Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Määruse tegemise aeg ja koht
22. aprill 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-6582
Tsiviilasi
Lõuna-Eesti Haigla AS taotlus esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja pikendamiseks isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. veebruari 2014 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.K. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik): K.K. (ik: XXXX), eestkostja Põlva Vallavalitsus, määratud esindaja vandeadvokaat Rein Napa Vastustaja (avaldaja): Lõuna-Eesti Haigla AS
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 13. veebruari 2014 määrus tühistada osas, millega maakohus rakendas K.K. suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse (kinnisesse asutusse) kestvusega üle 4 (nelja) päeva. Ülejäänud osas jätta maakohtu määrus muutmata.
2.Lugeda maakohtu 13. veebruari 2014 määruse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: „1. Rakendada K.K. suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutada K.K. isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Lõuna-Eesti Haigla AS psühhiaatriakliinikusse kuni 4 (neljaks) päevaks alates 11. veebruarist 2014 kell 15.30.
3.Määrus saata teadamiseks Lõuna-Eesti Haigla AS-le, puudutatud isikutele.“
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Tuvastada K.K. kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkus alates veebruarist 2014 kell 15.31 kuni 12. märtsini 2014 kell 15.30.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Menetluskulud kannab TsMS § 172 lg 3 alusel riik. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD
1.Lõuna-Eesti Haigla AS esitas 12.02.2014 maakohtule taotluse K.K. (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse rakendamise pikendamiseks Lõuna-Eesti Haigla AS psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik viibib tahtest olenematul vältimatul psühhiaatrilisel ravil alates 11.02.2014 kell 15.30.
MAAKOHTU LAHEND
2.Tartu Maakohus rahuldas 13. veebruari 2014 määrusega esialgse õiguskaitse rakendamise ja pikendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks K.K. suhtes ning paigutas K.K. esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse (kinnisesse asutusse) kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 30 päevaks alates 11. veebruarist 2014 kell 15.30 kuni 12. märtsini 2014 kell 15.30 (kaasa arvatud). Määruse kohaselt on psühhiaater Valeri Šipov koostanud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse 11.02.2014 kell 15.30. Otsuse järgi on isik psühhootiline, avaldab paranoilist luulu ning on psüühikahäire tõttu ohtlik endale. Psühhiaater Anne-Mai Heinlaid on andnud puudutatud isiku psüühilise seisundi kohta arvamuse 11.02.2014 ja viidanud järgmistele asjaoludele: isik hospitaliseeritud erakorralise haigena kiirabi poolt tooduna, kuna olevat mitu ööd järjest karjunud ja laamendanud. Patsient saabudes selge teadvusega, orienteeritud õigesti ajas, kohas, isikus. Situatsioonis orienteeritud luululiselt. Sisulist kontakti isikuga ei saavuta psühhoosi tõttu. Patsient on enda sõnul psüühiliselt täiesti terve ning haiglasse toodud kättemaksuks naabrite poolt ja eesmärgiga takistada tema vara varguse menetlemist. Mõttekäik desorganiseeritud, äärmiselt laialivalguv. Avaldab paranoilist tagakiusamisluulu, võimekusluulu ja tajuhäireid. Emotsionaalselt inadekvaatne, tuimenenud, afektlabiilne ja kergestiärrituv. Meeleolu kõikuv, kaldub pahurusse. Tahteaktiivsus sihipäratu, tegutseb luululistest veendumustest lähtuvalt. Intellekt normikohane, kontsentratsioonivõime ja mälu käepärasus häiritud. Haiguskriitika puudub täielikult, ravivajadust ei mõista. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire püsikululise paranoidse skisofreenia näol, mille tõttu puudub tal arusaam oma seisundist ja kriitika käitumise suhtes. Praeguses seisundis on isik ohtlik enda elule ja
