Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Asjaolud ja hageja nõue A K p esitas 22. jaanuaril 2013. a. Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse USS Security Eesti AS-i vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitiste saamiseks.

otsitud, üldsõnalised ja tõendamata, kostja ei ole objektiivselt hinnanud hageja katseaja töötulemusi. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused ei vastaks juhtimiskeskuse ülema ametikohale. Kuna hagejale oli teadmata töölepingu täpne sisu ja ametijuhend, siis ei olnud hagejale teada ka täpsed tööülesanded, mistõttu ta ei saanud neid ka 100%-liselt täita. Kostja juures tehti pidevalt muudatusi töökorraldustes, tööandja ootustes ja töötaja vastutuse ulatuses. Kostja pani hagejale süüks asju, mida olid korda saatnud teised isikud ja mille ärahoidmiseks puudus hagejal igasugune võimalus. Hagejal olid tänu eelnevale töökogemusele ja omandatud haridusele olemas kõik teadmised, oskused ja võimed juhtimiskeskuse ülema ametikohal hakkama saamiseks. Kostja on rikkunud ka TLS § 92 lg. 1 punktis 2 sätestatud töölepingu ülesütlemise piirangut, kuna hageja kasvatab alla 3-aastast last ja töölepingu ülesütlemine oli põhjendamata. Kostja ise oma tegevuse ja tegevusetusega on mõjutanud katseajal negatiivselt hageja kohanemis-, algatus- ja koostöövõimet. Kostja korraldused ei ole olnud selged, õigeaegsed ja asjakohased. Kostja ei suhelnud hagejaga määral, mida võiks tööandjalt hea tava ja hea usu põhimõttest lähtuvalt eeldada. Näit. soovis kostja juhatuse esimees 14. detsembril 2012. a. hagejalt sarnaselt teiste juhtkonna liikmetega eesmärkide püstitamist järgnevaks tööperioodiks, kuid ei andnud nende kohta hagejale mingit tagasisidet. 11. detsembril 2012. a, saatis kostja juhatuse esimees juhtkonnale ka kirja, kus ähvardas tänavale saata kõik need juhtkonna liikmed, kes oma suhtumist ei muuda ja üksteisega koostööd ei tee ning lubas muuta ühepoolselt juhtkonna liikmete töötasu struktuuri. Kiri näitab, kuidas kostja juhatuse esimees suhtus oma alluvatesse ja nendega suhtles. Kostja ei taganud hagejale seadusega ette nähtud puhkeaega. Kostja juhatuse esimees kohustas telefoninumbrilt 5132881 saadetud SMS-iga hagejat 1. jaanuaril 2013. a. kell 02:23 korraldama kolmandatele isikutele patrullekipaažiga transporti. Samuti pandi hagejale kohustus töövälisel ajal koostada juhtkonnale sündmuste raport. Hageja ei saanud TLS §-ga 17 vastuolus olevaid korraldusi katseajal olles täitmata jätta. Ühtlasi jättis kostja hagejale töövälisel ajal ja riiklikel pühadel tehtud töö tasustamata. Kostja ei taganud hagejale elementaarset tööülesannete täitmiseks vajalikku majandustarkvara Erply koolitust, mis oli hagejale igapäevaseks töövahendiks. Kostja ei tutvustanud hagejale ettevõttesiseseid töökorralduse reegleid ja tuleohutuse ning töötervishoiu nõudeid. Kostja ei saatnud hagejat kahe kuu jooksul ka kohustuslikku tervisekontrolli. Kostja ei andnud ülesütlemisavaldusele eelnevalt hagejale mingil moel mõista sobimatust hageja ametikohale ega esitanud vastavasisulist hoiatust. Kostja pidanuks hagejaga töösuhte lõpetamisel kohaldama koondamise sätteid ja arvestama hageja seadusest tuleneva ametisse jäämise eelisõigusega. Juhatuse esimees informeeris 4. jaanuari 2013. a. e-kirjaga kogu ettevõtet uuest strateegiast ja struktuurimuudatusest, mille käigus anti hageja töövaldkond üle äsja tööle võetud teenistusjuhile ning koos sellega kaotati ära juhtimiskeskuse ülema ametikoht. Kostja ei pakkunud hagejale enne töölepingu lõpetamist teist tööd, kuigi võimalus selleks paigaldus- või turvajuhi ametikoha näol oli olemas. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis kuue kuu keskmise töötasu ulatuses summas 9000 eurot, kuna hagejal kulub uue samaväärse töö leidmiseks vähemalt kuus kuud. Hageja kasvatab ühte alla 3-aastast ja ühte 4-aasta vanust last. Hageja töötasu moodustas enamiku perekonna sissetulekust. Lisaks sisaldab hüvitis töötasu 2012. a. novembris ja detsembris ning 2013. a. jaanuaris nädalavahetustel ja pühade ajal tehtud töö eest, mille eest hagejale tasu makstud ei ole. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejaga lõpetati tööleping katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu. Asja lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas hageja töötulemused olid ebarahuldavad. Oluline on, kas kostja poolt hageja katseaja 3(11)

tulemuste hindamine ja tehtud järeldused on olnud korrektsed. Katseaega kohaldatakse hindamaks, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Ülesütlemine katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu on töötaja isikust tulenev ülesütlemise põhjus ning see ei ole seotud töötaja töölepingulise kohustuse rikkumisega. Riigikohtu praktika kohaselt saab katseaja tulemusi hinnata üksnes tööandja (3-2-1-106-07; 3-2-1-20-00). Ebaõige on hageja väide, et kostja ei ole tõendanud hageja mittesobivust juhtimiskeskuse ülema ametikohale. Erinevad puudused ja probleemid hageja töös on fikseeritud muuhulgas kostja töövaidluskomisjonile esitatud vastuse lisades. Enne tööle asumist selgitati hagejale vastava ametikoha tööülesandeid ja ootusi hageja tegevusele. Kui hagejale ei oleks need teada olnud, ei oleks ta saanud ca kahe kuu vältel igapäevaseid tööülesandeid täita. Hageja teadmist tööülesannetest ja töö iseloomust kinnitab ka hageja enda esitatud A P i e-kiri. Seega ei oma töölepingu kirjaliku dokumendi ja ametijuhendi allkirjastamata jätmine määravat tähtsust. Töösuhte lõppemise eelset hoiatamise kohustust seadus ette ei näe. Kostja on tõendanud, et hageja koostatud vahetuste aruanded olid puudulikud, hageja juhitud juhtimiskeskuse igapäevane töö ja hageja suhtlus alluvatega oli puudulik, hageja ei suutnud esitada ülemusele tegevuskava, juhatuse koosolekutele esitatud aruanded olid puudulikud ning hageja ei osanud vastata aruande kohta esitatud küsimustele ega tulnud toime kriisiolukorra lahendamisega. Arusaamatud on hageja väited kostja kahjustava ja negatiivse tegevuse kohta töösuhte ajal. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et hageja oleks töösuhte ajal väitnud, et temale antud tööülesanded ei olnud selged, õigeaegsed või asjakohased. Samuti ei ole hageja nõudnud töösuhte ajal kostjalt tööülesannete täpsustamist või muutmist, koolitust või tööprogrammide kasutamise instrueerimist. Asjaolu, et pooled saavutasid kokkuleppe hageja poolt juhtimiskeskuse ülema ametikohale asumise osas, ei tähenda, et kostja on siduvalt lugenud hagejat sobivaks seda ametikohta täitma. Tööandja ei saa enne töötaja tööleasumist anda siduvat hinnangut töötaja sobivusele, selleks ongi ette nähtud katseaega. Katseaja käigus sai kostjale teatavaks, et hageja ei sobi ametikohale. Kostja pakkus hagejale ka võimalust asuda tööle teisel ametikohal, kuid hagejale ei sobinud pakutud ametikoha tingimused. Haige väide, et ta täitis töökohustusi töövälisel ajal ning ei ole selle eest tasu saanud, on asjakohatud. Hageja ei ole tähtaegselt esitanud kohtule nõuet väidetavalt töövälisel ajal ja riigipühadel tehtud töö tasustamiseks. Lisaks sellele, kui hageja on töötanud väljaspool kokkulepitud tööaega, on ta võtnud vähemalt samas mahus vaba aega. Hageja ei ole ka varasemalt kostjale taolisi nõudeid esitanud. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus tuvastas hageja ja kostja vahel sõlmitud suulise töölepingu ülesütlemise tühisuse 21. jaanuarist 2013. a. TLS § 86 lg. 1 alusel, lõpetas hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu alates 21. jaanuarist 2013. a. TLS § 107 lg. 2 alusel ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1500 eurot TLS § 109 lg. 1 alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas alates 12. novembrist 2012. a. kostja juures suulise töölepingu alusel juhtimiskeskuse ülema ametikohal töötasuga 1500 eurot (bruto), töölepingus kohaldati neljakuulist katseaega ning kostja ütles töölepingu üles 4. jaanuari 2013. a. ülesütlemisavaldusega alates 21. jaanuarist 2013. a. TLS § 86 lg. 1 alusel. Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingu ülesütlemisavaldus on kehtiv ning kas kostja on kohustatud hagejale tasuma hüvitisi. Tulenevalt TLS § 104 lõikest 1 on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline tähtajatu tööleping. TLS § 86 lg. 1 kohaselt võib tööandja tähtajatu töölepingu üles öelda 4(11)

neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates. TLS § 86 lõikest 4 tulenevalt ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja eesmärgiga. TLS § 6 lg. 1 kohaselt on katseaja eesmärk hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Kui tööandja ei ole rahul katseaja tulemustega ja leiab, et töötaja ei vasta sellel töökohal esitatavatele nõuetele, võib tööandja katseaja jooksul töölepingu lõpetada. Riigikohus on märkinud, et tööandja peab töölepingu lõpetamise vaidlustamisel tõendama, miks ta pidas katseaja tulemusi ebarahuldavaks (lahend 3-2-1-20-00). Seega peab tööandja esile tooma asjaolud ja esitama tõendid, mis kinnitavad, et töötaja osutus katseaja jooksul tehtavale tööle mittevastavaks.

täidaksid etteantud protseduure, vajadusel leidma koos personaliosakonnaga uusi töötajaid, korraldama koolitusi, koostama juhtimiskeskuse kohta statistikat igapäevaselt ja nädalaste häirete kohta, patrullekipaažide väljasõitude kohta, küttekulude järgimise, ooteaegade, klientide telefoni ooteaja statistika kohta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hagejale tutvustati töölevõtmisel neid ülesandeid. Esitatud ei ole ka tõendeid, et hageja neid ülesandeid ei järginud. Kostja ei ole veenvalt tõendanud, et esinesid asjaolud, mille alusel oleks kostjal olnud õigus tööleping hagejaga katseajal üles öelda. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et puudulikud andmed aruannetesse kandsid tööandja operaatorid, kelle vigadest sai hageja teada peale aruande esitamist järgmisel päeval ning hageja on selgitanud, et vestles töötajatega sellest. Hageja mittesobivust tööle ei iseloomusta see, et hageja on saatnud töötajale SMS-e või e-kirju selle asemel, et isiklikult suhelda. Hageja on vande all seletanud, et SMS-id saatis ta seetõttu, et töötajatel lõppes just öine vahetus ning neid oli seoses tööjõu puudusega vaja uuesti tööle järgnevaks ööks. On mõistlik, et hageja ei seganud töötajate puhkeaega. Hagejale ei saa süüks panna ka liiga väheseid töötajaid, kuna hageja tööülesandeks ei olnud töötajate otsimine; töötajaid otsis personaliosakond, kes suunas sobivad edasi hageja juurde, aga kuna töötasud oli väikesed ja töökoormus suur, siis ei olnud võimalik uusi töötajaid kiiresti leida. TLS § 28 lg. 2 p. 1 järgi on tööandjal kohustus kindlustada töötaja kokkulepitud tööga ning anda selgeid ja õigeaegseid korraldusi. Juhtkonna koosolekute protokollides ja otsustes ei ole kostja avaldaja rikkumistele kordagi tähelepanu juhtinud. Kostja seaduslik esindaja on vande all öelnud, et protokollidesse kantakse ainult oluline info, järelikult ei pidanud kostja hageja väidetavaid rikkumisi ka ise oluliseks. Usutavad ei ole tunnistaja K P ütlused, et tema korduvalt kuulis, kuidas juhatuse esimees S N n tegi hagejale hoiatusi. Tunnistaja K P i ütlusi ei toeta ükski kirjalik tõend, samuti tunnistaja A M ütlused, kellele ei meenunud, et hagejale oleks tehtud töö osas tehtud hoiatusi. S N ni poolt hagejale 20. detsembri 2012. a. e-kirjaga esitatud etteheited hageja töö osas ei tõenda hageja mittesobivust tööle. Hageja vande all antud seletuse kohaselt sai ta esmakordselt alles nimetatud kirjast teada, et hageja otsene ülemus S N n ei ole temaga rahul. