TSÜS › Piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine

Asjaolud ja avaldaja seisukoht MS esitas 16. juulil 2013. a. Pärnu Maakohtule avalduse tütrele JSle eestkostja määramiseks. Avalduse kohaselt on JS sügava puudega 18-aastane neiu. Vastavalt diagnoositud Rett sündroomile vajab ta juhendamist ja kõrvalabi ööpäevaringselt – ta ei söö ega riietu iseseisvalt, ei kõnele, loe ega kirjuta. Ennast väljendab J häälitsuste ja miimika abil, ta küll liigub iseseisvalt, kuid ei orienteeru (s. h. liikluses) ja vajab seetõttu järelevalvet. Ta mõistab lihtsamaid korraldusi, mis seonduvad tema igapäevase tegevusega. Tal esinevad iganädalaselt epileptilised krambihood. 2002. aastast on JS käinud P hooldusklassis, 2013.2014. õppeaasta on temale viimane. Vastavalt ärakuulamisel selgitatule palus avaldaja määrata end tütre eestkostjaks seaduses lubatud maksimaalseks tähtajaks kõigi asjade ajamiseks. Puudutatud isiku DAi seisukoht JS isa DA toetas avaldust ja nõustus eestkoste määramisega. JS määratud esindaja arvamus Esindaja toetas avaldust ja nõustus eestkoste määramisega kõigi asjade ajamiseks maksimaalse tähtajaga. Pärnu Linnavalitsuse arvamus Eestkosteasutus toetas avaldust ja nõustus eestkoste määramisega 5 aastaks kõigi asjade ajamiseks. Eksperdiarvamus Psühhiaatri KR arvamuse kohaselt esineb JS raske vaimne alaareng, mistõttu ta ei ole võimeline kestvalt oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima. JS vajab eestkostjat kõikide toimingute läbiviimiseks võimalikult pikaks seadusega sätestatud ajaks (tähtajatult), kuna temal esinev vaimupuue on jääv. JS ei ole võimeline tegema iseseisvalt, eestkostja nõusolekuta ühtegi tehingut, kuna ta ei ole suuteline aru saama sotsiaalsetest, majanduslikest