tervisele ning võib ohustada ka teiste elu ja tervist. Ambulatoorne ravi ei ole kohaldatav. Puudutatud isik vajab tahtest olenematu ravi jätkamist kinnises psühhiaatriaosakonnas. Haigusloo väljavõtte järgi on puudutatud isikul 2005. a diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia; on viibinud korduvalt ravil tahtest olenematus korras; kahel korral (2001, 2005) on määratud kohtupsühhiaatriaekspertiis seoses kehaliste kallaletungidega, kus ta tunnistati süüdimatuks oma tegude suhtes psühhiaatrilise haiguse tõttu; diagnoositud luululine häire. Kohus kuulas 12.02.2014 ära Lõuna-Eesti Haigla AS psühhiaatri V. Šipovi, kes selgitas, et puudutatud isik toimetati haiglasse kiirabiga, oli kodus muutunud naabritele ohtlikuks, käitunud agressiivselt ja öösel karjumisega häirinud naabreid. Haiglas on käitunud rahulikult, tarvitab määratud ravimeid. Elab üksi, valla sotsiaaltöötaja võttis haiglaga ühendust. Puudutatud isik on ohtlik teistele, kuna ravimite tarvitamata jätmise tõttu muutub agressiivseks, ning vajab sundravi vähemalt 30 päevaks. Kohus kuulas 12.02.2014 ära puudutatud isiku eestkostja Põlva linna sotsiaaltöötaja, kes avaldas, et puudutatud isik vajab sundravi, kuna on ohtlik nii endale kui ka teistele majaelanikele (teeb, mida tahab ja millal tahab, enda tegevust ei kontrolli, käitub agressiivselt, ähvardab majaelanikke; korteris on kõik pistikud täis topitud). Viimasel ajal ei ole kodus ravimeid tarvitanud, sest enda arvates pole ta haige. Kohus kuulas 12.02.2014 ära puudutatud isiku. Puudutatud isik väitis, et haiglasse toodi ta kiirabi poolt, sest majanaabrid märatsesid; kui ta WC käib, siis on tal suured valud ja nende tõttu ta karjatab; tervisega ei ole probleeme olnud, aga kannab põlve ja puusatugesid ning on alustanud hambaravi, kodus tarvitab ravimeid, eriti tihti kurgurohtu, haiglas tarvitab temale antud ravimeid, tegelikult haige ei ole ja saab ise kõigega hakkama. Avaldas, et on kolm last, kellest kaks on surnud, poeg ei ela Eestis; teda on elektriga piinatud selle eest, et ta aitas paljastada pettust, mis oli seotud turvafirmadega. Kohus leidis, lähtudes TsMS §-st 534 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-dest 11 ja 13, et puudutatud isiku puhul on esialgse õiguskaitse rakendamise, selle pikendamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise tingimused täidetud ning viivitusega kaasneks oht tema tervisele ja elule. Olukorras, kus puudutatud isik ei tarvita ravimeid, muutub tema käitumine kontrollimatuks ja ohtlikuks teistele isikutele, eelkõige majanaabritele. Puudutatud isikul on diagnoositud püsikululine skisofreenia, mille tõttu ei ole isik praeguses seisundis võimeline oma haigusest aru saama ja oma käitumist juhtima ning haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda, aga ka teiste elu, tervist ja julgeolekut. Ohtlikkust iseloomustab tema käitumine: isik on haigusest mõjutatuna ettearvamatu käitumisega. Isik ei mõista ravivajadust, seega puudub ravialane koostöö, mis arvestades tema tervislikku seisundit on ohtlik talle endale. Kuna isiku võime hinnata oma seisundit on raskendatud, haiguskriitika puudub täielikult, ei ole muu psühhiaatriline ravi praegusel ajal küllaldane. Tähtaja määramisel lähtus kohus eelkõige isiku tervislikust seisundist, samuti psühhiaatri arvamusest. Kohus leidis, et puudutatud isiku suhtes tuleb rakendada ja pikendada esialgset õiguskaitset ning paigutada ta esialgse õiguskaitse korras TsMS § 534 lg 5 alusel tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kinnisesse asutusse kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 30 päevaks alates 11.02.2014 kell 15.30 kuni 12.03.2014 kell 15.30.
