3.Saata kohtumäärus avaldajatele ja siseministri esindajale teadmiseks.
Edasikaebamise kord 1 (6)
2-13-37483 Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest alates.
ASJAOLUD
1.N B ja N A esitasid 13.08.2013 Viru Maakohtule avalduse A B surnuks tunnistamiseks. Avalduse kohaselt N B (edaspidi ka Avaldaja 1) ja G B abielust on sündinud kaks last: xxxx poeg A ja xxxx tütar N (edaspidi ka Avaldaja 2). 27.mail 1993 omandas Avaldaja 1 põllumajandusreformi käigus xxxx vallasasjana korteri. Maa korteri juurde erastati 2002 kevadel, mille kohta on kinnistusraamatusse tehtud vastav kanne 30.05.2002.
2.Avaldaja 1 abikaasa ja Avaldaja 2 ema G B suri xxxx. Pärandvarana jäi temast maha 1⁄2 mõttelist osa abikaasade ühisvaraks olevast korteriomandist. Pärijateks nimetatud vara osas on võrdsetes osades N B ning tema lapsed A B ja N A. Pärimismenetlust kuni käesoleva ajani alustatud ei ole. Hiljuti avaldas Avaldaja 1 soovi kinnistusraamatus tema nimel olev korteriomand võõrandada, kuid siis selgus notari juures, et kuna pool korteriomandist kuulub abikaasade ühisvarana surnud isikule, siis tuleb enne korteriomandi võõrandamist esmalt läbi viia pärimistoimingud ja alles siis on korteriomandi võõrandamine võimalik. Paraku on pärimismenetluse algatamine ja selle lõpuleviimine raskendatud aga seetõttu, et avaldajatel puuduvad andmed kaaspärija A B kohta.
3.Viimased andmed A B kohta pärinevad 2004.a sügisest (ilmselt oli see oktoobris, kuid täpset aega ei mäleta), mil avaldajad külastasid oma lähisugulast xxxx, kus ta sel ajal koos oma elukaaslasega elas. Peale nimetatud aega avaldajad enam A kohtunud ei ole ning neil puudub viimasega igasugune kontakt. Avaldaja 2 on püüdnud veel hiljemgi oma vennaga kontakti leida, kuid see ei ole õnnestunud, sest telefoninumber, mis vennale kuulus, oli blokeeritud. Ka A B ise ei ole pärast 2004.a sügist oma vanematega ega õega suhelnud ning ta ei ilmunud ka 2009.a. lõpus ema matustele. Käesoleval ajal puuduvad avaldajatel A elu- ja/või viibimiskoha kohta igasugused andmed. Selles küsimuses on pöördutud suulise avaldusega ka politsei poole, kuid viimase selgituste kohaselt olevat teadmata kadunuks tunnistamise protsess väga pikaleveniv ja seepärast puudutatud isiku õde seda ka ei alustanud.
4.Seoses asjaoluga, et ilma A B välja ilmumiseta ei ole võimalik pärimismenetlust lõpule viia ega Avaldajale 1 kuuluvat korteriomandit võõrandada, on vajalik taotleda kohtu korras tema surnuks tunnistamist. Kuna avaldajatel ei ole andmeid A B kohta juba alates 2004.a oktoobrist ehk rohkem kui kaheksa aasta jooksul, on alust eeldada, et ta ei ole enam elus.
MENETLUSE KÄIK
5.Viru Maakohtu 22.08.2014 kohtumäärusega jäeti avaldus käiguta ja avaldajatele anti tähtaeg nõude põhistamiseks ja täiendava riigilõivu tasumiseks.
TÄPSUSTATUD AVALDUS
6.02. septembril 2013 esitatud täpsustatud avalduse kohaselt viimased andmed A B elu- ja viibimiskoha kohta pärinevad aastast 2004, mil N külastas oma venda xxxx. Täpset tänava nime, maja ja korteri numbrit ei suuda avaldaja kahjuks enam meenutada, sest sellest külaskäigust on möödunud juba 9 aastat. Samuti ei ole avaldajatel säilinud enam kirjavahetust oma poja ja vennaga enne 2004.a külaskäiku, et nende alusel oleks võimalik täpsustada A aadressi. Samas mäletavad avaldajad selgelt, et pärast A külastamist temale 2005.a alguses 2 (6)
2-13-37483 saadetud üksikud kirjad tulid Eestisse tagasi lahtirebituna ja oluliselt kannatada saanutena ning see andis alust arvata, et A neid enam kätte ei saanud ning et ta enam avaldajatele teadaoleval aadressil ei ela. Kuna A oli inimene, kes armastas oma perekonda väga ja suhtles kuni lähedaste külaskäiguni nendega väga aktiivselt, ja seda isegi ca pool aastat hiljem, kuid siis äkki enam ei helistanud ega kirjutanud, annab alust arvata, et temaga juhtus midagi. Samas ei saa avaldajad kindlalt väita, et A on surnud.
