TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

Jätta kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

suhtes kriitikat ei oma. Patsient selgitas, et ta otsis autot ja tekkis segadusseisund. Sisulisem vestlus patsiendiga ei õnnestunud. Maakohus kuulas K.K ära 03. 02. 2014 (maakohtu määruses ekslikult märgitud 03.01.2014) tema asukohas. Puudutatud isik avaldas kohtule, et ta on varem ravil olnud, kuid praegu ta ravi ei vaja. Võru linnas ei ole ta tanklas midagi lõhkunud ning kohtule juhtunust rääkida ei soovi. K.K raviarst J. Tarnovskaja sõnul on K.K olnud varem ravil. Käeoleval aastal oli patsient jaanuari lõpus ravil paar päeva Võru Haiglas. Ravi on kindlasti vajalik 40 päeva ulatuses.

MAAKOHTU SEISUKOHT

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5) ei ole tõendatud ega motiveeritud, milles seisneb puudutatud isiku ohtlikkus iseenda või teiste elule, tervisele või julgeolekule. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-81-07 ja nr 3-2-1-155-13 rõhutanud, et ohtlikkus tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Ka isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Samuti tuleb tuvastada see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline; 6) ei ole kohtumääruses käsitletud, kas muu psühhiaatriline ravi võib olla küllaldane. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-155-13, p 40), et kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses sundraviga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu määrus kuulub tühistamisele osas, millega maakohus rakendas K.K suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta isiku tahtest olenemata ravi kohaldamiseks SA TÜ Kliinikumi psühhiaatriahaiglasse üle 4 (nelja) päeva. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi taotlus tuleb vastavas osas jätta rahuldamata. Tuvastada tuleb K.K kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkus alates 05.02. 2014 kell 16.26 kuni 28. 02. 2014. Ülejäänud osas tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata arvestades ka ringkonnakohtu määruses toodud põhjendusi. Maakohus ei ole oma määrust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud, kuid kooskõlas TsMS § 656 lg-ga 2 ja §-ga 659 on võimalik nimetatud rikkumine ringkonnakohtu poolt kõrvaldada määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus arvestab kaebuse lahendamisel ning võtab täiendavate tõenditena asja juurde K.K psühhiaatriakliiniku haiguslood 2011. ja 2014. aastast ning kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 40, mis on tehtud K.K suhtes 28.02.2011 tsiviilasjas nr 2-11-5116. 5.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 märkinud, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse ese on piiratud eelkõige hinnangu andmisega sellele, kas puudutatud isiku suhtes on vaja kohaldada kinnisesse asutusse paigutamise abinõusid. Seda kontrollib maakohus ning ringkonnakohus saab kontrollida üksnes maakohtu määruse seaduslikkust. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 2) olemas on piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. PsAS § 11 lg 1 p-de 1-3 järgi on isiku tahtevastase psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldusteks: 1) isiku raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Nimetatud eeldused peavad esinema samaaegselt ning kohtule esitatud taotluse rahuldamiseks peab kohus nimetatud eelduste koosesinemise tuvastama.

Riigikohus on asjas nr 3-2-1-155-13 punktis 46 leidnud, et selline tähtaja määramine on ebakorrektne ja vastavate menetlusnormide mittejärgimisel ka ebaseaduslik. Riigikohtu tõlgenduse kohaselt ei saa olukorras, kus kohus ei ole juba otsustanud puudutatud isiku tahtevastast paigutamist esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse, rääkida ka selle tähtaja pikendamisest TsMS § 534 lg 5 teise lause mõttes. TsMS § 534 lg 5 esimese lause järgi võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. See tähtaeg möödus antud juhul 05.02.2014 kell 16.25. TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi võib isiku pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku esialgse õiguskaitse korras paigutamise kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgib, et pikem tähtaeg on siiski vajalik. Antud juhul on maakohus esialgse õiguskaitse pikendamise nime all kohaldanud puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest, ning see on muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele, st kui on täidetud isiku korralise kinnisesse asutusse paigutamise eeldused. TsMS § 533 lg 1 ja 2 kohaselt võib isiku korralise paigutamise avalduse kohtule esitada üksnes isiku elukohajärgne valla- või linnavalitsus või isiku eestkostja. Antud juhul vastav avaldus kohtul puudus, samuti ei olnud isikule määratud esindajat (TsMS § 535 lg 1) ja määramata oli ekspertiis (TsMS § 537 lg 1). Seega on maakohtu määrus isiku kinnises asutuses paigutamise osas pikemaks ajaks kui neli päeva alates paigutamisest, ebaseaduslik ning kuulub tühistamisele. Maakohus lõpetas 04.03.2014 määrusega K. Kuslapuu tahtevastase ravi ja paigutamise psühhiaatriakliinikusse alates 28.02.2014. Tuvastamisele kuulub K.K paigutamise ebaseaduslikkus perioodil 05. 02. 2014 kell 16.26 – 28. 02.2014.