jm. suhetest. JS isiklik ärakuulamine kohtu poolt ei tekita tõenäoliselt tema tervisele kahjulikke tagajärgi, kuna ta ei ole suuteline sisuliselt aru saama kohtutoimingute olemusest ega ole suuteline suhtlemiseks. Tema isiklik ärakuulamine kohtu poolt (temaga kohtumine) peaks toimuma tema tavapärases keskkonnas, kuna võõras ümbrus võib temal põhjustada ülemäärast pinget ja ärevust. Ärakuulamine Kohus külastas 22. jaanuaril 2014. a. ka P, kus üritas suhelda JS ning vestles õpetaja KL. JS väljendas end läbi käitumise ja häälitsedes, verbaalselt ta end väljendada ei suutnud ega mõistnud ka arusaadavalt kohtuniku küsimusi. Maakohtu määrus Harju Maakohus rahuldas avalduse ja määras piiratud teovõimega täisealise isiku JS eestkostjaks MS. Kohus määras kindlaks eestkostja ülesanded ning märkis, et otsustab osundatud määrusega seatud eestkoste lõpetamise või pikendamise hiljemalt 27. jaanuaril 2019. a. Tulenevalt perekonnaseaduse (PkS) § 203 lõikest 1 määrab kohus asjaomase isiku avalduse alusel või omal algatusel täisealisele isikule eestkostja, kui viimane ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Eestkostjaks määratakse füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma, kusjuures arvestada tuleb ka eestkostja ja eestkostetava vahelisi suhteid (PkS § 204 lg. 1). Sellise eestkoste seadmise ja eestkostja isiku määramise õigus on kohtul, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg. 1 punktis 5 ja 53. peatükis sätestatust. MS avaldus JS eestkostja määramiseks tema piiratud teovõime tõttu on põhjendatud. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis on märgitud, et J. S esineb raske vaimne alaareng, mistõttu ei ole ta võimeline kestvalt oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima. Eksperdi arvates vajab JS eestkostet kõikide toimingute läbiviimiseks tähtajatult, kuna vaimupuue on jääv. Samades asjaoludes on kohus veendunud ka pärast isiklikku kohtumist JS – lisaks vaimupuudele ja verbaalse kontakti puudumisele on JS ka füüsiline puue (skolioos), mille tõttu ta küll praegu ei vaja ratastooli, kuid selle kasutamise vajadust edaspidi ei saa välistada. Sisuliselt on JS ööpäevaringsel jälgimisel vastavalt kas kodus (ema, isa või vanaema poolt) või P, ilmselgelt ei tule isik toime ka elementaarsemate asjaajamistega ega suuda arusaadavalt väljendada oma vajadusi. Ta vajab abi nii riietamisel, söömisel kui hügieenitoimingutes, mida kinnitab ka rehabilitatsiooniplaan. Esitatud Sotsiaalkindlustus-ameti otsuste kohaselt on JS tuvastatud 100%-line töövõimetus ning sügav puue seoses tema igapäevase tegutsemise ja ühiskonnaelus osalemise täieliku takistatusega. J ei räägi ega saa aru temale esitatud lihtsamatest küsimustest. Rehabilitatsiooniplaanis märgitud vajalikke tegevusi (füsioterapeudi teenus, tegevusterapeudi teenus) saab JS P, õppeaasta lõppedes on vanemail plaanis jätkata päevakeskuse vms. teenusega. Kohtul ei ole kahtlust avaldaja kui JS ema võimes ja sobivuses, olemaks tütre eestkostjaks, kuivõrd M. S on kogu JS eluaja tütrele vajaliku abi osutamise eest hea seisnud. Kõik menetlusosalised kinnitasid, et M. S on sobiv isik JS eestkostjaks. JS tuleb eestkostja määrata kõigi asjade ajamiseks (TsMS § 526 lg. 2 punktid 1 ja 2, täpsustatud ülesanded lähtuvalt PkS § 206 lõikest 1) maksimaalseks viieks aastaks (TsMS § 526 lg. 2 p. 5 ja lg. 3), lubamata temal eestkostja nõusolekuta tehinguid teha (TsMS § 526 lg. 2 p. 4). Määruskaebus JS määratud esindaja palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada osas, milles JS määrati eeskostja 5 aastaks ning uue lahendiga määrata eeskostja 3 aastaks, s. o., et kohus

otsustaks osundatud määrusega seatud eestkoste lõpetamise või pikendamise hiljemalt 27. jaanuaril 2017. a. Maakohus kohaldas vääralt TsMS § 526 lõiget 3, kuigi oleks pidanud kohaldama PkS § 203 lõiget 4. 1. juulist 2010. a. jõustunud PkS § 203 lg. 4 kohaselt kontrollib kohus iga kolme aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Alates PkS jõustumisest ei saa kohaldada TsMS § 526 lõikes 3 märgitud viieaastast tähtaega. Täisealise üle eeskoste seadmisel tuleb kohaldada tähtaja osas PkS vastavat sätet (Riigikohtu määrus asjas 3-2-1-157-13, p. 17). Vastus määruskaebusele Avaldaja pooldab võimalikult pikka tähtaega eestkoste vajaduse uuesti ülevaatamiseks. DA ja Pärnu Linnavalitsus vaidlevad määruskaebusele vastu. Edasine menetluse käik Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja saatis TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega kohus määras, et otsustab eestkoste lõpetamise või pikendamise hiljemalt 27. jaanuaril 2019. a. Selles osas saab ringkonnakohus maakohtu määrust parandada, määrates, et kohus kontrollib iga kolme aasta järel, seega hiljemalt 27. jaanuaril 2017. a., kas eestkoste jätkumine MS üle on tema huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Ülejäänud osas on määrus õige ja jääb muutmata. Seades puudutatud isiku üle eestkoste TsMS § 526 alusel viieks aastaks, on maakohus jätnud tähelepanuta 1. juulil 2010. a. jõustunud PkS § 203 lg. 4, mille kohaselt kohus kontrollib iga kolme aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Alates selle sätte jõustumisest ei saa kohus kohaldada TsMS § 526 lõikes 3 märgitud viieaastast tähtaega, taolisel seisukohal on olnud ka Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-157-13.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.