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et hagejat oleks varasemalt hoiatatud rahulolematusest tema tööga. Lisaks on hageja avaldanud kohe soovi vastata etteheidetele suuliselt, kuid S N n ei pidanud seda võimalikuks ja soovis vastuseid kirjalikult; hageja need ka edastas ja soovis veelkord etteheiteid arutada. Tunnistaja K P i ütluste kohaselt arutati 21. - 22. detsembril 2012. a. S N juures hageja edasise töösuhte jätkamise võimalust. Samas ei antud hagejale kordagi võimalust esitada oma seisukohtade osas selgitusi. Tunnistaja K P i ütluste kohaselt ei tutvustanud S N n talle enne ülesütlemisavalduse koostamist ka hageja kirjalikke selgitusi. Tunnistaja on kinnitanud, et tema koostas isiklikult ülesütlemisavalduse ja seda peale pikki vestlusi erinevate inimestega. Arusaamatuks jääb, miks ei vesteldud hageja endaga, samas kui S N n heidab hagejale ette, et hageja on suhelnud oma alluvatega SMS-i ja e-kirja teel. Kostja oleks pidanud olukorras, kus kostja ei olnud sõlminud hagejaga kirjalikku töölepingut ega edastanud ametijuhendit, selgitama hagejale ootusi ja eesmärke ja vestlema hagejaga põhjalikumalt. Lisaks nähtub hageja vastusest S N nile, et kostja on süüks pannud hagejale asju, mis ei kuulunud hageja valdkonda. Perioodil 12. novembrist 14. detsembrini 2012. a. hageja otseseks juhiks olnud teenindusdirektori A P i on iseloomustuses märkinud, et kõik operatiivtehnilised ülesanded said tema hinnangul hageja poolt täidetud. Tunnistaja A M i ütluste kohaselt oli tunnistaja ja hageja vaheline koostöö hea. Kostja seadusliku esindaja S N ni sõnul avaldati hageja tegevusele kliendi poolt kiitust. Hageja algatusvõimet ja initsiatiivi tõendavad korduvalt kostjale tehtud ettepanekud juhtimiskeskuse töö paremaks ja efektiivsemaks korraldamiseks. Hageja poolt tehtud ettepanekuid tõendavad ka juhtkonna koosolekute protokollid, sealhulgas tõendavad need hagejale 12. detsembri 2012. a. juhatuse koosolekul seatud konkreetse 6(11)

eesmärgi täitmist. Et hagejal olid oskused juhtimiskeskuse juhi ametikohal töötamiseks, on tõendatud asjaoluga, et hageja on varem töötanud nimetatud alal. Lisaks on kostja ise teinud pärast vestlust hagejaga talle ettepaneku asuda tööle juhtimiskeskuse ülema ametikohal. Kostja seaduslik esindaja on vande all antud seletuses märkinud, et hageja võeti tööle läbi pika konkursi. Kõige eeltoodu alusel on töölepingu kosjapoolne ülesütlemine tühine vastavalt TLS § 104 lõikele 1 ja töölepingut ei saa TLS § 107 lg. 1 kohaselt lugeda lõppenuks ülesütlemisega, vaid tööleping tuleb lugeda lõppenuks TLS § 107 lg. 2 alusel alates 21. jaanuarist 2013. a. TLS § 109 lg. 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab lepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kostjal tuleb tasuda hagejale TLS § 109 lõikes 1 nimetatud hüvitis, hageja nõue 6-kuulise hüvitise väljamõistmiseks seoses ühe alla 3-aastase ja ühe 4-aastase lapse kasvatamisega ei ole aga põhjendatud. Lisaks ei näe ka seadus ette 6-kuulise hüvitise tasumist hagejale. Põhjendatud on ühe kuu hüvitis 1500 eurot, kuna hageja töötas kostja juures lühiajaliselt. Hageja väited seoses ületunnitöö ja pühade ajal ning vabadel päevadel töötamisega on tõendamata, mistõttu ei saa neid nõudeid rahuldada. Põhjendamata ja tõendamata on hageja väited seoses sellega, et kostja oleks pidanud hageja koondama tulenevalt TLS § 89 lõikest 1. Asjaolu, et kostja on oma strateegia ümber korraldanud peale hageja töölt lahkumist, ei tähenda, et kostja oleks pidanud hageja koondama. Põhjendamatud on ka hageja väited, et hagejale ei pakutud teist tööd. Töölepingu lõpetamisel TLS § 86 lg. 1 alusel ei näe seadus ette, et tööandja peaks töötajale eelnevalt pakkuma teist töökohta. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg. 1 alusel tuleb hageja menetluskulud 40% ulatuses jätta kostja kanda ja 60% ulatuses hageja enda kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda. Tsiviilasja hind on hagi esitamisel kehtinud TsMS § 124 lg. 1 ja § 134 lg. 3 alusel 9000 eurot. USS Security Eesti AS-i apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja menetluskulud jäeti kostja kanda ning uue otsusega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TLS § 86 lõiget 1. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et tööandja peab esile tooma asjaolud ja esitama tõendid, mis kinnitavad, et töötaja osutus katseaja jooksul tehtavale tööle mittevastavaks ning leidnud, et kostja ei ole tõendanud, et hageja ei vastanud tasemele. Kohus ei saa hinnata hageja sobivust tema ametikohale. Riigikohus on oma otsustes korduvalt sedastanud, et katseaja tulemusi saab hinnata üksnes tööandja. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohtu otsuses asjas 2-10-22812 asutud seisukohale, et katseaja kestel hindab tööandja töötaja sobivust ning kui tööandja subjektiivsetest kaalutlustest lähtuvalt leiab, et töötaja vastavale tööle ei sobi, võib tööandja töölepingu lõpetada. Isegi siis, kui mitmed kliendid arvavad teisiti, on tööandjal õigus oma subjektiivse hinnangu alusel tööleping katseajal üles öelda. Seega on vaidluse lahendamise seisukohast tähtis üksnes see, kas esinesid asjaolud, mis andsid kostjale õiguse lugeda hageja katseaja eesmärgid mittetäidetuks. TLS § 86 lg. 1 kohaldamise seisukohalt ei oma tähtsust ka see, kas töötajaga oli sõlmitud kirjalik tööleping ning kas töötajal oli kehtiv ametijuhend. Vaidluse lahendamiseks on oluline tuvastada, kas hageja sisuliselt teadis, mis on tema tööülesanded. Vaidlus puudub selles, et hageja täitis ca kaks kuud igapäevaselt kokkulepitud tööülesandeid. Hageja ei pöördunud kordagi kostja poole põhjusel, et talle oleksid ebaselged tema tööülesanded või 7(11)

tööandja ootused – vastupidi, hageja asus kohe tööle ning esitas muuhulgas kostjale omapoolsed ettepanekud oma töö korraldamiseks. Olukorras, kus hageja töötas ca kaks kuud juhtival ja vastutusrikkal ametikohal, ei saa tekkida küsimust, kas ta teadis oma töökohustusi. Hageja teadis, millised on tema igapäevased tööülesanded ja millised on tööandja ootused – hageja sai oma töö sisu ja tulemuste kohta tagasisidet nii iganädalastel juhatuse koosolekutel kui ka kaastöötajatelt. Nii kostja seadusliku esindaja kui tunnistaja K P i ütlustega on tõendatud, et kostja viitas puudustele hageja töös. Samuti puudub vaidlus, et hageja ja kostja pidasid 20. detsembril 2012. a. e-kirjavahetust hageja mitterahuldava töökvaliteedi üle, mis on samuti käsitletav tööandjapoolse tagasisidena. Maakohtu põhjendused, et hagejale ei olnud detailselt teada kõik tööülesanded, on ka asjassepuutumatud – ühegi töösuhte lõpetamise aluseks oleva etteheite osas ei ole hageja väitnud, et ta ei olnud teadlik vastava tööülesande sisust. Lisaks lõpetati töösuhe katseajal hageja mittesobivuse tõttu ametikohale, mitte üksikute töökohustuste rikkumiste tõttu. Seega on maakohtu etteheited nii põhjendamatud kui ka asjakohatud. Hageja oli teadlik oma töökohustustest ja tööandja ootustest – nii 4. jaanuari 2013. a. ülesütlemisavaldusest, A P i e-kirjast, G Ui e-kirjast kui ka tunnistajate ja kostja seadusliku esindaja ütlustest nähtub, et hagejale selgitati tema ametikoha tööülesandeid ja kostja ootusi. Hageja juhitud juhtimiskeskuses kehtisid konkreetsed protseduurireeglid, hagejale määrati tööle asumisel mentor ning lisaks aitasid hagejat töökohal sisse elada ja juhendasid mitmed