Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Aktsiaseltsi GMP Grupp hagi R. R vastu 5752 euro ja 5 sendi ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-6534
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi GMP Grupp kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
5752 eurot 5 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Aktsiaselts GMP Grupp (registrikood 10109324), esindaja vandeadvokaat Ramil Pärdi Kostja R. R, esindaja vandeadvokaat Anton Sigal
Asja läbivaatamise kuupäev
27. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-6534 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Aktsiaseltsi GMP Grupp kassatsioonkaebuselt 15. juulil 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot Aktsiaseltsi GMP Grupp arvelduskontole nr 1120107390 (Swedbank AS).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts GMP Grupp (hageja) esitas 13. veebruaril 2012 Harju Maakohtule hagi R. R (kostja) vastu võla ja viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. juunil 2008 laenulepingu, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 100 000 kooni. Laenu tagastamise tähtpäev oli 2. juuli 2008. Lepingu punkti 2.2 järgi kohustus kostja tasuma intressi 5% kuus. Kostja on hagejale tasunud 15 000 krooni, millest intresside katteks läks 5000 krooni ja laenu katteks jäi 10 000 krooni. Seega on kostja põhivõlg hageja ees
90 000 krooni ehk 5752 eurot 5 senti. Hageja leidis, et nõue ei ole aegunud, kuna kostja tasus 11. veebruaril 2009 laenulepingu katteks sularahas intressi 5000 krooni, seega katkes aegumine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 alusel ja hakkas uuesti kulgema. Kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes 11. veebruaril 2012, mis oli laupäev, ja seega lõppes tähtaeg 13. veebruaril 2012, mil hagi on kohtusse esitatud.
2.Kostja vaidles hagile vastu, kuna nõue on aegunud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 2. juulil 2008. Hagi esitamise seisuga, s.o 13. veebruariks 2012 oli nõude sissenõutavaks muutumisest möödunud rohkem kui 3 aastat. Hageja nõue aegus 2. juulil 2011. Kostja arvates on väär ka hageja väide, et kostja tasus 11. veebruaril 2009 intresse.
3.Harju Maakohus rahuldas 25. veebruari 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5752 eurot 5 senti, 13. veebruari 2012. a seisuga viivise 1432 eurot 15 senti ja alates
14.veebruarist 2012 põhivõlalt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled laenulepingu ning sellest tulenev laenu tagastamise kohustus oli seni 90 000 krooni ulatuses täitmata. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust, olles seni viivituses VÕS § 100 ja § 396 lg 1 mõttes. Esitatud laenulepingu järgi muutus kohustus sissenõutavaks 2. juulil 2008. TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi katkeb aegumine ja hakkab uuesti kulgema, kui kohustatud isik aegumistähtaja kestel nõuet tunnustab, milleks on kas võlgnevuse osaline tasumine, intressi maksmine, tagatise andmine või muu tegu. Maakohus asus seisukohale, et hageja on raamatupidaja ütlustega ning kassa sissetuleku orderiga tõendanud, et ta sai kostjalt 11. veebruaril 2009 sularahas 5000 krooni laenuintressi katteks. Seega on kostja teinud teo, millega ta on võlga tunnistanud. Eeltoodu tõttu katkes nõude aegumine ja hakkas TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi 11. veebruaril 2009 uuesti kulgema. Kolmeaastane nõude aegumise tähtpäev saabus seega 11. veebruaril 2012, kuid kuna see oli laupäev, siis lõppes tähtaeg tegelikult TsÜS § 136 lg 8 alusel 13. veebruaril 2012 kell 24.00. Hagi on kohtusse esitatud 13. veebruaril 2012, seega aegumistähtaja jooksul. Eeltoodu tõttu ei rahuldanud kohus kostja taotlust kohaldada aegumist. Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust ja on siiani viivituses, siis on hagejal õigus nõuda lepingu täitmist ja täitmisega viivitamise eest viivist. Maakohus leidis, et hagi on tõendatud ja põhjendatud.