7.Pärast G B tervise halvenemist pöördus N A venna otsimise küsimuses suulise avaldusega politsei poole, kuid tema järelepärimisele antud selgitused veensid teda selles, et teadmata kadunud isiku otsimine ja teadmata kadunuks tunnistamise protsess on pikk ja aeganõudev ning paljudel juhtudel see ei anna mingit tulemust, mistõttu A lähisugulased otsustasid seda mitte algatada. Veidi hiljem pöördus N A päringuga ka xxxx poole, kuid ka sealt vastati talle, et isikuandmeid saab huvitatud isikutele väljastada vaid kohtu- või politsei loal. Teades oma rahalisi võimalusi ja seda, millised summad tuli kohtusse avalduse esitamiseks riigilõivudena ja ka juriidilistele nõustajatele maksta, loobuti tol ajal kohtusse pöördumisest ning A teadmata kadunuks tunnistamise avalduse esitamisest.
8.Käesoleval ajal avaldajad on jällegi sattunud samasse olukorda, kus andmete saamine A eluvõi viibimiskoha kohta on kerkinud päevakorda ning nende saamiseks on N B korteri müügitehingut ettevalmistav notar soovitanud neil järjekordselt kohtusse pöörduda. Kas avaldajad saaksid Vene Föderatsiooni pädevatele asutustele ametlikke päringuid tehes teada A B asukoha, ei oska öelda, sest saades Eesti Vabariigi pädevatelt asutustelt eitavad vastused, ei ole avaldajad söandanud enam mujale pöörduda.
SISEMINISTRI VASTUS
9.Avalduse esitamisest teatas kohus siseministrile. 20. septembril 2013 esitatud vastusest teatas siseministri esindaja, et ministeerium edastas A B kohta teadaolevate andmete saamiseks järelepärimise Politsei- ja Piirivalveametile, kelle andmetel oli A B vahemikus 01.05.1996 kuni 17.03.2006 tagaotsitav Rapla politseijaoskonna poolt. Tõkendiks oli sundtoomine. Isiku tagaotsimine lõpetati seoses kriminaalasja nr 96270000108 lõpetamisega. Kriminaalmenetlust alustati kriminaalkoodeksi § 143 lg 2 p 1 tunnustel toime pandud teo suhtes ning lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 2 alusel seoses aegumisega. Tagaotsimistoimik (nr 9667019) sisaldab muuhulgas teavet, et isik võis lahkuda Venemaale. 26.11.1998 saadeti Interpoli kanalite kaudu Venemaale päring kontrollimaks ühte võimalikku elukohaaadressi Krasnojarski krais. Moskva Interpol vastas, et nimetatud aadressil sellist isikut ei ela. Toimiku materjalidest nähtub, et viimane kindel teave isiku elusolekust pärineb veebruarist 1996.
10.A B on väljastatud elamisluba nr TE327962116 kehtivusega 30.05.1996 -30.05.2001. Uut taotlust esitatud ei ole. Välismaalase passi ja isikutunnistust väljastatud ei ole. Piirikontrolli infosüsteemis kõnealuse isiku piiriületusi fikseeritud ei ole.
11.A B asukoht on politseile teadmata. Isiku kadumise kohta politseile avaldust esitatud ei ole, mistõttu ei ole politsei Venemaale vastavasisulisi päringuid esitanud.
12.Arvestades eeltoodut on siseminister seisukohal, et teadaolevad andmed A B kohta ei ole piisavad järeldamaks, et isiku võib surnuks tunnistada. Kuigi isik ei ole niivõrd pika aja jooksul 3 (6)
2-13-37483 sugulastega ühendust võtnud, ei pruugi ta olla surnud, vaid võib olla näiteks olukorras, kus tal ei ole võimalik ühendust võtta või ta ei soovi ühendust võtta.