kolleegid. Samuti töötas hageja ühes toas A M, kes abistas hagejat igapäevastes küsimustes. Seega teadis hageja, mis on tema tööülesanded ja mida temalt oodatakse. Lisaks on hageja ise kinnitanud, et omas täit ülevaadet tööandja seisukorrast ja hageja tööülesannetest. Maakohus ei ole seetõttu hinnanud kõiki kogutud tõendeid ning on uuritud tõendite pinnalt teinud ebaõiged järeldused, kui asus seisukohale, et hageja ei olnud teadlik oma töökohustustest ja tööandja ootustest. Tööleping öeldi kehtivalt üles katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu. Katseaja eesmärgid tulenevad TLS § 6 lõikest 1. Kostja on põhistanud, et katseaja tulemuste hindamine on üksnes tööandja pädevuses. Samuti on kostja toonud esile ja tõendanud terve loetelu põhjustest, mis kujundasid kostja seisukoha, et hageja ei sobi ametikohale, s. t. ei vasta katseaja eesmärkidele, ja temaga tuleb töösuhe lõpetada. Maakohus ei ole neid tõendeid otsuses hinnanud. TLS § 86 lg. 1 kohaldamine on tööandja hinnanguline õigus ning vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas hageja rikkus oma tööülesandeid. Vaidlust ei saa olla selles, et juhtimiskeskuse ülema ametikoha töö on kostja organisatsiooni toimimise seisukohalt ülimalt oluline ning suur osa töötajaid sellisele juhtivale ametikohale ei sobi. Tunnistaja ja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest nähtub, et hagejale heideti muuhulgas ette nõrka enesekehtestamist, asjatundlikkuse ja koostöövõime puudumist ning puudulikku suhtlemist teiste töötajatega. Erinevad toimetulematused ja kohanematused ca 2 kuu vältel tingisidki katseaja raames kostja arvamuse kujunemise, et hageja ei sobi oma isikuomaduste ja oskuste tõttu täitma kostja juhtimiskeskuse ülema ametikohta. Maakohus on ebaõigesti jaotanud menetluskulud. Kuigi hageja rahaline nõue rahuldati üksnes ca 17% ulatuses, jättis maakohus TsMS § 163 lõikele 1 viidates arusaamatutel põhjustel hageja menetluskulud osaliselt ja kostja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 163 lg. 1 ei võimalda hagi osalisel rahuldamisel jätta ühe poole kulusid poole enda kanda ja mõista lisaks osaliselt välja osa teise poole menetluskuludest – kohus peab menetluskulude jaotuse lahendamisel lähtuma ühest TsMS § 163 lõikes 1 sätestatud alternatiividest. Lisaks ei ole kohus selgitanud, miks ta menetluskulud selliselt jaotas. Menetluskulud tuleb jaotada vastavalt sisulisele kohtulahendile võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. A K i vastuapellatsioonkaebus

8(11)

Hageja palub määrata tsiviilasja hinnaks 1500 eurot ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. 21. märtsil 2013. a. taotles kostja hageja poolt 21.jaanuaril 2013. a, TVK-le esitatud avalduse läbivaatamist hagimenetluse korras osas, millega A K i avaldus rahuldati. Harju Maakohtu 2. aprilli 2013. a. määrusega kohustati hagejat esitama kohtule TVK-le esitatud avaldus hagiavaldusele ettenähtud vormis. Töövaidluskomisjoni avalduses oli hageja nõudeks 9000 eurot. Kostja on oma 17. mai 2013. a. vastuse punktis 2. 3 märkinud, et hageja ei saa nõuda kuue kuu hüvitist. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg. 3 sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Tsiviilasja hinna muutmisel tuleb üle vaadata ka menetluskulude jaotus poolte vahel. Vastused Kumbki pool vaidleb vastaspoole apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega tema hagi rahuldamata jäeti. Vastavalt TsMS § 651 lõikes 1 sätestatud põhimõttele ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust osas, mille peale ei ole edasi kaevatud. Otsust on vaidlustatud osas, millega hagi rahuldati, samuti menetluskulude jaotuse ja tsiviilasjale määratud hinna osas. Kolleegium leiab, et hagi rahuldavas osas ei ole maakohtu otsus õige ja tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega hagi jäetakse rahuldamata. Menetluskulud jäävad hageja kanda. Tsiviilasja hinna muutmiseks ei ole alust. Maakohus tuvastas, et hageja töötas alates 12. novembrist 2012. a. kostja juures suulise töölepingu alusel juhtimiskeskuse ülema ametikohal töötasuga 1500 eurot (bruto) kuus, töölepingus kohaldati neljakuulist katseaega ning kostja ütles töölepingu üles 4. jaanuari 2013. a. ülesütlemisavaldusega TLS § 86 lg. 1 alusel katseajal alates 21. jaanuarist 2013. a. Nende asjaolude üle ei ole vaidlust. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on hagejaga sõlmitud töölepingu kehtivalt üles öelnud ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist seadusest tuleneva aluseta töölepingu lõpetamise eest. TLS § 86 lg. 1 kohaselt võib tööandja ja töötaja tähtajalise ja tähtajatu töölepingu üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates. TLS § 6 lõikest 1 nähtub, et katseaja eesmärk on hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Tegemist ei ole töölepingu erakorralise ülesütlemisega tööandja poolt töötajast tuleneval põhjusel, vaid lihtsustatud korras töölepingu lõpetamisega, mille puhul kummalgi töölepingu poolel on võimalus veenduda töösuhte sobivuses. Tööandja hindab katseajal töötaja vastavust tema tööle esitatavatele nõuetele. Võrdväärselt annab katseaeg aga ka töötajale võimaluse tööleping lihtsustatud korras lõpetada, kui ta veendub, et tehtav töö või selle tingimused ei ole talle sobivad. Seega on tegemist töölepingut üles ütleva poole subjektiivse hinnanguga. TLS § 86 lg. 4 kohaselt ei või tööandja siiski töölepingut üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja eesmärgiga. Seega on vaidlusaluse asja lahendamiseks oluline tuvastada, millistele tööandjaks oleva kostja ootustele hageja ei vastanud ning ega töölepingu ülesütlemine ole vastuolus katseaja eesmärgiga ehk teisisõnu, ega kostja ole lõpetanud töölepingut hagejaga muul kui TLS § 6 lõikest 1 nähtuval põhjusel. Kostja on hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemist põhjendades väitnud, et hageja teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused ei vastanud kostja ootustele hageja poolt tehtavale tööle. Kostja selgitas, et kuna juhtimiskeskuse ülema ametikoht on kostja organisatsiooni seisukohalt ülimalt oluline, siis eeldas ta hagejalt initsiatiivi ja head juhtimisoskust, kuid hageja juhtimisoskus oli puudulik ja tema isikuomadused juhina 9(11)

töötamiseks ei sobinud. Hageja poolt koostatud vahetuse aruanded olid puudulikud ja sellele juhiti korduvalt tema tähelepanu; selle asemel, et suhelda töötajatega vahetult silmast silma, saatis hageja isegi samas toas klaasi taga olevatele alluvatele sms-e; hageja ei suutnud tagada, et juhtimiskeskus oleks täielikult valgustatud 24 tundi ööpäevas, nagu kostja nõudis, sest juhtimiskeskus on nagu kostja süda, kus valmisolek peab olema täielik; olukord tuledega ei paranenud ka pärast hagejale sellekohaste märkuste tegemist;, kriisiolukordade lahendamisel ei suutnud hageja oma meeskonda selliselt tööle panna, et sündmusele oleks adekvaatselt reageeritud jne. Näitena vajakajäämisest kriisiolukorra lahendamisel nimetas kostja juhtumit 2013. a. jõulude ajal, kui toimus põleng Pärnu mnt. 8 asuva „Laste Maailma“ hoones, kus asus ka kostja klient. Hageja ei pidanud vajalikuks sellega tegelda ega meeskonda kohapeale saata, leides, et kuna tegemist oli tema vaba ajaga, siis ei pidanud ta juhtumiga tegelema. Kostja selgitas ka, et küsimus hagejaga töölepingut lõpetades ei olnud töökohustuste rikkumises, vaid selles, et hageja ei saanud meeskonna juhtimisega hakkama selliselt, nagu kostja ootas. Et kostja kirjeldatud faktid on aset leidnud, ei seadnudki hageja kahtluse alla, küll andis hageja neile kostjast