3.Tartu Maakohus määras 12.02.2014 määrusega puudutatud isikule esindajaks advokaadi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Määratud esindaja vandeadvokaat Rein Napa esitas 04.03.2014 maakohtule arvamuse, milles leidis, et puudutatud isikul diagnoositud psühhootilise käitumise tõttu, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, samuti ohu tõttu nii iseenda kui ka teiste isikute elule ja tervisele, oli tema paigutamine tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kinnisesse
asutusse kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 30 päevaks, põhjendatud. Seega maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamiseks aluseid ei ole.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.K.K. esitas 13. märtsil 2014 kohtule menetlusdokumendi, mis on pealkirjastatud vastulause ja apellatsioonina ning mida maakohus käsitles määruskaebusena Tartu Maakohtu
13.veebruari 2014 määruse peale. Määruskaebuse kohaselt on vaidlustatud kohtumääruses märgitud puudutatud isiku eestkostjaks ebaõigesti K.X. K. X. on kohtu poolt eestkostja ülesannetest taandatud, kuna ta oli vägivaldne, ebaaus ja ebakompetentne. Puudutatud isik ei vaja eestkostjat ja korraldab kõik vajalikud asjad ise. Määruskaebuses kirjutatakse puudutatud isiku poja surmast, puudutatud isiku kehavigastustest, piinamisest, tema vara vargusest, märgitakse, et puudutatud isik karjub valude tõttu ning kannatab teiste inimeste tegude pärast. Puudutatud isikul jäi tahtevastase ravi tõttu 07.03.2014 käimata töötukassas ja pooleli jäi hambaravi. 12.04.2014 oli XXX korteri ukselukk vahetatud ning puudutatud isik ei saanud korterisse sisse. Puudutatud isik taotleb õiglast lahendit ja kahjutasu.
5.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. PUUDUTATUD ISIKU ESINDAJA JA EESTKOSTJA SEISUKOHAD
6.K.K. le määratud esindaja vandeadvokaat R. Napa esitas seisukoha, kus leiab, et puudutatud isiku 13.03.2014 kirja ei saa käsitada määruskaebusena kohtumäärusele, millega kohus andis loa puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Kirjast ei ole võimalik välja lugeda ühtegi etteheidet maakohtule materiaalõiguse või menetlusnormide rikkumises. Naabrite, politsei, sotsiaaltöötajate jt aadressil kirjas öeldu on ilmselt ajendatud kirja autori luululistest mõtetest.
7.Põlva Vallavalitsus esitas seisukoha, milles palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Seisukoha kohaselt määrati Tartu Maakohtu 16.11.2012 määrusega puudutatud isikule eestkostjaks Põlva Linnavalitsus tähtajaga 16.11.2017. Põlva linna ja valla ühinemise tulemusena teostab eestkostet Põlva Vallavalitsus. Sama kohtumäärusega vabastati eestkostja kohustustest X. K.. Puudutatud isik on viibinud mitmeid kordi tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil, viimati 11.02.–12.03.2014. Tahtest olenematut ravi rakendati, kuna isik karjatas ja lärmas Põlva vallas XXX korteris. Puudutatud isiku tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi pidas vajalikuks ka psühhiaater A.-M. Heinlaid.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
8.Lõuna-Eesti Haigla AS esitas seisukoha, mille kohaselt on puudutatud isik viibinud LõunaEesti Haigla psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul statsionaarsel ravil 11.02.–12.03.2014 ja 30.11.–06.12.2006 diagnoosiga püsikululine paranoidne skisofreenia. Isik avaldab oma haigusest lähtuvalt paranoilist tagakiusamisluulu, vargusluulu, võimekusluulu ja tajuhäireid. Mõttekäik on desorganiseeritud, äärmiselt laialivalguv. Patsient on emotsionaalselt inadekvaatne, tuimenenud, meeleolu kõikuv, afektlabiilne, kergesti ärrituv, kaldub pahurusse. Emotsionaalne seisund on mõjutatud psühhootilistest elamustest. Tahteaktiivsus sihipäratu, tegutseb luululistest veendumustest lähtuvalt. Intellekt normikohane, kontsentratsioonivõime
ja mälu käepärasus häiritud. Haiguskriitika puudub. Ravivajadust ei mõista, seetõttu puudub ravialane koostöö. Haigusteadvus olematu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu määrus kuulub tühistamisele osas, millega maakohus rakendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse üle nelja päeva. Lõuna-Eesti Haigla AS taotlus tuleb vastavas osas jätta rahuldamata. Tuvastada tuleb puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkus alates 15.02.2014 kell 15.31 kuni 12.03.2014 kell 15.30. Ülejäänud osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata.