MENETLUSE KÄIK
13.06. septembril 2013 vastavalt TsMS § 510 lg 1 avaldas kohus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, milles kutsus A B esitama andmed oma elusoleku kohta.
14.24. septembril 2013 pöördus kohus Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi kaudu Vene Föderatsiooni pädeva kohtu või kohtuvälise asutuse poole palvega A B tegeliku elu- või viibimiskoha kohta andmete esitamiseks ning elusoleku tuvastamiseks. Juhul, kui A B on surnud, palus kohus edastada tema surmaakti või surmatunnistuse koopia.
15.Kohtule 12. veebruaril 2014 esitatud Leningradi Oblasti perekonnaseisuaktide valitsuse 25.12.2013 väljastatud tõendi kohaselt Leningradi Oblasti perekonnaseisuaktide arhiivis puuduvad andmed A B kohta. Aktid on kontrollitud ajavahemikus 01.01.2000 kuni 31.11.2013.
16.Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi 20.01.2014 vastuse kohaselt Vene Föderatsiooni Migratsiooni teenistuse (s.h selle Sankt-Peterburgi ja Leningradi Oblasti Valitsuse) automatiseeritud registrites puudub info A B kohta.
KOHTUISTUNG
17.Kohtuistungil avaldajad jäid esitatud avalduse juurde. Avaldajate selgituste kohaselt A B elas Eestis alates aastast 1972, 1993. aastal ta sõitis Eestist Venemale ära. Puudutatud isik N B teatas, et A ei olnud Vene Föderatsiooni kodakondust. A B ka Eestis elamise ajal võis nädala ära olla ja ei rääkinud, kus käis. Puudutatud isikud ei teadnud, millise riigi kodakondsus A oli.
18.Sisseministri esindaja kohtuistungile ei ilmunud. 21.02.2014 esitatud vastuses teatas esindaja, et tema hinnangul sisseministri kaasamine istungile ei ole põhjendatud, kuna ministril puudub pädevus esitada muid andmed või kujundada seisukoht muude andmete alusel.
KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
19.Kohus tutvunud avalduse ja siseministri vastusega, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leidis, et avaldus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.
20.Rahvastikuregistri elektroonilisest andmebaasist saadud informatsiooni järgi isik, kelle surnuks tunnistamisest taotletakse, elab alates 21.02.2000 Venemaal. Avaldajate selgituste kohaselt A B elab Venemaal alates 1993. aastast. Isik ei oma kehtivat elamisluba Eestis. A B on väljastatud elamisluba nr TE327962116 kehtivusega 30.05.1996 - 30.05.2001, mille kohta tehtud märkuse kohaselt elamisluba on kehtetu. Rahvastikuregistri elektroonilise andmebaasi ja siseministri vastuse kohaselt välismaalase passi ja isikutunnistust A B väljastatud ei ole, mis tähendab seda, et otsus elamisloa andmise kohta tehti, kuid elamisluba ei ole kasutatud, s.t kehtivate dokumentide puudumise tõttu isik ei saanud elamisluba realiseerida. Isiku sünnikohaks on Venemaa, andmed kodakondsuse kohta puuduvad.
4 (6)
2-13-37483
21.Siseministri vastuse kohaselt isik võis lahkuda Venemaale. Samas 26.11.1998 on saadetud Interpoli kanalit kaudu Venemaale päring kontrollimaks ühte võimalikku elukohaaadressi Krasnojarski krais. Moskva Interpol vastas, et nimetatud aadressil sellist isikut ei ela. Piirikontrolli infosüsteemis kõnealuse isiku piiriületusi fikseeritud ei ole. A B kadumise kohta politseile avaldust esitatud ei ole.
22.A B on alates 07.12.2009 tekkinud õigus koos avaldajatega 1⁄2 osas oma ema pärandvara pärimiseks, kuid tal endal puudub vara Eestis. Avaldajad väidavad, et isik kelle surnuks tunnistamiseks on kohtule avaldus esitatud, tegelikult elas xxxx perekonnaseisuaktide valitsuse 25.12.2013 tõendi kohaselt Leningradi Oblasti perekonnaseisuaktide arhiivis puuduvad andmed A B kohta (t. lk. 57). Vene Föderatsiooni Migratsiooni teenistuse registrites puudub info A B kohta (t. lk. 60).