erineva hinnangu. Nii selgitas hageja, et jõululaupäeval sai ta tulekahjust teada uudistest, kuid ta ei teadnud, et samas majas on ka kostja kliendi pood; kui kostja juhatuse esimees talle helistas, siis hageja hakkas asjaga tegelema ja kokkuvõttes sai asi lahendatud. Sms-e on ta töötajatele küll saatnud, kuid mitte neile, kes töötasid kõrvaltoas. Aruandeid pidi ta tegema nädalavahetustel oma vabast ajast, kuigi selliselt ei olnud töölepingu sõlmimisel kokku lepitud. Paar korda juhtus, et juhtimiskeskuses tuled öösel ei põlenud; hageja andis küll töötajatele taolise korralduse, kuid töötajatega rääkides sai selgeks, et valgustid töötajaid häirivad ning töötajatega sai siis kokku lepitud, et keda valgusti häirib, sellel ei pea üldvalgus põlema. Hageja leiab, et tegelikult pidid juhtimiskeskuses tuled kogu aeg põlema hoopis selleks, et juhatuse esimees saaks sinna paigaldatud kaamerate vahendusel keskuse tööd jälgida ja kontrollida. Hageja leidis, et ta ei ole midagi valesti teinud ning et töölepingu lõpetamisel ütles kostja juhatuse esimees S N n, et tema ja hageja veregrupid lihtsalt ei sobi. Hageja arvamuse kohaselt ei ole see temaga töölepingu lõpetamiseks piisav põhjus. Samas ei toonud hageja esile mingeid asjaolusid, mis võiksid anda alust järeldusele, et tööleping temaga lõpetati mitte katseaja tulemuste tõttu, millega kostja rahule ei jäänud, vaid mingil muul põhjusel, mis oleks vastuolus katseaja eesmärgiga. Kolleegium hageja seisukohaga töölepingu ülesütlemise aluse kohta ei nõustu ja leiab, et kostja kirjeldatud juhtumid on sellised, mis iseenesest võisid anda tööandjale piisava aluse jõuda järeldusele selle kohta, et töötaja ei vasta tööandja ootustele TLS § 6 lg. 1 tähenduses. Hageja ja kostja selgitustest nähtub erinev lähenemine hageja tööülesannetele: kui kostja eeldas hagejalt initsiatiivi ja innukust, siis pidas hageja tähtsamaks etteantud raame ja korraldusi ning seda, et töömured ei häiriks teda vabal ajal. Ilmne on, et sedavõrd erinevate suhtumistega ei ole võimalik kostja töötajaid tulemuslikult meeskonnana juhtida. Kolleegium leiab, et just sama tõdemust sisaldab ka S N ni poolt hagejale töölepingu ülesütlemise põhjusena öeldu. Samas nähtub hageja hinnangust öeldule, et hagejale on endiselt kostja ootused temale kui juhtimiskeskuse juhile mõistetamatud. Kolleegium leiab, et kostja on piisavalt põhjendanud, miks ta ei pidanud hageja katseaja tulemusi rahuldavaks ja hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemiseks TLS § 86 lg. 1 alusel on olemas materiaalõiguslik alus. Et hagejaga sõlmitud töölepingut ei ole üles öeldud seadusest tuleneva aluseta, siis ei saa kerkida hüvitise maksmise küsimust vastavalt TLS § 109 lõikele 1 koosmõjus § 107 lõikega 2. Hagi jääb täielikult rahuldamata. Tsiviilasja hinna määras maakohus õigesti. Nõustuda ei saa vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks tsiviilasja hinnaks maakohtus tulnud määrata 1500 eurot. TsMS § 124 lg. 1 lause 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Hageja taotles hagis kostjalt 9000 euro väljamõistmist, seega määras 10(11)

maakohus hagihinnaks õigesti 9000 eurot. Hagihinna määramise aluseks ei saa juba iseenesest olla otsustus selle kohta, millises ulatuses võiks hageja olla õigustatud kohtusse pöörduma ehk millises ulatuses võiks tema nõue põhjendatud olla, seega ei ole vajalik võtta seisukohta ka hageja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väite kohta osas, mis puudutab individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lõigete 3 ja 4 tõlgendamist. Et hagi jääb rahuldamata, jäävad menetlusosaliste poolt nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 hageja kanda.

Gaida Kivinurm

Fred Fisker

Malle Seppik

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.