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus otsust tehes rikkunud menetlusõiguse norme. Hageja on tuginenud asjaolule, et kostja tasus intressi sularahas, kuid ta ei ole esitanud piisavaid ja usaldusväärseid tõendeid oma väite tõendamiseks. Maakohus rikkus tõendite hindamise kohustust, samuti selgitamis- ja otsuse põhjendamiskohustust, sest esitatud tõendite alusel ei olnud võimalik hageja nõuet rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. juuni 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Maakohus kohaldas aegumistähtaja arvutamisel valesti TsÜS § 136 lg-t 8, kui leidis, et 13. veebruaril 2012 esitatud hagiavaldus oli esitatud aegumistähtaja jooksul. Kostja maakohtus esitatud aegumise vastuväide on põhjendatud ja kuigi kostja ei vaidlustanud kaebuses maakohtu põhjendusi aegumise vastuväite kohta, peab ringkonnakohus kohaldama materiaalõigust sõltumata kaebuse väidetest. TsMS § 654 lg-s 5 on sätestatud, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal võtta seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Kostja vaidlustas kaebuses maakohtu otsuse resolutsiooni täies ulatuses. Ringkonnakohus ei näinud tõendite ümberhindamiseks alust. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja jättis hagi rahuldamata põhjusel, et maakohus kohaldas aegumistähtaja arvutamisel ebaõigesti materiaalõiguse normi. Nimelt kohaldas maakohus TsÜS § 136 lg-t 8 ja asus seisukohale, et kuna aegumistähtaja viimane päev, 11. veebruar 2012 langes laupäevale, aegus nõue järgmisel esmaspäeval, 13. veebruaril 2012 kell 24.00. TsÜS § 136 lg 8 kohaldub juhul, kui riigipühale või muule puhkepäevale satub tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev. Aegumise näol on tegemist seaduses sätestatud tähtajaga, mille jooksul on õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12 tehtud lahendi punkti 14 viimases lõigus rõhutanud, et aegumistähtaja lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale. Seega, kuna pärast katkemist hakkas aegumistähtaeg TsÜS § 135 lg 1 alusel uuesti kulgema järgmisest päevast (s.o 12. veebruarist 2009), siis lõppes kolmeaastane tähtaeg TsÜS § 136 lg 2 alusel 11. veebruaril 2012. Hageja esitas hagiavalduse kohtusse 13. veebruaril 2012 kell 20.58, seega pärast aegumistähtaja lõppemist. Kostja aegumise vastuväide oli seega põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ning jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus ei küsinud hageja arvamust asjas olulise asjaolu kohta ning rikkus sellega oluliselt TsMS § 348 lg-t 3 ning § 351 lg-t 2. Ringkonnakohus ei arutanud pooltega nõude aegumise võimalikku peatumist olukorras, kus intressi tasumine 11. veebruaril 2009 on tõendatud ja aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamine tuvastatud. Kohus ei andnud hagejale võimalust esitada nõude võimaliku aegumise kohta selgitusi, arvamusi või tõendeid. Ringkonnakohtu otsus on rajatud asjaolule, mida menetluses ei arutatud. Ringkonnakohus tühistas üllatuslikult maakohtu otsuse ning jättis hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu, andmata seejuures hagejale võimalust tõendada, et aegumine oli aegumistähtaja jooksul peatunud. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus on kohaldamata jätnud asjasse puutuvad TsÜS § 167 lg 2 ja § 168 lg 2. Seetõttu ei ole kohus saanud anda kohast õiguslikku hinnangut olulisele asjaolule, vaid on andnud menetluses tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, leides, et hageja nõue on aegunud.
7.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja leiab, et aegumist on kohaldatud kostja esitatu alusel. Hagejal oli võimalus esitada aegumise alguse ja lõpu kohta seisukohad ja hageja kasutas seda võimalust. Hageja avaldas kohtule, et aegumine katkes 11. veebruaril 2009 ning kulges seejärel katkematult. Ringkonnakohus lähtus täpselt poolte avaldatud asjaoludest ning käsitles pooltest erinevalt ainult õiguslikku küsimust, milline on puhkepäeva mõju aegumisele. Kohus ei või ise juhtida tähelepanu vastuväidetele, mis võivad ühe poole seada soodsamasse olukorda. Isegi kui kohus leiab, et hagejale tuli anda võimalus muuta oma seisukohta ning viidata aegumise peatumisele, tuleks kassatsioonkaebus jätta rahuldamata, kuna selline peatumine on tõendamata.