23.Isiku surnuks tunnistamise õiguslikud alused on ammendavalt reguleeritud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 19, mille 1 lõike kohaselt kohus võib teadmata kadunud isiku huvitatud isiku taotlusel surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus. TsÜS § 19 lg 1 mõttest tulenevalt isiku surnuks tunnistamist saab nõuda, kui isiku, kelle surnuks tunnistamist nõutakse, elukoht on Eestis. Vastavalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades art 25 p 1 isiku teadmata äraolijaks tunnistamise ja surnuks kuulutamise või surma fakti tuvastamise asjus on pädevad selle lepingupoole asutused, kelle kodanik oli isik ajal, mil ta viimastel andmetel oli elus. Sama art p 2 järgi ühe lepingupoole asutused võivad tunnistada teise lepingupoole kodaniku teadmata äraolijaks või kuulutada surnuks, samuti tuvastada tema surma fakti tema territooriumil elavate isikute taotlusel, kui nende õigused ja huvid rajanevad selle lepingupoole seadusandlusel. TsMS § 109 lg 1 alusel Eesti kohus võib tunnistada isiku surnuks ja tuvastada tema surma aja, kui: 1) teadmata kadunud isik oli temast viimase teate saamise ajal Eesti Vabariigi kodanik või kui tema elukoht oli sel ajal Eestis; 2) on olemas muu õiguslik huvi, et Eesti kohus tunnistaks isiku surnuks või tuvastaks tema surma aja. A B ei ole Eesti Vabariigi kodanik. Tema elukoht ei ole Eestis. Avaldajate seletuste kohaselt ei olnud tal ka Vene Föderatsiooni kodakondsust. Avaldajate väited isiku Venemaal elamise kohta on vastuolus asjas tehtud päringutele saadud vastustega, mille kohaselt puuduvad igasugused andmed isiku Venemaal elamise kohta. Sellepärast ei ole võimalik A B Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades ega TsÜS § 19 alusel Eestis surnuks tunnistada.
24.Asjaolu, et isiku kohta andmed puuduvad ja isik pika aja jooksul sugulastega ühendust ei võtnud, ei ole piisavaks aluseks järeldada, et isik on surnud. Avaldaja N B on kinnitanud kohtuistungil, et A B ka Eestis elamise ajal võis nädala ära olla ja ei rääkinud, kus käis. Seega ei ole välistatud, et A B lihtsalt ei soovi avaldajatega ühendust võtta. Asjas esitatud tõendite ega avaldajate selgituste alusel ei ole võimalik eeldada, et A B oli olukorras, mis oli ohtlik elule. Sellepärast ei ole võimalik ka eeldada isiku hukkumist õnnetusjuhtumi tagajärjel või mull põhjusel. Kohus hinnanud esitatud tõendeid kogumis, jätab avalduse rahuldamata.
25.Avaldus on esitatud selleks, et pärast isiku surnuks tunnistamist pärida isiku osa pärandvarast ja seejärel võõrandada korteriomand xxxx. Kohus selgitab avaldajatele, et pärimisseaduse (PärS) § 3 lg 1 järgi pärand avaneb isiku surma korral. Sama seaduse § 4 lg 1 5 (6)
2-13-37483 alusel pärandi avanemisel läheb pärand üle pärijale. Sellest tulenevalt 1⁄2 G B pärandist on üle läinud avaldajatele ja ka A B. A B ei ole PärS § 4 lg 2, § 118 lg 3 ja § 119 lg 1 sätestatud korras pärandist loobumiseks notarile avaldust esitanud. Seega avaldajatel on õigus PärS § 110 ja § 111 alusel esitada kohtule avaldus pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks korteriomandi 1⁄2 osast A B kuuluva pärandvara osa suhtes ja sellele osale pärandvara hooldaja määramiseks. Pärandvara hooldaja määramisel võib hooldaja esitada kohtule PärS § 112 lg 4 sätestatud korras avaldusele A B osa pärandavarast võõrandmise lubamiseks.
MENETLUSKULUD
26.TsMS § 172 lg 1 alusel hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Selle sätte alusel jätab kohus kõik menetluskulud avaldajate kanda.
27.Kohtumäärus on tehtud eelpooltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 463, § 465, § 512 lg 2, § 660 lg 1, § 661 lg 1, lg 2 sätete kohaselt.
/digitaalselt allkirjastatud/
Ifret Mamedguseinov Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.