10.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 2) olemas on piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. PsAS § 11 lg 1 p-de 1–3 järgi on isiku tahtevastase psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldusteks: 1) isiku raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Nimetatud eeldused peavad esinema samaaegselt ning kohtule esitatud taotluse rahuldamiseks peab kohus nende eelduste koosesinemise tuvastama.
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise vajaduse esialgse õiguskaitse korras tuvastanud iseenesest õigesti, kuid on põhjendamatult kohaldanud seda kuni 30 päeva alates 11.02.2014, kusjuures maakohus on seda nimetanud tähtaja pikendamiseks. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 (p 46) leidnud, et selline tähtaja määramine on ebakorrektne ja vastavate menetlusnormide mittejärgimisel ka ebaseaduslik. Riigikohtu tõlgenduse kohaselt ei saa olukorras, kus kohus ei ole juba otsustanud puudutatud isiku tahtevastast paigutamist esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse, rääkida selle tähtaja pikendamisest TsMS § 534 lg 5 teise lause mõttes. TsMS § 534 lg 5 esimese lause järgi võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. See tähtaeg möödus antud juhul 15.02.2014 kell 15.30. TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku esialgse õiguskaitse korras paigutamise kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik. Antud juhul on maakohus esialgse õiguskaitse pikendamise nime all kohaldanud puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest ning see on muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele, st kui on täidetud isiku korralise kinnisesse asutusse paigutamise eeldused. TsMS § 533 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib isiku korralise paigutamise avalduse kohtule esitada üksnes isiku elukohajärgne valla- või linnavalitsus või isiku eestkostja. Antud juhul vastav avaldus kohtul puudus ja määramata oli ka ekspertiis (TsMS § 537 lg 1). Seega on maakohtu määrus isiku kinnisesse asutusesse paigutamise osas pikemaks ajaks kui neli päeva alates paigutamisest ebaseaduslik ning tuleb tühistada. Tuvastamisele kuulub puudutatud isiku paigutamise ebaseaduslikkus perioodil 15.02.2014 kell 15.31 kuni 12.03.2014 kell 15.30.
12.Ülejäänud osas, s.o tahtevastase ravi kohaldamises tähtajaga kuni neli päeva, tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kontrollinud piisavalt põhjalikult tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldusi, tuginedes seejuures psühhiaater A.-M. Heinlaidi arvamusele ning arvestades samuti puudutatud isiku haigusloo väljavõttest, tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest ning puudutatud isiku, tema eestkostja (Põlva valla) sotsiaaltöötaja ja psühhiaater V. Šipovi ärakuulamisel ilmnenut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esinesid puudutatud isiku suhtes PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eeldused. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, milleks on püsikululine paranoidne skisofreenia, mis piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Puudutatud isikule pandud diagnoos on kirjas nii psühhiaater A.-M. Heinlaidi arvamuses kui ka haigusloo väljavõttes. Puudutatud isiku hospitaliseerimise asjaolud ning psüühiline seisund tema kiirabi poolt haiglasse toomisel on psühhiaater A.-M. Heinlaidi arvamuses detailselt kirjeldatud (patsient saabudes situatsioonis orienteeritud luululiselt, sisulist kontakti isikuga ei saavuta psühhoosi tõttu; mõttekäik desorganiseeritud, avaldab paranoilist tagakiusamisluulu, võimekusluulu, tajuhäireid, on afektlabiilne ja kergestiärrituv jms). Psühhiaatri arvamuse kohaselt on isik praeguses seisundis ohtlik enda elule ja tervisele ning võib ohustada ka teiste elu ja tervist. Nii psühhiaater A.