TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

käitumist õigustav, korduvalt üritas haarata laualt telefoni, et taas politseisse helistada. Ägeda psühhootilise seisundi ja eeskätt ümbritsevatele ohtliku käitumise tõttu algatati tahtest olenematu ravi 04.04.2014 kell 15:45. Z G i turvalisuse tagamise ning psüühilise seisundi stabiliseerimise eesmärgil taotles avaldaja Z G i suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Esimese astme kohtu määrus Maakohus pikendas esialgset õiguskaitset neljakümne päevani ning lubas kohaldada Z G i suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, sealhulgas tahtevastast ravimite manustamist, kuni 14.05.2014. Kohus luges esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks 14.05.2014 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 alusel võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kohtule esitatud taotlusest, sellele lisatud arsti arvamuse ja meditsiinilise dokumentatsiooni kohaselt haigestus Z G psüühiliselt 2011, mil hakkas avaldama, et teda jälitatakse, tahetakse tappa. Inadekvaatse ja rahutu käitumise tõttu politseijaoskonnas (kuhu pöördus luulumõtete ajendil) hospitaliseeriti ta esimest korda SA PER Psühhiaatriakliinikusse 14.05.2012 ja ta viibis tahtest olenematul ravil kuni 29.06.2012. Z G il diagnoositi luululist häiret. Kodus Z G määratud ravimeid kasutama ei hakanud, peatselt intensiivistusid taas paranoidsed luulumõtted, ta muutus üha vaenulikumaks ja süüdistavaks politsei suhtes, tegi kaebuseid, käis pidevalt politseijaoskonnas ning viibis psühhoosi ägenemise tõttu kahel korral tahtest olenematul ravil SA PER Psühhiaatriakliinikus 2013, viimati 29.10.-05.12.2013. Rakendatud raviga Z G i luulumõtete aktuaalsus taandus, kuid haiguskriitikat ei tekkinud, peale haiglaravi ta kodus ravimeid tarvitama ei hakanud. Käesolevaks Z G i seisund paranenud ei ole. Väliselt on Z G i ravi foonil rahulikum, kuid sisulist vestlust temaga pidada ei ole võimalik. Z G i avaldab spontaanselt laialdasi paranoidseid mõtteid, süüdistab politseid ja kohtusüsteemi, nõuab õigust ja abi, kuid selle sisu jääb arusaamatuks. Haiguskriitika Z G il puudub ja nõuab enese väljakirjutamist. Z G esineb raske psüühikahäire luululine häire, mis käesolevalt on väljendunud määral, et tema käitumine on täiel määral mõjutatud tema haiguslikest elamustest (luululistest veendumustest). Haiglaravita jäädes püsib ta seetõttu ohtlikuna eeskätt teda ümbritsevatele inimestele. Temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab Z G i pikaajalist hospitaliseerimist.

2(4)

Arst ja puudutatud isiku esindaja leidsid, et Z G vajab pikemat statsionaarset ravi ning ravita võib olla ohtlik iseendale ja teistele. Z G i kohtupoolse ärakuulamisel oli isik tugevalt luululistest elamustest häiritud. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, ärakuulanud menetlusosalised ja juhindudes Riigikohtu seisukohast (RK lahend 3-2-1-83-07 p 12-14) leidis, et Z G il esineb raske psüühikahäire (PsAS § 11 lg1 p 1), millest tulenevast luululisest käitumisest esineb tal ennast ja ümbritsevaid ohustav käitumine (PsAS § 11 lg 1 p 2). Isik kannatab tugevate luululiste elamuste all ning võib ravita jäämisel oma elamuste mõju all teisi isikuid rünnata. Z G on keeldunud vaba tahte alusel psühhiaatrilisest abist. Sõltuvalt oma seisundist on Z G võimetu otsustama ravi vajaduse üle (PsAS § 11 lg 1 p 3). Arvestades Z G i psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb tema suhtes kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Lähtudes Z G i psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus võimalikuks pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega neljakümne päevani arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Määruskaebus Z G palub tühistada maakohtu määruse. Z G peab end terveks inimeseks ning leiab, et tema kinnises asutuses viibimine on põhjendamatu. Z G avaldab rahulolematust sunniviisilise haiglasse toimetamise ning ebaadekvaatseks tunnistamise üle. Ei ole tõestatud, et ta oleks kunagi pahatahtlikult käitunud. Tema tervislik seisund on hea, tunneb end igati normaalselt, on rahulik ega ohusta kedagi. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla märgib vastuses määruskaebusele, et Z G i seisund ei ole küllaldaselt paranenud. Ta on jätkuvalt psühhootiline, puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks, mistõttu vajab pikemaajalist psühhiaatrilist haiglaravi ja kestvat viibimist tagatud turvalisusega ravikeskkonnas. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 aluse Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjendused Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning vastab TsMS § 465 lg 2 p 8 nõuetele. Toimiku materjalist nähtuvalt tugines kohus puudutatud isiku suhtes esmase õiguskaitsevahendi rakendamisel, so hospitaliseerimisel ja tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi rakendamisel kuni 40 päeva, raviarsti arvamusele. Samuti kuulas kohus ära puudutatud isiku. Raviarsti arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske luululine psüühikahäire, mistõttu püsib oht eeskätt teda ümbritsevatele inimestele ning arvestades esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit vajab isik tahtevastast psühhiaatrilist statsionaarset ravi kuni 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Nimetatuga olid täidetud TsÜS § 534 lg-s 5 sätestatud eeldused. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et esinesid PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused, mis tingisid puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise ja pikendamise 40 päevani. Avaldaja poolt toodud asjaolud on piisavalt põhjendatud ja tõendatud, maakohus on need õigesti tuvastanud. Ringkonnakohtu käsutuses ei ole andmeid, mis seaksid tahtest olenematu ravi kohaldamise vajalikkuse kahtluse alla. Määruskaebuse esitaja hinnang oma tervise kohta ei lükka ümber raviarsti 3(4)

arvamust tahtevastase psühhiaatrilise ravi rakendamiseks. Psühhiaatrite M.Lõokene ja K.Eino arvamusest (tl 4) ilmneb, et patsient hospitaliseeriti politsei poolt kiirabi kutsel. Kaebajal esineb raske psüühikahäire luululine häire, mis väljendub käesoleval ajal sellisel määral, et mõjutab tema käitumist täiel määral. Käitumine on mõjutatud luululistest veendumustest. Haiglaravita jääde püsib kaebaja seetõttu ohtlikuna eeskätt teda ümbritsevatele inimestele. Häire iseloomu ja patsiendi seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Kohtumääruse põhjendustest ilmneb, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Avaldaja vastusest määruskaebusele (tl 37) tuleneb, et kaebajal puudub haigukriitika ja koostöövalmidus raviks. Nimetatu on ringkonnakohtu hinnangul piisavaks aluseks esialgse õiguskaitse rakendamisele 40-päevase tähtaja jooksul. Eeltoodud põhjendustel jätta määruskaebus rahuldamata.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.