8.26. novembri 2013. a määrusega andis kassatsioonkaebust läbi vaadanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis asja lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 2. juunil 2008 laenulepingu, millega kostja sai hagejalt laenu 100 000 krooni, ning laen tuli tagastada 2. juuliks 2008. Pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlusalune nõue on aegunud. Maakohus rahuldas hagi ja leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Maakohus luges tõendatuks, et
11.veebruaril 2009 maksis kostja hagejale laenulepingu järgi 5000 krooni intresse ning sellega katkes nõude aegumine TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 alusel. Nõude aegumine hakkas aegumise katkemisest arvates uuesti kulgema. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev kolmeaastane nõude aegumise tähtpäev saabus 11. veebruaril 2012, kuid kuna see oli laupäev, siis nõude aegumise tähtaeg lõppes järgmisel tööpäeval, st esmaspäeval, 13. veebruaril 2012. Seejuures kohaldas maakohus TsÜS § 136 lg-t 8, mis näeb ette, et kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Apellatsioonkaebuse esitas kostja, kes vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et aegumine katkes 11. veebruaril 2009. Samas jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata põhjusel, et maakohus kohaldas aegumistähtaja arvutamisel vääralt materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus tugines Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-147-12 tehtud otsuse p-le 14, mille kohaselt ei mõjuta aegumise tähtaja lõppemist asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale. Kuna pärast aegumise katkemist hakkas aegumistähtaeg TsÜS § 135 lg 1 alusel kulgema uuesti järgmisest päevast (alates 12. veebruarist 2009), siis kolmeaastane tähtaeg möödus TsÜS § 136 lg 2 alusel 11. veebruaril 2012. Hagiavaldus esitati aga kohtule 13. veebruaril 2012, seega hilinenult.
11.Hageja on kassatsioonkaebuses väitnud, et ringkonnakohus ei arutanud pooltega nõude aegumist ning seetõttu ei ole hageja saanud esitada menetluses oma arvamust selle kohta, kas ja millal hageja nõue võis aeguda, kui lähtuda sellest, et aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema 12. veebruaril 2009. Samuti leidis hageja, et aegumise tõttu hagi rahuldamata jätmine oli tema jaoks äärmiselt üllatuslik. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse sellekohase väitega. Toimiku materjalidest nähtub, et ringkonnakohtu istungil märkis hageja esindaja, et küsimus on selles, kas nõue on aegunud. Samuti on kostja toetunud apellatsioonkaebuses aegumise vastuväitele. Seetõttu ei ole alust järelduseks, et ringkonnakohtus hageja nõude aegumist ei arutatud ja et hageja jaoks oli tegemist üllatava otsusega.
12.Hageja nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Kohtud tuvastasid, et hageja nõude aegumine katkes 11. veebruaril 2009. Tulenevalt TsÜS § 158 lg-st 1 hakkas aegumine uuesti kulgema ja seda katkemise päevale järgneval päeval, s.o 12. veebruaril 2009 (TsÜS § 135 lg 1). TsÜS § 136 lg 2 alusel saabus kolmeaastase aegumistähtaja viimane päev ehk tähtpäev 11. veebruaril 2012, mis oli laupäev. Kolleegium muudab 18. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12 tehtud otsuse p-s 14 väljendatud seisukohta, et aegumistähtaja lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale. Kolleegium leiab, et hagi esitamine kostja vastu nõude rahuldamiseks on käsitatav ühtlasi tahteavaldusena nõude maksmapanekuks ja seetõttu tuleb kohaldada ka TsÜS § 136 lg-t 8, mille järgi tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäeva sattumisel riigipühale või muule puhkepäevale loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Seega möödus aegumistähtaeg kohtute tuvastatud asjaoludel järgmisel tööpäeval ehk 13. veebruaril 2012 kell 24.00.
13.Kolleegium ei võta seisukohta kassatsioonkaebuse väite kohta, et ringkonnakohus oleks pidanud kohaldama TsÜS § 167 lg-t 2 ja § 168 lg-t 2, sest hageja andis 3. jaanuaril 2012 kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Hageja ei ole menetluses varem väitnud, et ta on andnud kostjale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja. TsMS § 688 lg 3 järgi arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsustega.
14.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kostja apellatsioonkaebuse väiteid sisuliselt.
15.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
16.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.