ka seda, et vahekohtumenetluses tehtud lõpliku otsuse sundtäitmise avaldust lahendav kohus peab niipea, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud, omal algatusel hindama, kas müüja või teenuse osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv vahekohtuklausel on ebaõiglane, kui siseriiklike menetlusnormide järgi võib ta samalaadsete siseriiklikul õigusel põhinevate nõuete korral sellise hindamise läbi viia. Kui see nii on, tuleb kohtul välja selgitada kõik tagajärjed, mis siseriikliku õiguse kohaselt sellest tulenevad, veendumaks, et kõnesolev klausel ei ole tarbijale siduv. Kohtuasjas C-168/05 Elisa Maria Mostaza Claro versus Centro Movil Milenium SL leidis Euroopa Kohus, et siseriiklik kohus, kellele on esitatud tühistamishagi vahekohtuotsuse peale, peab hindama vahekohtu kokkuleppe tühisust ja peab tühistama vahekohtu otsuse, kui asjaomane kokkulepe sisaldab ebaõiglast lepingutingimust, isegi kui tarbija ei ole viidanud sellele tühisusele vahekohtumenetluse käigus, vaid ainult tühistamishagi esitamisel.
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et ka käesolevas asjas saab lähtuda viidatud Euroopa Kohtu seisukohtadest ning tõlgendada Eesti siseriiklikku õigust (täitemenetluse seadustiku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lubatavust reguleerivaid sätteid) Direktiiviga kooskõlas. Ringkonnakohus rõhutab, et ebaõiglase vahekohtu kokkuleppe tühisuse hindamine ei saa tarbijalepingute puhul jääda üksnes vahekohtuniku ülesandeks, pigem peaks selle ülesande eest vastutama kohus, kes tagab täielikult õigusriigis nõutava kohtu sõltumatuse. Vastasel juhul jääks täitmata Direktiiviga seatud eesmärk kaitsta tarbijaid ebaõiglaste tingimuste eest tarbijalepingutes, sh ka ebaõiglase vahekohtuklausli eest. Seetõttu ei nõustu Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja poolt esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei ole hageja poolt taotletavat eesmärki- täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamist- võimalik saavutada.
12.Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu, et toimikus puuduvad tõendid, mis kinnitaksid vahekohtu kokkuleppe olemasolu poolte vahel. TsMS § 717 lg 1 kohaselt on
vahekohtu kokkulepe poolte kokkulepe anda vahekohtu lahendada nende vahel tekkinud või tekkida võivast kindlaksmääratud lepingulisest või lepinguvälisest suhtest tulenev vaidlus. Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel on üheks oluliseks kriteeriumiks vahekohtu kokkuleppe selgus (TsMS § 717 lg 2). Maakohtu menetluses tuleb vahekohtu kokkuleppe hindamisel tähelepanu pöörata mh sellele, et kehtivas õiguses on sätestatud teatud piirangud vahekohtu kokkuleppele üleüldse ja tarbijaga sõlmitud vahekohtu kokkuleppe vormile. TsMS § 717 lg 2 kohaselt ei või vaidluste lahendamine vahekohtus olla lepingus kokku lepitud tüüptingimusena – vahekohtu kokkulepe peab olema alati eraldi kokku lepitud kas iseseisva kokkuleppena või lepingu osaks oleva eristatava tingimusena. Tarbijaga sõlmitud vahekohtu kokkulepe peab olema omakäeliselt või digitaalselt allkirjastatud (TsMS § 719 lg 2). Vahekohtu kokkuleppe tingimuste hindamisel tuleb lähtuda ka seaduses sätestatud nõuetest vahekohtu moodustamisele (TsMS § 721 jj).
13.Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamisel on maakohtul õigus ja kohustus omal algatusel hinnata, kas vahekohtuklausel tarbijalepingus on kehtiv või mitte. Kui asjaomane isik ei esita vahekohtuotsuse peale tühistamiskaebust ning see jõustub, on sundtäitmise nõuet menetlev kohus see ainus kohus, kes saab lepingutingimuste õiguspärasust tarbijalepingutes kontrollida. Seega vahekohtu kokkuleppe ning selle tingimuste hindamiseks tuleb asi maakohtul menetlusse võtta. Pooltel tuleb kohtule esitada selleks vajalikud dokumendid, eelkõige dokument vahekohtu kokkulepe olemasolu kohta. Kui vahekohtu kokkulepe osutub tühiseks, tuleb kohtul tunnistada sundtäitmine vahekohtu otsuse alusel hagetavas osas lubamatuks.
14.Kuna maakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.