-M. Heinlaidi arvamuses kui ka haigusloo väljavõttes on muuhulgas märgitud, et puudutatud isikule on kahel korral (2001 ja 2005) määratud kohtupsühhiaatriaekspertiis seisundi hindamiseks seoses kehaliste kallaletungidega ning ekspertiisidega tunnistati isik süüdimatuks oma tegude suhtes psühhiaatrilise haiguse tõttu. Diagnoositud on luululine häire. Psühhiaater A.-M. Heinlaidi arvamuses on välja toodud, et isik tegutseb luululistest veendumustest lähtuvalt, on enda sõnul haiglasse toodud kättemaksuks naabrite poolt ja eesmärgiga takistada tema vara varguse menetlemist ning nimetab erinevaid isikuid, keda seostab endale kahju tekitamisega. Psühhiaater A.-M. Heinlaidi arvamuse põhjendatusele viitab ka kohtumääruse kohaselt psühhiaater V. Šipovi poolt 12.02.2014 ärakuulamisel kinnitatu, et isik toodi haiglasse, kuna oli muutunud kodus naabritele ohtlikuks, oli käitunud agressiivselt, öösel karjumisega häirinud naabreid, patsient süüdistab haiglasse sattumise eest naabreid. Ringkonnakohus nõustub eeltoodu alusel maakohtu seisukohaga, et antud juhul on esitatud piisavalt faktilisi asjaolusid, mille alusel järeldada, et taotluse kohtule esitamise ajal puudutatud isiku haiglaravita jätmisel esinenuks reaalne oht nii isikule endale kui ka teistele (PsAS § 11 lg 1 p 2). Olukorras, kus isik eitab nii psüühikahäiret kui ka ravi vajadust, on ravita jäämisel oht eelkõige isiku enda tervisele, kuid psühhootilise isiku ettearvamatu käitumise tõttu on võimalik oht ka teistele (antud juhul eelkõige isiku naabritele). Samuti ei ole ringkonnakohtul kahtlust, et isiku ohtlikkus tuleneb tema psüühikahäirest. Maakohus asus seisukohale, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane, kuna isik ei mõista ravivajadust ja seega puudub ravialane koostöö (PsAS § 11 lg 1 p 3). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate asjaolude tõttu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-44-13, p 15). Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuses on märgitud, et isik keeldus ambulatoorsest ravist. Psühhiaater A.-M. Heinlaidi arvamuse järgi ei ole ambulatoorne ravi kohaldatav ning ka ringkonnakohtule ei ole teada, et puudutatud isikule võinuks anda muul viisil piisavat psühhiaatrilist abi, muuhulgas puuduvad andmed pereliikmete kohta, kes oleksid saanud puudutatud isikut toetada muu psühhiaatrilise abi korraldamisel ja ravi jälgimisel. Eeltoodust on üheselt selge, et arvestades puudutatud isikul haiguskriitika täielikku puudumist taotluse kohtule esitamise ajal (isik peab end psüühiliselt terveks ja ei teadvusta ravivajadust), ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane.
Ülaltoodust tulenevalt olid esialgse õiguskaitse rakendamiseks tähtajaga kuni neli päeva TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud eeldused ilmselt täidetud. Ajaolu, et puudutatud isik on teistsugusel seisukohal, ei anna alust kahelda spetsialisti (psühhiaatri) arvamuses, arsti poolt ärakuulamisel avaldatus ja haigusloost nähtuvates asjaoludes.
13.Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-155-13, p 27), et isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse ese on piiratud eelkõige hinnangu andmisega sellele, kas puudutatud isiku suhtes on vaja kohaldada kinnisesse asutusse paigutamise abinõusid. Seda kontrollib maakohus ja ringkonnakohus saab kontrollida üksnes maakohtu määruse seaduslikkust. Ringkonnakohus märgib, et ei võta seetõttu seisukohta määruskaebuse taotluses mõista puudutatud isikule välja kahjutasu.
14.Menetluskulud jätab kohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.