Taotluse ja psühhiaater E. Essensoni arvamuse kohaselt oli K.K väidetav käitumine Võru tanklas psüühikahäire tagajärg. Ärakuulamisel maakohtus on K.K tanklas lõhkumist eitanud, kuid ei soovinud juhtunust rääkida. Määruskaebuse kohaselt on politsei väited ebaõiged ja alusetud. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-83-07 p 13, nr 3-2-1-81-07 p 11, 3-2-1-44-13 p 14) ning isiku ohtlikkus peab olema tuvastatud konkreetsete faktiliste asjaolude alusel. Ringkonnakohus on seisukohal, et konkreetsed faktilised asjaolud saab kohus tahtevastase ravi kohaldamise asjas tuvastada eelkõige isiku kohta koostatud meditsiiniliste dokumentide ja isiku enda ärakuulamise alusel. Haigusloo andmetel toodi K.K Tartu psühhiaatriahaigla vastuvõttu politsei ja kiirabi poolt, kaasas Võru Haigla valvearsti saatekiri. K.K toimetati Võru haiglasse, kuna käitus Võru linnas inadekvaatselt, sh lõhkus tankla ümbruses esemeid. Umbes nädal aega enne seda viibis 2-3 päeva jälgimisel Võru Haigla psühhiaatriaosakonnas, tooduna samuti tanklast, kus tegi palju mõttetuid sisseoste. Võrus ravi ei saanud. Haigustunnetus puudus täielikult. Haiglas viibimise teise päeva õhtul palus personalilt „see uks kinni panna, kus laip on“ (tegelikult uksed lahti ei olnud, samuti ei olnud surnut). K.K ise haiglasse sattumist kommenteerida ei soovinud ei arstidele ega ka ärakuulamisel maakohtu kohtunikule. Põhjendab, et see on „isiklik asi“. 2011. aasta K.K haigusloost nähtub, et ka tol korral sattus K.K Tartu psühhiaatriahaiglasse kiirabiga politsei saatel. Eelnevalt olid perekonnaliikmed toimetanud ta Võru Haiglasse, kust ta põgenes. Ringkonnakohus on nimetatud tõendite alusel seisukohal, et olukorras, kus K.K eitab nii psüühikahäiret kui ka ravi vajadust, on ravita jäämisel oht eelkõige K.K enda tervisele, kuid psühhootilise isiku ettearvamatu käitumise tõttu on võimalik oht ka teistele. Ravi foonil paranes K.K seisund nii 2011. aastal kui ka veebruaris 2014. Seega esines K.K puhul teine tahtevastasele ravile paigutamise eeldus.

isiku haiguslugudega. Kuna kohus menetleb kinnisesse asutusse paigutamist ja tahtevastase ravi kohaldamist (sh esialgse õiguskaitse korras) hagita menetluse korras, siis peab kohus selles menetluses lähtuma uurimisprintsiibist (TsMS § 5 lg 3 esimene lause). Antud juhul viitas maakohus määruses kliiniku käsutuses olevatele „piisavatele dokumentidele“ isiku tervisliku seisundi kohta, kuid jättis välja selgitamata, millise sisuga need dokumendid on. Ringkonnakohus on nimetatud minetuse kõrvaldanud. Ringkonnkohus märgib, et psühhiaatriakliiniku taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle lisad peavad korduva haige kohta sisaldama rohkem andmeid (võimalusel ka haigusloo epikriisi), kui üksnes viidet korduvusele.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.